Eile olin siis jälle viipekeeletunnis - mis, muideks, on päris vahva - ja pidime üksteisele mingeid sõnu tähthaaval sõrmendama. Pffft, lebo! Vähemalt nii ma arvasin seni, kuni ma nimekirjaga lehekülje lahti võtsin töövihikust. Nimekiri oli umbes selline: aerodünaamika, alabastron, brahhügraafia, obskurant (haa, selle sõna ma võtan kasutusse!), pürofoorne, bukvalism jne. Et nüüd asjal ka kerge hariv väärtus oleks, siis säh: pürofoorne ehk iseenesest õhu käes süttiv. Mina näiteks ei teadnud seda.
Lisaks tähestikule ja numbritele peame me ofkoors niisama viipeid ka oskama. Päris vahva on jälle teha dialooge, mille tekstiks on "Tere! Mis sinu nimi on? Head aega!", seejuures nendega tõsiselt pusides. Ma olin pääääris rahul, kui suutsin praegu harjutades ära viibelda lause "Palun sõrmendage oma perekonnanimi uuesti.". Väiksed võidud!
Muidu üks päev retsisime rebaseid. Paar päeva hiljem emme küsis mult "Kuule, miks üks valge tekikott alt kuidagi poolik on?". Seleta talle siis, et mul oli hädasti vaja hullusärke sellest õmmelda...
No comments:
Post a Comment