Üleeile ja eile otsustas muusika ilmselt, et elab ka kaasa minu minekule. Nii irooniline kui see ka poleks, tuli täpselt siis taustaks raadiost "Time to say goodbye", kui ma olin Kristile "Tsau!" ütlemas ja paari asja ära viimas. Sama irooniline oli see, kui mu peas kummitas asju pakkides mingi laulu sõnad, mis olid umbes "I'm running out of time" (ei mäleta kahjuks, mis lauluga täpselt tegemist oli, aga midagi sellist oli). Ja no see, et mul ajast viimasel hetkel puudu tuleb, pole minu puhul ju ometigi midagi uut - mida muud ongi oodata, kui alustada pakkimist tund aega enne minekut :D. Igatahes kott sai hoolimata vähesest ajast võrdlemisi uhke:
Pakkimiskonsultandiks oli seekord Piret, kes istus terve aja mu kõrval diivanil ja andis väga asjatundmatut nõu. Muuhulgas tuletas ta mulle meelde, mille jaoks ma sinna üldse lähen: "Nele, sa lähed sinna õppima, mitte treeninglaagrisse!" "Mrh, mul oli idee, et äkki ma hakkan sporti tegema..." "Seda ma näen jah!". Kusjuures kott sai täpselt nii raske, et kui ma seda üles üritasin tõsta, pidin ma põhimõtteliselt peaaegu püksi laskma. Hea töö! Terve tee, kui ma ennast ületasin ja seda massiivset sumadani kolmandalt korruselt esimesele tassisin (ja esialgu tegelikult üldse oma toa uksest välja ei mahtunud minema), naeris Piret mu selja taga. Selleks ju ometigi sõbrad ongi :D!
Kui ma sadamas Meelisega kokku sain, ei saanud ta jätta muidugi mainimata "Issand, mis sa lähed sinna elama vä??? Ja oooo, mis küüned! Mis ajast sina nii tibi oled?" (jep, mul nüüd juba kollased küüned - uhke, kas pole?). Muidugi tegeles edasi selle kotiga Meelis, nii et ma sain kõva häälega seletada "Miks sa ometi nii palju asju kaasa võtad? Lähed elama sinna vä? Näe, minul on küll ainult üks väike seljakotike kaasas" - et kõik jääksid teda vaatama, et on ikka lollakas, pool elamist kaasa võtnud :D.
Muuhulgas rääkis ta mulle, et Väike My (ja muud Muumioruloo gängi liikmed) on ka laeva peal ja no see tsikk on ju täiega vinge! Kindlasti otsin ta üles pärast!
