Aga võib-olla tuleb järgmine kord tiiger peole...

Noniinoniinonii. Ma siin käisin vahepeal Hiiumaal vingel peol ja mõtlesin naiivselt, et kirjutan siis, kui saan sealt tõestuseks paar pilti ka jutu illustreerimiseks, aga ilmselgelt on Luusul liiga busy-busy aeg olnud mingite piltidega tegelemiseks. Nii et see selleks. Kõigile teadmiseks igatahes, et need seal Hiiumaal oskavad pidu teha - vähemalt mina polnud juba ammu peol olnud sellise ajani, et päike uuesti taevas särab (ja seda niimoodi, et reaalselt rahvas ka endiselt ümber on ja fiesta käib). See rohkem siuke suveteema. Mina olin veel isegi nõrk muideks: kui Luusu (ehk üks sünnipäevalapsekestest) sai öelda mingi hetk lause "pärast 30h pidu ja 16h und tunnen ennast jälle normaalselt", siis mina nii tugev ei olnud. Samas ma tunnen, et hommikul kella kaheksast kümneni tehtud powernap oli megavajalik selle energia saamiseks, mida ma vajasin õhtul, et olla supernohik (nagu ikka...). Muuhulgas mainiks ära, et seni kuni mina ainult nina-vastu-raamatut-ja-ekraani seesama supernohik olen, jõuavad mõned reaalselt tegudeni - nii ma saingi teada, et mu sõbrants, Hiiumaa metsade hirm, Kata on vahepeal nii vingeks mutiks saanud, et valiti lausa Hiiumaa praami ristiemaks. Pole paha!

Sünnipäev-sünnipäeva otsa. Kes on läbematult ootanud, et millal minuga ometi midagi tobedat juhtub, siis siin see on: meisterdasime rahulikult Taaliga Hemmile sünnipäevakingitust (jah, täitsa ise tegime!), kui Taali mulle hüüdis "Ou, mul on korra abi vaja...". Noh, mina nagu supernaine muiste, tegin kohe efektse lennuka hüppe tema suunas ja tundsin, kuidas miski raksuga mu suurde varbasse tungis. Jah, ma suutsin tõesti endale knopka varbasse astuda, kohe niimoodi veel, et kinni jäi. Taalil oli muidugi nalja kui palju mind ruigamas vaadates. Elu on selline!

Kui ma juba sünnipäevade lainele sattusin - minu venna lastel oli ka eelmisel nädalavahetusel sünnipäev ja kuna nad kaksikud juba on, siis said nad lausa mõlemad viie aastaseks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid hobusest ja, jah, ainult hobusest! Nimelt oli neil tellitud päris hobune külla, et kõik lapsed saaksid sellega paar tiiru teha ja et siuke vahva elamusvärk oleks. No ja lastele räägiti ka juba varakult välja, et hobune tuleb, aga "Ärge te lasteaias sellest veel rääkige!" (lasteaiasõbrad olid need, kes fiestatama tulid). No ja mis te arvate, mis sai? Eks ikka see kõige loogilisem variant: juba samal õhtul kajas terve lasteaed "HOOBUUUNEEE, HOBUNEEE!". Aga see pole veel see kõige vingem point asja juures. Kõige vingem on minu meelest see, et väike donžuan (jaa, võib nii kirjutada, vaatasin järele!) lubas sellele tsikile, kes talle kõige rohkem meeldib, et "Võib-olla tuleb tiiger ka!". Hähäh, MILLINE MEES :D!

Kõige selle paarti-paartitamise tasakaalustamiseks spordilainelt ka veits: enda üleüldise vormi hindamiseks panin pühapäeval üle päääääris pika aja jala joonele vähe väledamate neiudega, et näha, kas ma põhimõtteliselt kaks sammu püsin neil järel. Ja seis oli minu jaoks ausalt öeldes täitsa kohe üllatav - mul küll oli veremaitse suus ja üldiselt selline ma-enam-siit-püsti-ei-tõuse tunne, aga ma ei kaotanudki neile kalendriga, täitsa minutitesse ja sekunditesse jäid need ajad. Rahul! Ja linnasprindiks valmis - sport, saame jälle sõpradeks!