No ilmselgelt olen täiega rahul!

Mulle kingiti sünnaks kummeliseemned. Ja no...kui nüüd päris aus olla, siis on varem ka sõbrad kinkinud korra või paar umbes sellise vihjega kingituse, aga ma polnud siiani veel vedu võtnud. Noh, sellise vihjega, et aeg oleks täiskasvanuks hakata ja ka õppida, mismoodi ühe taime kasvatamine käib. Ma nimelt olen erakordselt koba selliste asjadega ja igasugused potililled surevad mu käes pigem varem kui hiljem. Aga ma otsustasin, et mis seal ikka! Nüüd on aeg ära proovida see värk! Kui feilib, siis feilib - siis hakkan jälle otsast pihta ja proovin uuesti.

Nii et esimene asi läksin ma kohe aianduspoodi ja ostsin endale kõik vajaliku (ja kummelile hõumideks veel basiiliku, piparmündi ja tilli). Või noh...ma arvasin vähemalt, et kõik vajaliku. Loomulikult feilisin ma kohe esimese asjana sellega, et mul polnud õrna aimugi, et pottide põhja tuleb panna kergkruusa. Ja kuna kell oli juba öö ja ma ei maldanud enam järgmist päeva oodata nende asjadega (ja üleüldsegi ei viitsinud ma uuesti poodi minna), otsustasin siiski proovida nende asjadega, mis mul olemas oli. Enne veel helistasin Pirrule, sest ma teadsin, et nemad Dagnyga üritasid ka kasvatada mingeid maitsetaimi, aga feilisid esimese ringiga. Selgus, et nad läksid alt sellega, et puistasid seemneid mulla sisse natuke liiga lahke käega. Ma siis küsisin seitse korda üle, et palju ma siis panema pean ja Pireti vastus oli umbes stiilis "no alguses panin sinna sentimeetriste vahedega ja siis helde käega natuke juurde". Okei. Selge. Got it! Who knows, mida see "helde käega natuke" tähendab, aga eks ma siis proovin!

Nagu selliste asjadega ikka, alustasin ma kogu istutamisfestivali kell 23 õhtul ja pläkutasin samal ajal Janikaga telefoniga. Ta siis sai kuulda, kuidas ma kirusin "Oiiii johhaidiiiii", kui ma mulda natuke liiga hoogsalt kallasin ja see igal pool mööda köögipõrandat laiali oli. Igatahes kui alguses nägi see välja selline:

Siis pool tundi hiljem sain ma juba vaadata sellist vaatepilti:

Kolm päeva hiljem, kui minu suureks üllatuseks esimesed idulehed juba mullast välja tulid selgus tõsiasi, et ma olin siiski natuke liiga "helde käega" olnud nende seemnete puistamisel. Selgus, et "helde käega natuke" on ikka tublisti vähem, kui see, mis mina sinna panin. No ikka korralikult vohas see värk. Seal, kus oleks pidanud olema umbes 4 taime, oli umbes 24. Oh well. Ja neid aina tuli ja tuli juurde iga päev! Üks päev võtsin raske südamega ette harvendustöö, sest Piret rääkis, et neil kogu see festival feilis sellega, et nii crowded värk oli, et ükski taim ei saanud lõpuks suureks kasvada. Ja nüüd ma olen reaalselt iga hommik läinud esimese asjana imetlema, kuidas mu taimekestel läheb! Räägin nendega; kiidan, kui tublid nad on; annan neile vett juua; nuusutan, kuidas basiilik ongi pärisel basiiliku lõhnaga jne. Iga päev lausa mitu korda inspekteerin! Ja kas ma olin vähe uhke, kui asi juba nädal hiljem selline välja nägi!?

Ilmselgelt saatsin pilte laiali. Sest no. Esimene nädal oli edukalt läinud ja ei olnudki see asi veel nässu läinud! Ma olin päriselt valmis selleks, et kaks nädalat pärast algust on restart ja kogu asi uuesti ja paremini. Aga ei! Vähem kui kolm nädalat pärast algust on seis selline ja ma olen ausalt rahul:

Ma arvan, et paari päeva pärast hakkan juba vaikselt noppima sealt ja söögi peale täitsa enda kasvatatud basiilikut ja tilli panema :). Ma ei kujutanudki ette, et see kõik nii vahva võib olla - soovitan teistele ka soojalt :D. Natuke olen segaduses ka muidugi - mul nimelt pole õrna aimugi, kui palju ma siis neid täpselt kastma pean, et nad edasi ka sama edukalt areneks. Kui keegi oskab öelda, siis plz öelge - internet soovitab nii palju erinevaid asju.