19.12.11
Sa ikka tead, millal sa sündinud oled või üldse ei tea??
Täna hommikul kell kaheksa käisin eksamit kirjutamas ja teadagi, mis nende kella kaheksaste eksamitega on - magamatus (üritasin vara magama minna, aga absoluutselt und ei tulnud ja köögis käis samal ajal pidu, mis kostus päris hästi mu tuppa jnejne. sada häda). Hommikul oma paaritunnisest katkendlikust unest ärgates tundsin ennast igatahes päris värskelt ja kooli poole sammudes oli täitsa kohe tunne, et ma olen ju palju õppinud ja võiks osata niimõndagi. Aga! Eksam algas kohe kõige raskema küsimusega: minu sünnikuupäevaga. Uhh, kus ma alles maadlesin selle küsimusega! Esialgu kirjutasin sinna oma sünnikuupäevaks 5. detsembri aastal 2011 (ma olen tulevikust, jeah!), kuid jõudsin üsna pea järeldusele "Oot-oot, ma ei ole ju detsembris sündinud!" ja kirjutasin uueks kuupäevaks enesekindlalt 12. mai, 2011. Pärast mõningast mõtlemist jõudsin siiski järeldusele, et nii noor ma päris ka nüüd ei ole ja jõudsin mingi ime läbi isegi õige kuupäevani. Samas pool tundi hiljem, kui veel ühele lehele oli vaja see armas numbrike kirjutada, olin ma juba täiesti veendunud, et ma olen sündinud 1800midagi aastal. Kui ma veidike aega jälle mõelnud olin, jõudsin ma uuele järeldusele, et 200-aasta juubelini peaks ikka natukene veel aega olema ja kirjutasin sinna 1989. aasta jaanuarikuu. Pfft! Järgnes sisemine motivatsioonikõne teemal "Katsu ennast nüüd ometi kokku võtta!!". Pärast pingelist naeru tagasihoidmist (ma tõesti nägin tõsiselt vaeva, et mitte kõva häälega naerma hakata) sain lõpuks ometi hakata küsimustesse süvenema. Hästi läheb!
13.12.11
Wuhuu, mul polegi postkast ilmaasjata!
On põhjust jälle uhkustada! Sain oma kohalikku väiksesse postkastikesse juba neljanda postkaardi :)! Seekordseks saatjaks oli Pirrumon, kes tahtis tõenäoliselt mind megakadedaks teha oma palmide ja kaamlitega - töötas küll!
Hetkel juhib pingelist postkaardivõistlust Jaksi kahe kaardikesega (millest üks oli nii vasakule, et ma ei julgenud seda isegimitte seinale panna. hea töö!) ning teist-kolmandat kohta jagavad sõbralikult Dagny ja Piret. Millegipärast mul on tunne, et järelejäänud üheksa päevaga keegi enam mulle väga midagi siia ei saada, nii et, Jaksi, palju õnne auväärse võidu puhul!
Muuhulgas. Mis värk sellega on, et kui ma tahan pool tundi powernap'i teha, siis alati venib see kahetunniseks?? Miks ma ometi ei mõista, et voodis edasi lesides ei saa üles ärgata!? Ma olen ikka supertark selle koha pealt - kell heliseb, kuulen seda väga hästi, teen silmad isegi täitsa lahti ja mis siis edasi? Lampi lesin edasi voodis ja põhimõtteliselt ootan, et uni iseenesest ära läheks ja ma megaärksana ennast tunneks. Pole siiani väga töötanud, ma võin öelda! Klassika on see, et ma vajun siis uuesti unne ja 5 minuti pärast jätkan sama protseduuri.
Hetkel juhib pingelist postkaardivõistlust Jaksi kahe kaardikesega (millest üks oli nii vasakule, et ma ei julgenud seda isegimitte seinale panna. hea töö!) ning teist-kolmandat kohta jagavad sõbralikult Dagny ja Piret. Millegipärast mul on tunne, et järelejäänud üheksa päevaga keegi enam mulle väga midagi siia ei saada, nii et, Jaksi, palju õnne auväärse võidu puhul!
Muuhulgas. Mis värk sellega on, et kui ma tahan pool tundi powernap'i teha, siis alati venib see kahetunniseks?? Miks ma ometi ei mõista, et voodis edasi lesides ei saa üles ärgata!? Ma olen ikka supertark selle koha pealt - kell heliseb, kuulen seda väga hästi, teen silmad isegi täitsa lahti ja mis siis edasi? Lampi lesin edasi voodis ja põhimõtteliselt ootan, et uni iseenesest ära läheks ja ma megaärksana ennast tunneks. Pole siiani väga töötanud, ma võin öelda! Klassika on see, et ma vajun siis uuesti unne ja 5 minuti pärast jätkan sama protseduuri.
12.12.11
I'm coming home...
Kui ma ühel öösel kell 3 raamatukogust tagasi kõndisin, siis...
Või siiski vist mitte. Tundub, et ma olen piisavalt juba neid meeletuid-metsikuid raamatukogujutte rääkinud, nii et lasen see kord sellest teil kõigil, armsad tupsununnukesed, puhata. Küll aga võin ma julgelt öelda, et kui ma mingi aeg siin vingusin selle 1130-sõnalise olla-või-mitte-olla jutu peale, siis nüüdseks võin ma julgelt öelda, et see oli poisike! Nagu väike eelroog sellele kirjatükikesele, mis ma üleeile lõpetasin - 5000 sõna koogiküpsetamis/tordidekoreerimisfirma loovuse ja strateegia analüüsi. Mmmm, milline hurmav kodutöö! Ja otseloomulikult oli see sama aine raames - ma juba ei jõua ära oodata, millal ma saan hakata kirjutama selle aine grupitöö reflectionit (3-4 lehekülge). See saab küll paras loov värk olema, kuidas muidu on võimalik kirjutada 3-4 lehekülge (ühekordse reavahega otseloomulikult) sellest, kuidas me grupitööd tegime?? Kirjutan kolmesajas erinevas variandis "Istusime maha, mõtlesime idee, jagasime ülesanded, hakkasime kirjutama..."? Nonäis.
Aga. Peale selle. Minu aeg siin hakkab lõppema, ainult kümme päeva ongi veel jäänud ja sellega seoses on erinevad lõpuvärgid, mille eest peab hoolitsema. Nagu näiteks vahvalt kaunistatud silt meie külmkapiuksel, mis teatab, et 15. detsember peab külmkapp tühi olema, muidu nad viskavad ise need asjad sealt ära... Ma nüüd ei teagi, kuidas see päristäpselt välja näeb. Et sama päeva õhtul lähen ja ostan endale uued söögid nädalaks? Või siis peidan asjad oma tuppa seniks ja laon pärast sama targalt nad külmkappi tagasi? See pole veel kõik! Neljaleheküljeline õpetus, mis seletab punkthaaval, kuidas TÄPSELT tuba koristada (a'la mismoodi lappi käes hoida ja kuidas tekk voltida jne), on mul nüüdseks igatahes läbi loetud - eriti täpselt veel see rida, mis ütleb, et kui ma ei korista nii nagu nad seal kirjutanud on, pean ma 1500 SEK trahvi maksma. Arvata on, et seekordne koristus tuleb mul kohe erilise hoole ja armastusega! Kui see kõik lõpuks valmis on, tuleb võti ära anda või vastavalt meile antud juhistele väljapressimiskasti (black mail box) visata. Mulle see teine variant tundub palju lahedam, aga väheke kindlam on vist isiklikult ära viia - muidu saab äkki veel 500 SEK trahvi võtme kaotamise eest...
Kojuminekuga üldisemas plaanis on muidu juba oma nädal aega vastakad tunded olnud: ma tohutult ootan Eesti jõudmist ja mõtetes juba vaikselt kujutlen, mida kõike ma tegema hakkan, kuid samal ajal on nii kahju, nii kahju siit ära minna. Kõik need toredad inimesed, kellega ma olen tuttavaks saanud, mu vahva kodu, mu armas kohalik pere... Samas ma tunnen, et on aeg edasi minna (või siis antud juhul tagasi minna...), et ühel heal hetkel seda kõik siin nostalgiapisarakesega meenutada :)
Kohe-varsti näeme, kallikesed!
PS! Jalanõudest. Ma pole ikka endiselt õppinud. Ühel hommikul ärgates avastasin jälle, et kõikidest minu jalanõupaaridest on üks kadunud - ei pidanud just Einstein olema, et ära arvata, kes selle jamaga jälle hakkama oli saanud. Aga no, aaretejaht mulle ometigi meeldib ja nüüd oli see ennast täitsa ise mulle kätte mänginud, nii et asusin otsima! Veel vingem oleks küll olnud, kui keegi oleks kõrval terve aja soe-külm vihjeid teinud - nii oleks ma äkki isegi selle kossi üles leidnud, mis oli mikrolaineahju ja seina vahel (mikrolaineahi on külmkapi peal ja külmkapp minust oluliselt kõrgem). See-eest katuselt ja ahjust leidsin täitsa ise oma tossu ja sandaali üles. Oh neid poisse küll...
Või siiski vist mitte. Tundub, et ma olen piisavalt juba neid meeletuid-metsikuid raamatukogujutte rääkinud, nii et lasen see kord sellest teil kõigil, armsad tupsununnukesed, puhata. Küll aga võin ma julgelt öelda, et kui ma mingi aeg siin vingusin selle 1130-sõnalise olla-või-mitte-olla jutu peale, siis nüüdseks võin ma julgelt öelda, et see oli poisike! Nagu väike eelroog sellele kirjatükikesele, mis ma üleeile lõpetasin - 5000 sõna koogiküpsetamis/tordidekoreerimisfirma loovuse ja strateegia analüüsi. Mmmm, milline hurmav kodutöö! Ja otseloomulikult oli see sama aine raames - ma juba ei jõua ära oodata, millal ma saan hakata kirjutama selle aine grupitöö reflectionit (3-4 lehekülge). See saab küll paras loov värk olema, kuidas muidu on võimalik kirjutada 3-4 lehekülge (ühekordse reavahega otseloomulikult) sellest, kuidas me grupitööd tegime?? Kirjutan kolmesajas erinevas variandis "Istusime maha, mõtlesime idee, jagasime ülesanded, hakkasime kirjutama..."? Nonäis.
Aga. Peale selle. Minu aeg siin hakkab lõppema, ainult kümme päeva ongi veel jäänud ja sellega seoses on erinevad lõpuvärgid, mille eest peab hoolitsema. Nagu näiteks vahvalt kaunistatud silt meie külmkapiuksel, mis teatab, et 15. detsember peab külmkapp tühi olema, muidu nad viskavad ise need asjad sealt ära... Ma nüüd ei teagi, kuidas see päristäpselt välja näeb. Et sama päeva õhtul lähen ja ostan endale uued söögid nädalaks? Või siis peidan asjad oma tuppa seniks ja laon pärast sama targalt nad külmkappi tagasi? See pole veel kõik! Neljaleheküljeline õpetus, mis seletab punkthaaval, kuidas TÄPSELT tuba koristada (a'la mismoodi lappi käes hoida ja kuidas tekk voltida jne), on mul nüüdseks igatahes läbi loetud - eriti täpselt veel see rida, mis ütleb, et kui ma ei korista nii nagu nad seal kirjutanud on, pean ma 1500 SEK trahvi maksma. Arvata on, et seekordne koristus tuleb mul kohe erilise hoole ja armastusega! Kui see kõik lõpuks valmis on, tuleb võti ära anda või vastavalt meile antud juhistele väljapressimiskasti (black mail box) visata. Mulle see teine variant tundub palju lahedam, aga väheke kindlam on vist isiklikult ära viia - muidu saab äkki veel 500 SEK trahvi võtme kaotamise eest...
Kojuminekuga üldisemas plaanis on muidu juba oma nädal aega vastakad tunded olnud: ma tohutult ootan Eesti jõudmist ja mõtetes juba vaikselt kujutlen, mida kõike ma tegema hakkan, kuid samal ajal on nii kahju, nii kahju siit ära minna. Kõik need toredad inimesed, kellega ma olen tuttavaks saanud, mu vahva kodu, mu armas kohalik pere... Samas ma tunnen, et on aeg edasi minna (või siis antud juhul tagasi minna...), et ühel heal hetkel seda kõik siin nostalgiapisarakesega meenutada :)
Kohe-varsti näeme, kallikesed!
PS! Jalanõudest. Ma pole ikka endiselt õppinud. Ühel hommikul ärgates avastasin jälle, et kõikidest minu jalanõupaaridest on üks kadunud - ei pidanud just Einstein olema, et ära arvata, kes selle jamaga jälle hakkama oli saanud. Aga no, aaretejaht mulle ometigi meeldib ja nüüd oli see ennast täitsa ise mulle kätte mänginud, nii et asusin otsima! Veel vingem oleks küll olnud, kui keegi oleks kõrval terve aja soe-külm vihjeid teinud - nii oleks ma äkki isegi selle kossi üles leidnud, mis oli mikrolaineahju ja seina vahel (mikrolaineahi on külmkapi peal ja külmkapp minust oluliselt kõrgem). See-eest katuselt ja ahjust leidsin täitsa ise oma tossu ja sandaali üles. Oh neid poisse küll...
5.12.11
Hetked, mis panevad muigama
3.12.11
Long time no see
Allan tuletas mulle mõned päevad tagasi meelde, et mul on blogi ka olemas - tõsi ta on, on tõesti. Vahepeal sattusin juba ise ka siia vaatama, et äkki on midagi uut tekkinud. Umbes nagu sööks ühel päeval külmkapi tühjaks ja siis avaks järgmisel päeval külmkapiukse lootuses, et äkki on seal süüa, mis sellest, et ise oled ainuke inimene, kes selle söögi sinna oleks saanud tuua. Enda õigustuseks võin öelda, et kirjutasin vahepeal pika külalispostituse Birgiti blogisse, asi seegi!
Aga. Alustame siis sealt, kuhu pooleli jäi. Eelmises postituses kiitsin ma poisse taevani, olles ääretult uhke nende kokandussaavutuste üle. Võin kõigile kergenduseks öelda, et te ei ole veel hiljaks jäänud, kui soovite seda kalkunit maitsta! Ta on küll väikse metamorfoosi vahepeal läbinud, aga põhimõtteliselt endiselt alles. Tõesti, see on tõeline kalkunisaaga viies vaatuses. Kõige hiljutisemast episoodist inspireeritult võiks teoreetiliselt kirjutada uue ja moodsa lastemuinasjutu "Kalkun katuselt", sest justtäpselt seal ta hetkel aega veedab. Juba viimased nädal aega. Ja mis te arvate, kus ta sellest eelnevad kümme päeva veetis? Eks ikka ahjus, oodates valge karvkatte ja võimsate aroomide tekkimist. See põhjustas muidugi palju draamat, sest iga peo ajal mõtles keegi, et on ääretult naljakas korraks näiteks see ahjuuks avada. Või siis lihtsalt unustas aeg-ajalt keegi õnnelik ära, et kui kalkunit näha tahad ja ahju sees oleva valgustuse tööle paned, läheb samal ajal tööle ka ahju ventilaator, mis omakorda põhjustas võimsa haisupilve õhkupaiskumise. Nalja kui palju, nagu tõeline tsirkuseatraktsioon. Nädal aega tagasi igatahes visati see valge karvkatte omandanud elukas koos terve ahjuplaadiga siseterrass-katusele ja seal paikneb ta siiani ning ma ausaltöeldes ei usu väga, et keegi ta lähemal ajal sealt ära toob. Košmaarne lugu ikka küll!
Nii palju siis sellest kalkunist, aitab kah temast. Ega see ühikaelu ainult rõvedustega pullitegemine ei ole. Näiteks tekitab siin kodusolemine mulle tõelise jõulutunde, kuna ühel päeval Birgit, Dace ja Wiete tegelesid 5,5 tundi meie toreda kodu dekoreerimisega ja tulemus on väga armas :). Lausa nii armas, et näiteks kolmanda korruse tüdrukud käisid uurimas, kuidas kõiki neid lumehelbekesi paberist välja lõigatakse täpselt.
Dekoreerimisest rääkides - nädal aega tagasi üritasid poisid ka seda aktsiooni läbi viia, küll aga ei näinud see pooltki nii nunnu välja kui praegu. Võib-olla on asi selles, et nad ei lõikunud välja ilusaid lumehelbekesi, vaid loopisid öösel pärast pidu laiali 10 rulli vetsupaberit (mille peale Wietel tekkis pänik, et meil on ainult 89 rulli veel alles...). Fun-fact on asja juures veel muidugi see, et ülemeelikutele poistele ei jäänud märkamata minu 5 paari jalanõusid, mis mul ukse ees oli ja kuna meie korteri sisekoridor on tervelt oma 20 meetrit pikk, oli seal päris hea nendega sõda teha. (Ma ei tea, miks ma endiselt nii naiivne olen ja oma jalanõusid oma tuppa ei peida - ükspäev oli agar päkapikk mu tossudesse õllepudelikorke pannud ja ühel päeval oli Bene mu armsa kossikese sinna ahju peitnud, mis endiselt võrdlemisi ebameeldivalt kalkunisaagat meenutab).
Tüngadest rääkides - käisime Kaiaga raamatukogus ja sealt tagasi tulles oli keegi minu toas kapil ja riiulil kohad vahetanud. Vaene Kaia oli nii ehmunud, et sattus esialgu segadusse, kas ta ikka õigesse tuppa parajasti siseneda üritab. Oh neid poisse küll...
Kaiast rääkides - ta käis mul külas ja et asjal ikka kerge hariduslik element oleks (nagu minusugusele nohikule kohane), võtsin ta kaasa Entrepreneurial Creativity workshop'i ja Strategy and Technology seminarisse. Mõlemad olid võrdlemisi meeleolukad. Esimeses neist anti meile pealtnäha lihtne ülesanne: "Olete oma uurimisrühmaga avastanud katedraalisuuruse merekarbi ja plaanite minna selle sisemust uurima. Kirjeldage, mida näete ja tunnete ja kuidas ekspeditsioon läheb." Ma olin see esimene naiivitar, kes kirjutas mind-map'ile "slippery" (sest et merekarp on ju seest libe, ehk siis seal on raske kõndida), ilma et ma oleks üldse mingitkimoodi kuskile vasakule mõelnud. Küll aga tegid seda poisid ja kus neil alles läks mõte tööle selle peale! Tõeline loovus! Kahjuks enamus nalju olid inglisekeelse sõnamänguga seotud (mida on keeruline siin eesti keeles kirjutades edasi anda), aga enamvähem oli meie rühma esindaja poole ettekantav jutt selline: "Niisiis. Me olime kuulnud põlvest-põlve suuliselt (orally) edasi liikuvaid legende sellest sajalasest merekarbist. Kui me lõpuks ometi pärast aastatepikkuseid otsinguid selle merekarbi leidsime, siis see nägi välja libe, märg, roosa ja kuidagi müstiline. Et kaitsta ennast seal pesitsevate ohtude eest, pidime selga tõmbama spetsiaalsed latekskostüümid, et minna avastama selle suurepärase merekarbi sisemust. Merekarbi avaus oli nii suur, et oli selgelt näha, et me pole esimesed inimesed, kes selle leidnud on ja sinna ekspeditsioonile lähevad. Me sammusime muudkui sügavamale ja sügavamale, et jõuda lähemale aardele ("golden-point or, shorter, g-point"), millest olime kuulnud. Samal ajal oli ekspeditsioonil ka teine rühm, kes olid tulnud salajasest tagauksest. Me kuulsime neid rääkivat salajasest aardest, milleks on merekarbi sisemuses paiknev eriline pärl, aga me teadsime! Me teadsime, et nad otsivad seda valest kohast. Üks inimene meie ekspeditsioonirühmast erutus liialt (got overexcited), nii et me pidime tema missioonilt kõrvaldama (pull out from the mission). Lõpuks pärast pikki ponnistusi jõudsime aardeni. Tunne oli nii eriline ja ülev, et me kõik läksime sellest nii elevile, et otsustasime viivitamatult ekspeditsiooni lõpetada (pull ourselves out from the mission immediately)". Poisid...
Strategy and technology püsis normaalsuse piirides. Küll aga sattus millegipärast seekord seal seminaris olema vaid kaheksa inimest (Kaia kaasaarvatud). Õppejõud küsis kõigepealt arvamust minu ees olevalt inimeselt. Siis minult ja no edasine oli juba aimatav. Sosistasin Kaiale kiirelt paar vastusevarianti, aga ta otsustas, et ta siiski eelistaks parem kohe anda teada, et ta ausalt ei tea teemast midagi, nii et selgitasin õppejõule, et Kaia tuli niisama kaasa ja olin ise selle võrra aktiivsem.
Kultuurist rääkides - oh, wait... No ma siis räägin kultuurist! Nii banaalselt kui see ka ei kõla, siis eile oli meil kultuurne burksiõhtu, mis nägi välja põhimõtteliselt nii, et pärast burkside hävitamist meie küsisime ja Pingpong vastas (siinkohal fun-fact: Pingpong käis kunagi paar aastat ping-pongi trennis :) ). Kes veel ei teadnud, siis Hiinas selliseid asju nagu Youtube, Google ja Facebook ei ole (ehk siis on ära keelatud). Küll aga on kohalikud ekvivalendid neile kõigele, näiteks kohalik YouTube, milleks on võrdlemisi sarnase välimusega sait nimega YouKu. Lisaks rääkis Pingpong (kellel veel segadus on, siis see on ainult tema hüüdnimi, õige nimi on tal Jinpeng) meile veendunult, et juhul kui ta plaanib jääda elama tulevikus Hiinasse, tahab tema endale kindlasti tütart, sest kohalike kommete kohaselt ostab paari abielludes mehe pere maja/korteri ja naise pere auto abielukingitusteks. Ja ilmselgelt on autot oluliselt kergem osta kui maja/korterit. Nii palju siis sellest. Muuhulgas õppisime rootsi hümni sõnu ja poisid otsustasid, et hädavajalik on tarbida midagi erilist ka rootsi toidukultuurist - valituks osutus ei midagi muud kui haisukala (ehk surströmming). Miks ma teda haisukalaks kutsun? Sest midagi vängevamalt haisvat pole ma veel enne näinud - isegi valge karvane kümme päeva ahjus veetnud kalkun ei saa sellele ligilähedaseltki vastu (ja nagu ma lugesin, siis isegi wikipedia väidab, et tegemist on kõige tugevama roiskumishaisuga toiduga maailmas). Põhimõtteliselt tehakse seda nii, et pannakse heeringas käärima tünni paariks kuuks, siis pannakse ta purkidesse ja lastakse veel pool aastat või aastakese käärida. Kusjuures kõige selle käärimisprotsessi tõttu on surtrömmingu-purgikesed võrdlemisi plahvatusohtlikud ja lennukiga on neid näiteks rangelt keelatud transportida (rõhumuutuste tõttu võib plahvatada ja pärast haisevad kõikide reisijate kotid meeletult). Meie rootsi keele õpetaja siin väitis, et kui poe ühes otsas see purk plahvatab (jah, ka seda juhtub vahel), siis on poe teise otsa seda ära tunda. Võimas! Me tüdrukutega olime pehmekesed ja otsustasime, et selle vahva toidu jätame seekord (ja tõenäoliselt ka järgmised korrad) maitsmata. Meile piisas väga hästi ka sekundiks selle haisu tundmisest ja ausaltöledes kerge okserefleksitunne tuli peale küll. See vänge aroom on lihtsalt kirjeldamatu. Ma ei kujuta ette, kuidas poisid üldse seda kannatada suutsid (olgu siinkohal mainitud, et kogu äkšen toimus rõdul vaba õhu käes, vastasel korral oleks Eddyl olnud mitu päeva veel korteris sellised haisud, nagu keegi reaalselt konstantselt peeretaks). Kusjuures julgemad ja kangemad neist suutsid isegi ühe ampsu seda asja süüa, teised piirdusid vaid maitse hetkelise tunnetamisega. Hehe, Dace oli asjast nii vaimustuses, et ta plaanib purgi seda imerooga oma isale jõuludeks kinkida :D.
Sai vist nüüd piisavalt pikalt, aitab ka praeguseks. Ma nüüd naudin edasi alt tulevat hiphopmuusikat (olgu siinkohal mainitud, et klubikülaliste keskmine vanus on umbes 40-50 kanti, mind täitsa kohe huvitab, mis seal toimub praegu).
Lõpetuseks tervitaks Lindet, kes ka võrdlemisi randoomselt Delta House'i ülekaema ja mulle külla sattus!
Aga. Alustame siis sealt, kuhu pooleli jäi. Eelmises postituses kiitsin ma poisse taevani, olles ääretult uhke nende kokandussaavutuste üle. Võin kõigile kergenduseks öelda, et te ei ole veel hiljaks jäänud, kui soovite seda kalkunit maitsta! Ta on küll väikse metamorfoosi vahepeal läbinud, aga põhimõtteliselt endiselt alles. Tõesti, see on tõeline kalkunisaaga viies vaatuses. Kõige hiljutisemast episoodist inspireeritult võiks teoreetiliselt kirjutada uue ja moodsa lastemuinasjutu "Kalkun katuselt", sest justtäpselt seal ta hetkel aega veedab. Juba viimased nädal aega. Ja mis te arvate, kus ta sellest eelnevad kümme päeva veetis? Eks ikka ahjus, oodates valge karvkatte ja võimsate aroomide tekkimist. See põhjustas muidugi palju draamat, sest iga peo ajal mõtles keegi, et on ääretult naljakas korraks näiteks see ahjuuks avada. Või siis lihtsalt unustas aeg-ajalt keegi õnnelik ära, et kui kalkunit näha tahad ja ahju sees oleva valgustuse tööle paned, läheb samal ajal tööle ka ahju ventilaator, mis omakorda põhjustas võimsa haisupilve õhkupaiskumise. Nalja kui palju, nagu tõeline tsirkuseatraktsioon. Nädal aega tagasi igatahes visati see valge karvkatte omandanud elukas koos terve ahjuplaadiga siseterrass-katusele ja seal paikneb ta siiani ning ma ausaltöeldes ei usu väga, et keegi ta lähemal ajal sealt ära toob. Košmaarne lugu ikka küll!
Nii palju siis sellest kalkunist, aitab kah temast. Ega see ühikaelu ainult rõvedustega pullitegemine ei ole. Näiteks tekitab siin kodusolemine mulle tõelise jõulutunde, kuna ühel päeval Birgit, Dace ja Wiete tegelesid 5,5 tundi meie toreda kodu dekoreerimisega ja tulemus on väga armas :). Lausa nii armas, et näiteks kolmanda korruse tüdrukud käisid uurimas, kuidas kõiki neid lumehelbekesi paberist välja lõigatakse täpselt.
Dekoreerimisest rääkides - nädal aega tagasi üritasid poisid ka seda aktsiooni läbi viia, küll aga ei näinud see pooltki nii nunnu välja kui praegu. Võib-olla on asi selles, et nad ei lõikunud välja ilusaid lumehelbekesi, vaid loopisid öösel pärast pidu laiali 10 rulli vetsupaberit (mille peale Wietel tekkis pänik, et meil on ainult 89 rulli veel alles...). Fun-fact on asja juures veel muidugi see, et ülemeelikutele poistele ei jäänud märkamata minu 5 paari jalanõusid, mis mul ukse ees oli ja kuna meie korteri sisekoridor on tervelt oma 20 meetrit pikk, oli seal päris hea nendega sõda teha. (Ma ei tea, miks ma endiselt nii naiivne olen ja oma jalanõusid oma tuppa ei peida - ükspäev oli agar päkapikk mu tossudesse õllepudelikorke pannud ja ühel päeval oli Bene mu armsa kossikese sinna ahju peitnud, mis endiselt võrdlemisi ebameeldivalt kalkunisaagat meenutab).
Tüngadest rääkides - käisime Kaiaga raamatukogus ja sealt tagasi tulles oli keegi minu toas kapil ja riiulil kohad vahetanud. Vaene Kaia oli nii ehmunud, et sattus esialgu segadusse, kas ta ikka õigesse tuppa parajasti siseneda üritab. Oh neid poisse küll...
Kaiast rääkides - ta käis mul külas ja et asjal ikka kerge hariduslik element oleks (nagu minusugusele nohikule kohane), võtsin ta kaasa Entrepreneurial Creativity workshop'i ja Strategy and Technology seminarisse. Mõlemad olid võrdlemisi meeleolukad. Esimeses neist anti meile pealtnäha lihtne ülesanne: "Olete oma uurimisrühmaga avastanud katedraalisuuruse merekarbi ja plaanite minna selle sisemust uurima. Kirjeldage, mida näete ja tunnete ja kuidas ekspeditsioon läheb." Ma olin see esimene naiivitar, kes kirjutas mind-map'ile "slippery" (sest et merekarp on ju seest libe, ehk siis seal on raske kõndida), ilma et ma oleks üldse mingitkimoodi kuskile vasakule mõelnud. Küll aga tegid seda poisid ja kus neil alles läks mõte tööle selle peale! Tõeline loovus! Kahjuks enamus nalju olid inglisekeelse sõnamänguga seotud (mida on keeruline siin eesti keeles kirjutades edasi anda), aga enamvähem oli meie rühma esindaja poole ettekantav jutt selline: "Niisiis. Me olime kuulnud põlvest-põlve suuliselt (orally) edasi liikuvaid legende sellest sajalasest merekarbist. Kui me lõpuks ometi pärast aastatepikkuseid otsinguid selle merekarbi leidsime, siis see nägi välja libe, märg, roosa ja kuidagi müstiline. Et kaitsta ennast seal pesitsevate ohtude eest, pidime selga tõmbama spetsiaalsed latekskostüümid, et minna avastama selle suurepärase merekarbi sisemust. Merekarbi avaus oli nii suur, et oli selgelt näha, et me pole esimesed inimesed, kes selle leidnud on ja sinna ekspeditsioonile lähevad. Me sammusime muudkui sügavamale ja sügavamale, et jõuda lähemale aardele ("golden-point or, shorter, g-point"), millest olime kuulnud. Samal ajal oli ekspeditsioonil ka teine rühm, kes olid tulnud salajasest tagauksest. Me kuulsime neid rääkivat salajasest aardest, milleks on merekarbi sisemuses paiknev eriline pärl, aga me teadsime! Me teadsime, et nad otsivad seda valest kohast. Üks inimene meie ekspeditsioonirühmast erutus liialt (got overexcited), nii et me pidime tema missioonilt kõrvaldama (pull out from the mission). Lõpuks pärast pikki ponnistusi jõudsime aardeni. Tunne oli nii eriline ja ülev, et me kõik läksime sellest nii elevile, et otsustasime viivitamatult ekspeditsiooni lõpetada (pull ourselves out from the mission immediately)". Poisid...
Strategy and technology püsis normaalsuse piirides. Küll aga sattus millegipärast seekord seal seminaris olema vaid kaheksa inimest (Kaia kaasaarvatud). Õppejõud küsis kõigepealt arvamust minu ees olevalt inimeselt. Siis minult ja no edasine oli juba aimatav. Sosistasin Kaiale kiirelt paar vastusevarianti, aga ta otsustas, et ta siiski eelistaks parem kohe anda teada, et ta ausalt ei tea teemast midagi, nii et selgitasin õppejõule, et Kaia tuli niisama kaasa ja olin ise selle võrra aktiivsem.
Kultuurist rääkides - oh, wait... No ma siis räägin kultuurist! Nii banaalselt kui see ka ei kõla, siis eile oli meil kultuurne burksiõhtu, mis nägi välja põhimõtteliselt nii, et pärast burkside hävitamist meie küsisime ja Pingpong vastas (siinkohal fun-fact: Pingpong käis kunagi paar aastat ping-pongi trennis :) ). Kes veel ei teadnud, siis Hiinas selliseid asju nagu Youtube, Google ja Facebook ei ole (ehk siis on ära keelatud). Küll aga on kohalikud ekvivalendid neile kõigele, näiteks kohalik YouTube, milleks on võrdlemisi sarnase välimusega sait nimega YouKu. Lisaks rääkis Pingpong (kellel veel segadus on, siis see on ainult tema hüüdnimi, õige nimi on tal Jinpeng) meile veendunult, et juhul kui ta plaanib jääda elama tulevikus Hiinasse, tahab tema endale kindlasti tütart, sest kohalike kommete kohaselt ostab paari abielludes mehe pere maja/korteri ja naise pere auto abielukingitusteks. Ja ilmselgelt on autot oluliselt kergem osta kui maja/korterit. Nii palju siis sellest. Muuhulgas õppisime rootsi hümni sõnu ja poisid otsustasid, et hädavajalik on tarbida midagi erilist ka rootsi toidukultuurist - valituks osutus ei midagi muud kui haisukala (ehk surströmming). Miks ma teda haisukalaks kutsun? Sest midagi vängevamalt haisvat pole ma veel enne näinud - isegi valge karvane kümme päeva ahjus veetnud kalkun ei saa sellele ligilähedaseltki vastu (ja nagu ma lugesin, siis isegi wikipedia väidab, et tegemist on kõige tugevama roiskumishaisuga toiduga maailmas). Põhimõtteliselt tehakse seda nii, et pannakse heeringas käärima tünni paariks kuuks, siis pannakse ta purkidesse ja lastakse veel pool aastat või aastakese käärida. Kusjuures kõige selle käärimisprotsessi tõttu on surtrömmingu-purgikesed võrdlemisi plahvatusohtlikud ja lennukiga on neid näiteks rangelt keelatud transportida (rõhumuutuste tõttu võib plahvatada ja pärast haisevad kõikide reisijate kotid meeletult). Meie rootsi keele õpetaja siin väitis, et kui poe ühes otsas see purk plahvatab (jah, ka seda juhtub vahel), siis on poe teise otsa seda ära tunda. Võimas! Me tüdrukutega olime pehmekesed ja otsustasime, et selle vahva toidu jätame seekord (ja tõenäoliselt ka järgmised korrad) maitsmata. Meile piisas väga hästi ka sekundiks selle haisu tundmisest ja ausaltöledes kerge okserefleksitunne tuli peale küll. See vänge aroom on lihtsalt kirjeldamatu. Ma ei kujuta ette, kuidas poisid üldse seda kannatada suutsid (olgu siinkohal mainitud, et kogu äkšen toimus rõdul vaba õhu käes, vastasel korral oleks Eddyl olnud mitu päeva veel korteris sellised haisud, nagu keegi reaalselt konstantselt peeretaks). Kusjuures julgemad ja kangemad neist suutsid isegi ühe ampsu seda asja süüa, teised piirdusid vaid maitse hetkelise tunnetamisega. Hehe, Dace oli asjast nii vaimustuses, et ta plaanib purgi seda imerooga oma isale jõuludeks kinkida :D.
Sai vist nüüd piisavalt pikalt, aitab ka praeguseks. Ma nüüd naudin edasi alt tulevat hiphopmuusikat (olgu siinkohal mainitud, et klubikülaliste keskmine vanus on umbes 40-50 kanti, mind täitsa kohe huvitab, mis seal toimub praegu).
Lõpetuseks tervitaks Lindet, kes ka võrdlemisi randoomselt Delta House'i ülekaema ja mulle külla sattus!
Subscribe to:
Posts (Atom)