Koduuuuuuuu!

Aega läks, asja sai - nüüd on mul ametlikult ilusti oma kodu. Seni olin põhimõtteliselt kursaõel külas - see ebamugav külaline, kes tuleb ja üldse minema ei lähe. Mis sa teed - Hollandi üüriturg on juba kord nii ulmeliselt nunnu. Aga see selleks. Nüüd on mul täitsa oma madrats koridoris! Selline suur: nii, et kui keegi külla tuleb, siis mahub ka ilusti mu kõrvale ööbima.

Ega ma kade ei ole, kõik mahuvad! Õhtuti on veel eriti mõnus, siis kohtab palju seltskonda - ei ole üldsemitte hirmu, et oled üksi ja kellegagi rääkida pole. Kui juba on kord nii sattunud, et välisuks on ühel pool ja köök ning WC teiselpool, siis paratamatult tekib inimestel kohustus mööda minna ja seljuhul on ju äraütlemata hea võimalus väikselt filosoofilisi arutelusid alustada. Või kui just arutleda ülemäära ei taha, on võimalik hoopiski teistele unejutte lugeda. Sellele õnnelikule korterikaaslasele näiteks lugesin ma tol õhtul terve hollandikeelse raamatu ühe armsa mammuti kohta (10 reeglit, kuidas hoolitseda nunnu mammuti eest, kui ta juba sul koduloomaks olema satub) ja loomulikult ühe peatüki eestikeelsest Kivirähi raamatust - eks ikka sellepärast, et eesti keel juba on nõnda ilus, et miks ma siis ei peaks ühele hollandlasele tahtma taolist unejuttu lugeda.

Kellel nüüd minust hirmuskahju hakkas, et mul ongi ainult üks madrats keset (väga toredat allvee-stiilis maalitud) koridori, siis tegelt on mul selline toakene ka:

Lõpetuseks natuke huumorit Amsterdami ühistranspordist: nimelt on neil seal trammiteed, nagu ühes korralikus pealinnas ikka, eksole. Ja need trammiteed moodustavad peaaegu ilusa ringi kokku - ainult paar kilomeetrit on puudu. Nii et üks hetk otsustati, et võiks ju ikkagi ilusa ringi teha, siis on õige värk. Mõeldud, tehtud! Sellises üks-kord-peaaegu-mõõda-kohe-täiega-lõika stiilis. Ehk ehitasid siis rõõmsalt ilusti väga uhke trammitee valmis (autoteede erinevate suundade sõiduradade vahele selline eraldi koht ja puha), kui jõudsid viimase kurvini ja seal tuli tõdeda üllatusega "Ooooooo, see kurv on nii järsk, et trammid ei saagi seda välja võtta" - nii need trammiteed nüüd seisavad seal tühjalt.

Tuledest ja viledest

Ma lasin vahepeal endal arvuti korda teha. Väga edev värk oli - uus aku ja puha ja töötas juba nagu kulda. Kuni kõva kaks päeva läks mööda ja ekraan otsustas minna üleni valgeks ja selliseks ka jääda. Mis seal ikka - vähemalt sai nüüd läpakat väga edeva taskulambina kasutada. Säras nii et vähe pole! Kuna aga taskulambiga koode valmis ei programmeeri, oli mul vaja vähe nunnumat lahendust, aga särast ja tulekestest ei tahaks ka ju ometigi loobuda, eksole. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - Joosep andis mulle natukeseks asendusarvutiks sellise kosmoselaeva, et vähe pole. Üliedev: tuled säravad kõikides vikerkaarevärvides (ja neid tulesid on PALJU - loomulikult ka klaviatuuri all särab edev värvimuusika), arvuti ise on muidugi üüratult suur ja kaalub miljon kilo ja edeva geimeritearvutina on võimsust rohkem kui rubla eest - ütleme nii, et imestavaid pilke olen koolis püüdnud sellega küllaga ("Wow, Nele, sick-ass laptop you have!" on üks paljudest veetlevatest komplimentidest...). Niipalju siis sellest - põhiteema oli muidugi, et kõigil läksid silmad särama, kui nad mõtlesid, kui kiirelt saab simulatsioone selle asja peal jooksutada.

Et aga ei jääks muljet, et ma nüüd käin ainult raamatukogust raamatukogusse selle arvutiga edvistamas, siis ma tegelt teen muud ka: eile käisin näiteks jooksmas. Ja, no, nagu pärast jooksmist ikka, käisin loomulikult pesemas ka, et kõik ei peaks minust laia kaarega mööda kõndima või midagi. Tulin mina siis rõõmsalt dušši alt, viskasin malbelt-uhkelt rätiku voodi peale ja asusin riideid valima. ÕNNEKS, õnneks sain ma piisavalt vara aru, mis imelik müra see väljas akna taga on: mingid vennad sõitsid tõstukiga selle kasti sees maja kõrval üles-üles ja olid kohekohe möödumas meie korteri aknatest. Kuna ma elan viieteistkümnendal korrusel, siis see, et keegi aknast sisse näeb, ei ole just igapäevane asi, mida arvesse võtta :D. Õnneks jõudsin piisavalt varakult uuesti rätiku ümber võtta, et mitte ehitusmehi šokeerida :).

Lõpetuseks natuke nohikuhuumorit kah. Koolis kostüümipeol oli üks tüüp sellise pluusiga. Kui ma olin veitsa hämmingus ja küsisin "Misasi sa veel oled!??", vastas ta enesekindlalt "t-distribution!". Siuke tüüp...

Putukaburgerid ja sünnipäevaõnnitlused - ehk Holland ei väsi mind üllatamast

Meil kodus on osadel vegan-challenge, mis tähendab, et nad söövad terve oktoobrikuu ainult vegan-toite. Kui nii, siis nii. Igatahes on seetõttu teema rohkem aktuaalne ja kui me üks õhtu rõõmsalt köögis einestasime, siis küsisin ühelt korterikaaslaselt, kas ta on taimetoitlane (mitte vegan, jaa, ma tean, mis neil vahet on!!).

Nagu selles ei oleks mitte midagi tavapäratut, vastas ta samal ajal pastavalmistamiselt pilku tõstmata möödaminnes:
"Ei, ma päris taimetoiduline ei ole...ma söön kala ja putukaid ka"

"Wtf? Putukaid??"
"Jah, ja vahel kala ka..."

"Oot...ikkagi...PUTUKAID??"

Ja mitte keegi köögis ei saanud mu hämmastusest aru. Sest neile tundus ülinormaalne, et inimesed söövad putukaburgereid. Ma olin alguses veendunud, et nad teevad niisama nalja, aga selgus, et jep, poes müüaksegi pudrukstambitud ussikestest tehtud burkse. Ja nad veel ütlesid salakavalalt, et mingi päev pakuvad mulle burksi niimoodi, et ma ise ei teagi, kas see on tavaline või putukaburger. Vahi-vahi!

Teine üllatusmoment, kus ma olin veendunud, et nad jauravad niisama, tuli paar päeva tagasi, kui ühel korterikaaslasel oli sünnipäev. Marssisin hommikul kööki ja ütlesin, et mul pole õrna aimugi, mismoodi nad siin õnne soovivad, aga ma igatahes tulen teen ühe tugeva kallistuse. Noh...see väga ei üllatunud, et tegelt oleks pidanud kolm musi tegema, nagu siin ikka kombeks, aga...milline vinge komme: kui kellelgi on sünnipäev, siis peab kõigile selle puhul õnne soovima. Reaalselt, käidki inimese juurest inimese juurde ja soovid neile õnne kellegi teise sünnipäevaks. Minu jaoks oli see nii vahva komme, et ma päev otsa soovisin teistele õnne selle noormehe sünnipäeva puhul - megavinge :D.

Rändomhõumi

Tavaline koolipäev:

Muidu on täitsa kodune tunne juba. Täna rattaga kojusõites lehvitas jälle mulle mu rändomhõumi (kutsun teda nii, sest mul pole õrna aimu ka, kes ta on - mingi rändom tüüp, kes iga päev istub naabermaja rõdul ja loeb raamatut ja joob teed. Alates üleeilsest on ta mulle lehvitama hakkanud, kui järjekordselt möödun), koduukse ees viskasid nägusad noormehed ruladega trikke ja päike säras rõõmsalt. Mida veel tahta, eksole :)!

Pilt on muidu tehtud ühes lauamängudepoes, mille keldris on kohalik escape-room. Ülevõlli vinge ruumi on nad sinna ehitanud - müstiliselt heade tehniliste lahendustega. Kui te nüüd juhuslikult peaksite Utrechti sattuma - sest seda tuleb ikka ette, eksole - siis soovitan kindlalt minna! Ma sattusin sinna suhteliselt randoomselt: koolist öeldi, et on aeg teaduskonnaüritusele minna ja selgus, et see aasta oli sellist laadi üritusega tegemist (+ muidugi fääntsu õhtusöök, jess!).

Muide, koolitöötajana sain ma endale sellise edevuselaada, nagu kohvikaart. Kujutage nüüd ette, kui palju ma saan iga päev endale kohvi sülle kukutada? Piret tegi muidugi juba challenge'i, et ma võiks üritada limiidi täis võtta (4009 kohvi päevas) ja ma olin juba täiega challenge-accepted-jou, aga loogilised arvutused jõudsid järeldusele, et nii aeglaste masinatega ei ole küll võimalik 3 kohvi minutis võtta...otsin endiselt lahendusi!

Igasugustest kodudest

Olime meie rõõmsalt eile koolis armsal õhtupoolikul, kui üks õppejõududest kojuminnes meie boksi astus ja soovis kõigile ilusat õhtut. Nagu ikka, eksole. Paar sekundit hiljem oli ta tagasi ja ütles: "Guys...please don't also forget to enjoy life! It's very nice that you'll all graduate cum laude, but don't forget your friends. Otherwise they will not talk to you anymore and after september you will be working so hard, that you will not have any time to find new friends - so keep the ones you have!". Ma ei tea, mis cumlaudedest ta rääkis, aga ma ootan igatahes huviga aega, mis pärast septembrit tuleb! Igatahes, selle põhjal võiks arvata, et kodu polegi vaja, eksole. Ma siiski otsustasin, et vast ikka on küll.

Huvi pärast käisin näiteks vaatasin, millistes kodudes inimesed Amsterdamis elavad ja avastasin, et näiteks sellistes:

Reaalselt. Ongi tänavate kaupa lihtsalt kanaliäärsed täis laevu/paate (millel on omakorda paadid, jou), kus inimesed igapäevaselt elavad. Vähemalt selline mulje jäi küll.Isegi aadressid ja postkastid ja värgid olemas ja puha. Kui sellest veel vähe peaks olema, siis päiksepaneelid olid ka ühel katusel. Kogu combo!

Kuna aga sellist edevust mul kuskilt võtta ei ole, siis jäi seekord variandiks siiski täiesti tavaline maja koos nõnda nunnude korterikaaslastega (tegelt on neid terve posu veel, aga kõik polnud parajasti köögis siis):

Ja, pffffffft, selle kaardimängu ma igatahes võitsin:

Muideks, need korterikaaslased on veel nii nunnud, et kui ma olen ka seltskonnas, siis räägivad hollandi keelt eriti aeglaselt, et minusugune ka aru saaks. Ja vahel räägivad sama lugu kaks korda, kui ma ikka eriti segaduses näoga olen. Mida veel ühelt kodult tahta, eksole!

Tagasi Hollandis!

Ja seis on suurepärane, nagu ikka: kodu ei ole, arvuti läks katki ja juhendaja esimene küsimus mulle oli "Mis (eksamiga) juhtus, Nele?". Ehk kõik läheb nagu valatult! Vähemalt on mul ülimalt edev pisike ja kerge uus väline kõvaketas, mille ma suure pänikuga ostsin, et mitte kõigest väärtuslikust oma arvutis ilma jääda. Pilte oli umbes hea 20 000 tükki - oleks malbelt kahju olnud. Ma usun, et see oli läpakal mingi steitment, et ta kohe täpselt esimesel õhtul otsustas pildi tasku panna. Umbes et: "Ma ei kavatse jälle 9 kuud järjest neid arvutusi teha!!". No mis seal ikka - pidasime natuke läbirääkimisi ja juba ma saingi ta nõusse küll olema seisus "battery: 0% available, plugged-in, not charging", aga siiski võimaldama mulle seda, et saaksin veeta reede õhtu nii nagu siin kohane: erinevatest struktuurimudelitest õpikupeatükki lugedes.

Aga. Mida teha, kui seis on selline, nagu ta on? Eks ikka tähistada seda kursakaaslastega mõnusa õhtusöögi/peoga:

Ja avastada kanuuga seigeldes, mida Utrechti nunnudel kanalitel pakkuda on:

Lõpetuseks sünnipäevakaart, mille ühe tšiki vanaema 80. juubeliks oma hõumi käest sai. Kallid-armsad sõbrad, ma tahan ka sellises vanuses selliseid kaarte saada!

Tagasiiii

Tagasi kodus ja uuuuh, kui mõnus on :)!

Enne oli muidugi vaja kõik asjad kuskile toppida, sest no...kogu värgi Eestissevedamine osutus tsipake keerukaks ülesandeks. Õnneks oli kursaõde vahvalt nõus pakkuma mu tavaarile ajutist kodu, nii et need tuli kuidagi sinna saada. Mäletate, kuidas ma eelmine kord kolisin põhimõtteliselt rekkaga? No vot, seekord oli aeg järelikult teise äärmusesse minna ja kolida Hollandi moodi:

Täiega säästuäss diil! Tervelt 2 eurot maksis selle huumori rentimine, nii et ma ise olin täiega rahul. Voodimadratsit sellesse kaarikusse pressides olin ma alguses muidugi veidike skeptiline, aga kui ei saa nõuga, siis saab jõuga, nii et voltisin madratsi põhimõtteliselt kolmekordselt kokku ja läks uue hooga! Veitsa muidugi kartsin, et poole tee peal otsustab madrats oma jõudu näidata ja lendab kärust välja plaksti originaalkujusse tagasi, aga õnneks jäi ta siiski seekord viisakaks. Suurepärane!

Kuna ma nüüd tagasi olen, siis olen ma loomulikult jõudumööda hakkanud sõpru külastama - eile näiteks käisin Agnesel külas. Tegime seda, mis sõbrantsidel külas käies ikka tehakse: lugesime venekeelseid füüsikaõpikuid ja sõime ahjukartuleid. Pärast, kui ära hakkasin minema, siis küsisin nii möödaminnes koridoris, et kelle rula see seal vedeleb. Agnes vastas sama igapäevaselt "Aa, see, mul koer sõidab sellega". Hähh, arvata on, et ma tahtsin kohe näha, mismoodi see tsirkus veel välja näeb! Ja, reaalselt, läksime välja ja Pippin hakkaski maja ees rulaga edasi-tagasi sõitma. Pole vist vaja mainida, et ma olin absoluutselt vaimustuses! Eriti vinge nägi veel siis välja, kui ta kolme käpaga oli rula peal ja ühega hoogu lükkas - täiega stiilipuhas! Nüüd me igatahes plaanime mingi varahommik kuskile parklasse harjutama minna ja siis teen pilti kah! Ainuke müstika on, mis imemoodi Agnes, kes ise rula peal ei püsi, oma koera sõitma õpetas :D. Näitasid talle juutuubi videosid ja ütlesid, et tee järgi?