"Miks mina pean see sõnajalg olema!?"

Just täpselt nii ütles Pirru mulle, kui ma teda noomisin, et ta ei saa ikka üldse oma ülesannetega hakkama. Ilmselgelt üritas ta korraga panna kokku sõnu "käskjalg" ja "sõnumitooja". Selle sõnajalg olemisega suutis ta ikka kapitaalselt feilida - kõigepealt pidi ta ise Liisuga kokku leppima mingid asjad, aga leppis koguaeg mingeid valesid asju kokku. Siis ta lubas, et saadab mulle Liisu numbri, et ma räägiksin temaga ise läbi. No mis seal ikka, kui raske see ikka olla saab, eksole...

10 minutit hiljem saabuski mulle sõnum numbriga. Helistasin siis rõõmsalt ja see vene keelt kõnelev meesterahvas ei tahtnud kohe mitte nõustuda, et ta Liisu on. Jälle jama no. Selle peale üritasin ma esialgu Piretile helistada, et teda noomida, aga vastuseks tuli jälle madalal häälel "Aljooo?". Pekki, raisk. Ilmselgelt helistasin ma kogemata uuesti "Liisule". Siis ma igatahes loobusin igaks juhuks ja saatsin hoopis Piretile sõnumi, et mina enam tema neid imelikke mänge ei mängi. Ta küll saatis mulle uuesti "Liisu" numbri sõnumiga (küll veidi teise numbri, kui enne), aga ma enam ei usaldanud teda.

Tunnike hiljem, kui ma olin Piretilt viis korda üle küsinud, kas ta ikka on täiesti kindel nüüd seekord, julgesin ma uuesti proovida Liisule helistada. Huhh, seekord võttis õnneks õige inimene vastu. Ja mis te arvate, mis ma sealt kuulsin? Piret oli ilmselgelt jälle oma sõnajala ametit ääretult kehvasti täitnud. Jäi jutt, et mu töökaaslane võtab meid kõiki laupäeva lõunal peale autoga. Piret oli öelnud loomulikult, et Nele läheb reede õhtul töökaaslasega ees ära ja teised peavad laupäeval ise kohale jõudma. Ma isegi ei imesta enam...

Klient on kuningas!

Reede hilisõhtul marssisime tšiikadega sisse Wernerisse ja asusime hoogsalt tellima (loomulikult enne seda oli see ääää-kõike-tahaks-ja-korraga pänik). Esimesena oli leti ees Liina, kes teatas maruteadlikult "Ma tahaks seda rohelist teed, see Moringa" (ma olin veel megaüllatunud, et kus alles teab sorte ja värke). Teenindaja oli natuke üllatunud ilmega, aga suundus teepurkide ette ja asus otsima. "Mulle tundub, et meil ei ole sellist teed siin...Olete kindel ikka?" "Jaa, ma tean küll, teil oli siin eelmine kord. Moringa tee!". Me kõrval juba itsitame veidi. Natuke diskussiooni veel teemal, et täiega tahaks ikka seda Moringa teed ja Liina jõuab järeldusele, et ah, sobib suvaline roheline tee ka. Laseb siis teenindaja nuusutada tal ühte ja Liinal lähevad silmad täiega särama "Jaa! See sama ongi!!". Ilmselgelt oli tee nimi Morning Star. Liina on umbes nagu väiksed lapsed, kes leiutavad kuulmise järgi uusi uhkeid randoomseid inglisekeelseid sõnu. Pole vaja vist mainida, et me kõik sadasime pärast seda uhkelt letti ja nõudsime ka Moringa teed :D.

Muust teemast. Vaatasin mina Ringvaadet ja kuulsin, et kanadele hakatakse helkurveste tegema. Loomulikult läks umbes minut mööda, kui Pirru juba kirjutas FB's "Üks Inglise firma teeb kanadele/kukkedele helkurveste. Sa peaks Ne-le ja Le-le kinkima". Mul on hea meel, et mu sõbrad hoolitsevad selle eest, et Ne ja Le saaks jätkuvalt glamuurikana ja -kukk olla. Ega moega peab kaasas käima, jaa.

Ja et teemad veel rohkem varieeruksid: kolmapäeval olin mina rahulikult tööl ja potsatas mulle telefoni sõnum Jaksilt: "SUUREPÄRANE mõte tuli mul! Käisin just metsas! Ja laupäeval, kui Tartu tuled, lähme õpetame mulle kaardilugemist! Metsas! Eks?". No mis mul ikka selle vastu saab olla, kui mulle plaanid juba ette ära tehakse. Ülibueno. Polnudki ammu kellelegi orienteerumist õpetanud. Et asi mulle veel lebom oleks, teatas Jaksi mulle reede õhtul "Tead, ma kutsusin kaks inimest veel! Nii et nüüd sa õpetad meile kolmele kaardilugemist!". Lust ja lillepidu, ma ütlen. Minu üllatuseks suutsid need kolm kamba peale isegi täitsa ilusti kaarti lugeda (kui nüüd välja arvata see, et Jaksi koguaeg kaardi tagurpidi ette võttis).

Paar pilti ka nädalavahetusest:

 Ma teadsin, et oleks pidanud need hommikused burksid söömata jätma.

 Mul sõpru pole nii et pean ise endale sarvi tegema.

"Teeme seda lilled juustes tõstet, Tõnis, teeme lilled juustes tõstet!!!". Ehk kuidas ma rahvatantsijatega metsas käisin ja nad jõu- ja ilunumbreid demonstreerisid.

"I came in like wrecking balllll..."

Max level juhe koos

Meil tööl on nii, et kui paned midagi külmkappi, siis pead sildikese oma nimega juurde panema. No ja täna ma ostsin endale salati ja banaani ja mõtlesin need külmkappi viia (ärge küsige, miks ma banaani külmkappi viisin. Ma ise ka ei tea. Alles 2h hiljem jäin mõtlema, et milleks see veel üldse vajalik oli). Otsisin ilusti erekollased post-it paberid, haarasin pastaka ja asusin aeglaselt kirjutama "banaan". Alles kolmanda tähe juures peatusin ja küsisin endalt "Nele, päriselt vä?? Mida kuradit sa teed?". Ilmselgelt ei saaks ju keegi muidu aru, et see banaan on, kui ma seda suurelt ja selgelt sinna peale ei kirjutaks. Päris pikalt veel itsitasin omaette, kui kana üks neiu ometi olla võib.

Maru kahju iseenesest, et ma nii vara ära taipasin. Oleks võinud ikka külmakappi ära viia. Kui ma ise leiaks külmkapist banaani, millel on silt "banaan" peal, karistaks kohe ikka mõnitusega ära :D. Esimese asjana jookseks alla, ostaks apelsini, kirjutaks suurelt ja uhkelt "APELSIN" peale ja paneks banaani kõrvale ootama.

Lihtsamad torutööd naistele (esimene praktikum)

Kes veel ei teadnud, siis just selline kursus on olemas Kopli ametikoolis. Täiega vinge mu meelest. Kuna aga see kursus lõppes just paar kuud tagasi ja ma ei tea, millal järgmist korda on ning mu köögikraan lekkis justtäpselt nüüd, mitte määramatus ajas tulevikus, oli vaja kiirelt mingi alternatiiv leida.

Ma alguses mõtlesin naiivselt, et mis see siis ära ei ole, ostan poest uue segisti, võtan paar kruvikeerajat või midagi ja vahetan ära. Õnneks, ÕNNEKS(!) jõudsin ma oma naiivsetest plaanidest teistele ka pläterdada ja üks noormees tõi mu maa peale tagasi ning pakkus ennast abiks. Olgem ausad, hiljem ma sain aru küll, et ma täiesti ise oma peaga tehes oleks ilmselt terve õhtu köögipõrandalt lombikest ära kuivatanud.

Igatahes sadas ta eile üks hetk platsi ja ma vaatasin, et "Ohh, tsillll, ma siis lähen vaatan seni netis ringi natuke...". Aga ei, kaks sammu elutoa poole tehtud ja ta ütles "Tegelt. Sul on vaja seda nagunii endal ka osata. Tule siia ja võta tangid kätte ja hakka tegema!". Täiega vinge! Mis mul saakski olla tasuta torutööde algkursuse praktikumi vastu!? Torutöödeks sobiv lumivalge särgike seljas, tahtmist rohkem kui oskusi ja kõik vajalikud materjalid olemas - täiesti super combo mu meelest! Aega läks umbes kolm korda rohkem, kui tal endal oleks läinud ja selgus, et ma ei oska vasaku käega vabsee mutrivõtmega midagi teha, aga vahetatud see segisti igatahes sai. Pärast terve õhtu olin otseloomulikult maru härga täis ja seletasin kõigile, et ma sain TÄITSA ISE köögikraani vahetatud :D.

Vabakäigul randoomsus

Kui ma Tallinnas mõne lolluse peale tulen, siis seal ma jõuan enamasti ümber mõelda ja mõistus tuleb koju seni, kuni teised blokivad ja seletavad, et ilm pole ikka päris see ja et üldse on kodus ka hea telekat vaadata ja tegelikult pole praegu viitsimist jne. Tartus mul päris nii edukalt ei lähe - siis, kui ma ühtäkki taipan "Kuule, Nele, see ikka pole päris tark mõte..." olen mina ammu juba poolel teel kuskile ja teistega ka kõik kokku lepitud.

Nii ma näiteks otsustasin pühapäeva ja esmaspäeva vahelisel keskööl, et nüüd mulle aitab köögilaua taga istumisest! Teatasin Siimule, kellega mul parajasti feissbukis mingi vestlus pooleli oli, et kui ta tahab liituda, siis ma võtan ta peale, virutasin otsusekindlalt malbelt läpaka kinni ja hakkasin minema. Ta vist eeldas, et mul on plaan ja et ma lihtsalt ei soovi seda avaldada. Minu plaan oli tegelikkuses umbestäpselt selline, et "Ma kõigepealt ostan endale bensukast ühe RedBulli ja siis vaatab edasi". Kaks minutit hiljem tuli tal mõte, et võiks minna geopeitust mängima, aga et võiks ikka paar tegelast veel seltskonnas olla. Nii et ma siis helistasin Agnesele "Ega sa lähemal ajal magama ei lähe?" "Ee...päris kohe vist mitte..." "Väga hea. Me läheme nüüd geopeitust mängima!". Ainuke, mis Agnesel selle peale küsida oli, oli "Kas ma võin koera ka kaasa võtta?" Tadaa! Aga palun, kaks tegelast seltskonnas lisaks olemas.

Nii me olimegi pool tundi hiljem kõndimas metsas mööda mudast (no ikka päris mudast!) teerada, kamba peale üks taskulamp, jalas tavalised linnapapukesed ja vaidlesime innukalt selle üle, kas tuleks ainult numbreid vahtida või ikka kaarti ka. Ilmselgelt ma olin maru härga täis ja seletasin, et kaart on ikka õige värk. Samas, kui Siim oma numbrikesi telefoniekraanilt jälgis. Agnes itsitas niisama ja Pippin viskas trikke ja üritas igat seitset moodi meile tee peal risti ette jääda. Ilmselgelt täiuslik kooslus, nii et me leidsime geopeituse esimese aarde üles endalegi ootamatult kiiresti. Teise aardega näitasin ma kaardi võimu! Seni, kuni Siim endal telefonis alles numbrikesi tööle hakkas panema, oli minul aare juba käes. IN YOUR FACE! :D

Pärast aarete leidmist tuli otseloomulikult kasutada võimalust tšekkida kõrvaloleva torni tipust umbeuhket vaadet ja pärast nautida tuule käes (mitte ometi soojas autos) tassikest head teed :). Et teejoomine igavaks ei kisuks, etendas Pippin meile seitsmes vaatuses kriminaalse lühietenduse "Piinarikas surm". Sellel koeral on annet, ma ütlen!

Nii. See vahepala läbi, suutsin paar päeva rahulikult olla, kuni täna jälle köögilaua taga läpakaga istudes ja kohvi juues otsustasin, et nüüd aitab! Õues nõnda ilus ilm ja mina istun toas, mis see nüüd siis olgu. Läpakakaas jälle malbelt kinni ja esimese ideena tuli pähe rulluisutamine. Sest noh, jooksutosse mul siin praegu pole ja mis sa ikka detsembrikuus muud teed, eksole (suusarajad millegipärast pole sisse aetud veel...). Muidu oli täitsa muhe sõita, aga kesse selle raja pisikesi puutükikesi täis loopis? Ma oleks peaaegu kauni faceplantiga asfalti kündnud või siis piirdesse sisse koperanud. Õhh. Õnneks läks kõik buenolt ja fiiling oli pärast väga muhe :). Boonuseks veel kaunis pärastlõunane päikseloojang.

Täpselt nii sõidangi. Külg ees ja keset teed. Katsu siis sellisega maratoni koos sõita, eksole.

Tartuuu :)

Kõigepealt väärib mainimist tõsiasi, et mul käisid täna päkapikud! JEAH!

Minule omaselt unustasin ma muidugi autovõtmed kuskile kaugele ja auto oli mul üldse kuskil raudteejaama juures. No pole hullu, õnneks on mul ettenägelikult kodus olemas varuvõtmed, nii et läksin nendele järele ja siis ilusti auto juurde ja mõtlesin, et nüüd saab koju sõita ja rahulikult asjalik olla näiteks. Proovisin korra ja proovisin kaks, aga no kurat, puhtalt küsimise peale tühi aku vist ei tahagi imeväel ennast täis laadida. Mis seal siis ikka, ju polnud ette nähtud, et ma reede õhtul autoga ringi liigun. Nii et jalutasin hoopiski sõpradega pitsat sööma ja sai päris tore õhtu :).

Eile läks sellesmõttes vähe paremini, et ma jõudsin ikkagi asjalik ka olla natuke. Ju sellepärast need päkapikud mul käisidki! Igatahes, pärast seda, kui asjalik oli juba oldud, oli aeg peale panna vabakäigu-mode ja minna linna peale avastama, mida huvitavat pakutakse. Selgus, et ikka pakuti küll. Astusin sisse Mökusse ja ehmusin esialgu ära - laudadel ilusti valged laudlinad, nende peal kandikutega pirukad ja tikuvõileivad (need, mis Taku kõik ära sõi), laes säramas jõulutuled ja aknalauad kaetud mandariinihunnikutega. Kartsin, et äkki on tegemist mingi erapeoga ja olin juba valmis otsa ringi keerama, aga siis selgus, et tegemist on hoopiski Möku sünnipäevaga. Vot kui armas :). Ja nii see õhtu möödus, kuulasin tarkade tüüpide juttu mehaanikast ja üritasin samal ajal väga keskendunult mandariine üksteise otsa balansseerida. Õhtu suurim saavutus oli 4 mandariini üksteiste otsas ja püsisid lausa nii edukalt, et jõudsin pilti ka teha:

Muuhulgas jõudis Caizike (aka pardike119) üleeile tagasi. Piff oli muidugi täitsa manjaanaks omadega Españas viibides läinud. Kõigepealt jäi meil kokkulepe, et helistame kuskil kella ühe-kahe paiku, et kokku leppida, mis kell me lõunat sööma läheme. No mis te arvate, kellel oli lambist telefon välja lülitatud? Tänks, Kaia! No ja siis sain ta lõpuks teisi kanaleid pidi kätte ja lõpuks jäi meil diil, et saame kohe-kohe Pange EES kokku. Olin mina siis kahe minutiga kohal ja hakkasin ootama. Ootasin ja ootasin ja kui neid viie minutiga kuskil ei paistnud, tekkis mul hämming, kui kaua võivad kaks inimest parkast ometigi kohale kõndida. Ise kahtlustasin juba vaikselt, et ju Kaia jäi tee peale kuskile pilte tegema, nii et mõtlesin, et helistan ja uurin (mine tea, äkki saab ka veel poseerida või midagi...). Selgus, et need kaks olid minut enne mind kohale jõudnud ja juba sisse istuma ära läinud. Tänks jälle, Kaia :D!

Iga hommik!!

Mul on selline omamoodi rutiin tekkinud, et igal hommikul rongi peale rutates märkan ma mantli nööpe kinni pannes, et kõige alumine nööp asub endiselt oma õige koha asemel mu taskus ja ootab, millal ma ometi niidi ja nõela kuskilt üles otsiks. Või millal mul ometi õhtul selline asi meelde tuleks (mitte siis, kui on umbes-täpselt miinus 3 minutit aega selle hetkeni, kui peab uksest välja astuma). Teine osa rutiinist on see, et ma jõuan ilusti tööle kohale ja avastan seal, et ma olen JÄLLE unustanud koju selle kommipaki, mis Maarja mulle juba eelmisel esmaspäeval tõi ja mida ma tööl mõtte ergutamiseks süüa mõtlesin. Ja siis ma alati kirun ennast, et miks mul ometi õigel ajal need kaks asja meeles ei ole.

Nii et täna! Tadaa! Lõpuks ometi ma leidsin kodust varastasin Taalilt (okei-okei, ta ise lahkelt pakkus) niidi ja nõela ja parandasin mantli ära. Kommipaki panin ka kotti juba. Vot siuke lahe õhtune seiklus! Täis põnevust ja adrenaliini. Nüüd vist ei jäägi muud üle oodata, kui et karma mind mu suurepärase tubliduse eest kiitma hakkaks. Näiteks sellega, et mul lõpuks ometi päkapikud käima hakkaks või midagi (Jeap, ma tean, täiega wtf, ma ka ei saa aru, mis mõttes mul see aasta päkapikud ei käi, onju. Iga aasta on muidu käinud ja nüüd järsku mingi jama. Tõe huvides on aus märkida, et täitsa nulliga ma pole siiski jäänud. Tundub, et ma pole lihtsalt november-detsember piisavalt hea laps olnud, sest oktoobris oli küll üks varajane päkapikk mind korra üllatanud).