Korterisaagad vol2

No millest muust postitust oligi oodata, onju? Marulõbus on ikka see sisseseadmine :D. Kõigepealt selgus mingi nädal aega tagasi, et vetsupotis jääb vesi jooksma. No tore. Klassika. Lebooooo, vaja lahti kruttida lihtsalt see nupp ja natuke timmida neid värke ja...selgus, et see nupp ei soovi, et teda lahti krutitaks. Ma palju ei viitsinud maadelda ka, mõtlesin, et proovin mõni teine päev uuesti. No proovisin siis. Teine päev ja kolmas päev ja kui ma siis lõpuks otsustasin nädal hiljem oma maagilise tööriistakohvriga selle asja kallale asuda, ehmus see nupp ilmselt niiväga, et otsustas "okeiiii, faiiin siis" ja sain ta ilusti sõrmedega lahti kruttida. Bueno. Näitas veidi iseloomu ka ja pudistas mingid jupid enda küljest ära. Tänks täiega! Jätsin selle probleemi hilisemaks ja kallasin veits äädikat sinna vee sisse, vähemalt nii mulle keegi kunagi õpetas. Kui see nüüd max vale trikk, siis plz harige mind! Töötas igatahes. Lõpuks kruttisin jupid tagasi ja selgus, et need minemapudenenud osakesed ei olnudki ülemäära vajalikud, nii et kohe varuosi ostma ei jooksnud.

Nonii. Vannitoas segisti korras, vetsupott korras, aeg oli ette võtta pesumasin. Nimelt oli vaja uus tuua. Kuna Siim on nii palju targem, kui mina, siis ma küsisin talt nõu, kas selline asi minu rallimasinasse mahuks. Lahke sõbrana vastas ta kohe "Ei. Aga minu omasse mahub!". Fast forward 10 minutit ja ta oli oma autoga mu ukse taga. Unustas ainult mainimata, et tal on TÄIEGA kiire. Mitte, et see pesumasin oleks saanud päeva või paar oodata... Suht fast-mode peal käis kogu see värk. Hoolimata kõigest kiirest otsustas ta siiski, et aitab mul masina ära ka paigaldada. Ilmselt sai aru, et ma raudselt teeks ise midagi valesti. Seejuures veel küsis väga eeldusi täis küsimuse "Tööriistu sul ometi ei ole, onju?". Häh! Maruuhkelt sain oma edeva kohvrikese letti lüüa! Väärt sünnipäevakingituse sain ikka. Igatahes kiirustas ta kruvisid lahti keerates nõnda täiega, et suutis selle käigus p*rsega mu seina ära signeerida. Nii et seni kuni ma seda maha pole pesnud, on kõigil külalistel võimalik sellise vahva kunstiteosega tutvuda:

Veits feilisin ise ka:

Normaalne vahupidu vä? Seal juhistes oli kirjas, et esimene peab olema tühipesu ja lisa veidi pesuvahendit. Kust ma tean, kui palju see veidi on!? Ilmselgelt vist natuke vähem, kui see mis ma lisasin. Lisaks oli veel ohutusjuhendis kirjas järgmine pärl "Küpsetusprogrammi töösoleku ajal ärge klaasust puudutage. Klaas võib minna kuumaks". Alguses küll naersin, et hööhöö, hakkab mu riideid küpsetama vä!? Tunnike hiljem, kui see asi oli 90 kraadise programmiga tükk aega käinud, läks klaas päris kuumaks küll :D. Praktilise loomuga Svennu soovitas muidugi kohe "Kähku-kähku, pane munad peale, saad praemuna!". Targemate juttu tuleb kuulata, nii et ma krabasin kähku-kähku külmkapist munad ja kuna neid sinna päris peale ei saa panna ja instructions-unclear, siis virutasin lihtsalt vastu seda ust, et äkki siis praeb ära või midagi. Saab omletti näiteks. Okei-okei, ma nii rebel ikka ei ole - munad jäid ikka külmkappi ja pesumasin ilusaks :).

Ükspäev käis mul väike sõbranna ka külas:

Võttis Jaksimoni ka kaasa! Kuna ta vahel on veits uudishimulik (koer, mitte Jaksimon), siis igaksjuhuks panime tugitooli ruuterile ette. Täna, kui ma üritasin nohikuvideosid vaadata ja nett täiega päuras, siis kahtlustasin kohe, et tugitool blokib kogu mu netikese ära. Liigutasin eest ära, aga ei läinud ikka vist paremaks. Tundub, et järgmine saaga ootab lahendamist! Küll jõuab selleni ka. Igatahes. Et oleks õige fiesta, siis oli mul Jaksimoniga ja väikse sõbrantsiga sliipõuver, nagu vanasti. Päris pidžaamapidu ei teinud, aga teed juua ja pläkutada sai küllaga. Lõpuks oli kõigil mucho väsimus peal:

Lõpetuseks üks pilt suvest ja taaskordne näide, kuidas Eestis puhata on niiiiiii ilus :)

Korterisaagad

Nagu arvata võis, hakkas uue koduga kohe nalja saama! Ei ole ma vist veel kordagi selliselt kolinud, et kõik on kohe vinks-vonks ja sujub suurepäraselt (kohe meenub näiteks, kuidas Tallinnas ühes kodus kirjeldas sõbranna mulle parkimiskohta valesti ja seda sain ma lõpuks teada politsei käest; või kui Tallinnas teises kodus köögikraan alla otsustas anda täpselt sel ajal, kui ma olin puhkusel ja tagasijõudes ootas malbe bassein mind köögipõrandal). Igatahes. Esimene nali hakkas pihta juba tegelikult põhimõtteliselt sel hetkel, kui sisse kolisin - väike armas parkimissituatsioon appeared! Nimelt selleks, et kolida, ajas Svennu megabossilt oma bussi kohe täpselt ukse ette. Mõtlesime, et suvaaaaaa kui kellelegi ette jääb, siis me koguaeg ju liigume siin edasi-tagasi ja saame ära ajada (või noh...poisid liikusid - mina ju ometigi olen selline printsess, et ei tassinud midagi). No ja kui poisid valmis said, siis pani Svennu oma bussi vähekene viisakamalt (ja ega ma ei uurinud ka, kuhu) ja asusime toas madratsit rullist lahti pakkima ning burkse tellima. See kõik võttis kokku tervelt ca 15 min. Pärast seda tuli mulle ometigi pähe küsida, kuhu nad oma autokesed panid ja saata nad vutt-vutt neid tänavale parkima. Kui nad tuppa tagasi saabusid, demonstreeris Svennu maruuhkelt ja rõõmsalt oma uusimat saavutust. Tüüp säras nagu oleks kiituskirja kõikide viite eest saanud:

Oh well...kohe heasse kirja uues kodus. Mis seal siis ikka. Saabus järgmine päev ja mulle koputati uksele, et kas mina olen valge bemmiga kellegi parkimiskoha juba kolmandat õhtut järjest ära võtnud. Kogelesin vastu, et mina see küll ei ole, aga maru tobe lugu ja nii...Tüüp lihtsalt ütles marurahulikult, et mis seal ikka, ta pargib siis mujale. Noh, igatahes järgmiseks õhtuks oli see valge bemm ka otsustanud, et pargib mujale - nimelt minu ühe ja ainsa koha peale. Jackpot! Kuna ma juba teadsin, et tegemist on sari-valestiparkijaga (kui ta kolm eelmist õhtut kellegi teise koha oli võtnud), otsustasin ma, et võtan midagi parem nüüd ja kohe ja praegu ette! Virutasin kaikaga aknad sisse, tõmbasin võtmega külgedele trips-traps-trulli lauad ja lasin rehvid tühjaks! Okei-okei, tegelt kirjutasin viisaka kirja, et see siin on minu kohake ja ma kasutaksin seda hea meelega igapäevaselt. Selgus, et piisas sellest kirjakesest ilusti - 15 min hiljem oli koht vabastatud. Jeii!

Leboxxxx. Nüüd oli suurepärane võimalus lasta mõnel järgmisel probleemil ennast üllatada. Ja ega see kaua oodata ei lasknud. Selgus, et vannitoa torud on mõõõõnusalt umbes. Ikka nii toredalt, et kui pesumasinaga pesu pesin, siis üks hetk hakkas keset vannituba olevast äravoolutrapist vett üles tulema. Ja tuli...ja tuli veel...ja lomp aina suurenes. No...mingist äravoolamisest ei olnud küll selle trapi puhul hetkel juttu..ikka juurde voolas kuidagi vannitoa põrandale järjest. Kuni lõpuks oli seis nii piisavalt kriitiline, et panin pesumasinakese pausi peale. Nii ma siis istusin seal - imetlesin lombikest ja mõtlesin, et mis edasi nüüd. Hea, et ma vähemalt kodus olin sel ajal, sest tsipake enne ma olin natukeseks jalutamas ja pesumasin rõõmsalt pesi. No hääkülh, mingil teokiirusel see vesi ikkagi läks ära, aga ma päris selliselt ei tahtnud küll nüüd igapäevaselt toimetama hakata. Eriti veel, et ummistusest oli mõjutatud põhimõtteliselt kõik: vann, kraan, pesumasin, köögikraan jne. Ainult WC-pott oli timm-timm. Asi seegi!

Eks ikka esimese hooga asusin ise asjaga võitlema, sest nüüd on mul ju ometigi edev tööriistakomplekt, millega ma olen vägevam kui mäkaiver ise (hõbedane teip on ka mul tegelt olemas):

No nii palju ma sain, et kogu selle teema lahti võtta ja ära puhastada ja veenduda, et probleem on tublisti kaugemal. Ikka no meeter vähemalt, aga ilmselt rohkemgi. Davai-davai, katsetamine keemiliste vahenditega! Sõbrad soovitasid veel miskeid graanuleid, millega pidavat eriti lihtne olema asi veel rohkem umbe saada, aga neid kahjuks ei leidnud. Ja üleüldsegi ma ei tahtnud väga püsiva lahendusena seda, et sinna midagi kallama peaks. Ja noh. Olgu siis ära öeldud, et sellest katsetusest midagi tolku lõpuks ei olnud - ummistus oli sama targalt järgmine päev ka veel olemas. Nii et aeg oli elus esimest korda torumees kutsuda! Esimene kõne feilis. Helistasin soovitatud numbril ja need teatasid, et nad tulevad Tartusse ainult suurte tellimustööde peale. Otsustasin, et nii suur draama mul seal vannitoas ka nüüd ei ole ja soovisin neile kena päeva jätku. Jälle nullis tagasi. Mingeid veidraid teid pidi jõudsin igatahes ühe tüübini, kes teatas, et ta tuleb kohe ja teeb ära. Ja tegigi! Nii et kellel torud umbes, siis ma nüüd tean soovitada, kes korda teeb!

Sellega korras, aeg järgmiseks asjaks! Üks öö, kui ma just olin vaikselt magama jäänud, kuulsin, et elutoas on mingid täiega kolksud. Umbes selline tunne, nagu keegi üritaks korterisse sisse saada. Veits hirmus oli ka, aga no mis ma ikka teha saan - eks tuli armas hommikumantlike selga visata ja tšekkima minna. Mida lähemale ma jõudsin, seda rohkem segaduses ma olin. Kuni ma sain aru, et see, mis täiega koliseb igatepidi, on õhksoojuspump. No tore! Nüüd see ka veel katki läinud! Panin tule põlema ja mida ma näen: see asi oli ennast kuidagi pilla-palla lahti laotanud ja mingi veider asi laperdas sealt veel välja ka. Hirmuga mõtlesin, et kuidas ma selle asja nüüd kähku kinni saan panna. Kuna ma seda nii sekundiga teha ei saanud, siis jõudsin näha, kuidas see värgeldus ennast kokku tagasi hakkas pakkima. "Aaaaaaa, tal on nüüd see filtripuhastus!!" oli minu kergendusega  tähelepanek. Miks küll nüüd öösel kell pool kaks ja selliselt, no mine sa tea...Igatahes oli tore teada, et see asi pole vähemalt katki!

Next up oli põranda vahatamine/õlitamine ja selle jaoks oli vaja muidugi ehituspoes käia. No worries, võite nüüd kõik minna sinna, ma küsisin kõik lollid küsimused juba ära - enam neid väga sellega üllatada ei saa! Mul vist kuidagi ei olnud piisavalt häbitunnet ka: ma lihtsalt tahtsin vastused saada, et ma mingit täielikku jura oma põrandale korraldama ei hakkaks. Nii et enne ma neid rahule ei jätnud, kui kõik vajalikud asjad olemas. Lausa nii meeleolukaks läks ära, et teised leti ääres olevad kliendid hakkasid nõuandeid andma, kuidas seda ikka täpselt tegema peaks :D. No nii palju ma vähemalt teadsin, et madrats tuleb selleks ajaks põranda pealt ära viia! Suht humoorikas nägi välja, kuidas ma üksi seda asja ühest toast teise transportida üritasin:

Ja hakkaski pihta:

No okei, tegelt ma niimoodi pikali ei teinud seda tööd, see rohkem poosetamisevärk. Tegelt veetsin järgmised poolteist tundi põlvede peal, nii et mitu päeva olid nad vaesekesed veel valusad. Omast arust olin veel eriti tubli ja planeerisin ilusti, et kõigepealt paremalt poolt kõik ja siis vasakult poolt ja siis tulen keskelt ilusti ukse juurde. Üsnagi seda kõike ma tegin ka, kuni märkasin, et täpselt teiselt poolt ust on mingi osa tegemata ja mitte kuidagi sinna ligi ei pääse ka. Tubli! Keegi, kes vähe targem on: kas alguses peabki nii olema, et kui see õlivaha on ära kuivanud, siis kõndides nagu kiuksub veidi? Või mis ma nüüd tegema pean?

Natuke muud värki ka. Vahepeal käisin orienteerumas sellisel äraütlemata omapärasel rajal:

Ikka korralik breiner oli. Muidugi mõtlesin lisaks paljudele teistele ka mina raja peal, et ommmmmg, kui palju vaeva nad selle kõigega nägema pidid. Sest kõik need labürindikesed olidki reaalselt kilelintidega sinna suuuuuure muruplatsi peale tekitatud. No pole paha!

Lõpetuseks lugu ammusest ajast: emps tuletas hiljuti meelde, et kui ma olin täiesti väike lasteaiapätakas, siis rootslastest tuttavad saatsid mulle edeva roosa kiivri. No ja mis sa ikka uute asjadega teed: lähed nendega lasteaeda muidugi! Who knows, kas ma ratta ka sinna kaasa võtsin, aga oma uue roosa kiivriga edvistasin igatahes küll. Kuna aga Eestis sel ajal väga veel ei olnud selliseid alt klõpsuga kinni käivaid kiivreid, ei olnud lasteaiatädidel õrna aimu ka, mismoodi selle nüüd mul peast ära peaks saama ja mismoodi ta lahti peaks käima. Ja ju ma siis ise ka nii kaugele ei olnud mõelnud. Pusisime mis me pusisime, aga lõunaund magama ma läksin igatahes kiivriga. Vähemalt alustuseks. Siis aga leiti paraku kuskilt üles mu vend, kes sama lasteaia juures algkoolis käis ja kuna tema oli saanud ka kiivrikese, siis ta teadis, mismoodi neid klõpsukesi lahti peab tegema. Maru kahju. S*taks vinge oleks olnud ikka, kui vanemad õhtul järele tulles saavad teada, et ma hommikust saati juba selle kiivriga :D

Kõik on uus oktoobrikuus!

Ma nüüd kolisin. Jälle. Loodetavasti seekord veidi pikemaks perioodiks. Või noh "ma nüüd kolisin" on küll veidi palju öeldud ausalt öeldes. Pigem tuleks vist öelda "Mind nüüd koliti", sest ise ma küll seal nüüd just ülemäära palju ei teinud. Tervelt kolm asja panin ma ise kastidesse; tervelt kolm asja tassisin ma ise auto peale ja tervelt 4 asja tassisin ma auto pealt uude koju. Kõik ülejäänud käis kuidagi iseenesest (okeiokei, tegelikult asjade sorteerimine oli minu leivanumber seekord). Kõik asjad kasti ladusid ülimalt usinad Liina ja Liisi; kõik asjad auto peale ladusid Joosep ja Sven (kusjuures veel oma suurte autode peale, mitte minu mupsikusse) ja kõik asjad autost tuppa tassisid ka Joosep ja Sven. Minu osa selles tassimiseaktsioonis piirdus sellega, et toas tõstsin kastid õigetesse kohtadesse. Mis nii viga kolida, eksole! Ja nagu reklaamides: see pole veel kõik! Ühel õhtul, kui seltskonnake külas oli minu uue kodukesega tutvumas, küsis Annika, kas ta tohib köögi lahti pakkida. No mis mul ikka selle vastu olla saab :D. Kõige sellega käib kaasas muidugi see, et ma ei tea, millises kastis millised asjad on - nagu üllatusmune avaks! Ja osalt ei tea ma nüüd, millised üllatused mind köögis kus ees võivad oodata. Näiteks oli Annika suure entusiasmiga pannud kappi ka pooleldi vett täis klaasi, mille ma täiesti pahaaimamatult suure hooga sealt välja võtsin. Normaalne plärakas vett oli maas - pmst kahe meetri kaugusele jätkus veel piisakesi.

Entusiastlik Annika:

Ja vähe sellest, et ma ei tea täpselt mis kus asub - ilmnenud on müsteerium, mis pole siiani lahendust leidnud!! Nimelt oli külmkappi tekkinud purk moosi. Täiesti uus avamata purk moosi. Ja mul pole õrna aimugi, kes selle sinna sokutas. Küsisin ka paarilt inimeselt ja sain ainult mingeid veidraid krüptilisi vastuseid. Näiteks Kaia vastas: "Nele, kui elu annab sulle moosi, tee pannkooki! Hiina vanasõna.". Selle peale ma olin muidugi veendunud, et tema see oligi! Paraku aga tunnistas ta, et jätab hea idee meelde, aga tema selle peale ei tulnud. Nojah. Kes olen mina siis, et Kaia poolt vahendatud vanasõnadele vastu vaielda. Võtsin aga munad ja piima ja jahu ja andsin minna!

Mucho glamuursed papptaldrikud, ma tean. Kuna pannkookidest sai kõht mega täis, oli vaja minna kaloreid põletama. Selleks sobis suurepäraselt kevadvärvides Toomemägi. No vaata, kui rõõmsalt me lehti loopisime:

Sekund hiljem langes mingi suurematsorti pambukene kokkukleepunud lehtedest mulle pähe. Suurepärane! Võimsaks kaaslaseks oli ka see  äraütlemata armas väike põrsas, kellele pahandusi meeldib teha:

Täitsa teisest teemast. Ükspäev sõidutasin vanaema kontserdile, kui raadiost tuli Nublu üks uusimaid laule (mu meelest veel kõige uuem, aga mida ma ka tean). Ütlesin talle, et ühele me väiksele sugulasele meeldib see laul täiega. Ta siis kuulatas korra, et mis laul see on ja kui ma raadio valjemaks keerasin, tundis kohe ära "See on ju see Narva laul" "Jaa, on jaa! Kust tead?" "No ma ikka kuulan raadiot ja olen kursis eluga! Väga kihvt laul on!". Viis minutit hiljem pani meist mööda mingi grupp mootorrattureid. No ikka niimoodi korralikult ja lärmakalt ja vanaema alustas lauset "No mina ikka ei tea, mis värk mul sellega on..."  ja ma ootasin, et nüüd tuleb midagi stiilis, et peavad nad nüüd nii lärmakad olema, aga lause lõppes hoopis "...aga mulle niiväga ikka meeldivad need tsiklid! Nii vinged on! Ma siis olin ka nii vaimustuses, kui sina endale ostsid!". Tõdesin taaskord, et gränni ikka megakhuul!

Palju võib, no!?

Täna läksime Annikaga poodi, et Kaiale sünnakingitus osta. No ja kuna meil mõlemal olid kõhud täiega tühjad, siis mõtlesime, et läheks õige võtaks ühed mõnusad burksid. See oli VIGA!!! Rääkisime just parajasti sellest, kuidas piinlikud lood on alati nii naljakad ja kuidas osad mitte kunagi ei jaga piinlikke lugusid. Ja siis naersime parajasti erinevate feilide üle, kui ma järsku tundsin, et kuidagi väga soe on jalgadel. Vaatasin siis alla ja...ma nägin reaalselt välja, nagu ma oleks endale sülle oksendanud:

Selgus, et burksikaste koos lisanditega oli otsustanud paberi ja burksi vahelt kuidagi ära põgeneda ja otse minu sülle. No jackpot! Mis te arvate, kui palju mul kingitust shopates vahetusriideid kaasas oli...Üritasin seda asja salfakatega veel puhastada ka, aga selgus, et musta värvi salfakad tekid need plekid veel rõvedamaks. Annika igatahes toetava sõbrannana ei saanud naeru pidama (olgem ausad, mul endal ka pisarad voolasid suurest naerust):

Okei, nali naljaks, aga kuidagi oli vaja ikkagi pärast seda poes ka käia niimoodi, et nüüd ülemäära piinlik ei oleks. Tark tüdruk, nagu Annika on, pakkus ta kohe lahkelt välja, et ma võin tema mantli endale peale panna ja niimoodi me mulle uusi pükse ostma suundusime (poe sulgemiseni oli muidugi jäänud 45 min ja kingituse vaatamiseni me veel jõudnud ei olnud, klassika). Kui ma siin viimasel ajal olen kurtnud, et need roosad on mu ainukesed püksid ja mul teksasid ei ole, siis nüüüüüüüüüüüüüd, nüüd on mul musta värvi teksad! Nendega vähe kergem act-cool ka olla, kui pool tassi vett peaksin tööl sülle kallama või midagi.

Täiesti teisest teemast: täna saatis üks sõbrants mulle pildi postkaartidest, mille osas ma olin täiesti unustanud, et ma need kunagi saatnud olin. Lisaks olin ma unustanud, et ma olin reaalselt nõnda palju effortit pannud, et teksti luulevormis kirjutanud. Vat sulle!

Ausalt öeldes oli endal ka kuidagi megatore seda näha ja meenutada. Kui läbi lugesin, siis tuli meelde küll, kuidas ma Hollandi esimesel aastal rõõmsalt mõtlesin, mida sinna kirjutada. Saatke ikka üksteisele postkaarte - neid nii tore saada :)!

Ja et randoomselt jätkata: eile jutustasin tööl teistele, et lisaks mitokondrile on mul nüüd teine lemmik-rakuorganell ka ja selleks on ribosoom, sest ta on niiiiiii tubli! Selle peale üks teatas kohe maruteadjalt, et ribosoomi teine nimetus eesti keeles on "pihukeha". Wtf...!?? Kuna mul oli seda nõnda raske uskuda, et keegi talle sellise nime ometi oleks võinud anda, otsisime üles ka ühe magistritöö, mis seda teemat käsitles ja tõesti: seitsmekümnendatel oli keegi sellise kavala idee peale tulnud, et ribosoomi ilus eestikeelne nimetus võiks olla "pihukeha". Mingil väga veidral põhjusel see väljend aga väga lendu ei tõusnud ja paraku tänapäeval keegi seda ei kasuta :D

A milleks üldse kellelegi midagi nõmedat öelda, kui saab ka toredaid asju öelda?

Vahel ütlevad inimesed nii toredaid asju, mis kohe toovad muige näole. Näiteks ma olen harjunud, et vahel teetöölised vilistavad ja hüüavad järele "Ou püss, kena kann!" või midagi. Ja tavaliselt see ei kutsu just eriti pilku pöörama ja vastama midagi. Aga eile töölt koju kõndides möödusin kividest kõnniteed laduvatest meestest ja järsku keegi ütles "Ilusat päeva teile!". Pöörasin pilgu ja üks neist naeratas. Soovisin rõõmsal häälel vastu "Aitäh! Teile ka!" ja kuidagi tore oli olla kohe ülejäänud kodutee :)

Ja siis teravmeelitses Agnes: "Nele hobid: orienteerumine, nohik olemine, kv portaal", mis oli kuidagi nii spot-on, et ajas muigama. Ja õhtul sooviti mulle "Olgu sul siis homme õigel ajal produktiivne ning õigel ajal lõõgastav päev :)". Veel veits hiljem tajusin ma, kui täppi soov see tegelikult viimasel ajal nii minu kui ka ilmselt paljude teiste jaoks on.

Öelge üksteisele toredaid asju - never ei tea, kui laia naeratuse see kellegi näole toob!

PS. Eelmise postituse lehmanimedest. Vaatasin järele - ei ole mu nimi nii popp midagi, Eestis on ainult 288 lehma, kelle nimi on Nele! Kõige popimad on näiteks Mustik, Täpi ja Mooni. Tõelised pärlid peituvad muidugi kõige vähemsagedaste nimede hulgas :D. Nagu reaalselt, kujutage nüüd ette, kuidas talumees hõigub üle aasa "Tortilla, Jamaika ja Poogen, tulge kojuuuuuu!"

Paks laps, ilus laps

Jummel-jummel küll, no. Ma vist peaks endale ikka ühed püksid veel kiiremas korras ostma, sest JÄLLE oli see seis, kus midagi polnud jalga panna. Ma tean, et ma olen nendest pükstest juba siin palju jahunud, aga! Tulid mul need roosad siis rõõmsalt pesust ja panin nad uhkelt jalga, et näe, polegi enam mingit jama peal. Edevad riided seljas, asusin sõbranna poole teele. Ta küll pidi süüa tegema, aga kuna oli suur tõenäosus, et läheb aega, siis haarasin tee pealt kaasa hot-dog'i. Mulle jääb siiani müstikaks, kuidas nüüd siis täpselt, aga üks hetk ma igatahes avastasin, et ma olen tublisti ketšupit endale peale ajanud. Mitte ainult ühte või kahte kohta, vaid ikka pääääris mitmesse. Ja et ikka korralikult oleks, siis sõbranna pool ajasin ma kohe esimese asjana neile veel karrit ka peale. Noh et kui juba, siis juba! Ilmselt viieaastasel püsivad ka riided kauem puhtad, kui mul...Selline plähmerdis, et vähe pole!

Nädalavahetusel suutsin ma vähemalt selliselt Pärnus peol käia, et ei mäkerdanudki kohe kõiki riideid ära. Ja isegi ilma selleta oli äraütlemata naljakas, nagu siit pildilt näha:

Ma pole päristäpselt kindel, mis nali parajasti oli, aga suht suure tõenäosusega sai Pirru jälle millegagi hakkama. Nagu ta alati saab. Toogem siis paar näidet! Nimelt on see suvi sattunud selliselt, et nagu ka eelmine ja üle-eelmine nädalavahetus, olen ma suhteliselt tihti sattunud temaga samas kohas ööbima. See võib kõlada küll megalebolt, et "häähää, ma olen ka tihti sõpradega samas toas ööbinud trippidel", aga temaga on see iga kord nagu uus ja huvitav seiklus teemal mille-tüütuga-ta-nüüd-välja-tuleb. Seda muidugi hommikuti, kui ma üles ei viitsi ärgata. Loomingulisusega on seda neiut ikka korralikult õnnistatud: korra näiteks tuli ta sellise suurepärase idee peale, et keeras ennast teki sisse, teatas, et "Mängime seda, mängu, et mina olen teerull ja sina ei ole!" ja rullis suure hooga üle minu. Teinekord ta jällegi haaras mu madratsiotsast kinni, hakkas seda täiega innukalt raputama ja teatas "Ma olen laine, sa oled laevuke merel!". Ma ei tea, what-you, aga mina olen igatahes megarahul, et mul on sõbrad, kes kohe hommikul pisarateni naerma ajavad :)

Täitsa teisest teemast: kas te ka vahel guugeldate oma nime? Ma enda oma aeg-ajalt guugeldan. Umbes, et kursis olla või nii. Ja ma ei tea, mis keiss on, aga igakord tuleb välja mingi kõige populaarsemate lehmanimede sait. Okeiokei, tegelt ma ei tea, kas mu nimi nüüd nende kõige populaarsemate seas on, sest ma pole sinna uurima läinud, aga igatahes "lehmanimed sageduse järgi" on alati ilusti esindatud! Tuleb meelde aeg, mil siia blogisse oli võimalik ka guugeldades jõuda ja tervelt kaks korda jõuti siia otsingusõnaga "paks laps".

Such ettevaatust, much hoiatus

Kui ma siin juba sellest kleidist nii palju sädistasin, siis olgu ka ära näidatud, milline see siis ometigi täpselt on:

Noormees minu kõrval on värske doktorikraadi omanik, kes soovis ka väga-väga minuga koos pilti teha (ilmselgelt selle kleidi pärast). Okeiokei, tegelt tal hakkas ilmselt minust lihtsalt kahju ja siis mõtles, et ah, las see tüdruk siis saab ka ühe pildi. Nimelt ma sattusin õigel ajal õiges kohas istuma, kui oli vaja kedagi, kes temast ja erinevatest pildihuvilistest paar klõpsu teeks - ikkagi värske PhD omanik ja puha (tema, mitte mina, obvioosselt).

Kui juba nende kleitidega edvistamiseks läks, mis mulle sünnaks kingiti, siis ühes suvises pulmas käisin sõbrants Luusu kingitud kleidiga. Ausalt öeldes kui ta mulle seda poes näitas ja selga proovida palus, siis ma olin maru skeptiline, aga ei julgenud päris öelda ka midagi ja mõtlesin, et "nooh...jaah...eks ma siis vähemalt proovi" ja kui siis proovisin, olin ikka päris üllatunud. Ma vist peaksingi edasipidi ainult sõpradel laskma endale riideid valida või kinkida, ilmselgelt ma ise selliselt valida ei oska. Selline edev punane riidekene:

Rekvisiit (st noormees) on ka sellel pildil mujalt laenatud. Ehin ennast võõraste sulgedega. Küll aga tuleb tal ehmatuse teesklemine maruhästi välja! Pulm ise oli mucho-mucho ilus ja sellele eelnenud tüdrukuteõhtu ka äraütlemata meeleolukas. Suviste saginate keskel jäi sellest tookord kirjutamata, aga kuna pildid tollest õhtust on äraütlemata edevad, siis ju ma mingi hetk ikka teen tagantjärgi pisikese postituse.

Edevatest piltidest rääkides. Mingi õhtu otsustasid sõbrad ühtäkki, et ma olen nüüd nende jaoks kuulsus. Muudkui jaurasid ja päurasid ja lõõpisid kuni üks hetk hakkasid salaja minust pilte tegema. Välguga loomulikult. Selliselt, et samas baaris oli veel palju inimesi. Esimesed katsetused nägid välja umbestäpselt sellised:

Veidi hiljem olid kohalikud isehakanud paparazzid juba veidi rohkem asja käppa saanud:

Oh jah. Mis sa ikka sellistega teed.

Lõpetuseks lugu valgusfoorist (või noh...ülekäigurajast. Seal foori tegelt polegi)! Nimelt ületan ma võrdlemisi tihti Võidu silla otsas mööda ülekäigurada autoteed. Eks ta ole, jaa, selline tee, kus peab sutsu rohkem jälgima, aga et nüüd kohe nii palju rohkem...sinna installeeriti umbes eelmine nädal uued edevad ülekäiguraja sildid. Sellised suurte vilkuvate hüüumärkidega. Ja kui sellest veel vähe on, siis suhteliselt randoomsetel hetkedel tuleb seal kuskilt kõlaritest paanikas naisterahva hääl "ETTEVAATUST, AUTO!!!". Ka siis kui mitte ühtegi autot lähiümbruses ei ole, on see tädi paanikas ja hoiatab kõiki. Ta ütleb seda veel nõnda läbilõikavalt, et isegi nüüd, kui ma tean, et see seal on, ehmun ja muigan iga kord. Väga meeleolukaks muudetud see üle tee minemine!