Selle nädala tsitaat pärineb Hannulalt. Sõime Kaia juures rahulikult kõik jäätist vaarikamoosiga, kui Hannula teatas:"Mõelge: kaks minutit suus, kaks tundi kõhus ja kaks aastat perse peal!".
Õnneks me sellest ennast heidutada ei lasknud ja sõime (kaasaarvatud Hannula) sama rahulikult jäätist edasi:)
7.7.10
5.7.10
Nagu päris!
Huhh, nüüd on mul 7 prügikotitäie jagu prahti vähem :)! Siinkohal suur tänu Kristile, kes tuimalt mu asjad minema loopis (ma oleks ise palju kauem mõelnud, mida ja mida mitte).
29.6.10
BA
Argentina, täpsemalt Buenos Aires, oli minu jaoks midagi sellist, mida ma tegelikult päristäpselt enne ette ei kujutanud. Mõned tähelepanekud/muljed, mis mulle Buenos Airesest jäid:
Inimesed – on seal tõesti veits teistsugused. Toon väikse võrdluse:
Eestis (vähemalt minu arvates on nii): kaks kutti kõnnivad tänaval. Vastu tuleb kena tsikk. Kutid saadavad tsikki natuke aega pilguga ja siis üks ütleb teisele „ou, kena piff oli!“.
Argentinas: kaks kutti (tegelt vahet pole, võib vabalt üksi ka olla) kõnnivad tänaval. Vastu tuleb kena tsikk. Nii, kui kutid teda märkanud on, hakkavad vilistama, lehvitama, hõikuma mineid komplimente. Igal tuhandel viisil püüavad tähelepanu.
Üks Argentina naine rääkis, et neil seal nii asjad käivadki. Kui tema esimest korda Londonisse läks, arvas ta alguses siiralt, et kõik mehed on homod, sest mitte ükski mees ei vilistanud ühelegi naisele tänaval järele.
Telefonid – igal pool linna peal olid telefoniautomaadid ja mulle jäi mulje, et neid kasutati ka päris palju – seega ilmselt ei ole väga paljudel mobiile. Nendel, kellel olid mobiilid, näitasid muidugi välja, et neil see tehnikaime olemas on. Kui keegi moblaga rääkis, siis ei teinud ta seda nii, nagu meil harjumuspärane on (ehk telefon ilusti kõrva ääres ja teised ümberringi ei kuule, mida sulle räägitakse), vaid telefon pidi olema kindlasti valjuhääldi peal, et seda siis näost veidi eemal hoida ja kõva häälega sinna midagi seletada. Mingi hetk mul tekkis tunne, et äkki neil ei müüdagi selliseid telefone, millega saaks normaalsel viisil rääkida, sest ma ei näinud peaaegu ühtegi kohalikku, kes poleks valjuhääldit kasutanud. Omamoodi koomiline nägi see pilt tänaval välja muidugi, kui kõik ringi jalutasid ja üksi kõva häälega seletasid.
Tänavad – üks samm peatänavast kõrvale ja „okouuu!“. Meie hotelli lähedal olid ühed endale korraliku laagri püsti pannud. Tänavanurgale olid nad maha pannud kolm madratsit ja magasid seal hunnikus kümnekesi tekkide all. Hiljem, kui pimedaks läks, nägin ma neid süüa tegemas ka. Üleüldse inimesed magasid igal pool keset päeva tänavate peal. Isegi Florida tänaval, mis oli põhiline kaubandustänav, magati keset seda lärmi oma tekikese all täie rahuga.
Loomulikult olid tänavad korralikult räpased. Samas kui hästi tähelepanelik olla, oli isegi võimalik, et ei astu mingile rõvedusele sisse.
Kui tänaval kõndida, siis ei saa väga seisma jääda, kohe tullakse mingit jama pakkuma või raha kerjama. Korra jäime ühe tuttavaga juttu rääkima ja samal ajal möödus meist mingi naine ja kari lapsi (umbes nagu pardipere – naine ees ja lapsed karjaga järel). Osad lapsed olid paljajalu ja ühel oli isegi väike lõõtspillike. Järsku pööras naine ümber, karjus neile midagi ja kõik lapsed jooksid esimese ettejuhtuva inimese juurde raha kerjama. Mulle jäi mulje, et see naine ainult kerjamiseks neid lapsi sünnitabki.
Poed –vähemalt iga teine pood oli nahast asju müüv pood ja seetõttu on seal nende vahel konkurents meeletu. Tänaval astuvad kõik ligi lausega „Come to my leathershop!“ ja üritavad oma nimekaarti sulle võltsnaeratuse saatel anda. Kui vastad tuimalt „no“, tuleb selle peale kiirelt „Maybe tomorrow? Maybe next year?“. EIIIII!!! Minule, kui rahulikule põhjamaainimesele mõjub selline asi liiga pealetükkivalt ja ilmselgelt ma ühtegi sellisesse poodi sisse ei astunud. Lisaks sellele olid tänaval kerjavad inimesed ja need, kes üritasid sind kuskilt õhtusele tangoshow’le meelitada – kui kuskile minna tahtsid, tuli koguaeg slaalomit teha, et kõigist neist kuidagi mööda pääseda. Kusjuures päris paljud poed ei armasta hinnasilte kasutada ja kui neilt asjade hinda küsida, vastavad nad hispaania keeles. Tore-tore! Ilmselgelt otsisin ma poode, kus oleks hinnasildid normaalselt olemas.
Tango – ma arvasin kunagi, et see, mida meile tantsukursustel õpetati, oli tango. Vist siiski mitte... Mingil õhtusöögil õnnestus ka minul see paljuräägitud kirglik tango ära näha. Pettuma igatahes ei pidanud! Seal oli nii, et oma etteaste lõpus tantsijad tantsisid söögilaudade vahel ja mingi hetk võtsid laudadest inimesi tantsima. Tüüp, kes minu tantsima võttis, oli päris muhe. Juhtis ta otseloomulikult superhästi (ainult siis hoidsin naeru tagasi, kui ta ütles „ok, now walk backwards, ok!?“ sellise laheda hispaania aktsendiga) ja ma saingi oma esimese õige tango tantsitud:).
Söök - LIHA!! Seda nad oskavad seal teha meeletult hästi! Kui ise kodus midagi küpsetad või grillid, siis ikka kuskilt on natuke liiga nätsa või kuskilt liiga kärssanud ja sada muud häda. Seal oli lihasöögikohtades liha täpselt parajalt küpsenud, mõnusalt mahlane ja soolane. Täiesti SUPER!! Käisime mingis sellises kohas söömas, kus maksad kindla summa ja siis võid võtta nii palju salativärki ja kartulit, kui soovid ja sinna juurde tuuakse koguaeg liha: 18 kelnerit kõnnivad ringi veise erinevatest kohtadest pärit erinevalt küpsetatud lihaga. Jõudsin proovida ainult 5 erinevat liha, rohkem lihtsalt ei mahtunud. Sellisest lihast tunnen ma küll puudust praegu.
Selline loom oli selle hea toidukoha ees:
Jalgpall – hotelli lähedal väljakul oli suur ekraan püsti pandud jalka vaatamiseks. Kuna minu sealoleku ajal Argentinal üks mäng oli ka, mõtlesin huvi pärast äkšenit vaatama minna. Ja nägin ka! Ootasin värava juures hollandlasi, kellega koos pidime mängu vaatama, ja jälgisin inimesi. Igast suunast rahvas JOOKSIS kohale meeletus koguses (kusjuures kell oli ainult kaheksa hommikul, aga see ei heidutanud küll kedagi). Hotellide uksepoisid, kes olid pooleks tunniks pausile lastud, teetöölised, keda ilmselt ei huvitanud, et nad samal ajal tööl peaks olema ja kes kõik veel. Kui oli jalkamäng, siis kõik muu (olgu siis oluline või mitte) ootas rahulikult oma järge. Jalka oli kõige tähtsam. Pressisime ennast kuskile sinna rahva keskele ja mäng hakkas pihta. Vinge oli jälgida, kuidas kõik kaasa elasid ja milline meeletu melu oli, kui Argentina värava lõi (rahvas karjus-laulis-hüppas – PIDU!). Selline tunne tekkis, nagu olekski staadionil kohapeal.
Pärast esimest poolaega pidin ma minema ruttama, meil oli turistituur algamas. Meie giid Diego seletas, et tegelikult on täpselt sellisel kellaajal tipptund liikluses, aga kuna jalkamäng parajasti käib, siis olid tänavad põhimõtteliselt tühjad. Meie turistituuri bussijuht oli ka endale mingi mustvalge teleka hankinud (mis oli lahtiselt armatuurlaua peal edasi-tagasi sõitis) ja jälgis sealt sõidu ajal mängu. Kui tuli värav, hakkas ta järsku kõva häälega plaksutama ja signaaliga tuututama. Kõigile, kes vastu sõitsid, andis ta ka kätega vehkides märku, et värav löödi. Ma ei kujuta ette, mis seal veel finaalide ajal toimub, kui Argentina nii kaugele saama peaks... (Diego väitis, et siis igatahes tööle küll keegi ei lähe)
Liiklus – oh isver. Nende jaoks on ilmselt liiklus omamoodi viis oma kunstimeelt näidata. Näidata, kui hästi oskad improviseerida ja kui huvitavalt oskad erinevaid situatsioone ja liiklusmärke tõlgendada. Valgusfoorid on mõndades kohtades lihtsalt niisama kaunistuseks välja pandud ja suunatuli pole ka ju ometigi suuna näitamiseks mõeldud. Lisaks sellele on sõiduteed tuhanderealised (ok, liialdan, kõige suurem, mida ma nägin, oli siiski kõigest 24 rida) ja hoolimata sellest, et jooned on maha joonistatud, liikuvad autod ühtlases parves (see on täiesti kama kaks, kas oled keset joont või laveerid kuidagi). Ummikutes kõnnivad veel autode vahel ringi igasugused tegelased, kes kõike pakkuda üritavad (kas siis akent pesta autodel või midagi müüa või mida iganes)
Jooksuseiklus – hehe. Mõtlesin ühel päeval, et võiks asjalik olla ja trenni ka teha. VIGA! Kuna meie hotell oli täiesti kesklinnas, polnud mul mujale jooksma minna, kui tänavatele. Mulle küll meeldib tähelepanu, aga mingist hetkest muutub see hirmutavaks ja häirivaks. Igal pool kõik vahtisid ja vilistasid ja lasid autodel signaali (ja seda kõike selle pärast, et mul on blondid juuksed). Isegi politsei tuututas ja lehvitas.
Korra möödusin mingist üritusemoodi asjast. Või noh...alguses jättis see mulle mulje nagu rahulik rahvaüritus: lipud lehvisid, mingi bänd esines, palju rahvast, telekanalid filmimas. Mõtlesin naiivselt, et lähen selle rahvamassi tagant mööda, et jõuaksin sinna tänavale, kuhu jõuda tahtsin. Jälgisin maad, et ma järjekordselt mingi pasa (vabandust väljendust, aga no...) sisse ei astuks ja kui ma mingi hetk vasakule-paremale vaatasin, ütlesin vaid „okouu!“, pöörasin otsa ringi ja jooksin kiirelt tagasi sinna teele, kus just tulnud olin. Vaatepilt, mis mulle avanes, oli selline: vasakul pool minust olid inimesed maskidega ja pesapallikurikatega (ilmselt kohalikud), kes seisid niimoodi üksteise kõrval, et olid müüri moodustanud; paremal pool minust oli päääris palju politseisid. Seis tundus hetkel veel rahulik ja neid kahte gruppi lahutas 40 meetrit, mille keskel mina siis tuterdasin kerge jooksusammuga (seni, kuni ma aru sain, kus ma olen).
Pärast seda lootsin, et edasi läheb rahulikult, tegelikkuses sattusin aga mingisse kohta, kus olid ainult tee ääres kohalikud rekkamehed, kes hõikusid ja vilistasid ja tunne oli mul maru ebakindel. Üritasin sealt nii kiiresti minema saada, kui suutsin. Teede ületused improviseerisin ja üritasin enam-vähem kohalikega samal ajal teele sattuda, sest tundus, et nemad jagavad peaaegu sama kunstimeelt, mida autojuhid ja teavad, millal on võimalik elusalt üle saada. Korra tahtsid kaks taksot mind alla ajada, aga muidu oli täitsa enam-vähem.
Terve trenni oli mul pulss peksis (ja seda mitte ainult kiirest tempost) ja hotelli jõuda oli meeletu kergendus. See reis enam seda viga, et jooksma läheks, ma ei teinud!
Rio de la Plata – sattusime emmega mingile turistituurile, mis toimus la Plata jõe peal (või õigemini delta oli see). Jõeäärsete saarte servasid kattis katkematu majadejada. Aiad nägid välja nagu paradiis – palmipuud, basseinid, sillake jõele (milles ujuda ei saa, sest see on nii räpane ja setteid täis). Kusjuures majad ise olid postide peal, ilmselt selleks et vesi vahepeal sisse ei hiiliks. Mõtlesin, et päris tore oleks sellises kohas nädalakese puhata, aga elada seal küll ei tahaks. Ühiskonnast isoleeritud, puhast joogivett pead paadiga tooma ja ma ei tea, kuidas elektriga üldse lood on.
-------
Enne seda reisi oli mul tunne, et küll inglise keelega ikka kuidagi hakkama saab igal pool: ju paar lauset ikka osatakse. Tegelikkus oli aga veidi teine. Mind üllatas, et isegi sellistes poodides, kus põhimõtteliselt päris palju turiste peaks käima, ei osata kasvõi numbreid inglise keeles. Kuna ma hispaania keeles oskan numbreid ise ainult ühest viieni, pidin ma nendega kuidagi hakkama saama. Korra läkski seda teadmist vaja. Ostsin enne äraminekut mingist putkast nätsu (neil peatänaval söögipoodidena ainult mingid putkad olidki), küsisin iga asja kohta enne hoolikalt, kui palju maksab (neile kohe üldse mitte ei meeldi hinnasilte kasutada), kalkuleerisin täpselt kõik kokku ja teadsin, et mul peab minema kokku kolmteist peesot (4 kahepeesost asja ja üks viiepeesone). Andsin talle raha, hakkas seal üle lugema ja ei olnud millegagi rahul. Vist andis mõista mulle, nagu kaks peesot oleks puudu. Arvutasime siis koos kõik üle (mina kasutasin endiselt ainult numbreid ühest viieni) ja millegipärast ta leidis lõpuks, et ta tahab mulle hoopis kaks peesot tagasi anda. Nojah, mis ma ikka seal kaua vaidlen, võtsin need kaks peesot ja ostsin nende eest järgmisest putkast tic-tac’i.
Igatahes reisi kokkuvõttena on mul tunne, et peaks hispaania keelt natuke õppima – oleks palju lihtsam hakkama saada sellistes kohtades.
Turist (ma küll naeratan, aga tegelt oli kõht täiega tühi):
Varem veeti koguaeg aiad kohale, kui mässuks läks. Mingi hetk ei viitsitud neid enam edasi-tagasi vedada ja jäeti lihtsalt sinna, et ainult paar äärmist paika tõsta, kui keegi protestima otsustab hakata:
Nagu laste onn:) :
Peaks ka oma kodu ümber sellise ehitama, ei saaks sääsed sisse tulla:) :
Nädalakese passiks küll seal:
Kaugelt vaatasin, et prügimägi. Lähedalt alles sain aru, et elumajad:
Inimesed – on seal tõesti veits teistsugused. Toon väikse võrdluse:
Eestis (vähemalt minu arvates on nii): kaks kutti kõnnivad tänaval. Vastu tuleb kena tsikk. Kutid saadavad tsikki natuke aega pilguga ja siis üks ütleb teisele „ou, kena piff oli!“.
Argentinas: kaks kutti (tegelt vahet pole, võib vabalt üksi ka olla) kõnnivad tänaval. Vastu tuleb kena tsikk. Nii, kui kutid teda märkanud on, hakkavad vilistama, lehvitama, hõikuma mineid komplimente. Igal tuhandel viisil püüavad tähelepanu.
Üks Argentina naine rääkis, et neil seal nii asjad käivadki. Kui tema esimest korda Londonisse läks, arvas ta alguses siiralt, et kõik mehed on homod, sest mitte ükski mees ei vilistanud ühelegi naisele tänaval järele.
Telefonid – igal pool linna peal olid telefoniautomaadid ja mulle jäi mulje, et neid kasutati ka päris palju – seega ilmselt ei ole väga paljudel mobiile. Nendel, kellel olid mobiilid, näitasid muidugi välja, et neil see tehnikaime olemas on. Kui keegi moblaga rääkis, siis ei teinud ta seda nii, nagu meil harjumuspärane on (ehk telefon ilusti kõrva ääres ja teised ümberringi ei kuule, mida sulle räägitakse), vaid telefon pidi olema kindlasti valjuhääldi peal, et seda siis näost veidi eemal hoida ja kõva häälega sinna midagi seletada. Mingi hetk mul tekkis tunne, et äkki neil ei müüdagi selliseid telefone, millega saaks normaalsel viisil rääkida, sest ma ei näinud peaaegu ühtegi kohalikku, kes poleks valjuhääldit kasutanud. Omamoodi koomiline nägi see pilt tänaval välja muidugi, kui kõik ringi jalutasid ja üksi kõva häälega seletasid.
Tänavad – üks samm peatänavast kõrvale ja „okouuu!“. Meie hotelli lähedal olid ühed endale korraliku laagri püsti pannud. Tänavanurgale olid nad maha pannud kolm madratsit ja magasid seal hunnikus kümnekesi tekkide all. Hiljem, kui pimedaks läks, nägin ma neid süüa tegemas ka. Üleüldse inimesed magasid igal pool keset päeva tänavate peal. Isegi Florida tänaval, mis oli põhiline kaubandustänav, magati keset seda lärmi oma tekikese all täie rahuga.
Loomulikult olid tänavad korralikult räpased. Samas kui hästi tähelepanelik olla, oli isegi võimalik, et ei astu mingile rõvedusele sisse.
Kui tänaval kõndida, siis ei saa väga seisma jääda, kohe tullakse mingit jama pakkuma või raha kerjama. Korra jäime ühe tuttavaga juttu rääkima ja samal ajal möödus meist mingi naine ja kari lapsi (umbes nagu pardipere – naine ees ja lapsed karjaga järel). Osad lapsed olid paljajalu ja ühel oli isegi väike lõõtspillike. Järsku pööras naine ümber, karjus neile midagi ja kõik lapsed jooksid esimese ettejuhtuva inimese juurde raha kerjama. Mulle jäi mulje, et see naine ainult kerjamiseks neid lapsi sünnitabki.
Poed –vähemalt iga teine pood oli nahast asju müüv pood ja seetõttu on seal nende vahel konkurents meeletu. Tänaval astuvad kõik ligi lausega „Come to my leathershop!“ ja üritavad oma nimekaarti sulle võltsnaeratuse saatel anda. Kui vastad tuimalt „no“, tuleb selle peale kiirelt „Maybe tomorrow? Maybe next year?“. EIIIII!!! Minule, kui rahulikule põhjamaainimesele mõjub selline asi liiga pealetükkivalt ja ilmselgelt ma ühtegi sellisesse poodi sisse ei astunud. Lisaks sellele olid tänaval kerjavad inimesed ja need, kes üritasid sind kuskilt õhtusele tangoshow’le meelitada – kui kuskile minna tahtsid, tuli koguaeg slaalomit teha, et kõigist neist kuidagi mööda pääseda. Kusjuures päris paljud poed ei armasta hinnasilte kasutada ja kui neilt asjade hinda küsida, vastavad nad hispaania keeles. Tore-tore! Ilmselgelt otsisin ma poode, kus oleks hinnasildid normaalselt olemas.
Tango – ma arvasin kunagi, et see, mida meile tantsukursustel õpetati, oli tango. Vist siiski mitte... Mingil õhtusöögil õnnestus ka minul see paljuräägitud kirglik tango ära näha. Pettuma igatahes ei pidanud! Seal oli nii, et oma etteaste lõpus tantsijad tantsisid söögilaudade vahel ja mingi hetk võtsid laudadest inimesi tantsima. Tüüp, kes minu tantsima võttis, oli päris muhe. Juhtis ta otseloomulikult superhästi (ainult siis hoidsin naeru tagasi, kui ta ütles „ok, now walk backwards, ok!?“ sellise laheda hispaania aktsendiga) ja ma saingi oma esimese õige tango tantsitud:).
Söök - LIHA!! Seda nad oskavad seal teha meeletult hästi! Kui ise kodus midagi küpsetad või grillid, siis ikka kuskilt on natuke liiga nätsa või kuskilt liiga kärssanud ja sada muud häda. Seal oli lihasöögikohtades liha täpselt parajalt küpsenud, mõnusalt mahlane ja soolane. Täiesti SUPER!! Käisime mingis sellises kohas söömas, kus maksad kindla summa ja siis võid võtta nii palju salativärki ja kartulit, kui soovid ja sinna juurde tuuakse koguaeg liha: 18 kelnerit kõnnivad ringi veise erinevatest kohtadest pärit erinevalt küpsetatud lihaga. Jõudsin proovida ainult 5 erinevat liha, rohkem lihtsalt ei mahtunud. Sellisest lihast tunnen ma küll puudust praegu.
Selline loom oli selle hea toidukoha ees:
Jalgpall – hotelli lähedal väljakul oli suur ekraan püsti pandud jalka vaatamiseks. Kuna minu sealoleku ajal Argentinal üks mäng oli ka, mõtlesin huvi pärast äkšenit vaatama minna. Ja nägin ka! Ootasin värava juures hollandlasi, kellega koos pidime mängu vaatama, ja jälgisin inimesi. Igast suunast rahvas JOOKSIS kohale meeletus koguses (kusjuures kell oli ainult kaheksa hommikul, aga see ei heidutanud küll kedagi). Hotellide uksepoisid, kes olid pooleks tunniks pausile lastud, teetöölised, keda ilmselt ei huvitanud, et nad samal ajal tööl peaks olema ja kes kõik veel. Kui oli jalkamäng, siis kõik muu (olgu siis oluline või mitte) ootas rahulikult oma järge. Jalka oli kõige tähtsam. Pressisime ennast kuskile sinna rahva keskele ja mäng hakkas pihta. Vinge oli jälgida, kuidas kõik kaasa elasid ja milline meeletu melu oli, kui Argentina värava lõi (rahvas karjus-laulis-hüppas – PIDU!). Selline tunne tekkis, nagu olekski staadionil kohapeal.
Pärast esimest poolaega pidin ma minema ruttama, meil oli turistituur algamas. Meie giid Diego seletas, et tegelikult on täpselt sellisel kellaajal tipptund liikluses, aga kuna jalkamäng parajasti käib, siis olid tänavad põhimõtteliselt tühjad. Meie turistituuri bussijuht oli ka endale mingi mustvalge teleka hankinud (mis oli lahtiselt armatuurlaua peal edasi-tagasi sõitis) ja jälgis sealt sõidu ajal mängu. Kui tuli värav, hakkas ta järsku kõva häälega plaksutama ja signaaliga tuututama. Kõigile, kes vastu sõitsid, andis ta ka kätega vehkides märku, et värav löödi. Ma ei kujuta ette, mis seal veel finaalide ajal toimub, kui Argentina nii kaugele saama peaks... (Diego väitis, et siis igatahes tööle küll keegi ei lähe)
Liiklus – oh isver. Nende jaoks on ilmselt liiklus omamoodi viis oma kunstimeelt näidata. Näidata, kui hästi oskad improviseerida ja kui huvitavalt oskad erinevaid situatsioone ja liiklusmärke tõlgendada. Valgusfoorid on mõndades kohtades lihtsalt niisama kaunistuseks välja pandud ja suunatuli pole ka ju ometigi suuna näitamiseks mõeldud. Lisaks sellele on sõiduteed tuhanderealised (ok, liialdan, kõige suurem, mida ma nägin, oli siiski kõigest 24 rida) ja hoolimata sellest, et jooned on maha joonistatud, liikuvad autod ühtlases parves (see on täiesti kama kaks, kas oled keset joont või laveerid kuidagi). Ummikutes kõnnivad veel autode vahel ringi igasugused tegelased, kes kõike pakkuda üritavad (kas siis akent pesta autodel või midagi müüa või mida iganes)
Jooksuseiklus – hehe. Mõtlesin ühel päeval, et võiks asjalik olla ja trenni ka teha. VIGA! Kuna meie hotell oli täiesti kesklinnas, polnud mul mujale jooksma minna, kui tänavatele. Mulle küll meeldib tähelepanu, aga mingist hetkest muutub see hirmutavaks ja häirivaks. Igal pool kõik vahtisid ja vilistasid ja lasid autodel signaali (ja seda kõike selle pärast, et mul on blondid juuksed). Isegi politsei tuututas ja lehvitas.
Korra möödusin mingist üritusemoodi asjast. Või noh...alguses jättis see mulle mulje nagu rahulik rahvaüritus: lipud lehvisid, mingi bänd esines, palju rahvast, telekanalid filmimas. Mõtlesin naiivselt, et lähen selle rahvamassi tagant mööda, et jõuaksin sinna tänavale, kuhu jõuda tahtsin. Jälgisin maad, et ma järjekordselt mingi pasa (vabandust väljendust, aga no...) sisse ei astuks ja kui ma mingi hetk vasakule-paremale vaatasin, ütlesin vaid „okouu!“, pöörasin otsa ringi ja jooksin kiirelt tagasi sinna teele, kus just tulnud olin. Vaatepilt, mis mulle avanes, oli selline: vasakul pool minust olid inimesed maskidega ja pesapallikurikatega (ilmselt kohalikud), kes seisid niimoodi üksteise kõrval, et olid müüri moodustanud; paremal pool minust oli päääris palju politseisid. Seis tundus hetkel veel rahulik ja neid kahte gruppi lahutas 40 meetrit, mille keskel mina siis tuterdasin kerge jooksusammuga (seni, kuni ma aru sain, kus ma olen).
Pärast seda lootsin, et edasi läheb rahulikult, tegelikkuses sattusin aga mingisse kohta, kus olid ainult tee ääres kohalikud rekkamehed, kes hõikusid ja vilistasid ja tunne oli mul maru ebakindel. Üritasin sealt nii kiiresti minema saada, kui suutsin. Teede ületused improviseerisin ja üritasin enam-vähem kohalikega samal ajal teele sattuda, sest tundus, et nemad jagavad peaaegu sama kunstimeelt, mida autojuhid ja teavad, millal on võimalik elusalt üle saada. Korra tahtsid kaks taksot mind alla ajada, aga muidu oli täitsa enam-vähem.
Terve trenni oli mul pulss peksis (ja seda mitte ainult kiirest tempost) ja hotelli jõuda oli meeletu kergendus. See reis enam seda viga, et jooksma läheks, ma ei teinud!
Rio de la Plata – sattusime emmega mingile turistituurile, mis toimus la Plata jõe peal (või õigemini delta oli see). Jõeäärsete saarte servasid kattis katkematu majadejada. Aiad nägid välja nagu paradiis – palmipuud, basseinid, sillake jõele (milles ujuda ei saa, sest see on nii räpane ja setteid täis). Kusjuures majad ise olid postide peal, ilmselt selleks et vesi vahepeal sisse ei hiiliks. Mõtlesin, et päris tore oleks sellises kohas nädalakese puhata, aga elada seal küll ei tahaks. Ühiskonnast isoleeritud, puhast joogivett pead paadiga tooma ja ma ei tea, kuidas elektriga üldse lood on.
-------
Enne seda reisi oli mul tunne, et küll inglise keelega ikka kuidagi hakkama saab igal pool: ju paar lauset ikka osatakse. Tegelikkus oli aga veidi teine. Mind üllatas, et isegi sellistes poodides, kus põhimõtteliselt päris palju turiste peaks käima, ei osata kasvõi numbreid inglise keeles. Kuna ma hispaania keeles oskan numbreid ise ainult ühest viieni, pidin ma nendega kuidagi hakkama saama. Korra läkski seda teadmist vaja. Ostsin enne äraminekut mingist putkast nätsu (neil peatänaval söögipoodidena ainult mingid putkad olidki), küsisin iga asja kohta enne hoolikalt, kui palju maksab (neile kohe üldse mitte ei meeldi hinnasilte kasutada), kalkuleerisin täpselt kõik kokku ja teadsin, et mul peab minema kokku kolmteist peesot (4 kahepeesost asja ja üks viiepeesone). Andsin talle raha, hakkas seal üle lugema ja ei olnud millegagi rahul. Vist andis mõista mulle, nagu kaks peesot oleks puudu. Arvutasime siis koos kõik üle (mina kasutasin endiselt ainult numbreid ühest viieni) ja millegipärast ta leidis lõpuks, et ta tahab mulle hoopis kaks peesot tagasi anda. Nojah, mis ma ikka seal kaua vaidlen, võtsin need kaks peesot ja ostsin nende eest järgmisest putkast tic-tac’i.
Igatahes reisi kokkuvõttena on mul tunne, et peaks hispaania keelt natuke õppima – oleks palju lihtsam hakkama saada sellistes kohtades.
Turist (ma küll naeratan, aga tegelt oli kõht täiega tühi):
Varem veeti koguaeg aiad kohale, kui mässuks läks. Mingi hetk ei viitsitud neid enam edasi-tagasi vedada ja jäeti lihtsalt sinna, et ainult paar äärmist paika tõsta, kui keegi protestima otsustab hakata:
Nagu laste onn:) :
Peaks ka oma kodu ümber sellise ehitama, ei saaks sääsed sisse tulla:) :
Nädalakese passiks küll seal:
Kaugelt vaatasin, et prügimägi. Lähedalt alles sain aru, et elumajad:
12.6.10
Kannivalu
Astusin lennukisse ja päris uhke nägi välja. Igal istekohal omad ekraanid ja puha. Nii, kui olin oma kohale istunud, hakkasin seda puutetundlikku ekraani õhinaga käppima. Avastasin, et seal saab panna kokku oma playlisti, mängida erinevaid mänge, vaadata filme ja jälgida reaalajas, kus parajasti kaardil asud, palju on lennuki kiirus ja kõrgus ja tsekkida kaamerapilti lennuki eest ja alt. Lahe! Mõtlesin juba, mis filme ja seriaale ma vaatama hakkan ja panin oma playlisti parajasti kokku, kui tuli välja, et ilmselgelt suudan ma isegi sellise asja kokku jooksutada. Mõtlesin, et ju ajutine asi, paari minuti pärast suudab jälle edasi funktsioneerida. A no see masin samamoodi ei mõelnud. Ju ma siis vaatasin järgnevad tund aega hapu näoga, kuidas kõik ümberringi peale minu erinevaid filme vaatavad. Aeg-ajalt püüdsin mõne stjuardessi kinni, aga kui ma olin öelnud neile lause „it doesn’t work. It’s kind of stuck or something...“, kõndisid nad kõik minema. Toretore! Hakkasin juba raamatut lugema, kui järsku märkasin, et mu suurepärase ekraani ülanurka ilmus pingviinike ja Linux hakkas restarti tegema. JESS! Panin kohe rõõmuga „Kaks ja pool meest“ käima ja nautisin. Ok, tegelt sõin enne veits, sest oli õhtusöögiaeg. Võtsin söögiks pasta. Kohe, kui olin selle karbi lahti teinud, kahetsesin oma otsust. Terve see pasta oli mingi kahtlase rohelise löga sees. Pärast maitsmist ma jällegi enam ei kahetsenud enam – päris hea roheline löga oli!
Mõned tunnid vahtisin erinevaid seriaale, kuulasin muusikat, jälgisin teekonda ja lugesin raamatut ning siis tulii meeletu uni peale. Peab mainima, et need pingid polnud just kõige mugavamad magamiseks. Meeletu nihelemise saatel suutsin 3,5h enam-vähem magada ja siis aitas kah. Mõtlesin siis, et niisama enese liigutamise mõttes (olin juba 8,5h ühe koha peal istunud) võiks näiteks WC’s käia. Kuna tädi, kes istus minu ja vahekäigu vahel oli ka parajasti kuskil ringi liikumas, oli hea lihtne minna. Kõndisin rahulikult mööda vahekäiku WC poole, kui järsku tundsin, et mu selga tabas midagi väga märga. Jah, olin saanud ladina-ameerika temperamenti tunda! Ma nii vara seda muidugi veel ei ootanud, aga mis seal ikka. See märg löga mu pluusil ja juustes oli apelsinimahl, millega üks onu oli otsustanud mind visata. Kuna ma sellise asjaga päris harjunud ei ole, pöörasin ma ümber ja küsisin, milleks see veel vajalik oli. Onu väitis kehakeeles, et ma läksin möödaminnes ta küünarnukile pihta ja siis läks tal see tops ümber. No ma ei tea, arvestades seda mahlakogust, mis minu ja ümberkaudsete inimeste (põhiliselt siiski minu) pihta lendas, tal enne küll midagi sealt väga maha ei saanud minna. Omamoodi naljakas oli, et keskealine mees viskab suvalist neiut lennukis mahlaga. Nagu seebikas, ma ütlen! Ma ei kujutaks sellist situatsiooni ettegi, kui ma lendaks näiteks Eestist Rootsi või Inglismaale.
Nii ma siin Sao Paulo lennujaamas istun: kleepuvate riietega ja sellise soenguga, nagu ma oleks väike laps, kes päris täpselt veel ei tea, kuidas mahlapulka süüa ja on kindluse mõttes paar korda sellega läbi juuste ka tõmmanud (ainult selle vahega, et minu juukseid kaunistavad väiksed apelsinitükikesed ka veel lisaks). Ja juba 5 tunni pärast saan pesema, jee!! (ja mingi 5 tundi olen ma sellisena juba olnud)
Mõned tunnid vahtisin erinevaid seriaale, kuulasin muusikat, jälgisin teekonda ja lugesin raamatut ning siis tulii meeletu uni peale. Peab mainima, et need pingid polnud just kõige mugavamad magamiseks. Meeletu nihelemise saatel suutsin 3,5h enam-vähem magada ja siis aitas kah. Mõtlesin siis, et niisama enese liigutamise mõttes (olin juba 8,5h ühe koha peal istunud) võiks näiteks WC’s käia. Kuna tädi, kes istus minu ja vahekäigu vahel oli ka parajasti kuskil ringi liikumas, oli hea lihtne minna. Kõndisin rahulikult mööda vahekäiku WC poole, kui järsku tundsin, et mu selga tabas midagi väga märga. Jah, olin saanud ladina-ameerika temperamenti tunda! Ma nii vara seda muidugi veel ei ootanud, aga mis seal ikka. See märg löga mu pluusil ja juustes oli apelsinimahl, millega üks onu oli otsustanud mind visata. Kuna ma sellise asjaga päris harjunud ei ole, pöörasin ma ümber ja küsisin, milleks see veel vajalik oli. Onu väitis kehakeeles, et ma läksin möödaminnes ta küünarnukile pihta ja siis läks tal see tops ümber. No ma ei tea, arvestades seda mahlakogust, mis minu ja ümberkaudsete inimeste (põhiliselt siiski minu) pihta lendas, tal enne küll midagi sealt väga maha ei saanud minna. Omamoodi naljakas oli, et keskealine mees viskab suvalist neiut lennukis mahlaga. Nagu seebikas, ma ütlen! Ma ei kujutaks sellist situatsiooni ettegi, kui ma lendaks näiteks Eestist Rootsi või Inglismaale.
Nii ma siin Sao Paulo lennujaamas istun: kleepuvate riietega ja sellise soenguga, nagu ma oleks väike laps, kes päris täpselt veel ei tea, kuidas mahlapulka süüa ja on kindluse mõttes paar korda sellega läbi juuste ka tõmmanud (ainult selle vahega, et minu juukseid kaunistavad väiksed apelsinitükikesed ka veel lisaks). Ja juba 5 tunni pärast saan pesema, jee!! (ja mingi 5 tundi olen ma sellisena juba olnud)
28.5.10
Kasiinokatse
Kuna eile Karmen õnneks suutis ärkvel püsida, mitte ei vajunud ülivara tuttu ära, otsustasime ära teha lubatud kasiinokatse. Ilmselgelt oleme me mõlemad antud valdkonnas pehmelt öeldes algajad. Sellest oli ilmselt aru saada juba siis, kui me esialgu kasiino ust ei suutnud üles leida. Kui me lõpuks selle ukse siiski leidsime, oli maruimelik seal seista. Täpselt selline tunne, nagu oleks 17 ja üritaks kluppi minna: selline tunne, nagu ei kujutaks ette ka, mis seal sees toimuma hakkab. Ja nagu tuli välja, siis ilmselgelt ei kujutanud ka. Marssisime sisse, öeldi meile "Tere!". No mis seal ikka, ütlesime "Tere!" vastu ja marssisime maru teadjate nägudega edasi. "Ee...registreerida tuleb ka..." "Aa, ma siin esimest korda ja...". Viimati käisin ma kasiinos (kui nüüd need mänguautomaadid laevadel välja arvata) 17 aastat tagasi ja siis küll vähemalt mingeid registreerimisi ei olnud. Kõndisime leti juurde tagasi, lasime enda ID-kaarte uurida, ütlesime "ei, me ei soovi kliendikaarti" ja võisime uuele katsele minna.
Kõigepealt tegime ühe ringi, et näha, mis masinaid seal üldse on. Ilmselgelt ühestki masinast väga midagi ei jaganud, nii et läksime mingi suvalise masina juurde ja toppisime mu sajase sinna sisse (kes pole kahe ja poole nädala tagust postitust lugenud, siis katse seisnes selles, et testin, mitu minutit läheb, kuni minu sajast kroonist on saanud 0 või 200 krooni).
Esimene masin oli tõsine killer, võttes arvesse, et minu selle õhtu kasiinoeelarve oli ainult 100 krooni. Panin kella ajavõtmiseks käima, vajutasin nupule, masin spinnis ja oiii, 19 krooni juba läinud! Ühe nupuvajutusega. Mõtlesin, et ju tegin midagi valesti ja vajutasin uuesti nupule...tore-tore, selle vajutusega võttis masin juba 38 krooni. Kerge hirmuga, et minutiga saab katse juba läbi, vajutasin veel korra nupule ja võitsin natuke - täpsemalt öeldes nii palju, et mul oli kokku alles 105 krooni. Nagu arvata võib, siis võtsin ma sellest masinast raha kähku välja, sest selle panused käisid natuke üle jõu.
Järgmist masinat valides ma juba jälgisin, et panuseks saaks panna ka ühe krooni, et jätkuks kauemaks mängurõõmu või midagi. Istusime maha, toppisime eelmisest masinast saadud tšeki sinna sisse (minu jaoks oli muidugi uudis, et enam ei saagi võitu välja võtta suure mündikõlina ja teiste kadedate pilkude saatel, vaid masinast tuleb välja üks paberileheke, mille saab järgmisse masinasse jälle sisse toppida) ja hakkasime nuppe vajutama. Kergendusega nägin, kuidas üks spinnimine võtab tõesti ainult ühe krooni. Sain paar korda niimoodi rõõmsalt keerutada kettaid seal, kuni tuli ette, et ma olen võitnud tasuta 15 spinni ja masin hakkas neid ise kohe tegema. Kui ta oli paar korda ära teinud, tuli uuesti ette, et ma olen võitnud tasuta 15 spinni. Nojah, istusime siis seal kahekesi, käed puusas, ja vaatasime, kuidas masin ise ennast lõbustab, ehk ise kõik need spinnid ära teeb, ilma, et ma ühtegi nuppu vajutaks. Kui avastasin, et mul samal ajal võitu koguaeg tiksub, läks jälgimine natuke lõbusamaks. Lõpuks sai masinal need 30 korda keerutatud ja minu sajast kroonist oli selleks hetkeks saanud 296. Pilk kellale - kokku oli kulunud kõigeks selleks äkšeniks 6 minutit.
Marssisime masinate juurest minema, lasime tšeki sularahaks vahetada ja tulime tulema, et me seda kõike kohe jälle maha ei mängiks suure hurraaga.
Niisiis katse tulemuseks oli 6 minutit ja 296 krooni. Kusjuures pulss oluliselt ei muutunud. Ma tegelt eeldasin, et pulss tõuseb, kui ma võidan midagi, aga vot sulle. Ilmselgelt oli see kord tegemist puhtalt algaja õnnega, sest ma ise küll väga pihta ei jaganud, mis toimub.
Kõigepealt tegime ühe ringi, et näha, mis masinaid seal üldse on. Ilmselgelt ühestki masinast väga midagi ei jaganud, nii et läksime mingi suvalise masina juurde ja toppisime mu sajase sinna sisse (kes pole kahe ja poole nädala tagust postitust lugenud, siis katse seisnes selles, et testin, mitu minutit läheb, kuni minu sajast kroonist on saanud 0 või 200 krooni).
Esimene masin oli tõsine killer, võttes arvesse, et minu selle õhtu kasiinoeelarve oli ainult 100 krooni. Panin kella ajavõtmiseks käima, vajutasin nupule, masin spinnis ja oiii, 19 krooni juba läinud! Ühe nupuvajutusega. Mõtlesin, et ju tegin midagi valesti ja vajutasin uuesti nupule...tore-tore, selle vajutusega võttis masin juba 38 krooni. Kerge hirmuga, et minutiga saab katse juba läbi, vajutasin veel korra nupule ja võitsin natuke - täpsemalt öeldes nii palju, et mul oli kokku alles 105 krooni. Nagu arvata võib, siis võtsin ma sellest masinast raha kähku välja, sest selle panused käisid natuke üle jõu.
Järgmist masinat valides ma juba jälgisin, et panuseks saaks panna ka ühe krooni, et jätkuks kauemaks mängurõõmu või midagi. Istusime maha, toppisime eelmisest masinast saadud tšeki sinna sisse (minu jaoks oli muidugi uudis, et enam ei saagi võitu välja võtta suure mündikõlina ja teiste kadedate pilkude saatel, vaid masinast tuleb välja üks paberileheke, mille saab järgmisse masinasse jälle sisse toppida) ja hakkasime nuppe vajutama. Kergendusega nägin, kuidas üks spinnimine võtab tõesti ainult ühe krooni. Sain paar korda niimoodi rõõmsalt keerutada kettaid seal, kuni tuli ette, et ma olen võitnud tasuta 15 spinni ja masin hakkas neid ise kohe tegema. Kui ta oli paar korda ära teinud, tuli uuesti ette, et ma olen võitnud tasuta 15 spinni. Nojah, istusime siis seal kahekesi, käed puusas, ja vaatasime, kuidas masin ise ennast lõbustab, ehk ise kõik need spinnid ära teeb, ilma, et ma ühtegi nuppu vajutaks. Kui avastasin, et mul samal ajal võitu koguaeg tiksub, läks jälgimine natuke lõbusamaks. Lõpuks sai masinal need 30 korda keerutatud ja minu sajast kroonist oli selleks hetkeks saanud 296. Pilk kellale - kokku oli kulunud kõigeks selleks äkšeniks 6 minutit.
Marssisime masinate juurest minema, lasime tšeki sularahaks vahetada ja tulime tulema, et me seda kõike kohe jälle maha ei mängiks suure hurraaga.
Niisiis katse tulemuseks oli 6 minutit ja 296 krooni. Kusjuures pulss oluliselt ei muutunud. Ma tegelt eeldasin, et pulss tõuseb, kui ma võidan midagi, aga vot sulle. Ilmselgelt oli see kord tegemist puhtalt algaja õnnega, sest ma ise küll väga pihta ei jaganud, mis toimub.
27.5.10
Ja mis romantiline meeleolu sul on?
Mõtlesin täna viia läbi oma kasiinokatse, aga kuna Karmen, kes pidi minuga sinna kaasa tulema, otsustas hoopiski magama minna, otsustasin asenduskatse teha. Ehk siis testisin inimeste uudishimu. Selle jaoks panin ma endale MSNis nime taha südame ja jäin ootama, mis toimub.
Ja toimus:
22.56 - algus
22.57 - Kaarel paneb ka nime taha südame
22.59 - Helen:"Mis sul viga hakkas?"
23.04 - Janika:"ootooooot"
23.07 - Liina:"miks sa süda oled?"
23.13 - Meelis:"nonii Nelekesekene - kes see õnnelik on, kes su südame on võitnud?"
23.17 - Mica:"ahah, mingi eriline välismaalane??"
23.25 - Laura-Gerli "keda sa muidu armastad siin? hansu?"
23.40 - Mica muudab oma nime MICA24 (NELE (L))
23.42 - Heleene:"ja mis romantiline meeleolu sul on?"
23.57 - Karin:"No Nele, räägi välja!"
23.58 - lõpp
Tegelikult jäin ma katse tulemusega päris rahule. Alguses oli veidi pettumus, et kas keegi ei küsigi midagi, aga ju ma olin lihtsalt kärsitu, et ootasin meeletut tulemust juba esimese kümne minutiga. Küsisid asja kohta enam-vähem need, kellelt eeldakski, et nad uurima tulevad. Asjale aitas kaasa kindlasti see, et tavaliselt pole mul nime taga mitte midagi, ehk siis kui nüüd sinna südameke ilmus, oli see eeldatavasti kohe üsna hästi tähele panna.
Janikaga tulime veel idee peale, et peaks panema nime taha mingi teksti, mis vihjaks abielule, aga siis leidsime, et selle puuduseks oleks lihtne tõsiasi, et nagunii keegi ei usuks seda.
Oehh, nüüd on minu poolteist tundi lõbutsemist läbi ja aeg jälle süveneda homse eksami (individuaalsete erinevuste psühholoogia) materjali. Arvata on, et katus sõidab natuke ära, kui päev otsa psühholoogiat õppida..
Ja toimus:
22.56 - algus
22.57 - Kaarel paneb ka nime taha südame
22.59 - Helen:"Mis sul viga hakkas?"
23.04 - Janika:"ootooooot"
23.07 - Liina:"miks sa süda oled?"
23.13 - Meelis:"nonii Nelekesekene - kes see õnnelik on, kes su südame on võitnud?"
23.17 - Mica:"ahah, mingi eriline välismaalane??"
23.25 - Laura-Gerli "keda sa muidu armastad siin? hansu?"
23.40 - Mica muudab oma nime MICA24 (NELE (L))
23.42 - Heleene:"ja mis romantiline meeleolu sul on?"
23.57 - Karin:"No Nele, räägi välja!"
23.58 - lõpp
Tegelikult jäin ma katse tulemusega päris rahule. Alguses oli veidi pettumus, et kas keegi ei küsigi midagi, aga ju ma olin lihtsalt kärsitu, et ootasin meeletut tulemust juba esimese kümne minutiga. Küsisid asja kohta enam-vähem need, kellelt eeldakski, et nad uurima tulevad. Asjale aitas kaasa kindlasti see, et tavaliselt pole mul nime taga mitte midagi, ehk siis kui nüüd sinna südameke ilmus, oli see eeldatavasti kohe üsna hästi tähele panna.
Janikaga tulime veel idee peale, et peaks panema nime taha mingi teksti, mis vihjaks abielule, aga siis leidsime, et selle puuduseks oleks lihtne tõsiasi, et nagunii keegi ei usuks seda.
Oehh, nüüd on minu poolteist tundi lõbutsemist läbi ja aeg jälle süveneda homse eksami (individuaalsete erinevuste psühholoogia) materjali. Arvata on, et katus sõidab natuke ära, kui päev otsa psühholoogiat õppida..
22.5.10
Rongisõit on ajavõit!
Läksime täna Tallinnasse SEB XXIII Maijooksule ja kuna sinna rongipiletid sai tasuta, valisime otseloomulikult liiklusvahendiks rongi. Hommikul ärkasin rõõmsas tujus, ise megaõnnelik, et sisse ei maganud ja ilusti üles sain. Panin riidesse ja hakkasin endale hakklihaga makarone tegema, sest millegipärast oli mul täiega isu hakklihaga makarone süüa. Kuradi makaronid, ma ütlen, nemad kõiges süüdi olidki!! (mitte muidugi mina, et ma kõik viimasele hetkele jätsin)
Makaronid valmis, tee joodud, hambad pestud, asjad koos, pilk kellale ja oiiiiiiiii 5 minutit rongini aega. Turboga sandaalid jalga ja autoga raudteejaama poole. Kui ma kohale jõudsin ja autost seljakoti võtsin, jõudsin ma ainult paar kiiremat sammu teha, kui mingi tädike ütles pooltänitava tooniga:"Hiljaks jäid! Rong läks juba ära. Tule teinekord varem!"
Nojah. Lõin siis autos Regio lahti ja vaatasin, kus võiks rongil järgmised peatused olla. Tabiverre poleks nagunii jõudnud, nii et tuli proovida Jõgevat. Kuna mul polnud õrna aimugi, kus Jõgeval võiks raudteejaam olla, helistasin isale. Issi ütles küll, et pole seal raudteejaamas minu sünnist saati (millest on nii mõnigi aasta juba möödunud, eksole) käinud, aga et Tartu poolt tulles peab raudselt paremale pöörama. Nii ma siis tegingi, sõitsin Jõgevale sisse, pöörasin paremale ja lootsin õnnele. Jõudsin kuidagi ilusti täpselt raudteejaama, rong ka paistis, hüppasin autost välja, aga seljakotti polnud mõtet võtta - täpselt sel hetkel, kui ma autost väljusin, hakkas rong sõitma. Nojah. Uuesti siis autorooli, Regio lahti ja järgmine sihtpunkt Vägeva. Peaaegu oleksin teinud andestamatu kaardilugemisvea ja hakkanud Mustvee poole sõitma, aga selle vea korrigeerisin kiiresti tagasipöördega pärast mõnikümment meetrit. Vägeval ma teadsin õnneks täpselt, kus rongipeatus asub, sest olin kunagi sealt kuskile sohu matkama läinud. Parkisin auto ära, vaatasin, et inimesi on peale minu seal veel teisigi, järelikult pidi rong tulemas olema (need teised seal ilmselt ootasid kedagi rongi pealt...). Huhh, lõpuks ometi. Rong tuligi ja astusin peale. Loomulikult kostitasid teised (kes mu seiklusele telefoni teel kaasa olid elanud) mind vahva aplausiga. Nende poole trügides kuulsin, kuidas keegi kommenteeris:"Ei tea, keda seal autasustatakse...". Edasi oli rongisõit päris vahva ja ma oma lolli peaga arvasin, et sellega on seiklus lõppenud.
Hah, looda sa! Tagasitulles mõtlesime, et oleme maru kavalad ja läheme kolmveerand tundi enne rongi väljumist juba rongi peale, et saame head istekohad ja puha. Selgus, et teised olid veel kavalamad. Rong oli puupüsti täis ja kohti väga üle küll ei olnud. Lõpuks istus rahvas isegi vahekäikudes ja kahe vaguni vahelises ruumis maas. Rääkisime seal niisama juttu ja olin juba peaaegu unne suikumas Mammu õlal, kui Helen järsku teatas toreda uudise:"See on ju kiirrong, see ei tee Vägeval peatust!". "Oh johhadiiii!". Kuna meie pärast jooksu saadud kingitusekotikeses oli ka raudteedekaart, siis sai sealt ilusti järele vaadata, kus rong üldse teeb peatusi ja kui lähedal on kõige lähem neist Vägevale. Otsustasime Heleniga, et läheme Tamsalus maha ja hääletame sealt minu auto juurde. Kuna Helen ei tundunud selle variandi üle väga rõõmus ja me ei saanud üldse Tamsalus aru, kuhupoole maantee jääb, otsustasin hakatuseks ka mõnda muud varianti proovida. Helistasin ühele sõbrale, kes peaks seal kohalik olema. Ta küll ise hetkel ei olnud Tamsalus, aga tegi ühe kiire telefonikõne sõbrale ja 3 minuti pärast oli sinine autoke raudteejaama juures platsis. Lahke noormees viskas meid Vägevale ära. Suur tänu talle! Ilma temaga oleks ilmselt tubli tunnike pikemaks meie seiklusekene veninud (eeldusel, et me oleks aru saanud, kuhu poole minna). Sealt sain juba ise koju sõita ja sain lõpuks ometi oma voodi peal istudes rahulikult teed juua:).
Makaronid valmis, tee joodud, hambad pestud, asjad koos, pilk kellale ja oiiiiiiiii 5 minutit rongini aega. Turboga sandaalid jalga ja autoga raudteejaama poole. Kui ma kohale jõudsin ja autost seljakoti võtsin, jõudsin ma ainult paar kiiremat sammu teha, kui mingi tädike ütles pooltänitava tooniga:"Hiljaks jäid! Rong läks juba ära. Tule teinekord varem!"
Nojah. Lõin siis autos Regio lahti ja vaatasin, kus võiks rongil järgmised peatused olla. Tabiverre poleks nagunii jõudnud, nii et tuli proovida Jõgevat. Kuna mul polnud õrna aimugi, kus Jõgeval võiks raudteejaam olla, helistasin isale. Issi ütles küll, et pole seal raudteejaamas minu sünnist saati (millest on nii mõnigi aasta juba möödunud, eksole) käinud, aga et Tartu poolt tulles peab raudselt paremale pöörama. Nii ma siis tegingi, sõitsin Jõgevale sisse, pöörasin paremale ja lootsin õnnele. Jõudsin kuidagi ilusti täpselt raudteejaama, rong ka paistis, hüppasin autost välja, aga seljakotti polnud mõtet võtta - täpselt sel hetkel, kui ma autost väljusin, hakkas rong sõitma. Nojah. Uuesti siis autorooli, Regio lahti ja järgmine sihtpunkt Vägeva. Peaaegu oleksin teinud andestamatu kaardilugemisvea ja hakkanud Mustvee poole sõitma, aga selle vea korrigeerisin kiiresti tagasipöördega pärast mõnikümment meetrit. Vägeval ma teadsin õnneks täpselt, kus rongipeatus asub, sest olin kunagi sealt kuskile sohu matkama läinud. Parkisin auto ära, vaatasin, et inimesi on peale minu seal veel teisigi, järelikult pidi rong tulemas olema (need teised seal ilmselt ootasid kedagi rongi pealt...). Huhh, lõpuks ometi. Rong tuligi ja astusin peale. Loomulikult kostitasid teised (kes mu seiklusele telefoni teel kaasa olid elanud) mind vahva aplausiga. Nende poole trügides kuulsin, kuidas keegi kommenteeris:"Ei tea, keda seal autasustatakse...". Edasi oli rongisõit päris vahva ja ma oma lolli peaga arvasin, et sellega on seiklus lõppenud.
Hah, looda sa! Tagasitulles mõtlesime, et oleme maru kavalad ja läheme kolmveerand tundi enne rongi väljumist juba rongi peale, et saame head istekohad ja puha. Selgus, et teised olid veel kavalamad. Rong oli puupüsti täis ja kohti väga üle küll ei olnud. Lõpuks istus rahvas isegi vahekäikudes ja kahe vaguni vahelises ruumis maas. Rääkisime seal niisama juttu ja olin juba peaaegu unne suikumas Mammu õlal, kui Helen järsku teatas toreda uudise:"See on ju kiirrong, see ei tee Vägeval peatust!". "Oh johhadiiii!". Kuna meie pärast jooksu saadud kingitusekotikeses oli ka raudteedekaart, siis sai sealt ilusti järele vaadata, kus rong üldse teeb peatusi ja kui lähedal on kõige lähem neist Vägevale. Otsustasime Heleniga, et läheme Tamsalus maha ja hääletame sealt minu auto juurde. Kuna Helen ei tundunud selle variandi üle väga rõõmus ja me ei saanud üldse Tamsalus aru, kuhupoole maantee jääb, otsustasin hakatuseks ka mõnda muud varianti proovida. Helistasin ühele sõbrale, kes peaks seal kohalik olema. Ta küll ise hetkel ei olnud Tamsalus, aga tegi ühe kiire telefonikõne sõbrale ja 3 minuti pärast oli sinine autoke raudteejaama juures platsis. Lahke noormees viskas meid Vägevale ära. Suur tänu talle! Ilma temaga oleks ilmselt tubli tunnike pikemaks meie seiklusekene veninud (eeldusel, et me oleks aru saanud, kuhu poole minna). Sealt sain juba ise koju sõita ja sain lõpuks ometi oma voodi peal istudes rahulikult teed juua:).
Subscribe to:
Posts (Atom)