Jälle need turvakontrollid...

Tänased seiklused Amsterdami lennujaamas: läksin mina rahulikult turvakontrolli poole ja jalutasin läbi selle lintidest tehtud labürindi, nagu ikka, onju. Jõuan lõppu ja no pekki...lindid ees, kuskile minna pole. Kõndisin natuke tagasi ja otsustasin ikka, et kuidagi peab sealt saama. Nii et küsisin selle turva käest, kes seal seisis, et mis nüüd edasi. Selle peale tema vaatas mulle kavalalt silma ja ütles "It's closed already. Come back tomorrow!". Okei siis. Eks ma ikka.

Jõudsime ühiselt siiski järeldusele, et ma hea meelega liiguks täna nendest lintidest edasi, nii et sain liikuda järgmise tüübi juurde, kes oli seal, kus pead oma asjad kõik aluste peale laotama turvakontrolliks. Ja mis te arvate, kas see vend pani ka ära mulle või jah!? Kuna kaalupiirangud on, siis mul oli reaalselt kaks pakki vahvleid jopetaskus ja üks pakk vahvleid käes. Nii et vihjates sellele vahvlipakile, mis mul käes oli, ütles ta mu ees olevale mehele "Sa mine edasi, sa ei toonud mulle midagi. Näe, see neiu seal näiteks tõi mulle vahvleid!". Üldse kuidagi marulõbusas tujus olid nad kõik seal turvakontrollis.

Muideks - midagi uut! Ma olin täna nii vara ilusti kohal, et jäi veel aega tsillimiseks ka. Nii et ma otsustasin lennujaamas oleva klaveri järele proovida. 4 kuud pole vahepeal mänginud ja käed värisesid, aga vähemalt väiksed lapsed aplodeerisid lõpus, nii et päev igati korda läinud!

Peaaegu valmis selle esimese semestriga

JOUUUU! NÄDALAVAHETUS OLI, PIDU! Minu glamuurse nädalavahetuse ürituse pildid on festivali fotograaf juba valmis saanud, ära tuuninud ja kõmulehtede galeriidesse juba üles laadinud. Seega siit pilt, mis võtab kogu nädalavahetuse ilusti kokku - äraütlemata HOT EXPERIENCE oli:

Siinse ajaga olen ma natuke ümber kohandanud oma õppimisharjumusi - kui varem tundus, et 5h eksamiks õppida kärab kah, siis siin on kuidagi nii ära harjunud, et kui antakse matemaatikas iganädalane kodutöö, mis koosneb näiteks kuuest ülesandest, siis on täiesti okei, kui mõnda ülesannet lahendadki näiteks 4h. Istud, mõtled, vannud, mõtled, küsid teistelt, mõtled, ja lahendad. Ülesannete lahendamine võib, muide, väga emotsionaalne tegevus olla :D!

Et ülemäära asjalikuks kätte ei läheks see värk siin, hoolitsevad armsad kursakaaslased, et oleks piisavalt palju totraid nalju (millega ma olen otseloomulikult ülirahul). Väike näide tänasest: kõnnib kursavend mööda klassi ringi ja nõuab kõigilt kääre. Kuiväga me ka ei tahtnud, ei olnud kellelgi võimalik tema soovi kahjuks täita, nii et ta asus pettunult aga süvenenult endal käes olevat paberilehte rebima. Läksin uurima, mis tal seal on ja...vuntsid! Paberile joonistatud vuntsid. Ma päris kohe ei jaganud biiti ära, mida ta nendega pihta hakkab, aga siis saabus selgus majja. Nimelt meil on üks kursavend klassis vahel videoülekandega - ehk tema näeb meid endal suurest ekraanist ja meil on klassis fääntsu ekraan, mis kannab tema tegevust üle. No ja kui selline suurepärane variant juba olemas oli, ei saanud Tycho lasta võimalust käest keset ekraani vuntsid kleepida. Loomulikult ekraanil olev vend ise ei saanud kohe aru, mis keiss on ja nii ta seal istus, vuntsidega:

Nüüd sujuv teemavahetus: CV-Online'i olete vaatanud viimasel paaril aastal? Eriti näiteks Tartu töökuulutusi. Umbestäpselt iga kuulutus pakub tööd IT-valdkonnas ja see saab tähendada ainult üht! Iga endast lugupidav ja ajaga kaasaskäiv daam peab läbima vähemalt selle kursuse . Me Dagnyga hakkasime juba pihta! Ja kevadeks on meil planeeritud veel eriline pärl: programmeerimiskursus (sihtgrupiks loomulikult lapsed - ehk täpselt meie tase). Nii et vutt-vutt, marss liituma meiega! Mina igatahes oskan juba pildil piksli värvi muuta! Kindlasti väga vajalik oskus igapäevategemistes.

Ja nüüd tähtis küsimus: kas keegi teab kedagi, kes nii täääääitsa juhuslikult sõidab pühapäeval Riia lennujaamast õhtul Tartusse või Tallinnasse? Mul hetkel on olemas bussipilet, aga lennuki maandumise ja bussi vahel on rõõmsad 5 tundi, nii et mõtlesin igaksjuhuks uurida alternatiivide olemasolu. Ja nagu siit aru saite, siis juba paari päeva pärast olen tagasi Tartus ja valmis teiega teed jooma, trenni tegema, ringi seiklema ja maast ja ilmast jutustama! Nii et helistage julgelt!

Lõpetuseks pilt ja mõtteaine: mida te kirjutaks sinna?

Siuke driftikunn, et ise ka ei usu!

Täna sõitsin mina rattaga rõõmsalt kooli poole, nagu ikka ja selgus, et väljas olid vist miinuskraadid. Sellest sain ma loomulikult aru siis, kui ma napilt enne üheksakümne kraadist kurvi avastasin, et tegemist on ju ometigi kiilasjääga. Ilmselgelt siis oli juba hilja pidurdada, nii et elus esimest korda sain jalgrattaga driftida! Nagu päris Hollandi värk kohe! Ja, haaaa, kui ma veel ilusti püsti ka jäin, vot siis oli küll vinge tunne ja adrenaliinilaks. Õnneks ma seekord olin vähe taibum ja enne järgmist kurvi võtsin eeskujulikult hoo ülitasaseks. Sealt edasi juba testisin ketsiga mööda maad lohistades enne igat kurvi, kas tee on jääs või ei ole :D.

Are you alright, darling?

Nädal aega järjest iga päev 12h õpitud ja oligi aeg asuda teele paariks päevaks Inglismaale Kadrile külla. Kuna kõige säästuässam ja ajaliselt sobivam variant oli bussiga minna, siis nii ka läks. Kõigepealt väike kohv ja soe juustusai keset Amsterdami kesklinna ühe minu hinnangul vingeima tudengikorteri muhedal rõdul:

ja oligi aeg bussi peale kiirustada. Midagi uut: ma olin ilusti 25 minutit enne bussi minekut kohal!!

Teekond viis läbi Belgia ja Prantsusmaa ja selle ma olin ise enne juba välja breininud, et tõenäoliselt jõuab Prantsusmaalt Inglismaale läbi Eurotunneli. Küll aga oli mul tunnelist kapitaalselt vale arusaam. Kõigepealt ärkasin ma muidugi selle huumori peale, et terve seltskond aeti bussist välja keset ööd, et nüüd on vaja kõigil passikontrollis käia. No käisime siis ära ja loivasime bussi tagasi, sõitsime natuke edasi ja 15 minuti pärast jälle kõik bussist välja, et davai, käige nüüd Inglismaa piiripunktis ka passikontrollis ära. No muidugi. Pärast seda tukkusin natuke ja ärkasin selle peale, et me manööverdasime bussiga parajasti mingisse eriti imelikku konteinerilaadsesse asja. Mul tekkis muidugi hämming, sest minu kujutluses olid tunnelid need asjad, kust sõidadki lihtsalt rõõmsalt läbi, niimoodi bussiga mööda asfalti ja värki. Nii et seda suurem oli minu segadus, kui meil pärast ülikitsasse tunnelisse manööverdamist langesid eest ja tagant alla suured metallväravad. Järgmine päev guugeldasin kohe huviga, mis värk selle huumoriga oli - selgus, et Eurotunneli läbimine käib niimoodi, et kõik autod ja bussid sõidavad rongi peale ja viiakse siis rongiga mere alt läbi. Vot sulle siis. Jälle natuke targem.

Kohale pidime jõudma hommikul kell 6.45 ja see tundus täpselt selline paras aeg, et teha pool tunnikest jalutuskäiku ja süüa mõnes armsas kohvikus hommikusöök. Reaalsus läks muidugi natuke teistpidi. Kohale jõudsime mingil imelikul põhjusel kell 4.30, ehk täiesti randoomsel ajal keset ööd, nii et mul ei olnud õrna aimu ka, mida ma selle Londoniga nüüd pihta hakkan. Mõtlesin, et play-it-cool-and-go-with-the-flow, aga tundus, et kõigil teistel oli ka segadus ja erilist flow'd ei olnud. Mis seal siis ikka. Tegin üksi pooletunnise jalutuskäigu, et ehk on kuskil mõni McDonald's oma uksekesed juba avanud, aga ei õnnestunud midagi leida. Kuna tänavad olid võrdlemisi tühjad ka, siis ma mõtlesin, et ju on ohutum bussijaamas hommikut oodata. Ja oiii, kus seal oli alles seltskonda. Mingi kõrvaklappidega tädi näiteks laulis üle terve bussijaama (hääl oli täpselt selline, et nii koledaks laulmiseks peab lausa pingutama vist). Ja mitte ainult ühe loo - ikka terve kontserti jagu, nii et ma kahtlustan, et ta tegi seda meelega, mitte kogemata. Ja mida mina tegin? Mis ma ikka teha oskasin...võtsin matemaatikaõpiku lahti ja asusin konspekteerima :D

Kui päike oli tõusnud ja London vaikselt ärkama hakkas, oli aeg turistitama hakata. Pärast pikka jalutuskäiku jõudsin välja Piccadilly Circus'e juurde, mis oli ka minu üks lemmikumaid kohti. Sest no...seal päev läbi keegi laulab või tantsib või teeb mingeid trikke ja see mulle ometigi meeldib ju...
Kõigepealt, kui kohale jõudsin, leelotas parajasti see tüüp Austraaliast:

Paremal servas on näha ühtesid tüüpe sooja tegemas, onju? Vot-vot. Natuke hiljem tegid nad sellise tantsuetteaste, et ma ei jõudnud telefoni filmimiseks väljagi võtta, vaid nautisin niisama. Kohe nii täiega nautisin, et esireas olin ja oleks peaaegu ühelt vennalt kannaga näkku saanud, kui ta ühe vähe vingema tagurpidi salto viskas.

Mõned minutid hiljem saatis Liina mulle sõnumi, et Londoni peal on terve posu kuulsuste poolt disainitud Paddingtoni karusid ja et nendest tuleb ilmtingimata pilti teha. Hoidsin küll omastarust silmad lahti, aga mitte ühtegi ei näinud...(hiljem sain teada, et üks neist oli sealsamas, kus ma tantsijaid ja lauljaid vahtisin - kuskil 10 meetrit eemal).

Igatahes, Londoniga esimene tutvumine tehtud, oli aeg minna Birminghami rongi peale. Selle linna kohta olin ma enne ainult kuulnud, et hirmus kole koht on. Kõige koledam üldse. Ja mittemidagi pole teha seal. Nii et ootasin huviga, et kogu seda värki oma silmaga näha. Ja, otsisin, mis ma otsisin, Kadril õnnestus mulle linnatuur nii osavalt teha, et mina seda koledust ei näinudki. Hoopis hirmus vinge ja vahva oli! Muuhulgas on Birminghamis suurim saksa-stiilis jõuluturg väljaspool Saksamaad, siis on seal veel ülivinge ja suur raamatukogu, kus ma terve ühe päeva õppides sain veeta, ja siis on seal üks lahe-lahe kvartal nimega Custard Factory. Selles kvartalis toimuvad iga natukese aja tagant tänavakunstifestivalid, mis tähendab, et kõik seinad kaetakse kunstnike poolt uue gräffitiga. Ilmselgelt kõndisin suu ammuli ringi ja olin täiesti vaimustuses:

Õhtul viis Kadri mu ühte pubisse, kus esinesid uued ja täiesti tundmatud artistid, kes said esitada kõik umbes 4-5 laulu. Tundus täpselt nagu selline asi, kus filmides uued staarid oma esimesi esinemisi teevad. Näiteks see vend - täitsa tundmatu tüüp, aga laivis laulis veel oluliselt paremini, kui seal videos. Kui ta teeks endale korralikud kvaliteetsed videod ja laulaks stuudios paar laulu (alustuseks kas-või kaverit), küll siis oleks kuulajaid küll. Laval jättis mulje, nagu Bruno Marsil oleks UKs väikevend. Igatahes, üks hetk saime 4 erinevat esinejat ära kuulatud ja otsustasime koju minna. Mul juba jope seljas ja ootasin veel ja järsku üks lampi vend astub mulle ligi ja küsib "Are you alright, darling?". Vastasin, et on küll, jah, mis siis!? "No, I just wanted to pass you, darling...". Ahah. Mina, maalt ja hobusega, olen siiani teadnud, et kui tahad, kellestki mööduda, siis lihtsalt küsidki "Kas ma saaks palun mööda minna?", mitte "Kas sul on kõik korras, kallikene?". Ja see pidavat neil seal veel eriti tavaline variant olema. MISMÕTTES sa möödumiseks küsid, kas kallikesel kõik ikka korras on? Ja mis kallikene!?

Vahepeal paar pilti ka. Mina niisama istumas ja pilguga otsimas, kus need koledad kohad nüüd on:

Üks hetk käisime SportsDirectis ujumismütsi ostmas ja sain endale suurepärase mõnusa ja sooja kostüümi! Ma plaanin nüüd igalpool sellega käima hakata. Lisaks paistab pildil veel shaini-shaini jõuluturu-vaateratas ja raamatukogu keldrikorrus.

Kuna ma esimesel päeval Londonis nii armetult feilisin mõmmide otsimisega, siis otsustasin oma teiseks londonipäevaks paremini valmistuda ja panin telefoni sellise kaardi:

Ja asusin teele. Loomulikult pidin ma kõik mõmmid jäädvustama ning eraldi käsklus oli veel käia ära Beckham'i poolt disainitud mõmmi juures. Siinkohal suur aitäh Liinale nii vinge ülesande eest! Tänu nendele mõmmidele nägin ma nii palju vingeid kohti, kuhu muidu üsna kindlasti sattunud oleks. Siin paar mõmmit:

Beckhami oma otsima minnes oli väljas juba pimedaks läinud, aga ta oli õnneks üsna loogilise koha peal. Pärast seda, kui politsei oli mul ühe shortcuti ära keelanud ("Excuse me, miss!!!". Ma ei tea, kuhu ma kogemata sisse üritasin jalutada), leidsingi ma ta üles:

Lõpetuseks üks vahva bändikene, kes ühe siiruviirulise mõmmi juures esines:

Siis, kui ma ükskord kakaod ja kohvi jõin

Nonii, mis siis vahepeal toimunud on? Kõigepealt muidugi täiesti vapustavad uudised, eksole!! Tulin mina täna koolist koju ja OMG!!! nõud olid ära pestud. Läks ainult kolm nädalat ja kaks päeva. Ütleme nii, et selle kihlveoga läksin ma ikka odavalt alt. Juhtub ikka - katsun järgmine kord hinnangutes realistlikum olla!

Nagu igas postituses, ei pääse ka siin ilma matemaatikata. Nüüdseks on see kuidagi eriti loominguliseks veel läinud: slaide vaadates on selline tunne, nagu keegi oleks lihtsalt terve tähestiku sinna kokku viskanud ja nii pulli pärast igaks juhuks paar miinust, plussi ja muud toredat märki ka pannud, et rohkem matemaatika moodi välja näeks. No ja eile ma siin maadlesin järjekordselt Bernoulli või beeta või gamma või kes-seda-enam-mäletab mis jaotusega, kui järsku tuli kursuse whatsappi selline sõnum:

Tundub, et sellel armsal kursavennal oli ülesandeid lahendades kohe eriti lõbus hakkanud :D.

Et mingit vaheldust ka oleks pesemata nõudele ja matemaatikale, siis on aeg jutustada minu tänasest kakaofeilist. Kas sa oled kunagi mõelnud, et kui kakao on tassi sees, siis on seda kuidagi nõnda vähe, aga kui ta maha kukub, siis on seda kakaod järsku hirmus palju? Me igatahes ükskord aastaid tagasi arutlesime sellele teemal, kui Kaia Truffes terve tassitäie kuuma šokolaadi maha ajas. Nagu juhuste kokkusattumusel juhtus (ehk tops jäi masinast välja võttes mingi serva taha kinni), tegin ma täna korduskatse ja võin kinnitada: jah, endiselt jätkub pisikesest topsitäiest, et korralik latakas oleks seina peal ja suur kakaoloik maas. Nalja kui palju, eksole. Koristasin koos kursaõega selle huumori ära, võtsin oma kohvi kaasa ja läksin üles klassiruumi. Seal ma seletasin talle, kuidas minuga sellised asjad lihtsalt juhtuvad. Jõudsin talle ainult paar eredamat näidet ära rääkida, kui üks kursavend kogemata möödaminnes suutis mulle täpselt sellele käele sisse rammida, kus ma kohvitopsi hoidsin. No arvata on, et nüüd oli kohv maas ja minu pluusi peal. Vähem, kui viis minutit sellest hiljem, kui kakao igal pool oli! Täiesti uskumatu, no! Peab vist ikka sellise termostassiga hakkama koolis käima, kust mitte midagi maha tilgu, kui kallutada...

Pekki, no!

Selle kihlveoga läks nüüd küll veidi nihu, nüüdseks on seis ennast selliseks apgreidinud:

Ma ise mõtlesin, et no kümme päeva ikka ei oota ju ometigi, aga vot sulle. Elu on ikka üllatusi täis!

Kui sa annad kanale 10€, siis kui kiiresti läbib lehm ühe kilomeetri? Vastus palun kuupsentimeetrites!

*******. See matemaatika kodutööde tegemine on ikka üks äraütlemata emotsionaalne tegevus. Praegu on täpselt selline tunne, et andke ainult poksikotti - saaks selle energia kuskile ühekorraga virutada. Võimas!

Ülesanne on selline:

Ja vihjeks võin nii palju öelda, et X'i jaotustihedus on selline:

Ei taha keegi ära teha mulle vä? Võib-olla olen ma lihtsalt liiga kana, et ära ei jaga seda värki. Ma ise siin mõtlesin, et no saab-saab, ikka saab, eksole. Mis ta siis ära ei ole ometigi. Kaks tundi hiljem olin endiselt samas seisus, ainult et kordades pahasem kõige peale. Ärge nüüd valesti aru saage: mulle tegelt hirmsasti meeldib matemaatika ülesandeid lahendada - lihtsalt veidike emotsionaalne tegevus on see vahel.

Aga see selleks. Hüppame hoopis teise teema peale. Meil on Michaeliga kihlvedu. Nimelt alumise korruse poiss pole just maailma kõige entusiastlikum koristuskunn, nii et nõusid peseb ta tõenäoliselt kuskil korra kuus (plussmiinus 10 päeva). Ja üks päev ilmus kööki selline asi:

Lisaks sellele, et sai ilmselgeks, miks meil eelmine kuu mingi hetk enam mitte ühtegi kahvlit köögis ei olnud, tekkis suurepärane võimalus teha omavaheline võistlus äraarvamises, millal ta need asjad ära ka kavatseb pesta. Ma olin ulmeliselt optimistlik ja pakkusin nädala. Selle peale hakkas Michael naerma ja ütles, et vähemalt kaks nädalat läheb kindlasti. No ja...homme saab nädal täis, raisk. Mul on kahtlane tunne, et ma jään oma jäätistest ilma ja pean hoopis kaotuse vastu võtma ja Michaelile jäätised ostma. Maru kahju.

Muideks, iga kord, kui ma siia kirjutan, siis ma pean mitu korda oma jutu uuesti läbi lugema. Nii, kui inglise keeles õpe pihta hakkas, tulid mul eestikeelsesse teksti randoomsed vead, kus ma ajan sassi omavahel "g" ja "k" või siis "t" ja "d". Seejuures mõttes ütlen sõna õigesti ja kui lause pärast üle loen ja näen, et olen sinna suutnud kirjutada "ei võidnudki" või "muiduki", saan ka kohe aru, et see on ikka kapitaalselt valesti. Oskab keegi seletada, millest see tuleb?