"Tyrosine hydroxylation to DOPA is catalyzed by the enzyme tyrosine hydroxylase using molecular oxygen and tetrahydrobiopterin as cofactors. Because tetrahydrobiopterin is converted to quinonoid dihydrobiopterin in the course of the reaction, it must subsequently be regenerated by the action of dihydropteridine reductase".
Jah, sellist teksti lugesin eile ja üleeile, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin rääkida sellest, et täna ootas mind ees midagi, mis on veel raskem sellise teksti lugemisest! Ja see on!? TEKSADE OSTMINE muidugi. Klassika on see: otsin...otsin veel...otsin veel-veel-veel ja ikka ei leia midagi, mis mulle põhimõtteliselt jalga läheks. Ja kui leian...hhaaa! Kui leian, siis ostan kähku ära ja põgenen kiirelt poest, ise samal ajal lootes, et äkki nüüd pool aastat ei pea teksasid enam ostma. No igatahes täna tuli see raske retk jälle ette võtta, sest eelmistest teksadest ei olnud väga midagi alles enam. Sammusin vapralt juba hommikul läbi värske õhu H&M'i poole ja lootsin, et äkki täna on õnne. Algus ei olnud just eriti paljulubav ja tundus, et läheb nii nagu ikka. Aga-aga! Mingi hetk oli murdepunkt: minus ärkas sisemine shopahoolik, silmad lõid särama, pulss kiirenes, hullumeelne naeratus tuli näole - guugeldasin ahnelt ringi poes, krabasin järsu tõmbega müüjalt ära käru, mida ta kasutas riiete ühest kohast teise transportimiseks, sest mul oli seda rohkem vaja! MINA VEAN ROHKEM RIIDEID SIIN ÜHEST KOHAST TEISE!!! Kahmasin siit-ja-sealt, vaatamata suurusnumbreid, sest täna, haa, täna mahub mulle kõik selga! Jätsin kõrvale vaid kakapruuni ja tibukollase värvusega riided - need mind täna ei paelunud. Kõik muu läks kaubaks!
Või noh...mis ma siin ikka fantaseerin, päris nii see kõik siiski ei olnud :D. Küll aga leidsin ma vähem kui tunniga endale teksad, mis on jalas täitsa mugavad, nii et buenoo :)!
26.9.11
21.9.11
Erand kinnitab reeglit?
No tõesti. Esimest korda elus juhtus minuga selline asi! Võtsin külmutatud pitsa välja karbist ja ta NÄGIGI välja täpselt selline, nagu pilt karbi peal :O! Uskumatu! Ja maitses ka veel imehästi. Ma ei saa aru, mis värk on...
20.9.11
Kui keegi veel ei teadnud, kuidas oma kodu kaunistada
Üks päev avastasin oma seina pealt voodi kohalt vahvad konksud ja olin megarahul, et saan oma suure-raske rätiku kuskile riputada. Päris uhkelt ilutses see seal seinal poolniiskena, kui ma otsustasin, et oleks aeg iluuneks. Pooluimaselt tajusin, et midagi langes mu jalale ja midagi väikest kukkus õrnalt kolksudes põrandale. Nagu arvata oli, oli see konksukene veidi pirtsakas ja otsustas, et sellist rätikut tema kanda igatahes ei kavatse! Pärast ühte nurjunud katset see konks uuesti seinale panna (mis esialgu kusjuures õnnestus, aga mitte kauaks), jätsin ta hooletult lauaservale vedelema. Ma nüüd päristäpselt ei tea, kas keegi kogemata surus sinna peale või hakkas konksule see asukoht nõnda-nõnda meeldima, aga igatahes on ta laua küljes võrdlemisi kõvasti ja jonnakalt kinni ja kui ma tõmmata üritasin, siis ära ei tulnud. Vähemalt on mu laud omanäoline ja küll ma talle sellisel kujul ka rakenduse leian: riputan näiteks oma laua ukse külge või midagi...
19.9.11
Nii on lood :)
Ma mõtlesin, et peaks igaksjuhuks ära mainima (selleks puhuks, kui kellelegi on vale mulje jäänud), et ma tegelikult õpin ka siin. Ja olen muidu vahva. Koguaeg ka siin lustidroom ja ringirändamine ei ole! Täna näiteks olin kell 9-15 koolis (mitte, et see vahva poleks olnud. Loeng oli nii võimas, et ma nautisin täiega!), siis käisin jooksmas ja pärast seda valmistasin täitsa ise uhkelt hakklihakastet ja kartuliputru. Täpselt nagu ühele õigele nohikule kohane!
Ma noh...igaksjuhuks...kui kellelegi vale mulje jäi...
Ma noh...igaksjuhuks...kui kellelegi vale mulje jäi...
18.9.11
I'm on a boat ya! It's going fast, ya!
Meie zupérvinge nädalavahetus Wiete, Birgiti, Dace ja Hendrikuga Stockholmis möödus võrdlemisi linnutiivul. Esimesel õhtul, pärast seiklusmatka öises metsas, improlõbustusparki ja loomasafarit, hakkas kohe jämm pihta - kuna mu tädi on muusikaõpetaja, ei saanud me ju ometi jätta võimalust kasutamata. Moodustasime kiirelt bändi ja hakkasime grande concertoga pihta:
löökpillid - Nele
klaver - mu tädi
peavokaal - Wiete
taustavokaal - me kõik
pardivile - Dace
impropill (minu peksmine trummipulgaga) - Birgit
Esitamisele tulid kõik uuemad ja vanemad hitid ning kontsert oli nii võimas ja hoogne, et tädipoeg Emil karjus mingi hetk teisest toast, et tahaks magada ka kunagi... Esialgu me sellest ennast häirida ei lasknud ja lõõritasime täistuuridel edasi, aga mingi hetk pidime siiski tunnistama, et ilmselt isegi ämblikud on endale võrgust juba kõrvatropid meisterdanud ja meil oleks aeg magada ka natuke. Järgmine päev pidi ju nagunii võrdlemisi pikk tulema. Ja tuligi!
Hommikul pärast vaevalist ärkamist ja enda tuunimist oli aeg minna seda tegema, mille jaoks me algselt Stockholmi üldse läksime - mootorpaaditsill! Ilm oli täielik perfecto: päike paistis, tuult ei olnud ja väiksed linnupoisikesed guugeldasid rahulikult mööda taevast ringi. Nagu arvata võib, siis kapteniteks olid meil kaks ääretult šarmantset skauti:
Ja kui meil juba skaudid paadil olid, siis ei saanud ju jätta kasutamata võimalust skaudiüritusele minna. Nagu igale väiksele lapsele kohane, grillisime ka meie täitsa ise endale hot-dogi ja kärsatasime rõõmsalt vahukomme lõkkel. Muuhulgas otsustasin mina ära proovida posti otsast alla hüppamise. Põhimõtteliselt nii nagu kõlab, ongi - metsas oli natuke kõrgema kui kaheksa meetri kõrguse posti külge kinnitatud täpselt sama kõrge redel ja siis ronid mööda seda redelit üles ja hüppad. Nii lihtne ongi. Muidugi kindluse mõttes on traksid ja köied ka küljes - mine tea, äkki iga inimene ei oskagi kaheksa meetri kõrguselt alla hüpates pehmelt ja vigastusteta maanduda. Nii imelik, kui see ka ei oleks, siis mina ka ei oska. Nii, traksid küljes, köie küljes ka loodetavasti kinni ja oligi aeg hakata üles ronima. Nii palju, kui ma rootsi keelest aru saan, siis väiksed skaudiplikad ja -poisid hakkasid samal ajal omavahel itsitades kihla vedama, kas ma olen nii raske, et põrutan hoolimata kinnitustest täie laksuga vastu maad või ei ole. Kui kihlveod sõlmitud, hakkasid osad neist juba sel ajal, kui ma alles poole redeli peal olin, karjuma: "Hüppa-hüppa, kuku-kuku!". Nojah, nende ebaõnneks ja minu suureks õnneks, ma siiski vastu maad ei põrutanud ja jäin vägagi õnnelikult terveks ning elamus oli võimas :)! Siin sellest väike video:
Pärast kaskadööritsemisi oli aeg järele proovida erinevad veesõidukid - kui Hendrik, Dace ja Birgit piirdusid klassikalise kanuuga, siis me Wietega mõtlesime midagi uut proovida ja selleks puhuks sobis pisikene purjepaadikene nimega Optimist vägagi hästi. Kusjuures nimi on tal vägagi asjakohane - võrdlemisi optimist peab olema, kui sellega kuskile kohale tahad jõuda. Vähemalt meiesugustel algajatel oli igatahes raskusi, et seda asja viisakalt juhtida ja edasi liikuda (rääkimata sellest, et ma suutsin poole maa peal kuidagi tüüri paadi küljest lahti saada (no worries - panin mäkkaiverioskused mängu ja minutiga oli asi jälle korras!))
Kui skaudiüritus oli üle vaadatud, jätkasime paadiga Stockholmi poole kruiisimist ning sõitsime linnas natuke ringi ja ma pean mainima, selline variant vaatamisväärsuste vaatamisest oli ikka äraütlemata mõnus :)!
Väike bensiinijaamakülastus:
Aitäh-aitäh meie vahvatele laevakaptenitele ja imetoredale seltskonnale :)!
Nüüd on aeg jälle õppima hakata, juhuuu!
löökpillid - Nele
klaver - mu tädi
peavokaal - Wiete
taustavokaal - me kõik
pardivile - Dace
impropill (minu peksmine trummipulgaga) - Birgit
Esitamisele tulid kõik uuemad ja vanemad hitid ning kontsert oli nii võimas ja hoogne, et tädipoeg Emil karjus mingi hetk teisest toast, et tahaks magada ka kunagi... Esialgu me sellest ennast häirida ei lasknud ja lõõritasime täistuuridel edasi, aga mingi hetk pidime siiski tunnistama, et ilmselt isegi ämblikud on endale võrgust juba kõrvatropid meisterdanud ja meil oleks aeg magada ka natuke. Järgmine päev pidi ju nagunii võrdlemisi pikk tulema. Ja tuligi!
Hommikul pärast vaevalist ärkamist ja enda tuunimist oli aeg minna seda tegema, mille jaoks me algselt Stockholmi üldse läksime - mootorpaaditsill! Ilm oli täielik perfecto: päike paistis, tuult ei olnud ja väiksed linnupoisikesed guugeldasid rahulikult mööda taevast ringi. Nagu arvata võib, siis kapteniteks olid meil kaks ääretult šarmantset skauti:
Ja kui meil juba skaudid paadil olid, siis ei saanud ju jätta kasutamata võimalust skaudiüritusele minna. Nagu igale väiksele lapsele kohane, grillisime ka meie täitsa ise endale hot-dogi ja kärsatasime rõõmsalt vahukomme lõkkel. Muuhulgas otsustasin mina ära proovida posti otsast alla hüppamise. Põhimõtteliselt nii nagu kõlab, ongi - metsas oli natuke kõrgema kui kaheksa meetri kõrguse posti külge kinnitatud täpselt sama kõrge redel ja siis ronid mööda seda redelit üles ja hüppad. Nii lihtne ongi. Muidugi kindluse mõttes on traksid ja köied ka küljes - mine tea, äkki iga inimene ei oskagi kaheksa meetri kõrguselt alla hüpates pehmelt ja vigastusteta maanduda. Nii imelik, kui see ka ei oleks, siis mina ka ei oska. Nii, traksid küljes, köie küljes ka loodetavasti kinni ja oligi aeg hakata üles ronima. Nii palju, kui ma rootsi keelest aru saan, siis väiksed skaudiplikad ja -poisid hakkasid samal ajal omavahel itsitades kihla vedama, kas ma olen nii raske, et põrutan hoolimata kinnitustest täie laksuga vastu maad või ei ole. Kui kihlveod sõlmitud, hakkasid osad neist juba sel ajal, kui ma alles poole redeli peal olin, karjuma: "Hüppa-hüppa, kuku-kuku!". Nojah, nende ebaõnneks ja minu suureks õnneks, ma siiski vastu maad ei põrutanud ja jäin vägagi õnnelikult terveks ning elamus oli võimas :)! Siin sellest väike video:
Pärast kaskadööritsemisi oli aeg järele proovida erinevad veesõidukid - kui Hendrik, Dace ja Birgit piirdusid klassikalise kanuuga, siis me Wietega mõtlesime midagi uut proovida ja selleks puhuks sobis pisikene purjepaadikene nimega Optimist vägagi hästi. Kusjuures nimi on tal vägagi asjakohane - võrdlemisi optimist peab olema, kui sellega kuskile kohale tahad jõuda. Vähemalt meiesugustel algajatel oli igatahes raskusi, et seda asja viisakalt juhtida ja edasi liikuda (rääkimata sellest, et ma suutsin poole maa peal kuidagi tüüri paadi küljest lahti saada (no worries - panin mäkkaiverioskused mängu ja minutiga oli asi jälle korras!))
Kui skaudiüritus oli üle vaadatud, jätkasime paadiga Stockholmi poole kruiisimist ning sõitsime linnas natuke ringi ja ma pean mainima, selline variant vaatamisväärsuste vaatamisest oli ikka äraütlemata mõnus :)!
Väike bensiinijaamakülastus:
Aitäh-aitäh meie vahvatele laevakaptenitele ja imetoredale seltskonnale :)!
Nüüd on aeg jälle õppima hakata, juhuuu!
15.9.11
Ja mis aktsendiga sina räägid?
Kui muidu on minu inglise keel segadust tekitav (austraallased arvavad, et see on briti aktsent, inglased, et austraalia aktsent ja kõige viimane pakkumine oli üldse lõuna-aafrika aktsent), siis täna ütles rootsi keele õpetaja, et ma räägin rootsi keelt norra aktsendiga. Kust iganes see siis veel üldse tuli. Ma igaksjuhuks võtsin seda komplimendina igatahes.
Ja veel lisaks: meie saime täna rootsi keele tunnis kõik juustukooki murakamoosi ja vahukoorega :)! Sest noh...väikestel lastel läheb ikka kolme tunniga koolis ju kõht tühjaks!
Ja üleüldse on mul praegu lihased valusad, sest öösel oli vaja ju ometigi wonderwomanit mängida ja teistega võidu kätekõverdusi teha (mainin siikohal ära, et ma nägin neid tehes kahtlemata stiilne välja oma Snoopy roosa-ruuduliste tudupükstega).
Ja veel lisaks: meie saime täna rootsi keele tunnis kõik juustukooki murakamoosi ja vahukoorega :)! Sest noh...väikestel lastel läheb ikka kolme tunniga koolis ju kõht tühjaks!
Ja üleüldse on mul praegu lihased valusad, sest öösel oli vaja ju ometigi wonderwomanit mängida ja teistega võidu kätekõverdusi teha (mainin siikohal ära, et ma nägin neid tehes kahtlemata stiilne välja oma Snoopy roosa-ruuduliste tudupükstega).
14.9.11
ilus keel meil :)
Seekordne hääldamiskunn oli Wiete.
Rääkisin Janikaga MSNis ja Wiete üritas seda eestikeelset teksti soravalt mulle ette lugeda. Läks täitsa edukalt, kuni jõudis sõnani "Allalaadida", mis kõlas tema esituses "Allalalalala...wait...alalalaadidaaa...lalaladiidaa? allaladiidaa? I LOVE THIS WORD!"
Rääkisin Janikaga MSNis ja Wiete üritas seda eestikeelset teksti soravalt mulle ette lugeda. Läks täitsa edukalt, kuni jõudis sõnani "Allalaadida", mis kõlas tema esituses "Allalalalala...wait...alalalaadidaaa...lalaladiidaa? allaladiidaa? I LOVE THIS WORD!"
Subscribe to:
Posts (Atom)