"Miks mina pean see sõnajalg olema!?"

Just täpselt nii ütles Pirru mulle, kui ma teda noomisin, et ta ei saa ikka üldse oma ülesannetega hakkama. Ilmselgelt üritas ta korraga panna kokku sõnu "käskjalg" ja "sõnumitooja". Selle sõnajalg olemisega suutis ta ikka kapitaalselt feilida - kõigepealt pidi ta ise Liisuga kokku leppima mingid asjad, aga leppis koguaeg mingeid valesid asju kokku. Siis ta lubas, et saadab mulle Liisu numbri, et ma räägiksin temaga ise läbi. No mis seal ikka, kui raske see ikka olla saab, eksole...

10 minutit hiljem saabuski mulle sõnum numbriga. Helistasin siis rõõmsalt ja see vene keelt kõnelev meesterahvas ei tahtnud kohe mitte nõustuda, et ta Liisu on. Jälle jama no. Selle peale üritasin ma esialgu Piretile helistada, et teda noomida, aga vastuseks tuli jälle madalal häälel "Aljooo?". Pekki, raisk. Ilmselgelt helistasin ma kogemata uuesti "Liisule". Siis ma igatahes loobusin igaks juhuks ja saatsin hoopis Piretile sõnumi, et mina enam tema neid imelikke mänge ei mängi. Ta küll saatis mulle uuesti "Liisu" numbri sõnumiga (küll veidi teise numbri, kui enne), aga ma enam ei usaldanud teda.

Tunnike hiljem, kui ma olin Piretilt viis korda üle küsinud, kas ta ikka on täiesti kindel nüüd seekord, julgesin ma uuesti proovida Liisule helistada. Huhh, seekord võttis õnneks õige inimene vastu. Ja mis te arvate, mis ma sealt kuulsin? Piret oli ilmselgelt jälle oma sõnajala ametit ääretult kehvasti täitnud. Jäi jutt, et mu töökaaslane võtab meid kõiki laupäeva lõunal peale autoga. Piret oli öelnud loomulikult, et Nele läheb reede õhtul töökaaslasega ees ära ja teised peavad laupäeval ise kohale jõudma. Ma isegi ei imesta enam...