No jälle need teksad, no!!

Nagu ikka, on jälle juhtunud see seis, et kõik minu tavalised teksapüksid on kapitaalselt ribadeks ja võrdlemisi piinlik oleks nendega kuskile vähegi viisakasse kohta minna. Ma ei tea, mis keiss sellega on, et nad üle mõne kuu mul vastu ei pea...Ühed nunnud roosad teksamaterjalilaadsest värgist püksid on mul ka, mis on mu ühed selle suve lemmikud, aga loomulikult suutsin ma paar päeva tagasi neile toitu peale ajada ja kas ma olen siis viitsinud need ometigi ära pesta!?

Nõnda ma olingi täna hommikul tööle minnes jälle selle seisu ees, et mitte midagi ei ole jalga panna (nende roosade pealt pesin selle peale täna hommikul kiirelt need plekid ära, aga selgus, et kuivamine võtab üle minuti). Viimati oli selline seis mul umbestäpselt eile. Eilne improvoor resulteerus tenniseseelikuga, mis korjas töökaaslastelt kommentaare stiilis "Ooo, sa oled nagu see...tenniseproff!!". Kuna täna on tegemist veidi viisakamat riietust nõudva ivendiga, siis ma enam tennisetšiki välimuse peale välja ei julgenud minna. Nii et improvoor vol2! Otsustasin võimaluse anda kleidile, mille töökaaslased mulle juba sünnipäevaks kinkisid, aga mis siiani oli jäänud oma korda ootama. Viskasin selga selle värgi, astusin peegli ette ja "Ooooo! Vat see läheb!". Sobivaid kingi küll hetkel võtta pole, aga mis seal ikka. Tööle oli mul täna kõndida kõva 7 minutit - selle aja jooksul lasid kaks autot signaali ja üks nendest tegi lausa komplimendi (okeiokei, see oli tuttav tegelane ja raudselt teine auto oli ka mingi sugulane või keegi. Või siis jäin lihtsalt tegelt kellelegi ette kuidagi, mine sa seda tea). No eniveis. Hommik oli kohe korda läinud sellega! Lausa töökaaslane kommenteeris "Hakkab sinust ka inimene saama!". Näis, kas peab homme seda improvooruga eksperimenteerimist jätkama või saavad roosad püksid tagasi esinduskõlbulikuks. Kuigi ma pean tunnistama, et see eksperiment on päris kaasahaarav! Lausa kiusatus on jätkata ka siis, kui püksid peaksid okidokid olema!

Hannula uus sõber

Üks õhtu läksime Hannulaga ja Kaiaga Agnesele külla pitsat sööma, sest mingil põhjusel ei olnud Hannula veel Agnese kodus sees käinud. Nagu sellisel puhul ikka, istusime nende pitsadega õues seni kuni oli aeg ära minna ja avastasime, et "Oi, Hannula pole ju ikka kordagi toas käinud vaatamas!". Kuna kiire oli ainult minul, Hannulal ja Kaial, läksime muidugi korraks veel tuppa, kus keegi meist tegi lahkelt Agnesele uue ilusa kleidi osas komplimendi. Selle peale läks Agnes muidugi mucho särama ja teatas "Oodake, mul on veel!!!" ja hakkas tegema moedemmi. Tõi siis rõõmsa naeratusega teise kleidi välja, kui Hannula kiljatas vägagi emotsionaalselt "Iuuuuuu!!!!! Mis SEE veel on!?". Ma veel mõtlesin, et ma ei tea, täitsa okei kleit on ju...Aga Hannula jätkas oma kisa ja vehkis samal ajal seljakotiga. Selgus, et sel ajal, kui me õues pitsat sõime, oli üks ilgelt suur nälkjas otsustanud Hannula koduloomaks hakata. Selgus ka see, et Hannula ei olnud sellest loomast siiski väga vaimustuses ning talle nunnu nime andmise ja kojuviimise asemel tuututas "Kes ta ära viib!? Palun viige keegi ta ära!". Agnes oli lahkelt valmis viima, aga!! enne oli vaja uurida, kellega on tegu. Sest targa nohikuna teadis ta, et üks versioon selliseid on ohtlikud ja tuleb ära killida ning teine versioon on sõbralikud ja vajalikud.

Nõnda me siis olime seal, mina otsisin paremat valgust pildistamiseks ja Agnes guugeldas, kellega täpsemalt tegu on, neid tegevusi saatmas Hannula natuke paanikas "Mida te pildistate seal!?? Viige ta minema!!" :D.

Selgus, et see tegelane on suur seatigu ja kõigile nüüd teadmiseks, et ta on vägagi hea ja sõbralik ja aias vajalik! Ma ei tea, kust nad nüüd järsku välja ilmusid, sest ma muidu pole neid Tartu linnatänavatel väga näinud, aga peale selle konkreetse isendi tuli meile Karlova tänavatel veel üks vastu. Ju neile ka siis meeldib seal :)

Muidu on laadna: timmin oma jooksuvormi, et valmis olla erinevateks võistlusteks. Pikad jooksud tehtud, lõigutrennid tehtud ja olingi nädalavahetusel valmis Eesti Meistrivõistlusteks orienteerumise sprinditeates, kus sain näidata oma hetke parimat vormi:

A mis sa unes nägid?

Ühel õhtul paar päeva tagasi käisin ma teatris - vahelduse mõttes niimoodi viisakalt riides ja puha. Kingad ja värki. No ja nagu mul ikka nende plaanidega läheb, olin  ma pärast teatrit juba sujuvalt hiljaks jäänud sõpradega kokku saama, nii et koju riideid ja jalanõusid vahetama ma igatahes ei jõudnud. Ja OMG, kui pika maa kõndimine nende kontsakestega nõnda ebamugav ei oleks, siis ma käiks vist iga õhtu kingadega ja viisakate riietega väljas. Reaalselt, ma pole ammu nii palju komplimente saanud! Mitmetelt inimestelt. Tõi kohe tükiks ajaks naeratuse näole! Mille see pull veel mulle tükiks ajaks tõi, on talla erinevate lihaste korralik valu. Pikk kümnesammuline jalutuskäik hommikul voodist wc'sse oli ikka väga meeleolukas - ma pole ikka ammu olnud tnii eadlik nii paljudest erinevatest lihastest mu jalatallas. Selgus, et veel mitmeks päevaks jätkus neid uusi huvitavaid tundmusi, mida iga samm pakkus :D. Naised, kes te iga päev kontsakingadega käite - te tugevad!!

Täiesti teisel teemal: kas te ikka teadsite kõik, kui mõnus on käia teiste kodudes talgutöid tegemas? Ma olen see suvi seda kuidagi erakordselt palju nautinud - nõnda mõnus on päeva lõpuks sutsu väsinult oma silmaga näha tehtud töö tulemust. Viimane selline töö küll ei olnud nüüd just max lvl väsitav, aga see-eest oli äraütlemata laadna ja tore tsill. Nimelt anti mulle ülesandeks muru ära niita ja seda muru ei olnud just eriti vähe. Reaalselt 2,5h tiksusin murutraktoriga, vaheldumisi kaasas üks ja siis teine vennapoeg; kuna selgus, et neile meeldib Nublut kuulata, möödus suur osa ajast selliselt, et minul üks ja väiksel hõumil teine kõrvaklapp ning kõrvale arutasime filosoofilisi küsimusi stiilis "Mis värvi on Nublu juuksed?" ja mida tähendab "Dengi-dengi-dengi". Kuidagi eriti laadna oli ja pärast oli mucho uhke vaadata suurt välja värskelt niidetud muruga. Ülimõnus!

Et see värk siin oleks täiesti kaootiline: ma näen megatihti unenägusid. Igasuguseid ja vägagi värvikaid ja tundmusterikkaid. Nii häid kui halbu kui ka lihtsalt veidraid. Nii. Ja nagu igal normaalsel tudengil, on ka minul arvutis hunnik tab'e lahti, kui on parajasti mingisugune töö kirjutamisel. Lihtsalt siin on see väike probleem, et ühe töökese kirjutamine on sutsu veninud ja selliselt on ka need tab'id vaikselt igapäevaselt kaasa jäänud tiksuma eraldi aknas. No ja siis ma nägin nüüd sellist hirmuunenägu, et arvuti oli kõik need tab'id kinni pannud, kuna nii tehakse kõikide tab'idega, mis on üle 2 kuu avatud olnud ja millega ei ole midagi tehtud (eks ta mõistlik oleks, eksole...). Ja neid kuidagi taastada ka ei saa. Alguses oli "oioioioioiii", aga siis leppisin unes selle värgiga. Umbes et ah mis seal ikka - ju siis ei olnudki piisavalt vajalikud asjad. Ja siis, pauhti, ärkasin üles. Läksin arvutisse ja vahiiii üllatust, kõik tab'id alles. Veits kiusatus oli kõik need lihtsalt kinni panna, sest ma olin juba leppinud sellega, et need on lännu, aga otsustasin siiski vaadata, mida ma 2 kuud tagasi vajalikuks ja asjalikuks pidasin (sest ilmselgelt ma olin praeguseks juba unustanud, mis seal täpselt on). Selgus, et tõesti olid väga vajalikud ja asjalikud asjad ja nüüdseks on nad kõik ilusti sobivalt talletatud, et õigel hetkel nende juurde naasta. Veidralt puhas ja heas mõttes tühi tunne on nüüd, kus lahti on korraga ainult 3 tab'i. Umbes nagu külmkapis oleks inventuuri ära teinud. Või lõpuks ometi oleks koti lahti pakkinud, mis pärast reisi kuu aega oma korda juba ootanud on. Selline hea tunne.

Aga, actually, oli siis nagu vä?

See suvi on mul au olnud sattuda mitmetesse erinevatesse maakohtadesse ja on olnud imeline võimalus anda oma kustumatu panus suurepärase talgulisena - kõik tööd saavad tehtud otsekui võluväel! Nii et kui kellelgi on veel mingi töö tegemata, siis ilmselgelt mina olen see õige! Siin üks tõestusmaterjal, kui suurepärane talguline ma täpselt olen - ilmsegelt best ever, sest näha on, et kõik tööd saavad tehtud:

Tihedas parimate talguliste rebimises jäi teisele kohale see väike sõber, kes oli enne söögijagamist juba toidujärjekorras oma lusikaga valmis:

Tegelt sai veidi nalja kah. Lapsed mängisid hoolega palli, kuni üks neist otsustas, et on aeg ikka eriti hea tutakas sellele pallile virutada ja vaadata, mis saab. Sai see, et pall lendas üle maja ja maandus efektse kaarega täpselt keset lauda, mis oli üleni kaetud erinevate nõudega. Õnneks sattusin ma täpselt õigel ajal õiges kohas olema ja ei jäänudki ilma vaatepildist, kuidas kõik lusikad-kahvlid-topsid pilla-palla laiali lendasid põõsastesse ja mujale! Seesama koer sattus ka õigel ajal õiges kohas olema ja ei jäänud kauaks passima: haaras lusika hambusse ja pistis plehku :D

Õhtul lõkke ääres vestlesime igasugustel erinevatel teemadel ja ma päris täpselt ei mäletagi, mis meil otseselt jutuks oli, aga mingi asja peale, mida ma ütlesin pahvatas üks teismeline noormees ülimalt üllatunud häälega "Oooot! Sul nagu actually oli life kunagi vä!??". Ja ta küsis seda täpselt sellise häälega, mis absoluutselt välistab, et mul praegu mingisugunegi laiff oleks ja seab suure kahtluse alla, et mul seda üldse kunagi olnud on. Ei osanudki kohe midagi selle peale vastata talle. Ma kahjuks ei suutnud enda muiet varjata - muidu oleks võinud täiega tõsiselt selgitada talle, et ei, ei olnud. Ja mida see üleüldse tähendab? Mis kriteeriumitele peab vastama, et oleks äksualli laiff olnud ja et see ka praegu oleks? Nii keeruline!

Et keegi enam niimoodi küsida ei saaks, läksime otsima, kas kuskil äkki on äksualli laiffi ja jõudsime välja rappa, millelaadset mina igatahes varem näinud ei ole. Laudteesid ma olen ikka siin-ja-seal näinud ja raudteesid ka, aga et rauast laudtee nüüd rappa oleks veetud, on küll minu jaoks midagi väga uut. Ma alguses mõtlesin, et mingi ajutine värk, et ju paarikümne meetri pärast on ikka puulaudadest tee, aga paar kilomeetrit hiljem mööda neid metallist munarestitaolisi asju kõndides sain aru, et sealkandis selliselt käibki see värk. Kui ma õigesti aru sain, on tegemist ainukese omataolisega Eestis ning taaskasutusse on seekord läinud vana lennuvälja kate. No vat siis.

Et veidrused ei lõppeks, leidsin ma hiljem õhtupoole ringijalutades ja telefoniga pläterdades terve hunniku tigusid. Mitte nagu selliseid casual aiatigusid, vaid ikka korralikke lahmaate. Üks suurem kui teine! Kus selle värgi ots ja äär!? Ühest tüübist tegin pilti ka ja et ikka arusaadavam oleks, viskasin oma edeva bussikaardikese talle kõrvale:

Viimasel ajal on mingi koertebuum mu tutvusringkonnas. Uusi sõpru aina tekib-ja-tekib juurde. Näiteks tatsas mulle esmaspäeval tööl vastu selline nunnukene, kellel on absoluutselt taevasinised silmad:

Ja pühapäeval tutvusin sellise uue sõbrannaga, keda ma olen siiani peamiselt ainult magamas näinud. Raudselt teeskleb magamist, sest ta lihtsalt ei viitsi minuga mängida :D

Ja noh. Tegelt tal on veel üks hõumi - nad nimelt ärraivisid kahekesi Tartusse:

Muidu läheb edukalt nagu ikka. Üks ilus päev otsustas üks väike kivikene maanteel, et hüppaks õige mu nunnu auto esiaknakesse. Mõeldud-tehtud ja nii kaunistaski edaspidi mu esiakent imeline täke ja kaunis mõra. Suurepärane! Milline kunstiline lahendus! No igatahes selgus, et see võib nüüd kaunis olla küll, aga mitte just mucho turvaline, nii et seadsin oma sammukesed Carglassi. Nendega varasem kogemus on mul täpselt selline, et Tartus oli täiega tore, Pärnus oli täiega mittetore. Nii et fifty-sixty. Selgus, et Tartus on nad ikka oma endises headuses ja teeninduse kvaliteet absoluutselt super! Kiire töö, mõistlik hind ja autovõtmeid mulle ulatades ütles teenindaja naeratusega "Me täitsime teil klaasipesuvedelikuga ka ära - see on teile tasuta ja kuulub teenuse juurde!". No vat kui nunnu! Läksin kohe naeratus näol sealt minema :)

Ja mis veel toob naeratust näole, on see, kui inimesed on siiralt rõõmsad erakordselt lambiste asjade üle. Ükspäev käisime Maarja-Liis Ilusa kontserdil Ööbikuoru Villa õuel ja pärast seda viskasid Hemminki ja ta ema mu ühte maakodusse ühele PhD kaitsmise peole ära. Tee läks üha väiksemaks ja väiksemaks ja nemad üha rohkem elevile ja ärevile ühteaegu. Kuni üks hetk teatas Hemmi ema "ISSAND!!!! Siin on nii ilus...lohk!!!". Kontsert ise oli muidu imeliselt ilus - mulle tõeliselt-tõeliselt meeldib tema hääl ja need laulud. Muuhulgas oli tal väga võimas backstage. Nimelt läksin mina üks hetk WC'd otsima ja teadsin enam-vähem kus see asuda võiks. Tee peal vaatasin, et oi näe, järjekord nii kaugele välja ja hakkasin peaaegu juba küsima "Kas see siin on järjekord?", kui sain aru, et see siin on hoopis Maarja-Liis Ilus, kes ootab oma 2 minuti pärast algavat esinemist.

Laadna lebo

See pilt võtab üsna hästi nädalavahetuse kokku. Jäin rahule küll, jah! Kusjuures vahelduse mõttes oli seekord tegemist fämiliivendiga ja ma päris ausalt öeldes ei mäletagi, millal me viimati niimoodi midagi koos tegime. Suure tõenäosusega oli selleks minu magistrilõpetamine kolm aastat tagasi. Kokku saame ikka ja värki, aga et mitu päeva kuskil koos aega veedaksime ja tsilliksime...vat seda pole küll ammu olnud. Nii et ega ma seal basseinis päris üksi ei tuianudki - seni, kuni mina oma proseccoklaasiga ringi hulpisin, oli vend oma tavapärases elemendis, ehk tegi sporti (me polegi ammu ühtegi sõbrapilti teinud vat kui ilus nüüd siis seekord):

Kui juba perepiltideks läks, siis teine suurepärane sõbrapildike on õega:

Ühel hetkel otsustasid väiksed sugulased, et kolivad lauas minu kõrvale istuma. Nii ma seal istusin siis: minu paremal käel kaheksa-aastane ja vasakul käel kuue-aastane; kusjuures mõnda aega ma lausa ei raatsinud arutelusse sekkuda, sest nõnda huvitav oli kuulata. Nimelt üks väike filosoof päris teiselt aru "Aga miks sa vanasti arvasid, et lõpmatus üks hetk ikkagi lõppeb ära?". Ja teine vaeseke pidi siis põhjendama...Mina sama vanalt ilmselt arutlesin sugulasega selle üle, kas aiast leitud tigu saab ikkagi tühja teokotta ümberlokeerida või ei saa (selgus, et ei saa). Muuhulgas sain ma sellelt väiksemalt "linnade põletamise" kaardimängus lootusetult pähe. Aga kui ei vea õnnemängus, siis veab...doominos? No igatahes korvas minu suure kaotusvalu tema siiras lõkerdav naer, kui ma järjekordselt kirusin, et mul selline ikaldus käes on. Ja oleks siis veel ühe korra kaotanud. Ei, kolm korda järjest ikka!

See kõik oleks juba absoluutselt piisav olnud, et teha kokku suurepärase nädalavahetuse. Aga üks hetk otsustas keegi, et meil on vaja minna mingisse kohta. Mina muidugi täpselt aru ei saanud, kuhu meil nüüd minek on, aga ega väga vahet ka ei olnud - seltskond ju tore! Isegi, kui olime mingi asja piletid juba ära ostnud ja sisse läinud, ei taipanud ma päristäpselt, kuhu me tulime. Aga siis! Haa! Väravast anti minu lemmikasi (kaart) ja ma teatasin õele kohe vaimustusega, et ommmmmmg, siin on põdrad, sead, karud ja lasteloomaaed!! Ilmselgelt jackpot. Mina näiteks ei olnud varem mitte kunagi näinud ilvesebeebisid ja ma võin öelda, et nad on äraütlemata armsad!

See koht, kus loomadele pai võis teha (jep, selgus, et karule ei võigi pai teha...), ei valmistanud ka kohe üldse mitte pettumust. Seal oli nimelt üks erakordselt entusiastlik kitsepätakas. Siuke teistest väiksem ja ulme energiaga lasi parkour'i. Selgus, et see tegelane oli plehku pistnud sealt, kus ta tegelikult olema pidi ja oli teiste kitsede juurde tsillima tulnud, sest seal on palju lõbusam. Hooldajad ei saanud teda eriti kätte ka, sest et parkour. Isegi, kui teised läksid kuskile natuke eemale sööma, keksis see ülirõõmsalt täie turboga võimsate hüpetega ühe palgi pealt teise peale ja üle erinevate takistuste. Täiega lahe tüüp: üldse ei kottinud, mida temalt oodatakse või mida tegema peab - lihtsalt nautis!

Mõni vähe rahulikum eksemplar tuli pai ka küsima:

Huhh, nii mõnus oli fämiliga selliselt veitsa puhata :). Peaks mingi igasuvise värgi sellest tegema.

Lõpetuseks paar pilti sellest, mis juhtub siis, kui julget pealehakkamist on rohkem, kui mõistust:

Lambaaaad vol2!!

Midagi kasu ka sellest värgist siin! Mõni võib-olla mäletab, et ma maikuus tuututasin, et OMG lambad nii nunnud, aga mul pole ühtegi ja kus ma nüüd pai saaks teha, eksole. Läksid ainult mõned hetked mööda, kui armas Tuule-Mall kirjutas mulle, et kuulõ, tule lähme maale! Ma tahtsin sinna nagunii minna (sest seal on alati nii-nii tore ja mõnus), aga alates umbest eelmisest aastast on tema maakodus uus vinge addition: lambad! Ja seal oli lambabeebisid ka!

Ega ma kaks korda kutsuda ei lasknud. Tõmbasin kohe kõned peale, yo, ja järgmine päev lendasin laivi! Või noh...arvata oli, et nii lebolt ikka ei lähe. Helistasin siis Tuulele ja hakkasime järjest otsima, millal meil mõni ühine vaba päev on. Selgus, et juba enam-vähem kaks kuud hiljem ongi sobiv hetkekene. Mul oli muidugi kohe suur mure, et ega ometi beebid selle ajaga juba täitsa täiskasvanuks ei saa, aga Tuule arvas, et vast ikka nii kähku asjad ei käi ja ma jäin rahuliku südamega ootama juulikuud.

Kohalejõudes selgus tõsiasi, et kõikidel (kaasaarvatud minul) on vaja tsipakene tööd teha. Nõnda me siis istusime seal maakodus: kõik kolm eraldi kohtades oma arvutikesega. Kuna ma sain kõige kiiremini valmis, oli vaja endale mingi tore tegevus leida. Toas vedelev kitarr sobis selleks suurepäraselt! Ja no...nii poppi kontserti pole ma veel kitarriga andnud - jõudsin vaid ühe lookese ära mängida ja leelotada, kui see lambakari juba kuskilt nurga tagant välja ukerdas (nagu päris lambakari, mitte Tuule ja Egert). Ja nad reaalselt tulidki kuulama. Tulid seisid nii lähedale, kui said ja jäid sinna observeerima. Laulsin neile siis nii nagu oskasin ja minu suureks rõõmuks nad ei läinudki kuskile minema. Ühel hetkel ilmusid isegi Tuule ja Egert välja ja isegi nemad ei jooksnud laulmist kuuldes minema. Such win, much success!

Hiljem otsustas üks väike armas lambake, et ta usaldab mind piisavalt, et tulla pai küsima. Ommmmmg, ta oli nii nunnu :)

Lisaks oli neil oma hõumi, kes juhatas õigesse kohta, kui vaja:

Juba sellest kõigest + ülimalt toredast ajast mõnusate inimeste seltsis oleks piisanud, aga selgus, et there's-more! Nimelt kes veel ei tea, siis mul on kukeseentega umbestäpselt selline seis, et kui ma neid otsima lähen, siis nad lähevad lihtsalt peitu ära. Nagu päriselt. Kõik teised, kellega koos seenele lähen, tulevad tavaliselt suurte ämbritäitega tagasi ja mina leian heal juhul 20 seent. Sedagi ikka väga heal juhul. See aga ei takista mind üha uuesti ja uuesti proovimast! Läksime Tuulega jalutama ja ma optimistlikult haarasin ämbri ja noad kaasa. Hiljem selgus, et õigesti tegin! Reaalselt, ma pole mitte kunagi nii palju kukeseeni metsast leidnud. Minu all-time rekord oli see kohe kindlasti! Kolmveerand tundi jalutasime ja sellise ämbritäiega saime tagasi tulla. Ilmselgelt olin max rahul ja ei suutnud ära uskuda, kuidas siis nüüd ometigi niimoodi!

Nalja sai kah. Ca tunnike pärast seenekorjamist jalutasin ma rahulikult üksi ringi ja laterdasin telefoniga. Läksin mööda teed tagasi sinnapoole, kust me just seentega olime tulnud. Ja vat seda ma küll ei osanud oodata! Tee peal oli SITAJUNN! Nagu päris. Lambist metsa sees pisikesel autoteel täiesti tee peal. Niimoodi keset sõidurada või nii. Hunnik paberit oli ka. Kes teeb nii !??? Läinud siis kaks sammu metsa või midagi. Äkki keegi sai pahaseks, et me tema eest seened ära korjasime...vat ei tea. Igatahes läksin ma kähku-kähku sealt minema, sest mine tea, milleks selline inimene veel võimeline on. Ja muidugi ootasin elevusega, et majas teistele rääkida, mis isepärase leiu otsa ma veel sattusin.

Muidu läheb mul ikka edukalt - üks päev näiteks proovisin soola soolatopsi juurde kallata. Läks nagu ikka: