Kui me Dagnyga rannas peesitasime, ehk kuidas me koorikaaslasteks saime...

Ulmepikk vahe eelmisest postitusest, eksole? Jaa. Ma vahepeal tundsin, et kui ma pole piisavalt bakatööd kirjutanud, ei ole mul siia niisama lustimiseks kirjutama ka asja. Ja nii ta läkski. Nüüd igatahes on bakatöö esitatud  ja ootab kaitsmist, nii et vaadake ette: ma hakkan postitustega pommitama!

Vahepealsest ajast kirjutada pole ilmselt mõtet, võtan parem viimase nädalavahetuse ette. Mainiks ainult selle ka ära kuu aja tagusest ajast, et väga vinged sõbrad on mul - kui ikka siuke seltskond kesköösel ühiselt sünnipäevalalulu laulis, tuli suur naeratus näole ja hea õnnelik tunne oli :)! Rääkimata köögitoimkonnast ja koristustoimkonnast - miks ma ei peaks olema rahul, kui toredad inimesed viitsivad 24h järjest hängida mu sünnipäeval, et söök saaks valmis ja kodu pärast korda :)  !?

Nüüd siis sellest nädalavahetusest, mille eellugu algas teisipäeval, kui me Dagnyga suurest pingelangusest Emajõe äärde sõudebaasi silla juurde päikest läksime püüdma. Selgus, et peale päikse püüdsime me ka pilke ja aeg-ajalt sattusid mööda silda edasi-tagasi voorivad sportlased meiega paar sõna juttu puhuma. Ja nii me põhimõtteliselt Motomeeste Koori sattusimegi.

See asi sai nüüd selgeks, miks me Motomeeste Kooris üldse oleme, eksju-onju. Ja kuna me seal juba olime, oli ilmselgelt tarvilik minna reede õhtul Põlva Päevadele esinema. Mis seal ikka - nahktagi selga, magamiskott seljakotti, kiiver pähe ja minek Põlva poole. Tee peal kostitas meid muidugi massiivne vihmasabinakene, mis tekitas kerge järve selle tankla ümber, mis meile hoovihmakese ajaks varju pakkus. No tore. Pakkuge ainult, kellel absoluutselt MITTEveekindlad jalanõud jalas olid.

Kiire kooriproov, veel kiirem saundtšekk ja valmis me olimegi. Seltskond me ümber laulis muide väga-väga hästi, nii et lausa lust oli! Emotsioon esinedes oli muidugi vinge, laulsime Nikns Suns'ile tausta nelja laulu ajal, publikut oli põhimõtteliselt nii palju, kui platsile mahtus ja üleüldse oli kuidagi siuke tore olla. Nüüd on vaja veel ise ka laulma õppida ja siis on nagu päris! Ja emotsioonidest rääkides, siis no, ma vist olen varemgi pläterdanud, kuiväga mulle meeldib, kui keegi pilli mängib ja laulab. Arvata on, et ma olin megarahul, kui kooriga afterpartyl õues hommikul kella neljani kõlasid pillimäng ja mitmehäälne laul. Hommikul olin igatahes maruväsinud ja õnnelik.

Et ainult teksti ei oleks, siis vahepalaks siin väike näide Dagny suurepärasest pildistamisoskusest:

Kui inimene on väsinud ja õnnelik ja jõuab lõpuks ometi koju, siis mis te arvate, mis ta teeb? Hehe. Ilmselgelt plaan kerge paaritunnine powernap teha läks kaduma, kui kutid andsid teada, et nad võtavad mu 10 minuti pärast peale ja me lähme ameerika jalgpalli vaatama. Reeglitega ja mängu endaga ma muidugi eriti kursis ei olnud, nii et ma ei saanud alguses üldsegimitte aru, miks nad umbes 20 sekundit tormavad, siis kellegi maha tambivad ja siis paar minutit jälle pausi on. Ma loodan, et poistel väga kopp ette ei saanud, kui ma iga paari minuti järel küsisin midagi umbes stiilis "Oot, et neil on siis nagu eraldi ründetiim ja kaitsetiim vä?". Sain vähemalt targemaks jälle.

Pärast ameerika jalgpalli oli vaja kiirelt-kiirelt lipata koju, et perega grillida veitsa ja pärast seda kuskile ujuma minna tšiikadega. Vähemalt nii nägi plaan ette. Kuni selle hetkeni, kui ma keset grillimist ja aias tšillimist paar kiiremat sammu tehes suutsin nõnda osavalt endale okka kanda astuda, et isegi emme seda paraja surkimisega välja sealt ei saanud. No tore. Jälle traumapunkti. Seal üritati mind pikalt veenda, et on ikka vaja tuimestus teha, sest muidu on liiga valus, aga mul oli veel liiga selgelt meeles eelmine kord, kui mulle läbi kannanaha tuimestus tehti. Kes veel ei tea, siis süst läbi kannanaha ON valus! Nii et ma mõtlesin, et üritaks seekord ilma hakkama saada. Surusin hambad kokku, värisesin ja higistasin üle keha, aga kinnitasin endiselt arstile pidevalt "Ei, mul ei ole valus, ei ole vaja tuimestust." Kui ma juba olin peaaegu valmis alla andma ja olin umbes sellises no-natuke-veel-ja-siis-küsin-süsti seisus, sai ta järsku selle okka kätte. Huhh.

Ilmselgelt ujumine keelati samaks päevaks ära, nii et rannas käisin ma teistega niisama tšillimas ja üle pika aja juttu rääkimas. Või noh, enamus aega olime me üldse kuskil torni otsas, sest selgus, et seal sääski ei ole :D. Pärast seda tõttasin optimistlikult otse lodja peale, et Piiaga veitsa juttu rääkida ja pillimängu kuulata. Üritasin, mis ma üritasin, aga seal sai uni mu kätte - nõnda hea powernap oli tund aega kuskil lambanahkade vahel. Pärast seda ärkasin natuke segaduses üles ja ruttasin keset ööd koju - siit ka moraal, et tark ei torma. Lebolt oleks võinud ju sinnasamma ka ööbima jääda ja hommikukohvi lodja katusel juua. Ju järgmine kord!

Naeratage üksteisele!

Hitihoiatus

Lindistasime täna Liisiga uued uhked hitid!

Jälle need rongid.

Alustuseks üks väike põhjus-tagajärg pildike:

Nii. Eile hommikul vara-vara alustasin mina oma väikest retkekest, et Liisile külla jõuda. Plaan oli lihtne ja loogiline, hõlmates endas bussi-lennukit-bussi-rongi-autot. No ja kuna ma olen marulaisk pakkija ja olin kõik muud toimetused öösse lükanud ja üleüldse oli ju esimeseks asjaks 4,5h bussisõitu Riiga (ja selle ajal saab ju magada ometigi), ei hakkanud ma kodus unetundide kogumisele aega raiskama - tegin hoopis võikusid kaasa, et ei peaks kuskilt ülikallilt ostma hakkama.

Terve öö kuidagi ära passitud ja ikka tuli klassikaline bussi peale jooksmine - saanud siis 5 min varem minema hakata või midagi. No jõudsin igatahes lebo kaheminutilise varuajaga, nii et no-stress! Väike jalutuskäik läbi karge õhu bussijaama ja esimese üllatusena ütles bussijuht kohe "Ždraastvuite!" "Mis-mis??" "Hello!". Nojah. Marssisin magavate inimeste vahelt oma koha poole hoolikalt numbreid loendades - 14-15-16-17-...- näe 20, ongi minu koht, wtf see tädi siin ainult üle kahe koha magab. No torkisin teda veidi aega ja üritasin üles äratada, aga tädi kas teeskles või oli päriselt väga sügava unega. Tore-tore! Aga! Järsku hüüab keegi bussi tagantotsast "Nele! Nele! Tsau! Tule istu siia!". Hähh, pääsemine! Kuna ma olen lühinägelik ja mu prillidega juhtus eelmine nädalavahetus nii nagu seal üleval näha on (ja üleüldse oli bussis pime ka), ei saanud ma esialgu aru, kellega tegemist on. Lähemale minnes selgus, et Hannula ema Meelike on sama bussi peale sattunud. Super! Saigi enne 2h magamist kaks tunnikest juttu ka rääkida temaga (sest ees olid ju veel lennusõit ja rongisõit ja kusiganes veel magada saab, eksole).

Riia lennujaamas on tasuta wifi! Nii ma seal istusin uudiseid lugedes, kui järsku märkasin, et kogu seltskond on millegipärast tund aega enne lennu minekut juba ennast järjekorraks moodustanud. MIS TEIL VIGA ON?? Ja kuna mina seal järjekorras ilmselgelt ei olnud, tähendas see seda, et ma saan ühena viimastest lennukisse, mis tihtipeale tähendab seda,  et kohad akna all on juba võetud. Ja akna all on ju ainuke koht, kus normaalselt magada saab. No igatahes läks mul kuidagi õnneks ja mingi ime läbi oli tervelt kaks kohta akna all veel vaba, jeah! Mitte, et ma terve tee maganud nüüd oleks. Esimesed kaks kolmandikku ajast lugesin ikka raamatut, sest no aega on veel hiljem ju magada! Ärkasin sujuvalt alles siis, kui rattad olid maad puudutanud ja nägin, et tsikk mu kõrval naerab mu üle - ma loodan, et ma magades lolle nägusid ei teinud või midagi.

Kuna Milan (Bergamo) lennujaam asub Milano kesklinnast mingi 50 km kaugusel, siis päris jalgsi minema ei hakkanud. Jälitasin tsikki, kes mu kõrval lennukis istus, sest tundus, et ta teab, kuhu läheb (mina ju ometigi ei teadnud). Ostsin tema järgi bussipileti ja läksin isegi õige bussi peale, et raudteejaama saada. Selgus, et see tüdruk on pärit Venemaalt, õppinud Salzburgis tantsijaks ja läks praegu üldse Torinosse tantsuworkshoppi. Lahe! Pärast tunnikest temaga juturääkimist jõudsimegi juba Milano raudteejaama, kus tal oli aega rongini 15 minutit ja minul...äää...mingi 3,5h. Eks ma siis imetlesin seda Milano moodi ja glamuuri...raudteejaam puha Armani ja Gucci poode täis. Lausa nii glamuurne värk oli, et mehed käisid millegipärast naiste wc-s ja ust kinni ei pannud... Ja ühe moesähvatusega - lindude pasarahega - oleks ma peaaegu pihta ka saanud. Napikas! Nad millegipärast lendasid täpselt teadetetabloo kohal risti-rästi ringi ja no teadetetablood oli vaja ju aeg-ajalt jälgida, sest väga kahekümnel erineval perroonil ei jõua silma peal hoida, et õige rongi saabumist märgata. Siuke riskibisness - saad linnusitaga pähe - ei saa linnusitaga pähe. Vedas seekord heas mõttes.

Pärast paari tundi internetikohvikus istumist ja selle kõrvale kahe kohvi joomist, olin ma valmis minema rongi peale. Ise veel vilksamisi mõtlesin, et kuidagi maru lihtsalt on see asi läinud - muudkui õiged bussid ja rongid ja värki. Ja, ei, ei läinud vale rongi peale! Täitsa õige sai. Nii ma vaatasin seal mugavas rongis kõigepealt 2h filmi ja siis hakkasin raamatut lugema - inimesed tulid, inimesed läksid. Siuke loomulik värk. Tõstsin pilgu raamatult ja märkasin, et "Näe, Veneetsia juba, ainult 1,5h veel sõita, " ja suunasin pilgu raamatule tagasi. Kui me kümne minuti pärast endiselt seal seisime, tõusin ma oma koha pealt püsti ja märkasin, et ma olen üksi rongi jäänud - mis seal ikka, ei viitsi paanikat teha sellest. Istusin maha ja lugesin edasi. Veel viis minutit hiljem sadas mingi tädi sisse ja teatas mulle midagi marukiires itaalia keeles. Mitte, et ma maruaeglasest itaalia keelest aru oleks saanud :D. Ma siis tegin lolli näo ja ta seletas inglise keeles ka - tuli välja, et lumetormi (?) pärast on ümberistumine ja tuleb minna teisele perroonile. Oh, well, tore, et nad enne selle info ainult itaalia keeles andsid. Tuiskasin rongist välja ja teisele perroonile, et avastada, et nüüd tuleb väljas külma tuule käes 15 min oodata. Tuli tahtmine sisse minna (sest mäkisilt paistis :D ), aga mõtlesin, et ju 15 min kannatab ära ja äkki pärast tuleb see rong veel üldse varem ja siis on totaalselt panges. Hähh, ja siis see rong tuligi, TUND AEGA HILJEM. Tund aega. Küll see Itaalia transpordikorraldus on huvitav. Selleks ajaks olin ma igatahes saanud tuttavaks ühe Sloveeniast pärit tšikiga, kes on viimased neli aastat Milanos modellina töötanud - oli kellegagi koos kiruda seda passimist ja nalja teha. Tal alguses vist väga naljakas ei olnud. Seisis teine seal ühe SUURE (50 kg) kotiga ja kolme väikse kotiga - seljas ainult õhuke jakike. Need on need modellid - üks kott näiteks oli uusi kingi täis. Eranditult. Hea, et mul endal olid jalas mu ainukesed kossid, mis veel peale matkasaabaste ja trennitossude terved on (jaaa! need kuldsed maagilised diskopapud :D!). Muigasin vaikselt, kui ta oma pilgu nendele suunas.

Igatahes. Kuna kell oli juba saanud 20.45 ja ma 21.20 pidin olema Triestes, kuhu Liisi mulle oma sõbraga vastu pidi tulema, saatsin talle ennatlikult sõnumi "Ma jään siiiiiiiit*ks hiljaks!" (vabandust väljendust :) ). Liisi saatis vastu toetava "Elu ongi seiklus! :D". Hiljem selgus, et ma ei liialdanudki - eeldasin ma ju alguses, et ma jään ainult tunnikese hiljaks. Nii. Jõudsime siis selle järgmise rongi peale ja Nika (see modell) ohkas pahuralt, aga kergendatult, et varsti on see jama läbi. Pfft! Vastasin naerdes "Oota-oota, raudselt tuleb midagi veel!". Poolteist tundi jutuvestmist hiljem see midagi oligi käes - teatati, et järgmine ümberistumine tuleb ja peksti kogu seltskond välja rongist. 5 minutit hiljem selgus, et TÜNG VÄRDJAS, rong, millele ümber istuma peab, tühistati ära :D! Hehe, see veel puudus. Kogu seltskond (kaasaarvatud üks munk näiteks) istusid raudteemaaja treppidele maha ja hakkasid aru pidama - kes tellis takso, kes jäi ootama, et asi iseenesest laheneks, kes tegi olukorra üle nalja jne. Mina helistasin igaksjuhuks Liisile ja ütlesin, et ma jään veel määramata aja jagu hiljaks, sest mul polnud õrna aimu ka, kus ma olen. Nii palju teadsin, et Itaalias ja mitte väga kaugel Triestest.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Nika ema ja sugulane hakkasid meile Triestest autoga vastu tulema - seal ma siis olin: suvalises kohas Itaalias, ootamas inimesi, keda ma ei tea, et saada nende autoga Liisile Sloveeniasse külla. Nika istus fotoputkas, sest seal oli ainuke tool, mina seisin selle kõrval ja jõime nalja tehes ja elust rääkides plastiktopsikestest cappuccinot (muu hulgas tuli välja, et ta kutt töötab New Yorgis koreograafina - vinge värk!). Selleks hetkeks tundus mulle, et nüüd võiks nagu kõik korras olla, aga siis teatas Nika, et kindlasti tuleb midagi veel! Pool tunnikest hiljem oli ta ema kohal ja läbi rahvamassi ennast välja pressides kuulsime, et kohe hakkab järgmine rong Veneetsiast sõitma ja võtab selle seltskonna peale (Veneetsiast sinna olime me just poolteist tundi sõitnud, nii et see piknik seal kestis ilmselt päris pikalt veel). "Shitaly!" teatas Nika pahuralt läbi naeruturtsatuste. Sain tuttavaks ta emaga ja sugulasega ja sõitsime vaikselt - and I mean it: VAIKSELT - Trieste poole. Nad siin puhastavad teid niimoodi, et kaks suurt teepuhastusmasinat on kõrvuti, blokeerides sellega tee ja nende taga on veel politseiauto - kogu see karavan liikus sujuvalt 15-25 km/h. Väsimus hakkas peale tulema, tuli meelde, et mu unetunnisaldo oli eelmise ööpäeva kohta hea 2,5-3h. IGATAHES. Seal ma siis olin, kõigest kolmetunnise hilinemisega - Koperi Lidl'i parklas ja kuulasin läbi naeru Liisi ja ta sõbra kirumist, et ma ka normaalselt tulla ei oska :D. Liisi oli oma sõbrale (kes muide pidi 4h pärast tööl olema) juba enne öelnud, et "Selle tüdrukuga alati juhtub midagi!"

Loo moraal: inimesed on  nii ilusad ja head :)! Koperi parklas tänasime Nikaga üksteist - mina selle eest, et ta mu kuskilt täiesti randoomsest kohast Sloveeniasse ära tõi ja tema selle eest, et ma tema kotte tassisin ja masendada ei lubanud. Kokkuvõttes oli ju tore :D

Minek!

Lärmisepa-tänava-Lotta on juba hääle lahti laulnud, Pirrumoni isa esimesed kiusamised mulle ära teinud ja uhked tarkuseterad puistatud. We so excited - päris kõva vaheldus bakatöö artiklite ja õpikute lugemisele :D

Ida-Võlumaa

Kes veel ei teadnud, siis Jõhvis on selline koht nagu hostel "Nele". Oli minulegi üllatuseks! Ma ei kujuta ette, kust tuli kellelegi idee selline nimi hostelile panna :D.

Muidu tegin Toilas kaalutesti (mille läbisin edukalt, haa! Jää ei murdunudki) ja ehitasime lumememmekese :).

Muideks, selle lumememmepildiga oli veel see teema, et ma pidin mingi suvaka, kes parajasti vorste grillis, ära rääkima, et ta tuleks meist pilti tegema ja siis Hempar saaks samal ajal kähku minna ja vorstid tuuri lasta. Ilmselgelt Hemminki unustas õigel hetkel kogu plaani ära. Nii tüüpiline!

Ja nüüd saigi mu nädalane puhkamine läbi, jee-jee.

Red Bull Snowkayak

Ükspäev ma nägin sellist kuulutust, mis väitis, et Kuutsemäelt saab kajakkidega alla sõita. Täiesti segane, onju!? No ja otseloomulikult tundus see asi nii ahvatlev, et ma lihtsalt ei suutnud jätta ennast kirja panemata. Väike värin oli sees ja kerge kartus, et MIS MEIST SAAB(?), aga himu siukse elamuse osaliseks saada ei lasknud jätta proovimata. No ja nii me siis sõitsime laupäeva hommikul Kuutsemäe poole, kui teised autos hakkavad küsima/mõnitama "Noh, sa ikka kuivad riided võtsid kaasa vä? Hommikul saadeti osalejatele kiri, et raja lõpus on veetakistus...". Mis kuradi kiri?? Ofkoors just see hommik polnud ma netis käinud ja seega ka kirjad olid lugemata. Naiss. Ma veel selle peale naiivselt mõtlesin, et ju see veetakistus siuke enam-vähem mingi lörtsine värk on. Tüng, värdjas! Järvejäässe oli suur auk lõigatud, seega põhimõtteliselt bassein tekitatud ja me pidime siis rõõmsalt sellest läbi sõitma. Kui ma enne võistlust proovisõitude ajal inimesi sinna sisse kukkumas nägin, ei tundunud see just selline eriti soe suplus olevat. Olgu etteruttavalt öeldud, et keegi meie seltskonnast selle päeva jooksul sisse ei lendanud, nii et neid kaasavõetud sooje riideid, mida mul kaasas ei olnud, ei läinudki vaja.

Proovisõit oli iseenesest tore - mõned korralikud matsud (neljakesi korraga starditi), esimese kümne meetri jooksul oleks peaaegu rajalt välja lendanud ja korra tee peal jäi kajakk seisma, aga noh - väga valus ei olnudki. Erinevalt ilmselt sellest kutist, kellele rada Joosepi peale lennutas (jah, kui ka ise üritasid juhtida normaalselt, siis tihtipeale see ei pruukinud välja tulla):

Võistlussõidu stardis oli juba kerge värin sees - kui ma proovisõidu ajal ei teadnud, kas tasub karta või mitte, siis võistlussõidu ajal ma juba teadsin, et kokkupõrkeid tuleb tõenäoliselt palju. Ja ei eksinud ka. Kui algus nägi välja paljutõotav, noh umbes selline (ma olen seal paremal kohe hüppesse minemas oma rohelise kiivrikesega):

Siis pärast seda hüpet läks kohe mingi möll lahti. Keegi pani mulle täie pauguga sisse, nii et ma sattusin tagurpidi ja siis, kui ma olin üritanud teised mööda lasta, et rahulikult ennast otseks pöörata, oli ikka üks inimene veel tulemas ja sattusin uue pauguga tagurpidi. Oh, jah. No ma siis ukerdasin jälle paika ennast ja hakkasin mäest alla sõitma ja seal all sai kiirus kuidagi nii suur, et ma kaotasin juhitavuse ja olin jälle selg ees. Me jõudsime teistega ka järeldusele pärast sõitu, et me oskame täiega hästi selle asjaga selga ette keerata, aga vastupidi mitte. Kõige rohkem närvi ajas muidugi see, et selja ette keeramisega oli hoog totaalselt läinud, nii et pidi igatemoodi aerutama ja mässama, et edasi saada. No ja nii ma kõige selle peale uhkes üksinduses lõpuks finišisse tulingi. Kui keegi tahab näha, milline see hädine (kuid see eest stiilipunktidega!) finiš välja nägi, siis siin on armas video koos Jaksi valju naeruga:

Kokkuvõttes oli väga vinge üritus ja kui uuesti tehakse, siis tahan veel minna :)!

Pildid on pärit siit: http://www.postimees.ee/?g=15414#621624

Valmis!

Kuu aega vaikust siin, eksole? Ju ma raamatukogus olin...

Tundub, et sain ka lõpuks ometi millegagi hakkama - nüüdsest psühholoogiabakakraadiga ja puha. Nii et nüüdsest alates oskan ma su mõtteid lugeda, tean kõiki vastuseid sellistele elulistele küsimustele nagu "Miks me hurtime neid, keda lavvime?", tean kõiki lahendusi kõikidele muredele ja mis kõige tähtsam: kui ma ütlen su pika jutu peale "Ära vingu!", siis ei ole selle näol tegemist pelgalt nähvamisega, vaid ikka asjatundliku konsultatsiooniga!

Cheers to that :)!