Meil oli suurepärane idee, et läheme kohale tund aega varem ja siis saab ilusti head kohad ja puha. Idee ise oli hea, teostus super, tulemus pehmelt öeldes nõrk! Läksime varakult kohale, vaatasime rõõmsalt "Oiii, kui palju vabu kohti!" ning siis selgus karm tõsiasi, et iga lauakese peal ilutseb silt "RESERVEERITUD". Nojah, mis seal ikka, ega me sellest ennast ometi heidutada ei lase! Seadsime sammud teise korruse poole. Jõudes sinna oli vaatepilt huvitav: terve teine korrus oli hõivatud ülikondades meeste poolt. Nagu sellest veel vähe oleks olnud, tõusid nad kõik püsti ja hakkasid laulma. Hämming! Kuna me olime selleks ajaks jõudnud juba paar astet trepist alla minna, läksime vutt-vutt üles tagasi ja kuulasime laulu. Päris huvitav oli. Kõige võimsam oli see, kui umbes 100 meest laulsid korraga "Hakkame mehed minema!" (me lootsime muidugi, et nad mõtlesid seda tõsiselt, et me siis saaks endale heasse kohta laua). Terve Püssirohukelder kajas ja tunne oli võimas!
Saime endale mingi aeg lauakese täpselt lava kohale. Põhimõtteliselt oleks saanud Sal-Sallerile salvrätikesi pähe puistada, kui oleks tahtnud. Selle asemel aga läksime meie lava ette ja rokkisime täiega!
Pärast Smilersit otsustasime linna peale jalutama minna. Püssika ees tuli meile vastu mingi noormees ja palus salvrätti. Kui me talt uurisime, milleks tal seda vaja on, näitas ta oma sõrmenukki, millest verd lahmas. Selle peale ütles Hemmi kaastundlikult "Pane teeleheke sinna peale!". Noo muidugi! Kui ma Hemmilt küsisin, mida kuradit see veel tähendama pidi, tegi ta suurte silmadega kassipoja näo ette ja ütles "Ma tahtsin ju aidata...".
Pärast seda kõndisime linnas ringi ja nagu ikka, käis Möku ees paras triangel (küll vähe rahvast, aga siiski). Oled kuulnud seda laulu? No ja nüüd kujuta ette, et sulle tuleb öösel selline kutt vastu koos oma sõbraga, kellel on akordion kaasas. Nagu sellest vähe oleks olnud, vaatasid nad mulle täpselt silma sisse, hakkasid muusikat tegema ja laulma. Einoh, mul oli vahva :D!
Pilt1: õhtul Möku ees. Poisid tegid muusikat!
