Nohust ja Haagist

Jeeijee, täna sain oma praegusele aadressile esimese postkaardi!! Džäksimon Austraaliamaalt saatis ja loomulikult on mingi palja kanniga mees pildi peal - mida ikka temast muud oodata, eksole.

Vahepeal olid mul seiklused, kus ma üritasin paaniliselt nohurohtu leida, et see huumor edasi kõrvapõletikuks ei areneks. Mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab, eksole - lähed lihtsalt apteeki ja ostad karbi Sudafedi ja asi timm; edasi ainult mine koju ja kuku ravima. Velotasin enesekindlalt apteeki kohale ja asusin nohuravimite riiulit rahulikult uurima. Vaatasin vasakule ja vaatasin paremale ja üles ja alla ja diagonaalis, aga no mida pole, seda pole. Kergelt alla ka ei anna, nii et hakkasin lugema erinevatelt pakenditelt, mida need täpsemalt sisaldavad. Üsna pea pani mind tähele üks apteegitöötajatest ja küsis, kas saab mind aidata. Seletasin, mida mul vaja ja ta vaatas mind ainult hämmingus näoga selle peale ja kutsus kellegi teise veel lisaks, et nad siis koos aitavad. Seletasin uuesti pikalt ja laialt, mida ma tahan ja mis on toimeaine ja veel kirjutasin toimeaine nime ilusti ja puha ja tädid polnud sellisest asjast kuulnudki. Mis seal siis ikka, kui pole, siis pole. Läksin järgmisse apteeki. Ja sealt veel järgmisse.

Kodus guugeldasin, et mis värk sellega nüüd siis täpsemalt ikkagi oli ja mis te arvate, mis ma avastasin? Sudafed on Hollandis keelatud ravim! Suurepärane. Tore, et ma seda igalt poolt enesekindlalt nõudmas käisin. Kujutan juba ette selle apteegitädi näoilmet, kui ta pärast välja uuris, mida see imelik dressides välismaalane saada üritas. Nagu ma hiljem aru sain, siis neil ongi nohu ravimiseks kas ninasprei või piparmünditilgakesed - selle nimekirjaga asi piirdub. Ja ei, ma ei kasuta iga väikse nohu ravimiseks tablette. Rahu-rahu. Ma enne üritan ikka tavaliselt kergemate meetoditega seda ravida.

Et ma ainult nohust ei räägiks, siis natuke aega tagasi käisime Margusega avastamas, mida Haagil pakkuda on. Kõigepealt selgus muidugi, et palju vihma oli pakkuda, aga lisaks sellele kõike muud ka. KÕIKE muud - see linn oli (vähemalt minu jaoks küll) täis erinevaid üllatusi.

Esimese asjana hakkasid silma edevad hipsterrattad, millega ma oleks kevadel Kalamajas elades päris kunn olnud. Kui nüüd päris aus olla, siis ma tahaks praegugi endale sellist. Ükskõik, millist nendest:

Natuke aega hiljem jäi meile tee peale kohalik hiinalinn. Ma ilmselgelt olen täiesti algaja turist, sest ma ei teadnud, et sellistes hiinalinnades on päriselt hiinakeelsed sildid kohvikutel-juuksuritel-ilusalongidel ja kõigel muul. Meil Tartus küll hiinalinnas selliseid silte pole - täiesti tavaline Selver on!

Pärast ühe väikse armsa kanaliäärse pubi külastust läksime mere äärde randa. Ma kuidagi kujutasin ette, et see on selline väike armas rahulik rannakene. Väga valesti kujutasin ette, ilmselgelt. Jõudsime kohale ja ma ei suutnud uskuda enda silmi. Paarkümmend rannabaari mängimas reggae muusikat, lapsed hüppamas batuutidel ja tiirutamas karusselliga, rannaliiva peal lebotamistoolidega ja diivanitega kohvikud ja muidugi kõige tipp - loss!

Ja mis te arvate, mis selle lossi kõrval olid? Täiesti tavalised suured kümnekorruselised kortermajad. Kuidagi kosmiline kombo oli see kõik kokku. Eriti veel arvestades, et see loss on üldse hotell. Hetkeks oli tunne, nagu oleks sattunud Vahemere äärde kuskile. Hämmingust üle saanud, asusime tagasiteele ja kõndides bussipeatusesse möödusime mitmetest kasiinodest. Üks näiteks selline edev versioon:

Suur ja uhke ekraan oli veel küljes sellel ja puha, seal vasakul servas. Lõpuks, kui natuke edasi olime kõndinud, nägime ka, mis nõnda uhkel ekraanil üldse näidatakse linnarahvale:

Hehe, huvitav, kaua neil läks enne, kui nad ise ka aru said :D.
Vahva linn see Haag igatahes. Kõht ka tühjaks ei jää, igasugu delikatesse pakutakse:

Rotiwrapi jätsime seekord siiski vahele ja üritasime kiirelt rongile jõuda. Oiiii, kui uhked me olime, et täiesti koba peale jõudsime täpselt õigeks ajaks rongi peale. Kohe nii uhked, et ei hakkanud täpselt tsekkimagi, kuhu peale me istusime - peaasi, et sihtkoht õige on. Teades minu läbisaamisi rongidega, siis arvata on, et me suutsime kiirrongi asemel valida endale selle versiooni, mis igal pool peatub ja mitte ainult korraks, vaid ikka ilusti rahulikult. Nii et 50 minuti asemel sai suisa 1h 40min rongisõitu nautida.