Postitants ja päkapikud

MUL KÄISID TÄNA PÄKAPIKUD!!! Just! Vot nii! Eks ta loogiline muidugi oli, et kui jõuluvana on juba linna peale tsillima saabunud, siis eks need päkapikud pea ka tulema. Ma lihtsalt ei olnud päristäpselt kindel, kas ma ikka piisavalt hea laps olen olnud. Tuleb välja, et ju vist ikka olen, sest täna olid kohalikud päkapikud mulle igatahes suure šokolaadist N-tähe toonud. Skoor!

Aga. Mitte päkapikud ei ole need, kes postitantsu teevad, vaid nimelt üks mu korterikaaslane käib sellises vahvas trennis. Naera-naera, ma olen tegelt päris kindel, et see on kehale päris hea üldfüüsiline treening! Selline korralik trenn terve kere lihastele. Ja seetõttu ma ka mõtlesin, et hirmusvahva oleks ise ka üks hetk järele proovida, mismoodi käib üks postitantsutrenn. Kui ma seda meie kolmandale korterikaaslasele jutustasin, puhkes see tüüp naerma ja ütles "Tead. Kui sa lähed sinna trenni, siis tulen mina ka!". Loomulikult kui me omakorda stoori neljandale korterikaaslasele rääkisime, oli tema automaatne reaktsioon "No kui te kaks juba lähete, siis tulen mina ka!". Nii et stay-tuned: kui hästi läheb ja ma ennast kokku võtan, siis saab siit lugeda lugu, kuidas üks orienteerumistšikk, sõudmiskutt ja võrkpallitšikk elus esimest korda postitantsutrennis käisid!

Jõuluvanaaaaaa

Mardid juba käisid, kaua see jõuluvanagi siis ootama peab, eksole!? Nimelt täna oli see päev, kui Hollandisse saabus jõuluvana ja see aasta ma sellest tringeltrangelist igatahes ilma ei kavatsenud jääda! Nimelt on siinne jõuluvana legendi kohaselt pärit Hispaaniast ja tuleb sealt koos oma Mustade Peetritega (päkapikkude kohalikud ekvivalendid) paatide ja aurulaevaga juba novembri keskel ning asub siis hobusega mööda linnasid ringipatrullima, et teha kindlaks, kes on hea laps olnud ja kes mitte. Ehk veidi teine taustastoori, kui meie jõuluvanal, kes põtradega põhjamaalt kohale lendab.

Igatahes, välja nägi see võrdlemisi spektakulaarne: kõigepealt oli hea 10-15 paaditäit musti peetreid, kes mängisid pilli, tantsisid, lehvitasid ja olid muidu muhedad ning siis, kõige lõpus, tuli jõuluvana oma aurulaevaga (laevakene oli sees üleni kingitusi täis muidugi) ja selliselt sõidavad nad vist läbi terve vanalinna. Väga edev värk mu meelest! Kui kõik need pasunad ja trummid mängisid, siis mõtisklesin omaette "Vahii...siuke fiesta...", aga paar sekundit hiljem meenus "...ahjaa...ta ju tuleb Hispaaniast...". Natuke pilte kah:

Muuseumid ja mardisandid

Nagu korralik laps ikka, käisin mina nädalavahetusel muuseumis! Et ikka kohe täiega käidud saaks, siis toimub Amsterdamis kord aastas selline vinge üritus nagu muuseumiöö ja, no, kuna ta juba kord laupäeva õhtul oli, siis olid loomulikult muuseumitesse püsti pandud baariletid ja DJ'd mängisid mahedat muusikat. Muuseumifiesta või nii...

Üritus ise oli selline, et 20€ pileti eest sai vahemikus kella seitsmest õhtul kuni kella kaheni hommikul külastada nii paljusid muuseume, kui soovid (valikus oli umbes 50 erinevat). Ehk oma käepaelakesega jalutasid rõõmsalt sisse ja asusid avastama - sigavinge! Esimeseks meie valikus oli loomaaed, aga seal oli siuke järjekord, et kohe mitte ei viitsinud, nii et võtsime vähe väiksemad tegelased ette: mikroobid! Ma alguses olin veitsa skeptiline selle muuseumi osas, aga tegelt oli igati moodne ja interaktiivne värk, sai targemaks ja puha.

Järgmiseks läksime...või kõigepealt: kuna tegemist on Amsterdamiga, siis kogu liikumine toimus loomulikult - üllatus-üllatus - jalgratastega. Kuna minu roll oli seekord pakikal istuda, siis kann oli õhtu lõpuks kõikidest nendest kilomeetritest malbelt valus. Vähemalt sain ma poole õhtu peal ilusti selgeks, et tõusu alguses tuleb rattalt maha hüpata, joosta kuni tõusu lõpuni ratta kõrval ja siis hoo pealt jälle ilusti hopsti peale pakikale - seda kõike muidugi sellepärast, et rattad on siin enamasti nii vinges seisus, et see konkreetne ratas oli kolmanda käigu peal kinni. Vahel muidugi kursaõde ei raatsinud võimalust kasutamata jätta ja minu mõnitamiseks pani ilge hooga leekima rattaga, et ma nagu lollakas teda taga saaks ajada joostes :D. Igatahes, järgnevaks võtsime ette botaanikaaia, kuhu oli püsti pandud korralik džunglifestival:

Pärast seda väike hollandikeelne improteater, mille jaoks minu keeleoskus paraku piisav ei olnud ning siis, hahaaaaa, minu lemmik: Nemo Science Center!! Nagu väiksed lapsed ikka, olin ma absoluutselt vaimustuses ja ei teadnud, kuhu poole joosta või mida katsetada. Kes Tartus on AHHAA keskuses käinud, siis Nemo on midagi umbestäpselt sarnast, ainult et kolm või neli korda suurem. Arvata on, et õhtu lõpuni jaurasime me seal ringi, tehes valgusega erinevaid katseid, mängides igasuguste aparaadikestega ja lõpetades õhtu tsipake pärast kella kahte seebimullidega hullates (näiteks proovisid osad meist päris pikalt oma pea või terve keha ümber mulli teha). Ilmselgelt lähen sinna uuesti mingi hetk!

Aga. Et ei jääks mulje, et ainult Amsterdamis on lõbus, siis tegelikult on Utrechtis ka! Üks päev pärast järjekordset arvudega mässamist oli niimoodi, et oli aeg kanuuga sõitma minna. Ma alguses päristäpselt ei saanud aru, mis puhul me läheme, aga kuna kanuuga on vahva sõita, siis ma ei näinud otseselt põhjust vastu ka vaielda. Tee peal selgus põhjus: mardipäev on ju ometigi! Selgus, et Hollandis joostakse ka marti - vot sulle siis! Muidugi nad teevad vähe teistmoodi seda: kui Eestis maalitakse näod nii jõledaks, et kümme või kakskümmend aastat hiljem on veel hirmusnaljakas pilte vaadata, siis siin kutsutakse seda päeva Sint Maarten ja selle puhul võetakse kätte ilusad laternakesed ja käiakse nendega ukselt-uksele laulmas ja kommi saamas. Kuna me oleme tsipa liiga suured juba, et ukselt uksele käia, siis dekoreerisime kanuu tulekestega ära ja võtsime ise hoopiski kommid kaasa.

Päeva kompliment

Polnudki ammu ühtegi head komplimenti saanud, nüüd siis tuli fainalli ära selline pärl: "Sa oled ikka hulga maad ahvatlevam, kui sein!". No...tänks täiega!

Koduuuuuuuu!

Aega läks, asja sai - nüüd on mul ametlikult ilusti oma kodu. Seni olin põhimõtteliselt kursaõel külas - see ebamugav külaline, kes tuleb ja üldse minema ei lähe. Mis sa teed - Hollandi üüriturg on juba kord nii ulmeliselt nunnu. Aga see selleks. Nüüd on mul täitsa oma madrats koridoris! Selline suur: nii, et kui keegi külla tuleb, siis mahub ka ilusti mu kõrvale ööbima.

Ega ma kade ei ole, kõik mahuvad! Õhtuti on veel eriti mõnus, siis kohtab palju seltskonda - ei ole üldsemitte hirmu, et oled üksi ja kellegagi rääkida pole. Kui juba on kord nii sattunud, et välisuks on ühel pool ja köök ning WC teiselpool, siis paratamatult tekib inimestel kohustus mööda minna ja seljuhul on ju äraütlemata hea võimalus väikselt filosoofilisi arutelusid alustada. Või kui just arutleda ülemäära ei taha, on võimalik hoopiski teistele unejutte lugeda. Sellele õnnelikule korterikaaslasele näiteks lugesin ma tol õhtul terve hollandikeelse raamatu ühe armsa mammuti kohta (10 reeglit, kuidas hoolitseda nunnu mammuti eest, kui ta juba sul koduloomaks olema satub) ja loomulikult ühe peatüki eestikeelsest Kivirähi raamatust - eks ikka sellepärast, et eesti keel juba on nõnda ilus, et miks ma siis ei peaks ühele hollandlasele tahtma taolist unejuttu lugeda.

Kellel nüüd minust hirmuskahju hakkas, et mul ongi ainult üks madrats keset (väga toredat allvee-stiilis maalitud) koridori, siis tegelt on mul selline toakene ka:

Lõpetuseks natuke huumorit Amsterdami ühistranspordist: nimelt on neil seal trammiteed, nagu ühes korralikus pealinnas ikka, eksole. Ja need trammiteed moodustavad peaaegu ilusa ringi kokku - ainult paar kilomeetrit on puudu. Nii et üks hetk otsustati, et võiks ju ikkagi ilusa ringi teha, siis on õige värk. Mõeldud, tehtud! Sellises üks-kord-peaaegu-mõõda-kohe-täiega-lõika stiilis. Ehk ehitasid siis rõõmsalt ilusti väga uhke trammitee valmis (autoteede erinevate suundade sõiduradade vahele selline eraldi koht ja puha), kui jõudsid viimase kurvini ja seal tuli tõdeda üllatusega "Ooooooo, see kurv on nii järsk, et trammid ei saagi seda välja võtta" - nii need trammiteed nüüd seisavad seal tühjalt.

Tuledest ja viledest

Ma lasin vahepeal endal arvuti korda teha. Väga edev värk oli - uus aku ja puha ja töötas juba nagu kulda. Kuni kõva kaks päeva läks mööda ja ekraan otsustas minna üleni valgeks ja selliseks ka jääda. Mis seal ikka - vähemalt sai nüüd läpakat väga edeva taskulambina kasutada. Säras nii et vähe pole! Kuna aga taskulambiga koode valmis ei programmeeri, oli mul vaja vähe nunnumat lahendust, aga särast ja tulekestest ei tahaks ka ju ometigi loobuda, eksole. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - Joosep andis mulle natukeseks asendusarvutiks sellise kosmoselaeva, et vähe pole. Üliedev: tuled säravad kõikides vikerkaarevärvides (ja neid tulesid on PALJU - loomulikult ka klaviatuuri all särab edev värvimuusika), arvuti ise on muidugi üüratult suur ja kaalub miljon kilo ja edeva geimeritearvutina on võimsust rohkem kui rubla eest - ütleme nii, et imestavaid pilke olen koolis püüdnud sellega küllaga ("Wow, Nele, sick-ass laptop you have!" on üks paljudest veetlevatest komplimentidest...). Niipalju siis sellest - põhiteema oli muidugi, et kõigil läksid silmad särama, kui nad mõtlesid, kui kiirelt saab simulatsioone selle asja peal jooksutada.

Et aga ei jääks muljet, et ma nüüd käin ainult raamatukogust raamatukogusse selle arvutiga edvistamas, siis ma tegelt teen muud ka: eile käisin näiteks jooksmas. Ja, no, nagu pärast jooksmist ikka, käisin loomulikult pesemas ka, et kõik ei peaks minust laia kaarega mööda kõndima või midagi. Tulin mina siis rõõmsalt dušši alt, viskasin malbelt-uhkelt rätiku voodi peale ja asusin riideid valima. ÕNNEKS, õnneks sain ma piisavalt vara aru, mis imelik müra see väljas akna taga on: mingid vennad sõitsid tõstukiga selle kasti sees maja kõrval üles-üles ja olid kohekohe möödumas meie korteri aknatest. Kuna ma elan viieteistkümnendal korrusel, siis see, et keegi aknast sisse näeb, ei ole just igapäevane asi, mida arvesse võtta :D. Õnneks jõudsin piisavalt varakult uuesti rätiku ümber võtta, et mitte ehitusmehi šokeerida :).

Lõpetuseks natuke nohikuhuumorit kah. Koolis kostüümipeol oli üks tüüp sellise pluusiga. Kui ma olin veitsa hämmingus ja küsisin "Misasi sa veel oled!??", vastas ta enesekindlalt "t-distribution!". Siuke tüüp...

Putukaburgerid ja sünnipäevaõnnitlused - ehk Holland ei väsi mind üllatamast

Meil kodus on osadel vegan-challenge, mis tähendab, et nad söövad terve oktoobrikuu ainult vegan-toite. Kui nii, siis nii. Igatahes on seetõttu teema rohkem aktuaalne ja kui me üks õhtu rõõmsalt köögis einestasime, siis küsisin ühelt korterikaaslaselt, kas ta on taimetoitlane (mitte vegan, jaa, ma tean, mis neil vahet on!!).

Nagu selles ei oleks mitte midagi tavapäratut, vastas ta samal ajal pastavalmistamiselt pilku tõstmata möödaminnes:
"Ei, ma päris taimetoiduline ei ole...ma söön kala ja putukaid ka"

"Wtf? Putukaid??"
"Jah, ja vahel kala ka..."

"Oot...ikkagi...PUTUKAID??"

Ja mitte keegi köögis ei saanud mu hämmastusest aru. Sest neile tundus ülinormaalne, et inimesed söövad putukaburgereid. Ma olin alguses veendunud, et nad teevad niisama nalja, aga selgus, et jep, poes müüaksegi pudrukstambitud ussikestest tehtud burkse. Ja nad veel ütlesid salakavalalt, et mingi päev pakuvad mulle burksi niimoodi, et ma ise ei teagi, kas see on tavaline või putukaburger. Vahi-vahi!

Teine üllatusmoment, kus ma olin veendunud, et nad jauravad niisama, tuli paar päeva tagasi, kui ühel korterikaaslasel oli sünnipäev. Marssisin hommikul kööki ja ütlesin, et mul pole õrna aimugi, mismoodi nad siin õnne soovivad, aga ma igatahes tulen teen ühe tugeva kallistuse. Noh...see väga ei üllatunud, et tegelt oleks pidanud kolm musi tegema, nagu siin ikka kombeks, aga...milline vinge komme: kui kellelgi on sünnipäev, siis peab kõigile selle puhul õnne soovima. Reaalselt, käidki inimese juurest inimese juurde ja soovid neile õnne kellegi teise sünnipäevaks. Minu jaoks oli see nii vahva komme, et ma päev otsa soovisin teistele õnne selle noormehe sünnipäeva puhul - megavinge :D.