Pingelangus

HAA! TEHTUD SAIN!!

Alguses, kui olin närvis, oli selline dialoog:
õppejõud "Ja armastust saab ka raha eest osta..."
mina (hämmingus, mida ma nüüd vastan) "eee...ka võimalik..."
õppejõud "Häh! See on see ainuke, mida ei saa!"

Kursaõde, kes minuga koos eksamit tegemas oli, muigas kõrval. Nii palju siis sellest.
Hiljem, kui ma juba olin natuke rohkem omas elemendis, seletasin õppejõule vanadest ja uutest autodest ja nende seosest rahaga ja kõike muud. Päris vahva oli :)!

Eile olin ma oma üleõppimisest veits mullis, siuke kergelt mõtted uitamas ja muidu pilk uimane. Väga ümbrust jälgida ei suutnud. Nii et kahe eksami vahel otsustasin, et ma vajan ühte kohvi, muidu jään täitsa magama sinna (nähes, kui närvis ma pärast olin, mõistsin, et seda poleks ilmselt juhtunud muidugi). Kõndisin kohviautomaadi juurde ja seal oli see mees, kes neid automaate hooldab. Küsis, mis kohvi ma tahan. Vastasin, et moccachinot. Pani masinast väljavõetud müntide kuhjast ühe sinna sisse tagasi ja ulatas mulle moccachino. Ma ei saanud väga midagi aru ja küsisin, miks ma maksma ei pea. "Sest praegu on õnnelik hetk!". Vot kui armas :)!

Hiljem, kui ma raamatukogust ära hakkasin minema (olgu õnnistatud mahla- ja energiajoogilett, mida sessi ajal nautida saab!), oli rõivistus tavaliste tädide asemel riideid andmas kena viisakates riietes noormees (okei, Villu tegelt)! Aitas mul isegi jope selga ja puha, tundsin ennast printsessina :)

Õhtul tundsin ennast täiesti kurnatuna, aga otsustasin minna Piretile ja Dagnyle külla. Lisaks osavale kiirremondile-laetuunimisele nägin ma ka vinget videot, mis iga kord mind muigama paneb.