Eile, siis kui kõik teised olid peol (ja mitte ainult: tegelikult juba hommikust alates) analüüsisin mina rottide liikumist. Ühtekokku 4h ja 45 minutit puhast videot, analüüsiks läks hea poole kauem. Omamoodi üllatav, et ma ei näinudki öösel unes väikseid rotipoisikesi ringi jooksmas.
PS. kui kellelgi filmiõhtu tulemas ja kohe mitte ei tea, mida vaadata, siis ma võin lahkelt neid suurepäraseid videoid laenata! Päris Oscareid võitnud ei ole, aga vähemalt omapärane...
26.3.11
Kaua see talv kestab??
Käisin tänasel Friday õhtul õues natuke ja ikka kuradi külm oli. Fun, fun, fun, fun! Ilusat kevadet kõigile!
19.3.11
Tallinnas käidud, grillitud, põlvega näkku saadud. Edukad kaks päeva!
Eile käisin Tallinnas coca-colat ostmas, oli ka omamoodi meeleolukas ettevõtmine! Polnud küll algselt just täpselt selline plaan, aga põhimõtteliselt nii välja tuli. Tartust ära sõites läksime me igatahes omastarust Roxette'i kontserdile...ilmselgelt olime ise veits buuhuud, et me endale aru ei andud, et Tallinnas käiaksegi lihtsalt coca-colat ostmas.
Päike sillerdas taevas, linnud peaaegu laulsid ja kui lund poleks, oleks ilmselt muru ka roheline olnud. Hakates vaikselt Tallinna kohale jõudma, helises sõbral telefon, sellega rääkides vajus tal nägu veits ära ja ta pidas auto tee serva kinni. Saanud infoliinist kinnitust, et tõesti täna ei esine ei Roxette EGA KA KOIT TOOME (eksole...), läks sõit edasi algsest isegi lõbusamalt. Kuna üks noormees oli vaja Tallinnasse ära viia, ei saanud kohe tagasi ka pöörata. Tallinnas nii lihtsalt igaks juhuks läksime poodi ja kui vingemad inimesed ostsid endale rulluisud ja pudelite kaupa huvitavaid jooke, siis mina - see lihtne inimene - ostsin endale pudeli mineraalvett, coca-cola ja et uhkem oleks, siis veel valuvaigistit ja Statoilist ühe cappuccino. Kogu see tavaar ära manustatud, jäin ma igaks juhuks tunniks magama. Kui ärkasin, olime Tartule päris lähedale jõudnud ja oli juba okei olla (pea otsustas Tallinnas, et talle seal ei meeldi ja ta hakkab valutama).
Tartus kiirelt kodust asjad ja ega õhtut ei saanud ju ometi raisku lasta, esialgsetele plaanidele leidsin kähku alternatiivid. Kõigepealt hüppasin läbi Kaia poolt, kus Kaia ja Hannula grillisid parajasti. Hannula demonstreeris salatit valmistades taaskord, et tehnika ja tema ei käi kokku. Seekord oli selleks ülikeeruliseks imevidinaks kõige tavalisemat tüüpi maitseainetopsikene. Muidugi alati jääb variant, et ta üritas lihtsalt tõestada, kui armunud ta on (vanemad inimesed ju ikka räägivad, et kui toit on soolane, siis kokk on armunud...). Igatahes suutis ta ilma mingite raskusteta pool topsi soola salati sisse kallata. Et asi veel vingem oleks, siis tegemist oli päris suure topsiga :). Mina olen igatahes rahul, sain jälle pisarates naerda ja vaatamist väärt oli ka Kaia nägu, kui ta kööki tsekkima tuli, miks me naerame, ja seda soola lusikaga salati seest ära kühveldama hakkas.
Ma ei saa ka mainimata jätta: Kaia avaldas, et kui tema väike (no kohe päris väike) oli, oli ta Hiiumaal ukselt uksele käinud ja rääkinud, et talle ei anta kodus süüa. Vot sulle kavalat last :D! Ta oli ilmselt ikka tõeline ekspert vanematel margi maha tegemises :D.
Kaia ja Hannula jutud kuulatud, läksin lõpuks linna ja otse ahju (okei, päris otse siiski mitte, aga tundus vinge väljend). See kord kahjuks barmanid mulle vingeid trikke ei teinud (see rahakokkukäkerdamistrikk), aga asja korvab DJ mõnitus: "neile, kes täna tahtsid tegelikult ühele kontserdile minna, paneme siis lohutuseks ühe ilusa loo!". Nojah siis :D.
Kuna täna oli vaja trenni minna, siis ma pikaks kluppi passima ei jäänud, pool kolm teatasin sõpradele pidulikult, et mina lähen nüüd minema. Hommikul oli ikkagi selline tunne, et magaks hea meelega paar tunnikest veel. Trenniks oli muidugi jälle kaklemine. See nädal on mul võrdlemisi õnnenädal: kohe neljapäevase trenni alguses tegi Mari-Liis nalja, et kuna mul kõrv lukus ja natuke haige, siis tuleks mind täiega vastu pead tampida. Ega teised seda endale kaks korda öelda ei käse! Küll loodetavasti tahtmatult (samas mine tea!!), aga igatahes sain ma juba neljapäeval Tuulilt põlvega vastu pead ja täna ühelt noormehelt põlvega näkku - otse vastu nina! Minu subjektiivse pilgu kohaselt on nina tsiiiipake suurem hetkel, kui peaks, aga ma loodan, et ma eksin. Igatahes õpetas see sama noormees mulle täna kõik need võtted selgeks, millest ma siiani aru polnud saanud ja üleüldse oli väga muhe :). Trenni lõpus kutsus veel mingi tsikk (kes lihtsalt seal kõrval oli asju tegi) mind järgmisel nädalal temaga Jiu-Jitsut tegema, aga kuna ma nägin, kui tuimalt ta meestele tappa andis, siis ilmselt jääb ära :D! Juba pärast tänast värki oli koju jõudes kuidagi maru valus tunne.
Lõpetuseks pilt linnasprindilt, kus me käisime Karmeniga testimas, kas jää peal on võimalik kiiresti joosta. Mul pole endal ka õrna aimugi, mida ma seal pildil parajasti teha üritasin:
Sai vahelduse mõttes natuke loeteluline käisin-siin-tegin-seda tüüpi lugu, aga mis seal ikka :)
Päike sillerdas taevas, linnud peaaegu laulsid ja kui lund poleks, oleks ilmselt muru ka roheline olnud. Hakates vaikselt Tallinna kohale jõudma, helises sõbral telefon, sellega rääkides vajus tal nägu veits ära ja ta pidas auto tee serva kinni. Saanud infoliinist kinnitust, et tõesti täna ei esine ei Roxette EGA KA KOIT TOOME (eksole...), läks sõit edasi algsest isegi lõbusamalt. Kuna üks noormees oli vaja Tallinnasse ära viia, ei saanud kohe tagasi ka pöörata. Tallinnas nii lihtsalt igaks juhuks läksime poodi ja kui vingemad inimesed ostsid endale rulluisud ja pudelite kaupa huvitavaid jooke, siis mina - see lihtne inimene - ostsin endale pudeli mineraalvett, coca-cola ja et uhkem oleks, siis veel valuvaigistit ja Statoilist ühe cappuccino. Kogu see tavaar ära manustatud, jäin ma igaks juhuks tunniks magama. Kui ärkasin, olime Tartule päris lähedale jõudnud ja oli juba okei olla (pea otsustas Tallinnas, et talle seal ei meeldi ja ta hakkab valutama).
Tartus kiirelt kodust asjad ja ega õhtut ei saanud ju ometi raisku lasta, esialgsetele plaanidele leidsin kähku alternatiivid. Kõigepealt hüppasin läbi Kaia poolt, kus Kaia ja Hannula grillisid parajasti. Hannula demonstreeris salatit valmistades taaskord, et tehnika ja tema ei käi kokku. Seekord oli selleks ülikeeruliseks imevidinaks kõige tavalisemat tüüpi maitseainetopsikene. Muidugi alati jääb variant, et ta üritas lihtsalt tõestada, kui armunud ta on (vanemad inimesed ju ikka räägivad, et kui toit on soolane, siis kokk on armunud...). Igatahes suutis ta ilma mingite raskusteta pool topsi soola salati sisse kallata. Et asi veel vingem oleks, siis tegemist oli päris suure topsiga :). Mina olen igatahes rahul, sain jälle pisarates naerda ja vaatamist väärt oli ka Kaia nägu, kui ta kööki tsekkima tuli, miks me naerame, ja seda soola lusikaga salati seest ära kühveldama hakkas.
Ma ei saa ka mainimata jätta: Kaia avaldas, et kui tema väike (no kohe päris väike) oli, oli ta Hiiumaal ukselt uksele käinud ja rääkinud, et talle ei anta kodus süüa. Vot sulle kavalat last :D! Ta oli ilmselt ikka tõeline ekspert vanematel margi maha tegemises :D.
Kaia ja Hannula jutud kuulatud, läksin lõpuks linna ja otse ahju (okei, päris otse siiski mitte, aga tundus vinge väljend). See kord kahjuks barmanid mulle vingeid trikke ei teinud (see rahakokkukäkerdamistrikk), aga asja korvab DJ mõnitus: "neile, kes täna tahtsid tegelikult ühele kontserdile minna, paneme siis lohutuseks ühe ilusa loo!". Nojah siis :D.
Kuna täna oli vaja trenni minna, siis ma pikaks kluppi passima ei jäänud, pool kolm teatasin sõpradele pidulikult, et mina lähen nüüd minema. Hommikul oli ikkagi selline tunne, et magaks hea meelega paar tunnikest veel. Trenniks oli muidugi jälle kaklemine. See nädal on mul võrdlemisi õnnenädal: kohe neljapäevase trenni alguses tegi Mari-Liis nalja, et kuna mul kõrv lukus ja natuke haige, siis tuleks mind täiega vastu pead tampida. Ega teised seda endale kaks korda öelda ei käse! Küll loodetavasti tahtmatult (samas mine tea!!), aga igatahes sain ma juba neljapäeval Tuulilt põlvega vastu pead ja täna ühelt noormehelt põlvega näkku - otse vastu nina! Minu subjektiivse pilgu kohaselt on nina tsiiiipake suurem hetkel, kui peaks, aga ma loodan, et ma eksin. Igatahes õpetas see sama noormees mulle täna kõik need võtted selgeks, millest ma siiani aru polnud saanud ja üleüldse oli väga muhe :). Trenni lõpus kutsus veel mingi tsikk (kes lihtsalt seal kõrval oli asju tegi) mind järgmisel nädalal temaga Jiu-Jitsut tegema, aga kuna ma nägin, kui tuimalt ta meestele tappa andis, siis ilmselt jääb ära :D! Juba pärast tänast värki oli koju jõudes kuidagi maru valus tunne.
Lõpetuseks pilt linnasprindilt, kus me käisime Karmeniga testimas, kas jää peal on võimalik kiiresti joosta. Mul pole endal ka õrna aimugi, mida ma seal pildil parajasti teha üritasin:
Sai vahelduse mõttes natuke loeteluline käisin-siin-tegin-seda tüüpi lugu, aga mis seal ikka :)
14.3.11
Kui ma suureks saan, õpin lugema...
Käisin reedel haigena inglise keele testi tegemas. Kuskile edasi polnud ka lükata, tänaseks oli juba tulemustepaberit vaja, muidu oleks heameelega natukene hiljem seda teinud. Läksin kohale ja tunne oli täpselt selline, et kõige teravam pliiats pinalis just ei ole. Sellest, kui sooda ma omadega olin, annab väga selgelt märku ka fakt, mille ma täna tunnistust kätte saades avastasin: ma olin enda sünnikuupäeva valesti kirjutanud! Vähe sellest, et ma testi tehes olin hädas oma nime kirjutamisega, suutsin ma oma sünnipäevaks panna 5. detsembri. Nojah, mis seal ikka. Lõpuks sain kuidagi selle asja tehtud, suulise osa ka ära räägitud ja kõige hullem seis polnudki. Ainuke, mis tõsiselt võssa läks, oli lugemisosa. No ja ongi tulemus käes:"Reading ability and comprehension: has difficulties with reading". (millest järgmine tase oli "cannot understand at all")
Nii, kallid sõbrakesed, kes teist mind nüüd lugema õpetab? Sest endal mul on ilmselgelt raskusi lugemisega...
Õnneks olid teised testi osad piisavalt tugevad, et see košmaar tasa teha ja sain oma vajalikud punktid ja C1 taseme ikkagi kokku :).
Nii, kallid sõbrakesed, kes teist mind nüüd lugema õpetab? Sest endal mul on ilmselgelt raskusi lugemisega...
Õnneks olid teised testi osad piisavalt tugevad, et see košmaar tasa teha ja sain oma vajalikud punktid ja C1 taseme ikkagi kokku :).
1.3.11
Meil koolis päris vahva :)
Täna koolis õppisime maasvõitluses püstivõitlust. Ei saa just öelda, et igav oli - üsnagi vastupidi!
Kohe praktikumi alguses õpetati meile mingit uut värki, mis oli põhimõtteliselt vastase kallistamine ja siis lõpuks üritad sellest mingisse võttesse minna. Kui olime Tuuliga seda veidi aega katsetanud ja tuli aeg paarilisi vahetada (me tavaliselt oleme omavahel edasi teinud), siis küsisime, kas me peame ka vahetama. Saanud treeneri jaatava vastuse ja naeruturtsatusega lause: "Saate poistega maadelda!", asusime endale paarilisi valima. Astusin siis mingi hea välimusega kuti juurde sellise davai-maadleme-nüüd-näoga ja ta vaatas põhimõtteliselt vastu sellise are-you-serious??-näoga. Rüselesime siis veidike kallistamisasendis ja ma tundsin ennast otsekui ma kaaluksin 15 kilo vähem - ta lihtsalt lennutas mind suvalt igas suunas! Megahea ju! Mõne hetke pärast ütles ta rahulikult "Noh, paneme pikali kah!", tegi väikse heite ja maas ma lamasingi. Selline mees siis... Kusjuures asi, mis mulle täiega meeldis see, et terve selle aja ta seletas mulle, mida ma valesti teen ja kuidas ma tegema peaks. Nii ma saan veel profiks!
Järgmise asjana õppisime, kuidas teisi üles tõsta. Asi tundus nii vinge, et otsustasime Tuuliga järgi proovida, kuidas oleks mõnda vähe raskemat poissi üles tõsta. Meil seal üks võrdlemisi musklis poiss on, enda jutu järgi kaalub ta 86 kilo. Astusime talle juurde ja küsisime "Kas me sind üles tõsta võime?" (see oli põhimõtteliselt esimene kord üldse temaga vist rääkida). Saime mõlemad ta igatahes ilma probleemita üles tõstetud :).
Üheks uueks asjaks oli teise selja taha pääsemine olukorrast, kui sa ta ees seisad ja üksteisest kinni hoiate. Kuivtrennina üksi tehes nägi see päris lahe välja: treener ütles selle kohta "Mida imelikum see välja näeb, seda õigem see on!". Ilmselgelt tegin ma seda nii õigesti, et ta hakkas lihtsalt naerma mu peale. See nägi välja umbes, nagu üritaks supermänni teha - enamvähem niimoodi:
Igasuguseid heiteid ja võtteid õppisime veel selle kohta, kuidas inimest pikali saada püstiasendist ja päris palju sai omavahel kakelda. Ühe noormehega sain veel madistada ja jällegi olin ma täiega rahul, et ta terve aja mulle õpetas, kuidas mida paremini saaks teha. Väsimus oli lõpuks päris korralik, aga rahulolu veel suurem!
Koolis on lahe!
Kohe praktikumi alguses õpetati meile mingit uut värki, mis oli põhimõtteliselt vastase kallistamine ja siis lõpuks üritad sellest mingisse võttesse minna. Kui olime Tuuliga seda veidi aega katsetanud ja tuli aeg paarilisi vahetada (me tavaliselt oleme omavahel edasi teinud), siis küsisime, kas me peame ka vahetama. Saanud treeneri jaatava vastuse ja naeruturtsatusega lause: "Saate poistega maadelda!", asusime endale paarilisi valima. Astusin siis mingi hea välimusega kuti juurde sellise davai-maadleme-nüüd-näoga ja ta vaatas põhimõtteliselt vastu sellise are-you-serious??-näoga. Rüselesime siis veidike kallistamisasendis ja ma tundsin ennast otsekui ma kaaluksin 15 kilo vähem - ta lihtsalt lennutas mind suvalt igas suunas! Megahea ju! Mõne hetke pärast ütles ta rahulikult "Noh, paneme pikali kah!", tegi väikse heite ja maas ma lamasingi. Selline mees siis... Kusjuures asi, mis mulle täiega meeldis see, et terve selle aja ta seletas mulle, mida ma valesti teen ja kuidas ma tegema peaks. Nii ma saan veel profiks!
Järgmise asjana õppisime, kuidas teisi üles tõsta. Asi tundus nii vinge, et otsustasime Tuuliga järgi proovida, kuidas oleks mõnda vähe raskemat poissi üles tõsta. Meil seal üks võrdlemisi musklis poiss on, enda jutu järgi kaalub ta 86 kilo. Astusime talle juurde ja küsisime "Kas me sind üles tõsta võime?" (see oli põhimõtteliselt esimene kord üldse temaga vist rääkida). Saime mõlemad ta igatahes ilma probleemita üles tõstetud :).
Üheks uueks asjaks oli teise selja taha pääsemine olukorrast, kui sa ta ees seisad ja üksteisest kinni hoiate. Kuivtrennina üksi tehes nägi see päris lahe välja: treener ütles selle kohta "Mida imelikum see välja näeb, seda õigem see on!". Ilmselgelt tegin ma seda nii õigesti, et ta hakkas lihtsalt naerma mu peale. See nägi välja umbes, nagu üritaks supermänni teha - enamvähem niimoodi:
Igasuguseid heiteid ja võtteid õppisime veel selle kohta, kuidas inimest pikali saada püstiasendist ja päris palju sai omavahel kakelda. Ühe noormehega sain veel madistada ja jällegi olin ma täiega rahul, et ta terve aja mulle õpetas, kuidas mida paremini saaks teha. Väsimus oli lõpuks päris korralik, aga rahulolu veel suurem!
Koolis on lahe!
27.2.11
Spontaanne absurdsus
Ühel kaunil õhtupoolikul mõned päevad tagasi helistas Piret mulle: "Ou, kuule!! Lähme Lätti! Lumelauda sõitma, noh!". Kuna ma polnud see aasta veel kordagi lauda alla saanud ja me olime juba ammu lubanud Dagnyle suurepärase sõiduõpetuse teha, polnud mul väga põhjust pikalt vastu vaielda.
Paar päeva hiljem võtsin need kaks entusiasti ühikast peale (ei saa mainimata jätta, et Dagnyl olid käes kohvitopsi pandud kuumad turbonuudlid) ja sõitsime minu poole asju peale võtma. Natuke aega hiljem, kui ka Selverist oli läbi käidud, olimegi juba Läti poole teel! Muidugi küll algselt plaanitust tund aega hiljem, aga kuna see on juba nii harjumuspärane, ei lasknud keegi ennast sellest häirida.
Pärast Cesise kohalikus infopunktis käimist ja kaardi saamist jõudsime päris osavalt Žagarkalnsi kohale (ainult korra panime õigest teeotsast mööda). Kohapeal oli päris muhe, pilet üliodav, rahvast täpselt parajalt (ei ole üksi mäel, aga järjekorras ka ootama ei pidanud) ja päike paistis. Dagny otsustas oma päeva lastenõlval veeta. Ta ei lasknud ennast ka sellest kõigutada, kui lastenõlv kinni pandi: läks lihtsalt informatsioonitädi juurde ja ütles, et ta tahaks seal sõitma õppida. Saadeti mingi kutt spessal tema jaoks sinna tõstuki juurde - selline printsess!
Esimese päevaga mäel edukalt õhtusse saanud, oli aeg hakata otsima ööbimiskohta. Polnud ju ometi mõtet enne oma pead vaevata koha väljaotsimisega! Võtsime kaardi ette ja esimene normaalne koht tundus olevad hotell Buts. Sõitsime kohale ja nägime, et ikka vist ei ole ka normaalne. Esimesel korruse ruumis paistsid võitlevad mehed ja ülejäänud tuled olid enam-vähem kõik kustus. Võtsime uuesti kaardi ette ja otsustasime proovida seda kohta, mida Dace (minu Läti o-sõps) oli mulle eelnevalt soovitanud. Sõitsime kohale mööda tänavaid, mis tundusid rohkem metsateed - väike kõhedus tekkis. Jõudsime kohale, parkisime auto ja mõtlesime, mida edasi: majade tuled olid kustus ja kuskile väga uksele koputama ka ei tahtnud minna. Samal ajal, kui Piret küsis kõrvalistmelt "Kas ma võin nüüd kartma hakata?", nägime me, et keegi vaatab meid majast kardinate vahelt. Kui see keegi otsustas uksest välja tulla, polnud väga enam mõtet minema panna. Astusin autost välja, tegin paar sammu majast väljunud inimese suunas ja küsisin harjumuspärase küsimuse "Do you speak English?", lootes saada jaatavad vastust. Loomulikult tuli vastu "Net-net, tolko russkii jazõk". Kuna kell oli juba palju, tagasi Butsi tahtmist minna ei olnud ja uut kohta ka väga otsida ei oskanud, otsustasin panna proovile oma vene keele oskuse. Mu õpetaja oleks mu üle kahtlemata uhke, kui ta oleks seda näinud! Täitsa ise sain tädile seletatud, et meil on vaja kohta, kus magada (sõna "ööbima" ma muidugi ei oskanud). Tädi seletas mulle, et paneb teised jalanõud ja läheme siis maja koos vaatama. Läksimegi. Piret ja Dagny olid autos muidugi juba täitsa hirmul, et see tädi viib mu ära kuskile. Mäletasin juba internetis nähtud piltide järgi, et see maja peaks olema päris suur ja ööbimiskohti umbes 12-le inimesele. Ei mäletanud valesti. Maja oli päris võimas: suur kaminasaal, saun, sauna eesruum, sauna teine eesruum, koridor, köök, telekatuba, kaks magamistuba ja paar ruumi veel. Tädi seletas mulle pikalt ja laialt, mida kõike seal teha saab. Vastasin rahulikult "daa-daa. Harašo!". Kui ikka kohe üldse aru ei saanud (nagu näiteks pikk jutt tünnisaunast), vastasin kindluse mõttes "ne panimala...". Muhe tädi ei lasknud sellest ennast häirida, jättis asja sinnapaika ja läks sujuvalt jutuga edasi. Mingi hetk otsustasin ma talt hinna kohta küsida. Jõudsime ühiselt otsusele, et 30 latti on selle eest täitsa vahva hind :)! Kuna meil olid kaasas ainult eurod, leppisime kokku, et 45 eurot sobib ka päris hästi.
Pilt1: meie toreda majakese kaminasaal
Pilt2: rõduuks vähe teravamate elamuste otsijatele
Maja nähtud, jutud räägitud, hakkasime tagasi autode poole kõndima. Ma polnud päris kohale veel jõudnudki, kui juba hüüdis Piret mulle paanikas häälega "NELE, MIDA SA KORRALDAD???". Ma ei saa neid kahte viieks minutiks ka üksi jätta, juba tulevad nad mulle politseiga vastu! Kuna nad kumbki vene keelt ei oska (Dagny vist veidi oskab ja Piret on täpselt sellel tasemel, et kui tädi rääkis talle "tšainik jest i tšai možno pit...", hüüdis Pirru mulle jälle segadusega "NELE, ta räägib mulle midagi!!") ja see politsei inglise keelt ei rääkinud, otsustasin ma ise temaga rääkima hakata. Selgus, et ta on selle tädikese poeg ja tegeleb selle sama maja väljaüürimisega, mida me tahtsime :). Pärast Piret ja Dagny rääkisid, et nad olid ootanud mind autos, kui nägid järsku, et mingi käsi tõmbab ukse lahti. Nad olid päris mõnusalt ehmunud, kui nägid, et see on politsei, haaaa, kujutan ette, mis pänik see võis olla (mul endal vähemalt oleks kindlasti!).
Jõudsime lõpuks kokkuleppele tädi ja selle mehega, et saame selles vinges majas ööbida ja nad kütavad selle soojaks ja kõik vahva. Piret ja Dagny tundusid kõigest natuke hämmingus ja mina muudkui seletasin neile õhinaga, kui laheda majakese me üheks ööks saame. Kui me oma asjadega majja kohale jõudsime, pani onu meile tümmi käima ja elu oli jälle lill! Alguses oli veidi külm, aga kui me lõpuks söögi valmis olime teinud ja sauna eesruumis sooje makarone nautisime, oli päris selge, et seis on oluliselt parem, kui Butsis istuda ja tooreid makarone närida. Kui veel sellest huvitava nimega raadiost, mis onu meile käima oli pannud, tuli meie suureks üllatuseks "Kaelakee hääl", oligi kõik hästi ju :)!
Pilt3: Piret ja Dagny leidsid üliarmsad pitsikesed, nii et ei saanud tähistamata jätta!
Pilt4: Meie kodu üheks ööks :)
Järgmine hommik väike söök, asjad kokku ja mäele. Päike paistis, miinus neli kraadi ja muidu ülivahva. Üritasime terve aja Dagnyle seletada, et suurematel nõlvadel on palju vingem, kui lastenõlval. Tema meid muidugi ei kuulanud ja tulemus oligi käes! Nüüd ta ei saa isegi mantlit selga oma uue kipsiga!
Pilt5: nagu mäel ikka - ei midagi asjalikku
Pilt6: Piret ja Dagny haiglas enne kipsi
Pilt7: Dagny haiglas pärast oma uue aksessuaari saamist. Esimest korda lumelauaga, esimest korda kipsiga :)
Mina igatahes jäin meie minitripiga täiega rahule ja nende kahega lähen heameelega uuesti :)!
Paar päeva hiljem võtsin need kaks entusiasti ühikast peale (ei saa mainimata jätta, et Dagnyl olid käes kohvitopsi pandud kuumad turbonuudlid) ja sõitsime minu poole asju peale võtma. Natuke aega hiljem, kui ka Selverist oli läbi käidud, olimegi juba Läti poole teel! Muidugi küll algselt plaanitust tund aega hiljem, aga kuna see on juba nii harjumuspärane, ei lasknud keegi ennast sellest häirida.
Pärast Cesise kohalikus infopunktis käimist ja kaardi saamist jõudsime päris osavalt Žagarkalnsi kohale (ainult korra panime õigest teeotsast mööda). Kohapeal oli päris muhe, pilet üliodav, rahvast täpselt parajalt (ei ole üksi mäel, aga järjekorras ka ootama ei pidanud) ja päike paistis. Dagny otsustas oma päeva lastenõlval veeta. Ta ei lasknud ennast ka sellest kõigutada, kui lastenõlv kinni pandi: läks lihtsalt informatsioonitädi juurde ja ütles, et ta tahaks seal sõitma õppida. Saadeti mingi kutt spessal tema jaoks sinna tõstuki juurde - selline printsess!
Esimese päevaga mäel edukalt õhtusse saanud, oli aeg hakata otsima ööbimiskohta. Polnud ju ometi mõtet enne oma pead vaevata koha väljaotsimisega! Võtsime kaardi ette ja esimene normaalne koht tundus olevad hotell Buts. Sõitsime kohale ja nägime, et ikka vist ei ole ka normaalne. Esimesel korruse ruumis paistsid võitlevad mehed ja ülejäänud tuled olid enam-vähem kõik kustus. Võtsime uuesti kaardi ette ja otsustasime proovida seda kohta, mida Dace (minu Läti o-sõps) oli mulle eelnevalt soovitanud. Sõitsime kohale mööda tänavaid, mis tundusid rohkem metsateed - väike kõhedus tekkis. Jõudsime kohale, parkisime auto ja mõtlesime, mida edasi: majade tuled olid kustus ja kuskile väga uksele koputama ka ei tahtnud minna. Samal ajal, kui Piret küsis kõrvalistmelt "Kas ma võin nüüd kartma hakata?", nägime me, et keegi vaatab meid majast kardinate vahelt. Kui see keegi otsustas uksest välja tulla, polnud väga enam mõtet minema panna. Astusin autost välja, tegin paar sammu majast väljunud inimese suunas ja küsisin harjumuspärase küsimuse "Do you speak English?", lootes saada jaatavad vastust. Loomulikult tuli vastu "Net-net, tolko russkii jazõk". Kuna kell oli juba palju, tagasi Butsi tahtmist minna ei olnud ja uut kohta ka väga otsida ei oskanud, otsustasin panna proovile oma vene keele oskuse. Mu õpetaja oleks mu üle kahtlemata uhke, kui ta oleks seda näinud! Täitsa ise sain tädile seletatud, et meil on vaja kohta, kus magada (sõna "ööbima" ma muidugi ei oskanud). Tädi seletas mulle, et paneb teised jalanõud ja läheme siis maja koos vaatama. Läksimegi. Piret ja Dagny olid autos muidugi juba täitsa hirmul, et see tädi viib mu ära kuskile. Mäletasin juba internetis nähtud piltide järgi, et see maja peaks olema päris suur ja ööbimiskohti umbes 12-le inimesele. Ei mäletanud valesti. Maja oli päris võimas: suur kaminasaal, saun, sauna eesruum, sauna teine eesruum, koridor, köök, telekatuba, kaks magamistuba ja paar ruumi veel. Tädi seletas mulle pikalt ja laialt, mida kõike seal teha saab. Vastasin rahulikult "daa-daa. Harašo!". Kui ikka kohe üldse aru ei saanud (nagu näiteks pikk jutt tünnisaunast), vastasin kindluse mõttes "ne panimala...". Muhe tädi ei lasknud sellest ennast häirida, jättis asja sinnapaika ja läks sujuvalt jutuga edasi. Mingi hetk otsustasin ma talt hinna kohta küsida. Jõudsime ühiselt otsusele, et 30 latti on selle eest täitsa vahva hind :)! Kuna meil olid kaasas ainult eurod, leppisime kokku, et 45 eurot sobib ka päris hästi.
Pilt1: meie toreda majakese kaminasaal
Pilt2: rõduuks vähe teravamate elamuste otsijateleMaja nähtud, jutud räägitud, hakkasime tagasi autode poole kõndima. Ma polnud päris kohale veel jõudnudki, kui juba hüüdis Piret mulle paanikas häälega "NELE, MIDA SA KORRALDAD???". Ma ei saa neid kahte viieks minutiks ka üksi jätta, juba tulevad nad mulle politseiga vastu! Kuna nad kumbki vene keelt ei oska (Dagny vist veidi oskab ja Piret on täpselt sellel tasemel, et kui tädi rääkis talle "tšainik jest i tšai možno pit...", hüüdis Pirru mulle jälle segadusega "NELE, ta räägib mulle midagi!!") ja see politsei inglise keelt ei rääkinud, otsustasin ma ise temaga rääkima hakata. Selgus, et ta on selle tädikese poeg ja tegeleb selle sama maja väljaüürimisega, mida me tahtsime :). Pärast Piret ja Dagny rääkisid, et nad olid ootanud mind autos, kui nägid järsku, et mingi käsi tõmbab ukse lahti. Nad olid päris mõnusalt ehmunud, kui nägid, et see on politsei, haaaa, kujutan ette, mis pänik see võis olla (mul endal vähemalt oleks kindlasti!).
Jõudsime lõpuks kokkuleppele tädi ja selle mehega, et saame selles vinges majas ööbida ja nad kütavad selle soojaks ja kõik vahva. Piret ja Dagny tundusid kõigest natuke hämmingus ja mina muudkui seletasin neile õhinaga, kui laheda majakese me üheks ööks saame. Kui me oma asjadega majja kohale jõudsime, pani onu meile tümmi käima ja elu oli jälle lill! Alguses oli veidi külm, aga kui me lõpuks söögi valmis olime teinud ja sauna eesruumis sooje makarone nautisime, oli päris selge, et seis on oluliselt parem, kui Butsis istuda ja tooreid makarone närida. Kui veel sellest huvitava nimega raadiost, mis onu meile käima oli pannud, tuli meie suureks üllatuseks "Kaelakee hääl", oligi kõik hästi ju :)!
Pilt3: Piret ja Dagny leidsid üliarmsad pitsikesed, nii et ei saanud tähistamata jätta!
Pilt4: Meie kodu üheks ööks :)Järgmine hommik väike söök, asjad kokku ja mäele. Päike paistis, miinus neli kraadi ja muidu ülivahva. Üritasime terve aja Dagnyle seletada, et suurematel nõlvadel on palju vingem, kui lastenõlval. Tema meid muidugi ei kuulanud ja tulemus oligi käes! Nüüd ta ei saa isegi mantlit selga oma uue kipsiga!
Pilt5: nagu mäel ikka - ei midagi asjalikku
Pilt6: Piret ja Dagny haiglas enne kipsi
Pilt7: Dagny haiglas pärast oma uue aksessuaari saamist. Esimest korda lumelauaga, esimest korda kipsiga :)Mina igatahes jäin meie minitripiga täiega rahule ja nende kahega lähen heameelega uuesti :)!
13.2.11
Trikimehed
Käisin täna klubis üle päris pika aja. Mulle on alati meeldinud jälgida, kuidas barmenid trikitavad - uhke värk ju ometigi! Samas sellist trikki, mida ma täna nägin, polnud ma enne veel näinud! Tegi mulle klaasi valmis minu suurepärast mineraalvee jää ja apelsinilõiguga ning kui ma maksmiseks talle viieeurose ulatasin, kortsutas ta selle rusikas täiesti kokku ja naeratas mulle kelmikalt. Ilmselgelt olen ma ajast veidi maas, et ma kohe pihta ei jaganud, kui vinge trikk see ometigi on! Hämmingus, nagu ma olin, jälgisin, kuidas ta natukese aja pärast selle rahatähe jälle sirgeks üritas teha, et seda üldse kassasse panna saaks. Pole paha! Ja et väheks ei jääks: ei möödunud minutitki, kui oma triki tegi ära DJ - käis mingi kõmakas ja muusika jäi vait. Selline klubiõhtu siis...elu nagu filmis!
Subscribe to:
Posts (Atom)