Tiirutas ringi nüüd juba mööda mu elutuba nagu väike plärisev helikopter. Okei, no-pänik! Choose your weapon! Valituks osutus suurepärane salfakas. Tundus nagu kõige parem valik, millega herilasega kokkuleppele jõuda. Umbes nagu, et teesklen nutmist ja pühin salfakaga pisaraid ja siis herilasel hakkab minust lihtsalt nii hale, et läheb ise ilusti aknast välja. Noh, selgus, et see ikka ei töötanud. Nii et üritasin teda salfakaga kinni püüda, et siis käppelt aknast välja vista. Marujärsku läks see tegelane igatahes hirmusaktiivseks. Püüdes talle järgneda, turnisin mööda tugitooli ja lauda jne (õnneks lillevaasi värskete nartsissidega seekord ümber ei ajanud) ja samal ajal üritasin teda siiski ka niisama sõnadega veenda ("davaiiiiii! kao välja!!!!!"). Kujutan ette, et kui naabrid sattusid seda läbi seina kuulma, siis võis päris meelelahutuslik olla. Mingi suurematsorti müttamine ja kolistamine ja "mine palun nüüd ometi minema!". Ühel hetkel läks see tegelane ikka väga segadusse ja hakkas tegema järske sööste minu poole. Ütleme nii, et hea meelega oleks jätnud selle asja kus see ja teine ja vaatanud mõnusalt sarja edasi, aga väljavaade sellest, et keset ööd see tüüp tuleb ja sutsaka ära virutab, ei olnud ka väga paeluv. Huhh. Aega läks, aga asja sai. Õnnestus lõpuks ta salfakasse püüda ja aknast kiirelt välja visata. Aga, question remains: KUST TA TULI? JA KAS NEID TULEB SEALT VEEL? Ilgelt suur oli ka. Ei teagi, kas päriselt herilane või midagi veel karmimat. Huhh.
Lõpetuseks hoopiski väike pilt sellest, kuidas ma Jaksimoni rullitama õpetasin (mitte kumbki ei saanud viga, lahe, onju!?):
