Ja randoomsus jätkub!

Alustuseks pean kohe ära rääkima kõige tähtsama nipi! Et ikka kõigil mingi tarkusetera kõrva taha oleks panna. Selle imepärase nipi õppisin Dagny käest, jällegi lihtsa käitumisvaatluse teel: hakkas üks noormees ära minema ja ebaõnnestus korduvalt oma rätikukese kolmnurkseks voltimisega. Dagny jälgis seda kavalal pilgul, ootas õiget hetke ja kui leidis, et see hetk käes on, ütles "Nüüd sa vist ei saagi koju minna...". VAATA JA ÕPI, MA ÜTLEN! See naine teab, kuidas sebida!

Kui noormees ära hakkas lõpuks siiski minema (toppis selle salli kuidagi suvalt kaela ära, et minema saada, onju), leidsin ma Dagny kapi pealt midagi, millele ma nime ei oskanud anda. Õnneks oli karbikesel abistav silt "karamellkissell" peal. Välja nägi ta igatahes päris võigas! Dagny üritas küll järjekindlalt väita, et tegemist on seebiga, aga no kes seda jama usub! Täna nägin ta pool külmkapis tükkiläinud piima, ju üritas dušigeeli teha sellest...

Et kõik ikka aru saaks, millest ma räägin, siis siin on selle karamellkissell/seebi pilt:
Teie usuksite ta juttu??

Tudengipäevad on täie hooga alanud! Eile kõigepealt saime trepijooksus Karmeni, Riivo ja Märdiga auväärse teise koha (järgmine aasta teeme uuesti ja paremini, eksole!) ja siis mõtlesime Karmeniga tervislikku mäkkejooksu ka proovida. Kuna ma sain autoga pirole kohale, pidin ma natuke aega teda seal ootama. Et mul mitte mingil juhul ometigi igav ei oleks, hakkasid suvalised noormehed minuga rääkima. Uurisid, mis võistlus seal tuleb ja mis mu nimi on ja lubasid tulla kaasa elama. Ma poleks uskunudki, et nad seda kaasaelamist nii tõsiselt võiksid võtta. Vähe sellest, et terve need tund aega pirogovi park mu nimest kajas, mainisid nad mind veel igal võimalikult hetkel. Näiteks kui keegi keerutas parajasti ümber pulga, ütlesid need kõrval "Nele teeks paremini!". Kui keegi jooksis mäest üles, ütlesid need "Ära parem üritagi, Nele on kiirem!". Ära tulid muidugi ka erinevad laulud minust. Pole enne sellist fännklubi olnud :D! Igatahes oli neist kasu ja võistlus oli edukas. Sama edukas polnud paraku kastironimise võistlus. Paras fiasko oli see :D. Vähemalt sai rahvas naerda... Mis seal siis juhtus: kuna sõber, kelle autos olid mu tossud, ei võtnud telefoni vastu, läksin ma ronima sandaalidega. Ma ei tea, kas ma koperdasin muudmoodi või jäi sandaal teise kasti külge kinni, igatahes mingi hetk mul jalad tokerdusid kuskile ja ma lendasin lihtsalt nägu ees oma tervelt kolme kasti kõrguse torni otsast alla (võrdluseks, siis eelmine aasta oli umbes 16 kasti). Ajastus oli kusjuures absoluutselt perfektne! Kommentaator jõudis TÄPSELT enne seda öelda ära lause "Nele näol on tegemist juba kogenud kastironijaga. OIIII EIIIIII!" "Ooo, jaa!" "OIIII EIIIII!" "Eee...jaa :D!". Arvata on, et täna pärast eksamit Piret esimese asjana mõnitas seda. Mis seal ikka, keegi see kloun ju olema peab...

Lõpetuseks pilt sellest, kuidas ma vabal ajal lasen endale jätta mulje nagu ma kaaluks maru vähe (petlik mulje, ma tean):

Joujoujou!

Ma ei saanud ikka mainimata jätta:

täna kõndisin rahulikult päikest nautides raamatukogu poole, kui minust natuke eespool jäi seisma politseiauto. Neli politseinikku hüppasid sealt sünkroonis välja ja samal ajal peatus nende taga teine auto. Sealt välja tulnud politseinukule (mees), hüüdis esimesest autost väljunud üks politseinik (naine) koos juurdekäivat käeliigutust tehes "joujoujou!". No kohe võttis muigama :D

Palun mulle motivatsiooni!!

Täna istusin maha, et kirjutada valmis üks essee. Iga minut vasardas peas mõte "tahaks hoopis pikali visata...". On kellelgi äkki veidi õpimotivatsiooni üle? Mu oma peidab ennast kuskil, on alles vigurvänt! Ju ma ta üles leian! Kuu ja vähem kui kahe nädalaga peab igatahes kogu selle koolihuumori valmis saama ja saab loodetavasti suvega alustada :).

Muidu vabal ajal otsustasin demonstreerida, kui kõva trikimutt ma ikkagi olen. Järgmisel päeval tundsin ennast küll nagu pensiokas - lihased olid kanged ja hääl oli kähe, aga noh, vähemalt katki ei kukkunud ennast kordagi :)! Video sellest on siin:

Video tegelt polnud ainult selle jaoks, et ma saaksin jätta muljet nagu ma midagi oskaks ka, vaid ikka palju üllama eesmärgi jaoks - Meelise sünnipäevaks oli vaja teha järele ühte Madonna videot. Täispikka videot ma teatud põhjustel siia panna ei saa ja ega ma seda nõrganärvilistele ei soovita kah! AGA, nagu ma mainisin, oli see Meelise sünnipäevaks, nii et järelikult pidi ju ometigi pidu ka olema. Jaa! Ega see mees juba pidu tegemata ei jäta. Algselt oli plaan minna tema sünnipäeva puhul Rootsi kruiisile (jah, jälle), aga õnneks jäi see ära: keegi kavalpea oli terve laeva endale kinni pannud. Justnimelt õnneks oli see sellepärast, et siis läks käiku palju vingem variant: Meelis viis läbi oma noorenduskuuri Ilumetsa metsamajas. Oli kahtlemata muhe koht! Enne seda oli muidugi kohustuslik poeskäik, kus Meelise põhimõte oli "Peaasi, et puudu söögist ei jääks!". Ega ei jäänud ka. Mina, kes ma mõtlesin sinna metsa minna kerget salenduskuuri tegema, feilisin armetult - pole ammu nii palju söönud, kui nende kahe ja poole päeva jooksul... Eriti nautisin ma aga hoopiski laupäeva hommikut. Ma armastan hommikuid, kus lihtsalt istudki mitu tundi toredate inimestege laua taga, sööd pikalt-pikalt hommikust, jood teed ja räägid juttu. Nii mõnus :)!

Lõpetuseks väike näide Meelise parandamatust optimismist: laupäeva hommikul oli väljas sombune ilm vihmasajuga, see lillelapseke vaatas rõõmsalt aknast välja ja teatas:"Näeee! Isegi vihm on meid minu sünnipäeva puhul tervitama tulnud!"

PS. tudengipäevad hakkavad nädala pärast! Tulge kõik lustima!

Idee järgmiseks kostüümipeoks!

Mõned päevad tagasi käisin ühel sõbrannal külas ja muu hulgas sattus ta mulle näitama pilte, kus ta oli umbes vanuses 14-17. Lappasin-lappasin pilte, aeg-ajalt naerdes, kui kuradi pontsik ta sellel ajal võrreldes praegusega oli, kuni jõudsin pildini, kus oli mingi kollase-punasekirju karvane olend. Muidugi ei saanud ma talt küsimata jätta, kesasi see veel olema peaks. Loomulikult oli see tema ise. Neil koolis olid olnud minipiiga valimised ja kõik pidid kedagi järele tegema (vist mingit lastesaatekangelast või midagi). Nagu ta ise selle kohta ütles:"Kõik peale minu tegid Tuhkatriinut järele. Ma oleks ka tegelt vist pidanud Tuhkatriinut tegema... Ma ei tea, miks kuradi pärast ma Leopoldi tegin...". (Kes mingil väga imelikult põhjusel ei tea, kes Leopold on, siis siin on video kõige suuremast sõbrast Leopoldist (umbes 32. sekundil hakkab seal vasakul tsillima)). Ei, noh, tubli! Kõik väiksed armsad printsessikesed teevad Tuhkatriinut järele ja siis üks otsustab lambist Leopoldi kostüümis tulla :D. Pole paha! Vähemalt oli ta enda väitel kostüümi ise teinud ja meeletult palju vaeva näinud.

Nii et kellel kostüümipidu tulemas, siis ärge hakake ennast supermännideks ja inglikesteks üldsegimitte tegema! Meie oma Eesti multikastaarid on ka täitsa vinged :)!

Fun, fun, fun, fun. Konstantne randoomsus.

Eile läksin Piretile ja Dagnyle külla. Selle asemel, et midagi asjalikku teha, läksime Dagnyga hoopiski peole, Trehvi Jam Sessionile. Pireti jätsime otseloomulikult bakatööd kirjutama, tubli tüdruk on! Väga muhe oli igatahes, meie suureks rõõmuks tuli esitamisele ka unustamatu hitt, mida olen ka siin blogis paar korda juba maininud (no see laul on ju ometigi nii hea, et teda peabki iga nädal vähemalt korra mainima!!):
We so exited. Natuke aega kuulasime erinevaid huvitavaid esinejaid poolimproviseeritud paladega ja siis oli aeg juba järgmisse kohta edasi minna - me oleme ju ometigi nii tahetud tšikid, et ei lasta rahulikult õhtu jooksul ainult ühes kohas peol olla! Nii, kui sinna kohale jõudsime, nägime kohe Piretit. Ta seekord ei kirjutanudki öö otsa bakatööd.

Kuna pidu EI OLNUDKI stiilipidu, otsustasime Piretiga selle fiestakese ise sujuvalt muuta stiilipeoks pealkirjaga "Vargad ja ohvrid" (või noh...asjade käik lihtsalt viis selleni). Et asi ikka õige välja näeks, oli vaja kähku ennast tuunima hakata. Sattusime oma esimese ohvri juurde, kes jäi mõneks ajaks ilma oma kellast ja telefonist (telefoni tagastasin talle juba tunnikese või poole pärast, kui mingid tšikid helistama hakkasid - ei viitsi ma pärast mingeid jamasid klaarima hakata!). Kell kätte saadud, oli vaja muidugi see hetk jäädvustada. Pildil olen koos mitte just väga kurja ohvriga. Juhin tähelepanu vingele kellale (see on ikka kõige tähtsam sellel pildil)!
Kui mina olin ilusti tuunitud uue vinge kellaga, otsustas Piret kiirelt järgmise ohvri leida. Noormees ülikonnaga sobis selleks puhuks ideaalselt! Hall pintsak nägi Pireti seljas päris... eee... omapärane välja. Tunnikese või poole (jah, mul oli uus ja vinge kell, aga no kes sealt ikka aega vaatama hakkab! See oli ikka muidugi ilu pärast!) pärast väitis pintsakuta noormees igatahes, et tal on hädasti oma riideesemekest tagasi vaja, mille peale Piret demonstreeris suurepäraselt, et majanduslikku mõtlemist tal jätkub:
Noormees:"Äkki ma saaksin oma pintsaku tagasi..."
Piret:"EI!"
Noormees:"Aga mul on vaja..."
Piret:"EI!"
Noormees:"Ma toon sulle palju shotte selle eest!"
Piret"Mitu?"
Noormees:"Mitu sa tahad?"
Piret (pikemalt järgi mõtlemata):"Neli mulle, neli Nelele!"

Milline vinge naine! Diil tehtud, poiss sai pintsaku tagasi ja tuli Jägermeistrishottidega oma lubadust täitma. Piret oli ilmselgelt koguseid öeldes natuke liiga optimistlik. Et on ammu teada tarkus "suur tükk ajab suu lõhki", otsustasime me mõlemad igaks juhuks pärast kolmandat shotti, et neljandat meil küll vaja ei lähe. Selle asemel läksime hoopiski tantsima! Tantsuplatsi ääres istus see sama noormees, kes enne unustamatut hitti esitas ja no kuidas ma saan ometigi sellise šarmantse härraga jätta sõbrapildi tegemata?

Pildilt on muidugi väga hästi näha, et stiilipidu on täies hoos jätkunud! Piret on ära varastanud minu kena rohelise ruudulise pluusi (üritasin vastu protestida, aga selle peale viis ta mu vahva pluusikese hoopiski kuskile kaugele ära) ja vastutasuks olen ma saanud patsikummi (käe ümber), mille Piretilt varastas noormees, kellelt mina varastasin kella ja ta on natukeseks ajaks selle patsikummi minu kätte hoiule andnud (see on muideks Pireti AINUS patsikumm - milline tähtis asi!). Ääretult vajaliku aksessuaarina on kell mul muidugi kohusetundlikult käe peal!

Lõpetuseks päeva tarkusetera, mille peale ma tulin täitsa ise, viies läbi käitumisvaatlust (katseisikuks oli Dagny): kui minna kell 6 magama, siis pole just väga raske kella üheksane äratus sisse magada!

Sõbrad on mul hea huumorimeelega.

Ei tohi ikka midagi jätta teiste teha! Veel vähem lasta ennast kuskile kirja panna. Juba kolmandat korda tuli ära nali, kus mulle pandi perekonnanimeks Naba. See kord oli selleks suurepäraseks huumorinaiseks Piret. Täna olime rõõmsalt kõik ärieetika kodutööd ette kandmas, kui Piret ja Taavi itsitades mulle rääkisid, et ma olin selle rühmatöö nimekirjas nimega Nele Naba. Ma alguses arvasin, et nad teevad nalja (sest ma polnud ise viitsinud varem kordagi seda nimekirja vaadata), aga võta näpust! Kontrollisin just nimekirja üle ja oligi. On jobud, no :D!

Tarkuseterasid siit ja sealt.

Mulle nii meeldib, et inimesed mu ümber nii targad on ja veel rohkem meeldib mulle see, et nad oma tarkust minuga jagavad.

Näiteks väga vajaliku teadmine eluks meile kõigile: "Pittu minnakse ikka ilma oma naiseta! Ega oma puud pole mõtet metsa kaasa vedada!". Nii et naised, ärge siis pahandage, kui noormees peole kaasa ei taha võtta - see ei tule sellest, et ta halb, kuri ja paha oleks, ta on lihtsalt praktilise mõtlemisega!

Teise tarkusetera ütles mulle Dagny ühel öösel, kui ma talle MSNis millegipärast juba teist korda "head ööd!" soovisin: "Tead. See öö ei tule üldse nii hea, kui sa seda viis korda ütled ja magama ikka ei jõua." Tehke omad järeldused! Kui järgmine kord magama lähete, siis kellelegi vestluse lõpus "head ööd" pole mõtet soovida, parem kihku-kähku voodisse ära ja tuttu ära - jälle viis minutit säästetud!

Järgnev pole küll tarkusetera, aga näitab, et poisid on endiselt vägagi praktilise mõtlemisega:
Tõnis says:
tulen ja teengi
teen sulle lahkumispeo?
Nele says:
igasugu pidusid võid teha!
Tõnis says:
sellisel juhul teen ainult pidžaamapidusi


Lõpetuseks pilt suvest. Me ju kõik ometigi ootame, et saaks juba ometigi rannas muretult tšillida ja grillida!