Ennustusmäng!

Eellugu: kuskil nädalake tagasi kõndisin mina tööl ringi kolme väikse armsa koogitükikesega (mis olid sellise aluse peal, kus tegelt oli algselt kuskil 20 koogitükikest) ja pakkusin seda kõigile. See õnnelik, kes lõpuks koogi vastu võttis, lisas üliüllatunud ilmel kommentaari :"ssss..s.s.sss...KÕIK ülejäänud pistsid JUBA voltide vahele vä!?"

Needless to say, et ma naersin mitu minutit nii, et lõpuks olid põsed krampis. Julge mees igatahes!

Nii et selleks, et need koogid sealt voltide vahelt välja saada, otsustasin mina osa võtta Tallinna Teletorni jooksust. Kes veel ei tea, millega tegemist, siis see on selline toores andmine, kus tuleb rõõmsalt 175 vertikaalset meetrit mööda treppe läbida. Kuna ma ei ole kunagi midagi sellist teinud (minu lagi siiani on Tartu Tigutornikene), ei ole mul endal ka absoluutselt õrna aimugi, kui kaua selline nali aega võiks võtta.

Nii et siinkohal ennustusmäng: kui kaua läheb mul aega, et läbida (vaevalt, et ma seda jooksen terve tee) 6. aprillil 175 vertikaalset meetrit mööda treppe? Võitjale auhinnaks mõistagi koogikene!

Suurepärane kitarrivirtuoos

Täna olin mina rahulikult kodus, mängisin kitarri ja laulsin. Kui te nüüd mõtlete, et "Oooo, kui vinge neiu, mängib kitarri ja puha..", siis ei, see nägi välja pigem midagi sellist, mida siin videos alates ajast 10.12 näete (Dipsyt mul muidugi tantsimas ei olnud (maru kahju iseenesest), tema pealt võite niisama järgmiseks nädalaks fabuloosseid tantsuliigutusi õppida):

Igatahes keevitasin siis seal hoolega ja katsetasin, kui madalale ja kõrgele mu hääl välja võtab, kui üks hetk otsustasin, et aitab kah, las naabrid olla rahus ka natuke aega. Ja mida ma kuulen? Mingi mees kuskil seina taga mängib ka kitarri ja laulab (tundus, et isegi sama laulu, mis mina). Tõmbas ikka näo muigele küll. Eriti veel arvestades seda, et ma ei olnud siiani varem veel kordagi kuulnud, et keegi naabritest ühtegi pilli mängiks. Lahe! Homme uuele katsele! Ega enne järele ei jäta, kui terve maja saadud leelotama!

Seltsimees Mitokonder

Aliast oled mänginud kunagi? Ju ikka oled - tead küll, see mäng, kus kiirelt ja energiliselt kisades selgitad sõna "laud" ja suudad ka ikka lõpuks kogemata sõnatüve ette öelda. Pühapäeval, lumiste Haanja nõlvade vahel (jeap, lapsed kelgutasid, sportlased suusatasid...uskumatu) väikses armsas hütikeses mängisime me selle mängu vähe edevamat varianti. Rahvas jaotati kahte võistkonda ja seletamine käis nii, et üks inimene selgitas tervele oma võistkonnale (ehk hea 5 inimest oli arvamas) ja aega oli tervelt kolm minutit. Selgitama pidi selle ajaga ühe sõna või väljendi. Tundub lihtne, eksole? Väike "aga" on muidugi see, et selgitamiseks ei võinud kasutada rääkimist ning kätega vehkimisele minevad sõnad valis välja vastasvõistkond. Seejuures võis väljend koosneda kahest sõnast ja kasutada tohtis liitsõnu. Arvata on, et meelega ikka ei hakka teisel võistkonnal elu lihtsaks tegema :D.

Nii et istusime kokku edeva vaiba peale, et teha ajurünnak suurepäraste väljendite leidmiseks:

Aega läks, aga asja sai. Mõni hetk hiljem olime maru rahulolevalt valmis valinud vastasvõistkonnale selgitamiseks: tädi Maali; seltsimees mitokonder, Tallinna Autobussikoondis, riknenud papagoitarretis, sängiorjad, rööprähklemine ja organisatsioonikommunikatsiooni teooria. Ma muidugi olin veidi skeptiline, kas selline mäng üldse töötab ja kas keegi midagi ära ka arvab (mul ikka veits jookseks juhe kokku, kui ma peaks kasvõi "organisatsiooni" selgitama kätega vehkides). Minu suureks üllatuseks oli kokku sattunud uskumatult loominguline seltskond - ühegi sõnaga ei jäädud totaalselt hätta ning sellest armsast nimekirjast suutsid vastasvõistkonna vinged liikmed täielikult ära selgitada 2 väljendit (ülejäänutega jõuti kuskile maale, aga ajapiir tuli ette).

Me saime skooriks kirja 3 (täiega võit, jee!). Ära arvasime: ambulatoorne vastuvõtt; piimhappebakter ja viigipükste püksiviik. See viimane oli veel eriti trikiga. Alguses päris pikalt ei jaganud me absoluutselt pihta, miks kuradi pärast seletaja nii intensiivselt mööda oma pükse vehib. Lõpuks ikka lõi pirni põlema, et ta üritab sellega mõista anda, et see sõna on kaks korda järjest :D. Siuksed taibud :D.

Nii piinlik, kui see ka ei ole, siis mina oma väljendi seletamisega hakkama ei saanud. Üks hetk jooksis juhe kokku ja seisin nagu lollakas seal teiste ees, üritades intensiivselt vehkides midagi selgeks teha. Seletatavaks väljendiks oli "posttraumaatiline areng". Jõudsin välja väljendini "postmortaalne areng", aga siis oli veits lühis mul mõtlemises ja aeg sai otsa. Karm värk :D. Seletamata jäid meie võistkonnal veel "jokk" ja "varateismelise karmavõlg". Nii et kodune ülesanne kõigile: üritage kellelegi selgeks vehkida sõna "karmavõlg" ja mõõtke, kui kaua aega läks. Ma tahaks kohe huviga teada.

Vot täpselt nii vinge nädalavahetus oli:

"No teree, kõndiv entsüklopeedia!"

Vot täpselt nii ütles mulle vend, kui ma tema kõne vastu võtsin. Selle nädala parim kompliment! Kui see just mõnitusena mõeldud polnud. Mine nüüd tea, eksole.

Igatahes, kellel veel nädalavahetuseks tantsusamme pole, siis jõuate veel, see seltskond näitab, millised on vingeimad tantsumuuvid:

Sheik thät äss, bitšes!

Ja tarkusetera neile, kes õhtul mõnda avalikku kohta fiestatama lähevad: "Minuti pikkus sõltub sellest, kummal pool WC ust sa oled!"

"Miks mina pean see sõnajalg olema!?"

Just täpselt nii ütles Pirru mulle, kui ma teda noomisin, et ta ei saa ikka üldse oma ülesannetega hakkama. Ilmselgelt üritas ta korraga panna kokku sõnu "käskjalg" ja "sõnumitooja". Selle sõnajalg olemisega suutis ta ikka kapitaalselt feilida - kõigepealt pidi ta ise Liisuga kokku leppima mingid asjad, aga leppis koguaeg mingeid valesid asju kokku. Siis ta lubas, et saadab mulle Liisu numbri, et ma räägiksin temaga ise läbi. No mis seal ikka, kui raske see ikka olla saab, eksole...

10 minutit hiljem saabuski mulle sõnum numbriga. Helistasin siis rõõmsalt ja see vene keelt kõnelev meesterahvas ei tahtnud kohe mitte nõustuda, et ta Liisu on. Jälle jama no. Selle peale üritasin ma esialgu Piretile helistada, et teda noomida, aga vastuseks tuli jälle madalal häälel "Aljooo?". Pekki, raisk. Ilmselgelt helistasin ma kogemata uuesti "Liisule". Siis ma igatahes loobusin igaks juhuks ja saatsin hoopis Piretile sõnumi, et mina enam tema neid imelikke mänge ei mängi. Ta küll saatis mulle uuesti "Liisu" numbri sõnumiga (küll veidi teise numbri, kui enne), aga ma enam ei usaldanud teda.

Tunnike hiljem, kui ma olin Piretilt viis korda üle küsinud, kas ta ikka on täiesti kindel nüüd seekord, julgesin ma uuesti proovida Liisule helistada. Huhh, seekord võttis õnneks õige inimene vastu. Ja mis te arvate, mis ma sealt kuulsin? Piret oli ilmselgelt jälle oma sõnajala ametit ääretult kehvasti täitnud. Jäi jutt, et mu töökaaslane võtab meid kõiki laupäeva lõunal peale autoga. Piret oli öelnud loomulikult, et Nele läheb reede õhtul töökaaslasega ees ära ja teised peavad laupäeval ise kohale jõudma. Ma isegi ei imesta enam...

Klient on kuningas!

Reede hilisõhtul marssisime tšiikadega sisse Wernerisse ja asusime hoogsalt tellima (loomulikult enne seda oli see ääää-kõike-tahaks-ja-korraga pänik). Esimesena oli leti ees Liina, kes teatas maruteadlikult "Ma tahaks seda rohelist teed, see Moringa" (ma olin veel megaüllatunud, et kus alles teab sorte ja värke). Teenindaja oli natuke üllatunud ilmega, aga suundus teepurkide ette ja asus otsima. "Mulle tundub, et meil ei ole sellist teed siin...Olete kindel ikka?" "Jaa, ma tean küll, teil oli siin eelmine kord. Moringa tee!". Me kõrval juba itsitame veidi. Natuke diskussiooni veel teemal, et täiega tahaks ikka seda Moringa teed ja Liina jõuab järeldusele, et ah, sobib suvaline roheline tee ka. Laseb siis teenindaja nuusutada tal ühte ja Liinal lähevad silmad täiega särama "Jaa! See sama ongi!!". Ilmselgelt oli tee nimi Morning Star. Liina on umbes nagu väiksed lapsed, kes leiutavad kuulmise järgi uusi uhkeid randoomseid inglisekeelseid sõnu. Pole vaja vist mainida, et me kõik sadasime pärast seda uhkelt letti ja nõudsime ka Moringa teed :D.

Muust teemast. Vaatasin mina Ringvaadet ja kuulsin, et kanadele hakatakse helkurveste tegema. Loomulikult läks umbes minut mööda, kui Pirru juba kirjutas FB's "Üks Inglise firma teeb kanadele/kukkedele helkurveste. Sa peaks Ne-le ja Le-le kinkima". Mul on hea meel, et mu sõbrad hoolitsevad selle eest, et Ne ja Le saaks jätkuvalt glamuurikana ja -kukk olla. Ega moega peab kaasas käima, jaa.

Ja et teemad veel rohkem varieeruksid: kolmapäeval olin mina rahulikult tööl ja potsatas mulle telefoni sõnum Jaksilt: "SUUREPÄRANE mõte tuli mul! Käisin just metsas! Ja laupäeval, kui Tartu tuled, lähme õpetame mulle kaardilugemist! Metsas! Eks?". No mis mul ikka selle vastu saab olla, kui mulle plaanid juba ette ära tehakse. Ülibueno. Polnudki ammu kellelegi orienteerumist õpetanud. Et asi mulle veel lebom oleks, teatas Jaksi mulle reede õhtul "Tead, ma kutsusin kaks inimest veel! Nii et nüüd sa õpetad meile kolmele kaardilugemist!". Lust ja lillepidu, ma ütlen. Minu üllatuseks suutsid need kolm kamba peale isegi täitsa ilusti kaarti lugeda (kui nüüd välja arvata see, et Jaksi koguaeg kaardi tagurpidi ette võttis).

Paar pilti ka nädalavahetusest:

 Ma teadsin, et oleks pidanud need hommikused burksid söömata jätma.

 Mul sõpru pole nii et pean ise endale sarvi tegema.

"Teeme seda lilled juustes tõstet, Tõnis, teeme lilled juustes tõstet!!!". Ehk kuidas ma rahvatantsijatega metsas käisin ja nad jõu- ja ilunumbreid demonstreerisid.

"I came in like wrecking balllll..."

Max level juhe koos

Meil tööl on nii, et kui paned midagi külmkappi, siis pead sildikese oma nimega juurde panema. No ja täna ma ostsin endale salati ja banaani ja mõtlesin need külmkappi viia (ärge küsige, miks ma banaani külmkappi viisin. Ma ise ka ei tea. Alles 2h hiljem jäin mõtlema, et milleks see veel üldse vajalik oli). Otsisin ilusti erekollased post-it paberid, haarasin pastaka ja asusin aeglaselt kirjutama "banaan". Alles kolmanda tähe juures peatusin ja küsisin endalt "Nele, päriselt vä?? Mida kuradit sa teed?". Ilmselgelt ei saaks ju keegi muidu aru, et see banaan on, kui ma seda suurelt ja selgelt sinna peale ei kirjutaks. Päris pikalt veel itsitasin omaette, kui kana üks neiu ometi olla võib.

Maru kahju iseenesest, et ma nii vara ära taipasin. Oleks võinud ikka külmakappi ära viia. Kui ma ise leiaks külmkapist banaani, millel on silt "banaan" peal, karistaks kohe ikka mõnitusega ära :D. Esimese asjana jookseks alla, ostaks apelsini, kirjutaks suurelt ja uhkelt "APELSIN" peale ja paneks banaani kõrvale ootama.