Nüüd, kui Euroopa avastatud, oli aeg hakata Eestit avastama. Nii Hiiumaad, kui ka Karula rahvusparki julgen kõigile julgelt soovitada, väga elamusterikkad ja mõnusad kohad on :).
Aga. Kes mäletab juttu nimega "rongisõit on ajavõit", teab, mis suhe mul rongidega on. Ehk siis kui on mingigi võimalus, et mul saab normaalse rongi peale jõudmise asemel tekkida mingi sekeldus, siis see võimalus ka käiku läheb. No ma ei tea, mis värk mul nende rongidega on. Igatahes pidin ma minema esmaspäeval rattamatkale Janika, Tiina, Veiko ja Meelisega ja Tsirguliinani pidime me liikuma rongiga. Noh...ma siis hakkasin minema kodust varem kui viis minutit enne rongi väljumist. Aega oli lausa nii palju, et mõtlesin tee peal Olerexis oma rattakummid täis pumbata, et ikka parem sõita oleks! Läksin ilusti sinna, ootasin, kuni auto mu ees lõpetab ja avastasin, et nad on selle retrovariandi asemele endale ka uue moodsa masina pannud (selline, kus valid enne ära, palju rõhku tahad ja siis ta paneb õige rõhu kummidesse). Noh. Mis seal ikka, ennegi rehvirõhku kontrollinud. Vajutan mina siis nupule ja arvata on, et kohe tuleb ette kiri "ERROR". Ju tunnetas ära, et mina olen ja mul rongile on vaja jõuda. Igatahes lasi see error mu rattal esikummi täisti tühjaks ja ma jäin nõutu näoga sinna kõrvale vahtima ja mõtlema, mis edasi. Kuna masin oli sinna alles paigaldatud, polnud teenindajatel ka õrna aimugi, kuidas errorit kõrvaldada (restart näiteks?) ja soovitasid mul mehaanikuonu ära oodata. Ütlesin rahulikult "aitäh!" ja läksin tagasi ratta juurde ennast välja elama. Aga ega pikalt aega põdeda polnud. Leidsin, et ratas käe kõrval Statoili jalutades ma nagunii enam rongi peale ei jõuaks, sest ma jalutaks sinna vähemalt 20 minutit ja sealt oleks vaja veel raudteejaama sõita. Nii et ma läksin hoopiski koju, leidsin rõdult emme ja küsisin talt "Emme kuule...kui palju sul praegu aega on?". Emme ütles, et aega pole, aga ju tuleb tekitada. Väga vinge, nüüd ma ei pidanud üksi seiklema. Viskasime ratta auto peale ja sõitsime Statoili, et seal äkki saab kummid täis lasta (muidu poleks probleemi olnud, aga mul on autorattaventiil ja see rattapump, mis mul kodus on, sellele ventiilile ei sobi). Ei saanud! Nagu arvata oli, eksole. Ma ise kahtlustan, et rattal on kummides nii vähe õhku, et see masin ei tunneta seal rõhku ära. Aga mine tea, keegi targem võib sellele seletuse anda, kui teab. Igatahes lasi ta sujuvalt kummi pooltäis, siis jälle tühjaks, siis jälle pooltäis jne. Nii tüütu! Aga noh, mis seal ikka, ratas jälle auto peale, autoga vanaisa poole ja seal sain täitsa ise juba jalaga ja toreda pumbaga kummid täis pumbata. Huhh, elu jälle ilus! Selle ajaga olid teised loomulikult juba kuskile peaaegu Elvasse jõudnud rongiga, nii et me asusime emmega rongi taga ajama, nagu mulle ikka kombeks. Et ajastus ikka perfektne oleks, jõudsime rongiga Tsirguliina sekundipealt samal ajal.
Emme:"Sa oled mul ikka paras põrsas küll!"
Mina:"Jaa, aga äraütlemata armas see-eest! Ja pealegi oleks sul ilma minuta niiii igav!"
Emme:"Tõsi, oled :)"
Mul on ikka nii tore emme :).
Igatahes sain ma siis raudteejaamas teiste matkasellidega kokku ja saime rõõmsalt ühiselt teekonda alustada, mis oli vägagi mõnus ja muhe. Lisaks kõigele muule saime vahva kultuurielamuse Lüllemäe poe ees viimasel päeval piknikku pidades. Sinna läheks teinekordki - lihtsalt istuma ja inimesi jälgima. Põhimõtteliselt nagu oleks tasuta teatris ja kõik mängiksid oma rollid ülihästi välja. Alguses istus poe ees pargis ainult kaks külaparmu, aga neid tekkis järjest juurde ja šõu oli vinge. Muidugi tehti meile vinge vastuvõtt ja üks ärajoodud näoga ja häälega naine alustas kohe juttu:
"Tere hommikust"
"Tere..."
"Noh, on tore siin Lüllemäe sitaaugus puhata vä?"
"..."
Ega väga ei oskanudki selle peale kohe midagi vastata, aga teda vist ei häirinud ka see. Kõndis edasi ja läks hoopiski sõbrantsiga kokku saama. Pärast seda said nad juba kahekesi meist kümne meetri kauguse istuvatest meestest mööda jalutada. Midagi need mehed igatahes neile karjusid ja üks naistest hüüdis talle vastu "Endal sul pole ei nägu ega tegu!" "Endal sul on tagumik siuke suur ja tselluliiti täis!". Oh mis komplimentide pildumine. Lisaks sellele tuterdas meist üks mees mööda ja imestas valjult: "Jummmmel küll. Puu all vedelevad maas ilusad tüdrukud...kuhu ma nüüd küll ennast laotama peaks...". Nojah. Vähemalt olid nad meiega võrdlemisi sõbralikud ja mulle meeldis, et ka kohalikest külalastest hoidsid nad eemale, lastes neil rahulikult mängida ja tegutseda.
Rattatripp muidu oli väga muhe, kilomeetreid kogunes kokku nende kauni kolme päevaga umbes 135, mis on minusugusele täiesti paras - ma polnud viimased kolm kuud enne seda oma tagumikku sadulale toetanud. Õhtu lõpuks oli muidugi selline väsimus, et isegi järveveega keedetud makaronid maitsesid täitsa head :).
17.7.11
Kobaaa
Ajasin just kohvi ümber oma toa põrandale ja sellest tekkis päris korralik loik. Pärast seda ütlesin kohe sarkastilise häälega iseendale "No tõesti või!? Uskumatu!". Oh jah, ma ei üllata isegi ennast enam.
16.7.11
Kas sina oled nii vinge?
Sattusin just korraks juhuslikult Shannoni kontserdile ja no see laulja! Mulle tundub, et Shannoni laulja unistas väikse poisikesena politseiks saamisest - vähemalt seitse korda jõudis ta iga laulu jooksul karjuda "KÄED ÜLES!!". Kujuures kõige vingem oli asja juures veel see, et ta ei kasutanud oma hittlause hüüdmiseks pausikohti, nagu tavalised lauljad teevad, vaid ta oli ikka level kõrgem kõigest: "Sest see, mis Sinult sain KÄED ÜLES mind kummitama jäi. See mind piinab, KÄED ÜLES, piinab armutult."
Jällegi väga uhke värk, tubli poiss!
Jällegi väga uhke värk, tubli poiss!
15.7.11
Tagasi kodus :)
Nonii. Saigi läbi see väike armas reisikene, mille jooksul me kärutasime minu vinge übermoodsa sportautoga (või siis siiski tavalise audiga...) 5547 km ja lisaks veel Jani autoga (mis on veidi moodsam, kui minu oma), natuke Hansu ema autoga ja mootorratastega. Kann on mul täitsa elus veel, tänan küsimast!
Viimasel päeval nautisime niisama puhkamist, magasime pikalt, jalutasime ringi, vaatasime filmi ja muidu selline mõnus tsill olemine. Õhtul sain kätte oma kauaoodatud cappuccino (mida Tobi mulle esimeseks hommikuks juba lubas), mis lõpuks oli hoopis jääkohv ja veel milline! Kuna tal oli olukord vaja heastada, siis nõudsin ma, et olgu parem eriline kohv, mitte mingi tavaline lurr. Poiss sai oma ülesandega vägagi edukalt hakkama. Väga hea maitsega kerge karamellimaiguga jääkohv, mille sees oli avatud pisikene Pina Colada pudel. Väga armas mumeelest :).
Viimase päeva õhtu lahkumiskontsert oli nii meeleolukas, et sellest on ainult uduseid pilte:
Kes tähele on pannud, siis meile meeldib eriti sigadusi teha. Kes ei ole veel tähele pannud, siis meenutuseks siia pilt sellest kapikesest, mis oli ukse ette lohistatud selle ajaga, kui mina rahulikult pesemas käisin:
No ja kuna meile sigadused meeldivad, siis oleks kuidagi imelik minna ära Hansu poolt talle lihtsalt rõõmsalt lehvitades ja kallistusi jagades. Nii et saatsime ta hommikul kell 5.50 tööle ära ja asusime tegutsema. Tal on massiivne DVD'de kogu: tervelt 137 DVD'd. No ja kui kellelgi on midagi nii ülemäära palju, siis on ju täiesti loogiline, et sellega tuleb midagi ette võtta. Et tal ilma meieta kohe igav ei hakkaks, tegime talle väikse otsi-otsi-kus-sa-saad mängukese. Ladusin riiulist klaasid DVD'de riiulisse (mille me olime tühjaks tõstnud juba) ja panin klaasiriiulisse DVD'd asemele. Ehitasin külmkapi ette püramiidi, tuppa väikse majakese, paar DVD'd voodisse, paar sokisahtlisse, natuke WC'sse. Piret ja Dagny ladusid neid veel nõudepesurestile, mikrolaineahju, ukse peale, vanni, KUHUIGANES.
Kui olime korteri tuunimisega valmis saanud, saime rahulikult teele asuda. Nagu ikka, tuli mõlemaks sõidupäevaks perfektne soe päikseline ilm. Dagny muidugi tuli välja ideega, et võiks ennast ikka veel korra punaseks päevitada enne minekut, aga seekord jäi mõistus siiski peale! Teisel tagasisõidupäeval helistas Hansukene ja väitis, et on peaaegu kõik DVD'd juba üles leidnud ja et ta on äraütlemata õnnelik, et me külmkappi ühtegi ei toppinud :).
Kui olime tagasi Eesti jõudnud ja me jälle täiest kõrist mingit idiootset laulu kaasa laulsime, leidsin ma, et ma olen viimase kolme nädala jooksul nende kahe tüdrukuga mitme ööpäeva jagu koos laulnud, sest et autos terve aja muusika käis ja igale tuttavale (või tegelt isegi vahet pole, kas on tuttav...) laulule on ju vaja ometigi kaasa ümiseda/joriseda/häälitseda! Võime vabalt oma koori teha, proovid on igatahes tehtud! (ja ärgem unustagem, et meil on juba üks ühine esinemine Pula amfiteatri arenal olnud)
Need kolm nädalat möödusid kiirelt, tekitasid tugevat valu kõhulihastele (huumorit oli oiiii kui palju ja millegipärast tulid parimad naljad alati napilt enne metsapeatust, et ikka absoluutselt võimatu oleks vastu pidada) ja pakkusid paaaaaalju-palju emotsioone, elamusi ja seiklusi. Oli vinge, aitäh!
Meie reisiseltskond:
Nele
Piret
Dagny
Jaagup
Haa, jaa :D! Meie armas maheda häälega Jaagup, kelle "Sõidad lubatust kiiremini" kumises mul eile õhtul autoga ringi sõites veel peas. Kusjuures näiteks Pireti ema oli kõigile (kaasaarvatud Pirxi vanaemale) rääkinud, et me leidsime lõpuks ometi endale ühe poisi reisile kaasa. Minu käest on kõik, kellega olen reisist siiani rääkinud, küsinud, kes see Jaagup veel on. Jaksi näiteks oli veendunud, et tegemist oli hääletajaga, kelle me peale korjasime (siinkohal mainin igaksjuhuks ära, et ühtegi hääletajat me sellel reisil peale ei korjanud). Dagny oli kuskilt veel sellist lauset kuulnud "Ma tean küll kes see Jaagup on, ta on hullult äge tüüp". Ja see lause polegi iseenesest vale. Jaagup ongi hullult äge tüüp oma maheda häälega ja võin öelda, et ka võrdlemisi asendamatu reisikaaslane :). Pildi peal näitab ta teekonda minu kodust meie kämpingukohta Horvaatias, üks-kuni-mitu kilomeetrit oli sinnani.
Päikest kõigile ja nautige suve!
Viimasel päeval nautisime niisama puhkamist, magasime pikalt, jalutasime ringi, vaatasime filmi ja muidu selline mõnus tsill olemine. Õhtul sain kätte oma kauaoodatud cappuccino (mida Tobi mulle esimeseks hommikuks juba lubas), mis lõpuks oli hoopis jääkohv ja veel milline! Kuna tal oli olukord vaja heastada, siis nõudsin ma, et olgu parem eriline kohv, mitte mingi tavaline lurr. Poiss sai oma ülesandega vägagi edukalt hakkama. Väga hea maitsega kerge karamellimaiguga jääkohv, mille sees oli avatud pisikene Pina Colada pudel. Väga armas mumeelest :).
Viimase päeva õhtu lahkumiskontsert oli nii meeleolukas, et sellest on ainult uduseid pilte:
Kes tähele on pannud, siis meile meeldib eriti sigadusi teha. Kes ei ole veel tähele pannud, siis meenutuseks siia pilt sellest kapikesest, mis oli ukse ette lohistatud selle ajaga, kui mina rahulikult pesemas käisin:
No ja kuna meile sigadused meeldivad, siis oleks kuidagi imelik minna ära Hansu poolt talle lihtsalt rõõmsalt lehvitades ja kallistusi jagades. Nii et saatsime ta hommikul kell 5.50 tööle ära ja asusime tegutsema. Tal on massiivne DVD'de kogu: tervelt 137 DVD'd. No ja kui kellelgi on midagi nii ülemäära palju, siis on ju täiesti loogiline, et sellega tuleb midagi ette võtta. Et tal ilma meieta kohe igav ei hakkaks, tegime talle väikse otsi-otsi-kus-sa-saad mängukese. Ladusin riiulist klaasid DVD'de riiulisse (mille me olime tühjaks tõstnud juba) ja panin klaasiriiulisse DVD'd asemele. Ehitasin külmkapi ette püramiidi, tuppa väikse majakese, paar DVD'd voodisse, paar sokisahtlisse, natuke WC'sse. Piret ja Dagny ladusid neid veel nõudepesurestile, mikrolaineahju, ukse peale, vanni, KUHUIGANES.
Kui olime korteri tuunimisega valmis saanud, saime rahulikult teele asuda. Nagu ikka, tuli mõlemaks sõidupäevaks perfektne soe päikseline ilm. Dagny muidugi tuli välja ideega, et võiks ennast ikka veel korra punaseks päevitada enne minekut, aga seekord jäi mõistus siiski peale! Teisel tagasisõidupäeval helistas Hansukene ja väitis, et on peaaegu kõik DVD'd juba üles leidnud ja et ta on äraütlemata õnnelik, et me külmkappi ühtegi ei toppinud :).
Kui olime tagasi Eesti jõudnud ja me jälle täiest kõrist mingit idiootset laulu kaasa laulsime, leidsin ma, et ma olen viimase kolme nädala jooksul nende kahe tüdrukuga mitme ööpäeva jagu koos laulnud, sest et autos terve aja muusika käis ja igale tuttavale (või tegelt isegi vahet pole, kas on tuttav...) laulule on ju vaja ometigi kaasa ümiseda/joriseda/häälitseda! Võime vabalt oma koori teha, proovid on igatahes tehtud! (ja ärgem unustagem, et meil on juba üks ühine esinemine Pula amfiteatri arenal olnud)
Need kolm nädalat möödusid kiirelt, tekitasid tugevat valu kõhulihastele (huumorit oli oiiii kui palju ja millegipärast tulid parimad naljad alati napilt enne metsapeatust, et ikka absoluutselt võimatu oleks vastu pidada) ja pakkusid paaaaaalju-palju emotsioone, elamusi ja seiklusi. Oli vinge, aitäh!
Meie reisiseltskond:
Nele
Piret
Dagny
Jaagup
Haa, jaa :D! Meie armas maheda häälega Jaagup, kelle "Sõidad lubatust kiiremini" kumises mul eile õhtul autoga ringi sõites veel peas. Kusjuures näiteks Pireti ema oli kõigile (kaasaarvatud Pirxi vanaemale) rääkinud, et me leidsime lõpuks ometi endale ühe poisi reisile kaasa. Minu käest on kõik, kellega olen reisist siiani rääkinud, küsinud, kes see Jaagup veel on. Jaksi näiteks oli veendunud, et tegemist oli hääletajaga, kelle me peale korjasime (siinkohal mainin igaksjuhuks ära, et ühtegi hääletajat me sellel reisil peale ei korjanud). Dagny oli kuskilt veel sellist lauset kuulnud "Ma tean küll kes see Jaagup on, ta on hullult äge tüüp". Ja see lause polegi iseenesest vale. Jaagup ongi hullult äge tüüp oma maheda häälega ja võin öelda, et ka võrdlemisi asendamatu reisikaaslane :). Pildi peal näitab ta teekonda minu kodust meie kämpingukohta Horvaatias, üks-kuni-mitu kilomeetrit oli sinnani.
Päikest kõigile ja nautige suve!
11.7.11
Sigadus sigaduse otsa
Kuna me olime eilsest motatripist nii väsinud ja meile hakkas siin meeldima, siis me siiski ei hakkanud täna veel koju sõitma. Pesime hoopiski autot näiteks. Kui auto pestud, ajasin Dagnyt veerand tundi aias voolikuga taga. Mõnuuuus! Ja siis kujutasin ette, et mina olin nüüd väike paharet. Panin vooliku ilusti ära, hakkasin tolmuimejat tuppa tassima ja juba välisuksest sisse astudes kuulsin mingit itsitamist kuskilt. "Hans?? What you doin' there??". Kuna vastust ei tulnud, kõndisin järjest trepist üles itsitamise suunas. Poole trepi peal istus akna ees Hans, käes tühi ämber ja itsitas nagu segane. Õuest kostus Dagny vihast karjumist "I'M GONNA KILL YOU!!!". Haaaa, tegelt oli ta plaaninud mulle kogu selle värgi kaela kallata, aga läks õnneks ja seekord oli Dagny see jobskin, kes kogu asja endale sai :D!!
Arvata oli muidugi, et ma päris puhtalt ei pääse. Sel ajal, kui ma rõõmsalt ennast vannitoas imekauniks tegemas olin (ehk vaatasin korraks peeglisse!), kuulsin ma ukse tagant itsitamist ja lohistamist. Oli täpselt selline itsitamine, et keegi teeb sigadust. Noh...proovisin siis ust lahti teha ja arvata oli, et keegi oli selle ajaga uksele suure kapi ette lohistanud. Naiss! :D
Arvata oli muidugi, et ma päris puhtalt ei pääse. Sel ajal, kui ma rõõmsalt ennast vannitoas imekauniks tegemas olin (ehk vaatasin korraks peeglisse!), kuulsin ma ukse tagant itsitamist ja lohistamist. Oli täpselt selline itsitamine, et keegi teeb sigadust. Noh...proovisin siis ust lahti teha ja arvata oli, et keegi oli selle ajaga uksele suure kapi ette lohistanud. Naiss! :D
10.7.11
Kannivalu
Täna käisime väiksel motatripil. Ma olin juba ette teatanud Hansule, et me oleme nii kõvad mutid, et tahame terve maailma läbi sõita mootorratastega ja olgu ta nüüd nii kõva mees, et hangib meile motad koos juhtidega. Noh. Tervet maailma me läbi sõita paraku siiski ei jõudnud (mismõttes!??) ja piirdusime Saksamaa ja Tšehhi mägedega. Kokku läks igatahes kõva seitse tundi ja arvata on, et kann oli võrdlemisi valus. Juba poole peal muuseumit külastades pilti tehes tekkisid kerged komplikatsioonid - tuli balletimuusika, võtsime ilusad poosid, ja...KANNIKRAMP!! Nii et balletipildi asemel saime hoopis selle:
Pärast olime igatahes omadega nii soodad ja väsinud, et vajusime tuima pikali ära ja enam püsti tõusta ei jõudnud. Seda kasutas muidugi ära Piret, kes oma powernap'ide pärast oli endiselt mingitmoodi energiat täis. Kasutades järjest erinevaid Valu-võtteid, üritas ta mind ja Dagnyt üles äratada. Mina loobusin pikali lesimisest siis, kui ta meid pooleteiseliitrise mahla täis pudeliga peksma hakkas. Vapper Dagny ootas veel järgmise ringi ära (mis õnneks ei olnud veel kuvalda või matšeeta) ja loobus siis. Jeesh.
Jälitate? Põgenete?
Ma saan aru, et Seal esineb igal pool vahetult enne või pärast seda, kui meie seal oleme (näiteks sellel samal Pula laval, kus me esinesime, tuli järgmisel nädalavahetusel Seal'i kontsert) ja et Britney Spears ei julge meiega samal ajal samas kohas viibida, aga Viini tänavatel Bruno Marsi kontserdi kuulutust vale kuupäevaga oli küll natuke kurb vaadata. Ma ju tahaaan...
Subscribe to:
Posts (Atom)