9.9.10
Kes muu ikka tsirkust teeb, kui mitte mina!
Tegin endale loengusse kaasa mõnusa pooleliitrise pudelitäie astelpajumahla. Sain mahla joodud ja panin tühja pudeli pingiservale. Hetkeks veel mõtlesin, et äkki kukub maha, aga siis mõtlesin "ah, ei kuku ikka!". Kuna toolid on siin niiiiii ebamugavad, siis ma mingi hetk jälle nihelesin veidi. Nägin pudelit kukkumas, tegutsesin kiiresti, haarasin pudelist kinni ja...! Ta kukkus ikkagi! Ja veel kuidas! 8 kaunist astet mööda vana puust treppi kukkuv pudel koliseb ikka korralikult! Eriti veel arvestades selle auditooriumi suurepärast kõla. Absoluutselt kõik ootasid täielikus vaikuses pudeli jõudmist oma väärika teekonna lõppu. Isegi õppejõud oli vait. Kui see pudel siis lõpuks seisma jäi, hakkas terve auditoorium naerma, kaasaarvatud õppejõud. Ju ma siis läksin punastades rõõmsalt oma suurepärasele pudelile järele!
8.9.10
Õppisin vilistama!
Just! Ja veel eriti valjult! Kes ise ei usu, tulge küsige! Vilistan hea meelega kõrva ja naeratan veel pealekauba :) !
5.9.10
Kõik on uus septembrikuus...
...päris ongi!
Käisin täna seeni korjamas. Läks nagu ikka - tõenäoliselt seened tunnetavad ära, kui ma olen neile lähenemas, peidavad ennast siis ära ja tulevad peidust välja alle siis, kui ma olen nende turvalisest kodust juba eemale läinud. Vähemalt selline tunne mul täna metsas tekkis. Oleks see siis ainult see kord nii olnud. Orienteerudes näen ma ilusaid armsaid kukeseeni kõikjal ja iga kord, kui ma lähen metsa eesmärgiga seal hunnik seeni korjata, ei leia ma peaaegu midagi. Kusjuures kaardilugemine läks seejuures täna eriti ladusalt. Mul on tunne, et peakski järgmine kord üritama süsteemi üle kavaldada ja minema seeni korjama trenniriietes või minema võistlustele sellise näoga, nagu üritaks seeni leida!
Käisin täna seeni korjamas. Läks nagu ikka - tõenäoliselt seened tunnetavad ära, kui ma olen neile lähenemas, peidavad ennast siis ära ja tulevad peidust välja alle siis, kui ma olen nende turvalisest kodust juba eemale läinud. Vähemalt selline tunne mul täna metsas tekkis. Oleks see siis ainult see kord nii olnud. Orienteerudes näen ma ilusaid armsaid kukeseeni kõikjal ja iga kord, kui ma lähen metsa eesmärgiga seal hunnik seeni korjata, ei leia ma peaaegu midagi. Kusjuures kaardilugemine läks seejuures täna eriti ladusalt. Mul on tunne, et peakski järgmine kord üritama süsteemi üle kavaldada ja minema seeni korjama trenniriietes või minema võistlustele sellise näoga, nagu üritaks seeni leida!
7.7.10
Nädala tsitaat
Selle nädala tsitaat pärineb Hannulalt. Sõime Kaia juures rahulikult kõik jäätist vaarikamoosiga, kui Hannula teatas:"Mõelge: kaks minutit suus, kaks tundi kõhus ja kaks aastat perse peal!".
Õnneks me sellest ennast heidutada ei lasknud ja sõime (kaasaarvatud Hannula) sama rahulikult jäätist edasi:)
Õnneks me sellest ennast heidutada ei lasknud ja sõime (kaasaarvatud Hannula) sama rahulikult jäätist edasi:)
5.7.10
Nagu päris!
Huhh, nüüd on mul 7 prügikotitäie jagu prahti vähem :)! Siinkohal suur tänu Kristile, kes tuimalt mu asjad minema loopis (ma oleks ise palju kauem mõelnud, mida ja mida mitte).
29.6.10
BA
Argentina, täpsemalt Buenos Aires, oli minu jaoks midagi sellist, mida ma tegelikult päristäpselt enne ette ei kujutanud. Mõned tähelepanekud/muljed, mis mulle Buenos Airesest jäid:
Inimesed – on seal tõesti veits teistsugused. Toon väikse võrdluse:
Eestis (vähemalt minu arvates on nii): kaks kutti kõnnivad tänaval. Vastu tuleb kena tsikk. Kutid saadavad tsikki natuke aega pilguga ja siis üks ütleb teisele „ou, kena piff oli!“.
Argentinas: kaks kutti (tegelt vahet pole, võib vabalt üksi ka olla) kõnnivad tänaval. Vastu tuleb kena tsikk. Nii, kui kutid teda märkanud on, hakkavad vilistama, lehvitama, hõikuma mineid komplimente. Igal tuhandel viisil püüavad tähelepanu.
Üks Argentina naine rääkis, et neil seal nii asjad käivadki. Kui tema esimest korda Londonisse läks, arvas ta alguses siiralt, et kõik mehed on homod, sest mitte ükski mees ei vilistanud ühelegi naisele tänaval järele.
Telefonid – igal pool linna peal olid telefoniautomaadid ja mulle jäi mulje, et neid kasutati ka päris palju – seega ilmselt ei ole väga paljudel mobiile. Nendel, kellel olid mobiilid, näitasid muidugi välja, et neil see tehnikaime olemas on. Kui keegi moblaga rääkis, siis ei teinud ta seda nii, nagu meil harjumuspärane on (ehk telefon ilusti kõrva ääres ja teised ümberringi ei kuule, mida sulle räägitakse), vaid telefon pidi olema kindlasti valjuhääldi peal, et seda siis näost veidi eemal hoida ja kõva häälega sinna midagi seletada. Mingi hetk mul tekkis tunne, et äkki neil ei müüdagi selliseid telefone, millega saaks normaalsel viisil rääkida, sest ma ei näinud peaaegu ühtegi kohalikku, kes poleks valjuhääldit kasutanud. Omamoodi koomiline nägi see pilt tänaval välja muidugi, kui kõik ringi jalutasid ja üksi kõva häälega seletasid.
Tänavad – üks samm peatänavast kõrvale ja „okouuu!“. Meie hotelli lähedal olid ühed endale korraliku laagri püsti pannud. Tänavanurgale olid nad maha pannud kolm madratsit ja magasid seal hunnikus kümnekesi tekkide all. Hiljem, kui pimedaks läks, nägin ma neid süüa tegemas ka. Üleüldse inimesed magasid igal pool keset päeva tänavate peal. Isegi Florida tänaval, mis oli põhiline kaubandustänav, magati keset seda lärmi oma tekikese all täie rahuga.
Loomulikult olid tänavad korralikult räpased. Samas kui hästi tähelepanelik olla, oli isegi võimalik, et ei astu mingile rõvedusele sisse.
Kui tänaval kõndida, siis ei saa väga seisma jääda, kohe tullakse mingit jama pakkuma või raha kerjama. Korra jäime ühe tuttavaga juttu rääkima ja samal ajal möödus meist mingi naine ja kari lapsi (umbes nagu pardipere – naine ees ja lapsed karjaga järel). Osad lapsed olid paljajalu ja ühel oli isegi väike lõõtspillike. Järsku pööras naine ümber, karjus neile midagi ja kõik lapsed jooksid esimese ettejuhtuva inimese juurde raha kerjama. Mulle jäi mulje, et see naine ainult kerjamiseks neid lapsi sünnitabki.
Poed –vähemalt iga teine pood oli nahast asju müüv pood ja seetõttu on seal nende vahel konkurents meeletu. Tänaval astuvad kõik ligi lausega „Come to my leathershop!“ ja üritavad oma nimekaarti sulle võltsnaeratuse saatel anda. Kui vastad tuimalt „no“, tuleb selle peale kiirelt „Maybe tomorrow? Maybe next year?“. EIIIII!!! Minule, kui rahulikule põhjamaainimesele mõjub selline asi liiga pealetükkivalt ja ilmselgelt ma ühtegi sellisesse poodi sisse ei astunud. Lisaks sellele olid tänaval kerjavad inimesed ja need, kes üritasid sind kuskilt õhtusele tangoshow’le meelitada – kui kuskile minna tahtsid, tuli koguaeg slaalomit teha, et kõigist neist kuidagi mööda pääseda. Kusjuures päris paljud poed ei armasta hinnasilte kasutada ja kui neilt asjade hinda küsida, vastavad nad hispaania keeles. Tore-tore! Ilmselgelt otsisin ma poode, kus oleks hinnasildid normaalselt olemas.
Tango – ma arvasin kunagi, et see, mida meile tantsukursustel õpetati, oli tango. Vist siiski mitte... Mingil õhtusöögil õnnestus ka minul see paljuräägitud kirglik tango ära näha. Pettuma igatahes ei pidanud! Seal oli nii, et oma etteaste lõpus tantsijad tantsisid söögilaudade vahel ja mingi hetk võtsid laudadest inimesi tantsima. Tüüp, kes minu tantsima võttis, oli päris muhe. Juhtis ta otseloomulikult superhästi (ainult siis hoidsin naeru tagasi, kui ta ütles „ok, now walk backwards, ok!?“ sellise laheda hispaania aktsendiga) ja ma saingi oma esimese õige tango tantsitud:).
Söök - LIHA!! Seda nad oskavad seal teha meeletult hästi! Kui ise kodus midagi küpsetad või grillid, siis ikka kuskilt on natuke liiga nätsa või kuskilt liiga kärssanud ja sada muud häda. Seal oli lihasöögikohtades liha täpselt parajalt küpsenud, mõnusalt mahlane ja soolane. Täiesti SUPER!! Käisime mingis sellises kohas söömas, kus maksad kindla summa ja siis võid võtta nii palju salativärki ja kartulit, kui soovid ja sinna juurde tuuakse koguaeg liha: 18 kelnerit kõnnivad ringi veise erinevatest kohtadest pärit erinevalt küpsetatud lihaga. Jõudsin proovida ainult 5 erinevat liha, rohkem lihtsalt ei mahtunud. Sellisest lihast tunnen ma küll puudust praegu.
Selline loom oli selle hea toidukoha ees:
Jalgpall – hotelli lähedal väljakul oli suur ekraan püsti pandud jalka vaatamiseks. Kuna minu sealoleku ajal Argentinal üks mäng oli ka, mõtlesin huvi pärast äkšenit vaatama minna. Ja nägin ka! Ootasin värava juures hollandlasi, kellega koos pidime mängu vaatama, ja jälgisin inimesi. Igast suunast rahvas JOOKSIS kohale meeletus koguses (kusjuures kell oli ainult kaheksa hommikul, aga see ei heidutanud küll kedagi). Hotellide uksepoisid, kes olid pooleks tunniks pausile lastud, teetöölised, keda ilmselt ei huvitanud, et nad samal ajal tööl peaks olema ja kes kõik veel. Kui oli jalkamäng, siis kõik muu (olgu siis oluline või mitte) ootas rahulikult oma järge. Jalka oli kõige tähtsam. Pressisime ennast kuskile sinna rahva keskele ja mäng hakkas pihta. Vinge oli jälgida, kuidas kõik kaasa elasid ja milline meeletu melu oli, kui Argentina värava lõi (rahvas karjus-laulis-hüppas – PIDU!). Selline tunne tekkis, nagu olekski staadionil kohapeal.
Pärast esimest poolaega pidin ma minema ruttama, meil oli turistituur algamas. Meie giid Diego seletas, et tegelikult on täpselt sellisel kellaajal tipptund liikluses, aga kuna jalkamäng parajasti käib, siis olid tänavad põhimõtteliselt tühjad. Meie turistituuri bussijuht oli ka endale mingi mustvalge teleka hankinud (mis oli lahtiselt armatuurlaua peal edasi-tagasi sõitis) ja jälgis sealt sõidu ajal mängu. Kui tuli värav, hakkas ta järsku kõva häälega plaksutama ja signaaliga tuututama. Kõigile, kes vastu sõitsid, andis ta ka kätega vehkides märku, et värav löödi. Ma ei kujuta ette, mis seal veel finaalide ajal toimub, kui Argentina nii kaugele saama peaks... (Diego väitis, et siis igatahes tööle küll keegi ei lähe)
Liiklus – oh isver. Nende jaoks on ilmselt liiklus omamoodi viis oma kunstimeelt näidata. Näidata, kui hästi oskad improviseerida ja kui huvitavalt oskad erinevaid situatsioone ja liiklusmärke tõlgendada. Valgusfoorid on mõndades kohtades lihtsalt niisama kaunistuseks välja pandud ja suunatuli pole ka ju ometigi suuna näitamiseks mõeldud. Lisaks sellele on sõiduteed tuhanderealised (ok, liialdan, kõige suurem, mida ma nägin, oli siiski kõigest 24 rida) ja hoolimata sellest, et jooned on maha joonistatud, liikuvad autod ühtlases parves (see on täiesti kama kaks, kas oled keset joont või laveerid kuidagi). Ummikutes kõnnivad veel autode vahel ringi igasugused tegelased, kes kõike pakkuda üritavad (kas siis akent pesta autodel või midagi müüa või mida iganes)
Jooksuseiklus – hehe. Mõtlesin ühel päeval, et võiks asjalik olla ja trenni ka teha. VIGA! Kuna meie hotell oli täiesti kesklinnas, polnud mul mujale jooksma minna, kui tänavatele. Mulle küll meeldib tähelepanu, aga mingist hetkest muutub see hirmutavaks ja häirivaks. Igal pool kõik vahtisid ja vilistasid ja lasid autodel signaali (ja seda kõike selle pärast, et mul on blondid juuksed). Isegi politsei tuututas ja lehvitas.
Korra möödusin mingist üritusemoodi asjast. Või noh...alguses jättis see mulle mulje nagu rahulik rahvaüritus: lipud lehvisid, mingi bänd esines, palju rahvast, telekanalid filmimas. Mõtlesin naiivselt, et lähen selle rahvamassi tagant mööda, et jõuaksin sinna tänavale, kuhu jõuda tahtsin. Jälgisin maad, et ma järjekordselt mingi pasa (vabandust väljendust, aga no...) sisse ei astuks ja kui ma mingi hetk vasakule-paremale vaatasin, ütlesin vaid „okouu!“, pöörasin otsa ringi ja jooksin kiirelt tagasi sinna teele, kus just tulnud olin. Vaatepilt, mis mulle avanes, oli selline: vasakul pool minust olid inimesed maskidega ja pesapallikurikatega (ilmselt kohalikud), kes seisid niimoodi üksteise kõrval, et olid müüri moodustanud; paremal pool minust oli päääris palju politseisid. Seis tundus hetkel veel rahulik ja neid kahte gruppi lahutas 40 meetrit, mille keskel mina siis tuterdasin kerge jooksusammuga (seni, kuni ma aru sain, kus ma olen).
Pärast seda lootsin, et edasi läheb rahulikult, tegelikkuses sattusin aga mingisse kohta, kus olid ainult tee ääres kohalikud rekkamehed, kes hõikusid ja vilistasid ja tunne oli mul maru ebakindel. Üritasin sealt nii kiiresti minema saada, kui suutsin. Teede ületused improviseerisin ja üritasin enam-vähem kohalikega samal ajal teele sattuda, sest tundus, et nemad jagavad peaaegu sama kunstimeelt, mida autojuhid ja teavad, millal on võimalik elusalt üle saada. Korra tahtsid kaks taksot mind alla ajada, aga muidu oli täitsa enam-vähem.
Terve trenni oli mul pulss peksis (ja seda mitte ainult kiirest tempost) ja hotelli jõuda oli meeletu kergendus. See reis enam seda viga, et jooksma läheks, ma ei teinud!
Rio de la Plata – sattusime emmega mingile turistituurile, mis toimus la Plata jõe peal (või õigemini delta oli see). Jõeäärsete saarte servasid kattis katkematu majadejada. Aiad nägid välja nagu paradiis – palmipuud, basseinid, sillake jõele (milles ujuda ei saa, sest see on nii räpane ja setteid täis). Kusjuures majad ise olid postide peal, ilmselt selleks et vesi vahepeal sisse ei hiiliks. Mõtlesin, et päris tore oleks sellises kohas nädalakese puhata, aga elada seal küll ei tahaks. Ühiskonnast isoleeritud, puhast joogivett pead paadiga tooma ja ma ei tea, kuidas elektriga üldse lood on.
-------
Enne seda reisi oli mul tunne, et küll inglise keelega ikka kuidagi hakkama saab igal pool: ju paar lauset ikka osatakse. Tegelikkus oli aga veidi teine. Mind üllatas, et isegi sellistes poodides, kus põhimõtteliselt päris palju turiste peaks käima, ei osata kasvõi numbreid inglise keeles. Kuna ma hispaania keeles oskan numbreid ise ainult ühest viieni, pidin ma nendega kuidagi hakkama saama. Korra läkski seda teadmist vaja. Ostsin enne äraminekut mingist putkast nätsu (neil peatänaval söögipoodidena ainult mingid putkad olidki), küsisin iga asja kohta enne hoolikalt, kui palju maksab (neile kohe üldse mitte ei meeldi hinnasilte kasutada), kalkuleerisin täpselt kõik kokku ja teadsin, et mul peab minema kokku kolmteist peesot (4 kahepeesost asja ja üks viiepeesone). Andsin talle raha, hakkas seal üle lugema ja ei olnud millegagi rahul. Vist andis mõista mulle, nagu kaks peesot oleks puudu. Arvutasime siis koos kõik üle (mina kasutasin endiselt ainult numbreid ühest viieni) ja millegipärast ta leidis lõpuks, et ta tahab mulle hoopis kaks peesot tagasi anda. Nojah, mis ma ikka seal kaua vaidlen, võtsin need kaks peesot ja ostsin nende eest järgmisest putkast tic-tac’i.
Igatahes reisi kokkuvõttena on mul tunne, et peaks hispaania keelt natuke õppima – oleks palju lihtsam hakkama saada sellistes kohtades.
Turist (ma küll naeratan, aga tegelt oli kõht täiega tühi):
Varem veeti koguaeg aiad kohale, kui mässuks läks. Mingi hetk ei viitsitud neid enam edasi-tagasi vedada ja jäeti lihtsalt sinna, et ainult paar äärmist paika tõsta, kui keegi protestima otsustab hakata:
Nagu laste onn:) :
Peaks ka oma kodu ümber sellise ehitama, ei saaks sääsed sisse tulla:) :
Nädalakese passiks küll seal:
Kaugelt vaatasin, et prügimägi. Lähedalt alles sain aru, et elumajad:
Inimesed – on seal tõesti veits teistsugused. Toon väikse võrdluse:
Eestis (vähemalt minu arvates on nii): kaks kutti kõnnivad tänaval. Vastu tuleb kena tsikk. Kutid saadavad tsikki natuke aega pilguga ja siis üks ütleb teisele „ou, kena piff oli!“.
Argentinas: kaks kutti (tegelt vahet pole, võib vabalt üksi ka olla) kõnnivad tänaval. Vastu tuleb kena tsikk. Nii, kui kutid teda märkanud on, hakkavad vilistama, lehvitama, hõikuma mineid komplimente. Igal tuhandel viisil püüavad tähelepanu.
Üks Argentina naine rääkis, et neil seal nii asjad käivadki. Kui tema esimest korda Londonisse läks, arvas ta alguses siiralt, et kõik mehed on homod, sest mitte ükski mees ei vilistanud ühelegi naisele tänaval järele.
Telefonid – igal pool linna peal olid telefoniautomaadid ja mulle jäi mulje, et neid kasutati ka päris palju – seega ilmselt ei ole väga paljudel mobiile. Nendel, kellel olid mobiilid, näitasid muidugi välja, et neil see tehnikaime olemas on. Kui keegi moblaga rääkis, siis ei teinud ta seda nii, nagu meil harjumuspärane on (ehk telefon ilusti kõrva ääres ja teised ümberringi ei kuule, mida sulle räägitakse), vaid telefon pidi olema kindlasti valjuhääldi peal, et seda siis näost veidi eemal hoida ja kõva häälega sinna midagi seletada. Mingi hetk mul tekkis tunne, et äkki neil ei müüdagi selliseid telefone, millega saaks normaalsel viisil rääkida, sest ma ei näinud peaaegu ühtegi kohalikku, kes poleks valjuhääldit kasutanud. Omamoodi koomiline nägi see pilt tänaval välja muidugi, kui kõik ringi jalutasid ja üksi kõva häälega seletasid.
Tänavad – üks samm peatänavast kõrvale ja „okouuu!“. Meie hotelli lähedal olid ühed endale korraliku laagri püsti pannud. Tänavanurgale olid nad maha pannud kolm madratsit ja magasid seal hunnikus kümnekesi tekkide all. Hiljem, kui pimedaks läks, nägin ma neid süüa tegemas ka. Üleüldse inimesed magasid igal pool keset päeva tänavate peal. Isegi Florida tänaval, mis oli põhiline kaubandustänav, magati keset seda lärmi oma tekikese all täie rahuga.
Loomulikult olid tänavad korralikult räpased. Samas kui hästi tähelepanelik olla, oli isegi võimalik, et ei astu mingile rõvedusele sisse.
Kui tänaval kõndida, siis ei saa väga seisma jääda, kohe tullakse mingit jama pakkuma või raha kerjama. Korra jäime ühe tuttavaga juttu rääkima ja samal ajal möödus meist mingi naine ja kari lapsi (umbes nagu pardipere – naine ees ja lapsed karjaga järel). Osad lapsed olid paljajalu ja ühel oli isegi väike lõõtspillike. Järsku pööras naine ümber, karjus neile midagi ja kõik lapsed jooksid esimese ettejuhtuva inimese juurde raha kerjama. Mulle jäi mulje, et see naine ainult kerjamiseks neid lapsi sünnitabki.
Poed –vähemalt iga teine pood oli nahast asju müüv pood ja seetõttu on seal nende vahel konkurents meeletu. Tänaval astuvad kõik ligi lausega „Come to my leathershop!“ ja üritavad oma nimekaarti sulle võltsnaeratuse saatel anda. Kui vastad tuimalt „no“, tuleb selle peale kiirelt „Maybe tomorrow? Maybe next year?“. EIIIII!!! Minule, kui rahulikule põhjamaainimesele mõjub selline asi liiga pealetükkivalt ja ilmselgelt ma ühtegi sellisesse poodi sisse ei astunud. Lisaks sellele olid tänaval kerjavad inimesed ja need, kes üritasid sind kuskilt õhtusele tangoshow’le meelitada – kui kuskile minna tahtsid, tuli koguaeg slaalomit teha, et kõigist neist kuidagi mööda pääseda. Kusjuures päris paljud poed ei armasta hinnasilte kasutada ja kui neilt asjade hinda küsida, vastavad nad hispaania keeles. Tore-tore! Ilmselgelt otsisin ma poode, kus oleks hinnasildid normaalselt olemas.
Tango – ma arvasin kunagi, et see, mida meile tantsukursustel õpetati, oli tango. Vist siiski mitte... Mingil õhtusöögil õnnestus ka minul see paljuräägitud kirglik tango ära näha. Pettuma igatahes ei pidanud! Seal oli nii, et oma etteaste lõpus tantsijad tantsisid söögilaudade vahel ja mingi hetk võtsid laudadest inimesi tantsima. Tüüp, kes minu tantsima võttis, oli päris muhe. Juhtis ta otseloomulikult superhästi (ainult siis hoidsin naeru tagasi, kui ta ütles „ok, now walk backwards, ok!?“ sellise laheda hispaania aktsendiga) ja ma saingi oma esimese õige tango tantsitud:).
Söök - LIHA!! Seda nad oskavad seal teha meeletult hästi! Kui ise kodus midagi küpsetad või grillid, siis ikka kuskilt on natuke liiga nätsa või kuskilt liiga kärssanud ja sada muud häda. Seal oli lihasöögikohtades liha täpselt parajalt küpsenud, mõnusalt mahlane ja soolane. Täiesti SUPER!! Käisime mingis sellises kohas söömas, kus maksad kindla summa ja siis võid võtta nii palju salativärki ja kartulit, kui soovid ja sinna juurde tuuakse koguaeg liha: 18 kelnerit kõnnivad ringi veise erinevatest kohtadest pärit erinevalt küpsetatud lihaga. Jõudsin proovida ainult 5 erinevat liha, rohkem lihtsalt ei mahtunud. Sellisest lihast tunnen ma küll puudust praegu.
Selline loom oli selle hea toidukoha ees:
Jalgpall – hotelli lähedal väljakul oli suur ekraan püsti pandud jalka vaatamiseks. Kuna minu sealoleku ajal Argentinal üks mäng oli ka, mõtlesin huvi pärast äkšenit vaatama minna. Ja nägin ka! Ootasin värava juures hollandlasi, kellega koos pidime mängu vaatama, ja jälgisin inimesi. Igast suunast rahvas JOOKSIS kohale meeletus koguses (kusjuures kell oli ainult kaheksa hommikul, aga see ei heidutanud küll kedagi). Hotellide uksepoisid, kes olid pooleks tunniks pausile lastud, teetöölised, keda ilmselt ei huvitanud, et nad samal ajal tööl peaks olema ja kes kõik veel. Kui oli jalkamäng, siis kõik muu (olgu siis oluline või mitte) ootas rahulikult oma järge. Jalka oli kõige tähtsam. Pressisime ennast kuskile sinna rahva keskele ja mäng hakkas pihta. Vinge oli jälgida, kuidas kõik kaasa elasid ja milline meeletu melu oli, kui Argentina värava lõi (rahvas karjus-laulis-hüppas – PIDU!). Selline tunne tekkis, nagu olekski staadionil kohapeal.
Pärast esimest poolaega pidin ma minema ruttama, meil oli turistituur algamas. Meie giid Diego seletas, et tegelikult on täpselt sellisel kellaajal tipptund liikluses, aga kuna jalkamäng parajasti käib, siis olid tänavad põhimõtteliselt tühjad. Meie turistituuri bussijuht oli ka endale mingi mustvalge teleka hankinud (mis oli lahtiselt armatuurlaua peal edasi-tagasi sõitis) ja jälgis sealt sõidu ajal mängu. Kui tuli värav, hakkas ta järsku kõva häälega plaksutama ja signaaliga tuututama. Kõigile, kes vastu sõitsid, andis ta ka kätega vehkides märku, et värav löödi. Ma ei kujuta ette, mis seal veel finaalide ajal toimub, kui Argentina nii kaugele saama peaks... (Diego väitis, et siis igatahes tööle küll keegi ei lähe)
Liiklus – oh isver. Nende jaoks on ilmselt liiklus omamoodi viis oma kunstimeelt näidata. Näidata, kui hästi oskad improviseerida ja kui huvitavalt oskad erinevaid situatsioone ja liiklusmärke tõlgendada. Valgusfoorid on mõndades kohtades lihtsalt niisama kaunistuseks välja pandud ja suunatuli pole ka ju ometigi suuna näitamiseks mõeldud. Lisaks sellele on sõiduteed tuhanderealised (ok, liialdan, kõige suurem, mida ma nägin, oli siiski kõigest 24 rida) ja hoolimata sellest, et jooned on maha joonistatud, liikuvad autod ühtlases parves (see on täiesti kama kaks, kas oled keset joont või laveerid kuidagi). Ummikutes kõnnivad veel autode vahel ringi igasugused tegelased, kes kõike pakkuda üritavad (kas siis akent pesta autodel või midagi müüa või mida iganes)
Jooksuseiklus – hehe. Mõtlesin ühel päeval, et võiks asjalik olla ja trenni ka teha. VIGA! Kuna meie hotell oli täiesti kesklinnas, polnud mul mujale jooksma minna, kui tänavatele. Mulle küll meeldib tähelepanu, aga mingist hetkest muutub see hirmutavaks ja häirivaks. Igal pool kõik vahtisid ja vilistasid ja lasid autodel signaali (ja seda kõike selle pärast, et mul on blondid juuksed). Isegi politsei tuututas ja lehvitas.
Korra möödusin mingist üritusemoodi asjast. Või noh...alguses jättis see mulle mulje nagu rahulik rahvaüritus: lipud lehvisid, mingi bänd esines, palju rahvast, telekanalid filmimas. Mõtlesin naiivselt, et lähen selle rahvamassi tagant mööda, et jõuaksin sinna tänavale, kuhu jõuda tahtsin. Jälgisin maad, et ma järjekordselt mingi pasa (vabandust väljendust, aga no...) sisse ei astuks ja kui ma mingi hetk vasakule-paremale vaatasin, ütlesin vaid „okouu!“, pöörasin otsa ringi ja jooksin kiirelt tagasi sinna teele, kus just tulnud olin. Vaatepilt, mis mulle avanes, oli selline: vasakul pool minust olid inimesed maskidega ja pesapallikurikatega (ilmselt kohalikud), kes seisid niimoodi üksteise kõrval, et olid müüri moodustanud; paremal pool minust oli päääris palju politseisid. Seis tundus hetkel veel rahulik ja neid kahte gruppi lahutas 40 meetrit, mille keskel mina siis tuterdasin kerge jooksusammuga (seni, kuni ma aru sain, kus ma olen).
Pärast seda lootsin, et edasi läheb rahulikult, tegelikkuses sattusin aga mingisse kohta, kus olid ainult tee ääres kohalikud rekkamehed, kes hõikusid ja vilistasid ja tunne oli mul maru ebakindel. Üritasin sealt nii kiiresti minema saada, kui suutsin. Teede ületused improviseerisin ja üritasin enam-vähem kohalikega samal ajal teele sattuda, sest tundus, et nemad jagavad peaaegu sama kunstimeelt, mida autojuhid ja teavad, millal on võimalik elusalt üle saada. Korra tahtsid kaks taksot mind alla ajada, aga muidu oli täitsa enam-vähem.
Terve trenni oli mul pulss peksis (ja seda mitte ainult kiirest tempost) ja hotelli jõuda oli meeletu kergendus. See reis enam seda viga, et jooksma läheks, ma ei teinud!
Rio de la Plata – sattusime emmega mingile turistituurile, mis toimus la Plata jõe peal (või õigemini delta oli see). Jõeäärsete saarte servasid kattis katkematu majadejada. Aiad nägid välja nagu paradiis – palmipuud, basseinid, sillake jõele (milles ujuda ei saa, sest see on nii räpane ja setteid täis). Kusjuures majad ise olid postide peal, ilmselt selleks et vesi vahepeal sisse ei hiiliks. Mõtlesin, et päris tore oleks sellises kohas nädalakese puhata, aga elada seal küll ei tahaks. Ühiskonnast isoleeritud, puhast joogivett pead paadiga tooma ja ma ei tea, kuidas elektriga üldse lood on.
-------
Enne seda reisi oli mul tunne, et küll inglise keelega ikka kuidagi hakkama saab igal pool: ju paar lauset ikka osatakse. Tegelikkus oli aga veidi teine. Mind üllatas, et isegi sellistes poodides, kus põhimõtteliselt päris palju turiste peaks käima, ei osata kasvõi numbreid inglise keeles. Kuna ma hispaania keeles oskan numbreid ise ainult ühest viieni, pidin ma nendega kuidagi hakkama saama. Korra läkski seda teadmist vaja. Ostsin enne äraminekut mingist putkast nätsu (neil peatänaval söögipoodidena ainult mingid putkad olidki), küsisin iga asja kohta enne hoolikalt, kui palju maksab (neile kohe üldse mitte ei meeldi hinnasilte kasutada), kalkuleerisin täpselt kõik kokku ja teadsin, et mul peab minema kokku kolmteist peesot (4 kahepeesost asja ja üks viiepeesone). Andsin talle raha, hakkas seal üle lugema ja ei olnud millegagi rahul. Vist andis mõista mulle, nagu kaks peesot oleks puudu. Arvutasime siis koos kõik üle (mina kasutasin endiselt ainult numbreid ühest viieni) ja millegipärast ta leidis lõpuks, et ta tahab mulle hoopis kaks peesot tagasi anda. Nojah, mis ma ikka seal kaua vaidlen, võtsin need kaks peesot ja ostsin nende eest järgmisest putkast tic-tac’i.
Igatahes reisi kokkuvõttena on mul tunne, et peaks hispaania keelt natuke õppima – oleks palju lihtsam hakkama saada sellistes kohtades.
Turist (ma küll naeratan, aga tegelt oli kõht täiega tühi):
Varem veeti koguaeg aiad kohale, kui mässuks läks. Mingi hetk ei viitsitud neid enam edasi-tagasi vedada ja jäeti lihtsalt sinna, et ainult paar äärmist paika tõsta, kui keegi protestima otsustab hakata:
Nagu laste onn:) :
Peaks ka oma kodu ümber sellise ehitama, ei saaks sääsed sisse tulla:) :
Nädalakese passiks küll seal:
Kaugelt vaatasin, et prügimägi. Lähedalt alles sain aru, et elumajad:
12.6.10
Kannivalu
Astusin lennukisse ja päris uhke nägi välja. Igal istekohal omad ekraanid ja puha. Nii, kui olin oma kohale istunud, hakkasin seda puutetundlikku ekraani õhinaga käppima. Avastasin, et seal saab panna kokku oma playlisti, mängida erinevaid mänge, vaadata filme ja jälgida reaalajas, kus parajasti kaardil asud, palju on lennuki kiirus ja kõrgus ja tsekkida kaamerapilti lennuki eest ja alt. Lahe! Mõtlesin juba, mis filme ja seriaale ma vaatama hakkan ja panin oma playlisti parajasti kokku, kui tuli välja, et ilmselgelt suudan ma isegi sellise asja kokku jooksutada. Mõtlesin, et ju ajutine asi, paari minuti pärast suudab jälle edasi funktsioneerida. A no see masin samamoodi ei mõelnud. Ju ma siis vaatasin järgnevad tund aega hapu näoga, kuidas kõik ümberringi peale minu erinevaid filme vaatavad. Aeg-ajalt püüdsin mõne stjuardessi kinni, aga kui ma olin öelnud neile lause „it doesn’t work. It’s kind of stuck or something...“, kõndisid nad kõik minema. Toretore! Hakkasin juba raamatut lugema, kui järsku märkasin, et mu suurepärase ekraani ülanurka ilmus pingviinike ja Linux hakkas restarti tegema. JESS! Panin kohe rõõmuga „Kaks ja pool meest“ käima ja nautisin. Ok, tegelt sõin enne veits, sest oli õhtusöögiaeg. Võtsin söögiks pasta. Kohe, kui olin selle karbi lahti teinud, kahetsesin oma otsust. Terve see pasta oli mingi kahtlase rohelise löga sees. Pärast maitsmist ma jällegi enam ei kahetsenud enam – päris hea roheline löga oli!
Mõned tunnid vahtisin erinevaid seriaale, kuulasin muusikat, jälgisin teekonda ja lugesin raamatut ning siis tulii meeletu uni peale. Peab mainima, et need pingid polnud just kõige mugavamad magamiseks. Meeletu nihelemise saatel suutsin 3,5h enam-vähem magada ja siis aitas kah. Mõtlesin siis, et niisama enese liigutamise mõttes (olin juba 8,5h ühe koha peal istunud) võiks näiteks WC’s käia. Kuna tädi, kes istus minu ja vahekäigu vahel oli ka parajasti kuskil ringi liikumas, oli hea lihtne minna. Kõndisin rahulikult mööda vahekäiku WC poole, kui järsku tundsin, et mu selga tabas midagi väga märga. Jah, olin saanud ladina-ameerika temperamenti tunda! Ma nii vara seda muidugi veel ei ootanud, aga mis seal ikka. See märg löga mu pluusil ja juustes oli apelsinimahl, millega üks onu oli otsustanud mind visata. Kuna ma sellise asjaga päris harjunud ei ole, pöörasin ma ümber ja küsisin, milleks see veel vajalik oli. Onu väitis kehakeeles, et ma läksin möödaminnes ta küünarnukile pihta ja siis läks tal see tops ümber. No ma ei tea, arvestades seda mahlakogust, mis minu ja ümberkaudsete inimeste (põhiliselt siiski minu) pihta lendas, tal enne küll midagi sealt väga maha ei saanud minna. Omamoodi naljakas oli, et keskealine mees viskab suvalist neiut lennukis mahlaga. Nagu seebikas, ma ütlen! Ma ei kujutaks sellist situatsiooni ettegi, kui ma lendaks näiteks Eestist Rootsi või Inglismaale.
Nii ma siin Sao Paulo lennujaamas istun: kleepuvate riietega ja sellise soenguga, nagu ma oleks väike laps, kes päris täpselt veel ei tea, kuidas mahlapulka süüa ja on kindluse mõttes paar korda sellega läbi juuste ka tõmmanud (ainult selle vahega, et minu juukseid kaunistavad väiksed apelsinitükikesed ka veel lisaks). Ja juba 5 tunni pärast saan pesema, jee!! (ja mingi 5 tundi olen ma sellisena juba olnud)
Mõned tunnid vahtisin erinevaid seriaale, kuulasin muusikat, jälgisin teekonda ja lugesin raamatut ning siis tulii meeletu uni peale. Peab mainima, et need pingid polnud just kõige mugavamad magamiseks. Meeletu nihelemise saatel suutsin 3,5h enam-vähem magada ja siis aitas kah. Mõtlesin siis, et niisama enese liigutamise mõttes (olin juba 8,5h ühe koha peal istunud) võiks näiteks WC’s käia. Kuna tädi, kes istus minu ja vahekäigu vahel oli ka parajasti kuskil ringi liikumas, oli hea lihtne minna. Kõndisin rahulikult mööda vahekäiku WC poole, kui järsku tundsin, et mu selga tabas midagi väga märga. Jah, olin saanud ladina-ameerika temperamenti tunda! Ma nii vara seda muidugi veel ei ootanud, aga mis seal ikka. See märg löga mu pluusil ja juustes oli apelsinimahl, millega üks onu oli otsustanud mind visata. Kuna ma sellise asjaga päris harjunud ei ole, pöörasin ma ümber ja küsisin, milleks see veel vajalik oli. Onu väitis kehakeeles, et ma läksin möödaminnes ta küünarnukile pihta ja siis läks tal see tops ümber. No ma ei tea, arvestades seda mahlakogust, mis minu ja ümberkaudsete inimeste (põhiliselt siiski minu) pihta lendas, tal enne küll midagi sealt väga maha ei saanud minna. Omamoodi naljakas oli, et keskealine mees viskab suvalist neiut lennukis mahlaga. Nagu seebikas, ma ütlen! Ma ei kujutaks sellist situatsiooni ettegi, kui ma lendaks näiteks Eestist Rootsi või Inglismaale.
Nii ma siin Sao Paulo lennujaamas istun: kleepuvate riietega ja sellise soenguga, nagu ma oleks väike laps, kes päris täpselt veel ei tea, kuidas mahlapulka süüa ja on kindluse mõttes paar korda sellega läbi juuste ka tõmmanud (ainult selle vahega, et minu juukseid kaunistavad väiksed apelsinitükikesed ka veel lisaks). Ja juba 5 tunni pärast saan pesema, jee!! (ja mingi 5 tundi olen ma sellisena juba olnud)
Subscribe to:
Posts (Atom)