Minu ülesanne oli siis paak täis tankida, autole roheline kaart hankida ja rehvirõhk paika timmida. Skoor oli umbestäpselt kolmest üks. Napilt enne laevaleminekut tõime ära rohelise kaardi, rehvirõhuga läks nii nagu läks ja üks hetk laevajärjekorras avastasin ma järsku "Oiiiijummeeel...tankimine on küll nüüd tegemata jäänud...". Lisaks muidugi üritasime me Tallinnas toidupoes ära käia, aga sellega läks ka nagu ikka. Tee peal proovisime veel laevale check-in'i teha, aga see feilis. Isiklik sekretär Janika proovis mulle teel sadamasse reisikindlustust ka teha (kuna mul endal polnud midagi kaasas, millega netis maksta saaksin), aga ka see andis ainult veateateid. Igati edukas algus, nagu ikka! Vähemalt olime me juba tervelt 10 min enne check-in'i lõppu sadamas, nii et kõik klappis suurepäraselt ja tunne oli hea. Sest me olime kõik ilusti kohal, arvutit polnud kellelgi kaasas ja ilmateade lubas kõike ilusat. Mis sa veel reisilt tahad, eksole.
Laeval selgus, et erinevalt teistest oli Janika siiski valmistunud (mina tegelikult valmistusin ka: sobranna.postimees.ee soovitas 7 ilusat kohta Soomes, kus häid instapilte saada! Ja tegelikult oli ka Piia küsinud sõbranna käest soovitusi. Meelis oli lihtsalt ilus). Nimelt oli ta leidnud mingi kaardi, kus olid olemas kõik Soome rahvuspargid. Tuli lihtsalt üks nende seast välja valida ja kohale sõita. Pisikese otsimise peale leidsin ka mina kaardi, mis on nüüd minu uus täielik lemmik! Nagu. Ma ei oska oma vaimustust sõnadesse panna isegi. Nad on tervest Soomest teinud orienteerumiskaardi!! Ma nägin selleteemalisi postitusi FB's millalgi ja kõik olid megavaimustuses, aga ma siis vist ei tajunud, mis ma ise sellega pihta saaksin hakata, nii et ei süvenenud nii täpselt. Aga nüüd! OMG. Oeh. Reaalselt. Terve Soome oli järsku valla kõikide oma teedega, mäekestega, kaljunukikestega. Teised pidid terve järgneva pooltunni ja esimese matka pooltunni kuulama, kuidas see on ikka niiniiniii vinge. Lisaks oli sellele kaardile detailse täpsusega märgitud kõik rahvuspargi lõkkekohad, veevõtukohad, kuivkäimlad, varjualused, telkimiskohad jne. Nii et kombineerides Janika kaarti ja minu kaarti leidsimegi lebo variandi, kuhu esimesel õhtul telkima minna. Jõudsime kohale lausa nii vara, et seni, kuni osad inimesed (Piia ja Meelis) asjalikud olid, said teised (mina ja Janika) minna lustima. Ehk jooksutrenni.
Oli see vast alles rada - korralik Jukola võistluse tunne tuli peale. Endamisi veel mõtlesin, et kui siin trenni teeks, vat kus siis oleks alles Soomes võistlustel liikuda. Ülejärgmine hommik, kui me rahulikult pannkooke nosisime, sain aru, kui hea trennikoha otsa ma kogemata koperdasin. Nimelt silkas üks hetk megakiire hooga üks naine mööda meie kämpaplatsilt. Kuna ma viimastel aastatel olen vähe rohkem ennast orienteerumise tippspordiga kursis hoidnud, tundsin ma kohe ära, et tegemist on Soome ühe parima orienteerujaga, kes ühtlasi kuulub maailma tippu. Nii et põhimõtteliselt kuna mina tegin ka ühe korra seal trenni (5 km), kus proffid, siis ilmselgelt järgmise aasta Jukola läheb mul suurepäraselt. Mis sellest, et ma samal ajal kolmandat pannkooki rohke moosiga sõin, kui teised pikka trenni tegid.
Esimese õhtu kämpakohta pikalt ei hakkanud valima - leppisime sellega:
Kerge miinus oli muidugi see, et see sattus olema vägagi täpselt matkaraja kõrval. Umbes niimoodi, et Janika telk oli pooleldi matkaraja peal. See tähendas otseloomulikult seda, et kell 7 hakkas tramburai pihta ning hommikusöök möödus sujuvalt iga natukese aja tagant järjekordsele seltskonnale "Hei!" või "Moi!" öeldes. Seega oli ilmselge, et relokeerumine tuleb teostada. Seni, kuni mina ja Janika poest vett ja muud tõime ja tee peal autos telefone laadisime (ilmselgelt polnud me väga valmistunud, et mitu ööd telkidega kuskil oleme; teine jackpot oli see, et mitte keegi polnud akupanka kaasa võtnud, sest nagunii oleme kuskil majakeses), kolisid Piia ja Meelis kogu meie tavaari 600 meetri kaugusele, kus oli võrdlemisi imeline kämpakohakene koos lõkkeplatsi, puude, laua ja imelise vaatega. Sobis küll!
Lebokunnid omas elemendis (Piia kokkab, nagu ikka):
Õhtul ei saanud muidugi üle ega ümbert, milline omg-wow-kui-ilus vaade oli meie armsast ajutisest kodukesest. Seda kaunist õhtuvalgust jätkus tundideks ning terve öö oli veel edasi selline ka kaunite värvidega Põhjamaa taevas. Lihtsalt istudki tükk-tükk aega ja imetled värvide mängu.
Meelis nizmo, ei saanud arugi, et pilti tehti:
Hommikul oli siis aeg nendeks pannkookideks, mida ma juba mainisin. Selle jaoks sai Meelisekene ülesandeks pähklid tükkideks lõikuda. No milline järjekindlus sellel noormehel on! Vähemalt kahemilline. Ükshaaval lõikus ta pähklikesi pooleks ja siis jälle pooleks, samal ajal porisedes ja torisedes, kui mõttetu ja ebavajalik ja ebaefektiivne töö see on. Kuna tema seda juba tegi, siis ei jäänud mul muud üle, kui muheledes kohvi juua.
Kui nüüd päris aus olla, siis õhtuhämaruses saabus lisaks meile sinna telkimisplatsile veel paar seltskonda ja nii me järgmine päev otsustasimegi, et äkki läheks kuskile mujale. Umbes, et pakime kiirelt kokku, sõidame paar tundi ja juba pärastlõunaks olemegi järgmises kohas kohal. Tee pealt haarame kuskilt kiirelt süüa ka ja laeme telefonide akud täis jne. Selgus, et see plaan feilis ikka korralikult. Umbes täpselt kell 19.30 õhtul olime me kuskil keset eimidagit ja telkimiskohti seal küll igatahes ei olnud. Lisaks hakkasid kuskil mingid koerad haukuma ja ma pole vist veel kunagi Janikat nii kiiresti jooksmas näinud. Igatahes oli seis veidi ikaldus. Sõitsime pool tunnikest sealt võssist välja, tõmbasime suvalisse parklasse ja intenzo guugeldamine hakkas pihta. Mina muidugi olin oma orienteerumiskaardiusku, nagu praeguseks juba arvata võib ja hakkasin suvalt selle peal sõrmega edasi tagasi sõitma. Kui see edu ei toonud, hakkasin ma erinevate järvede ümber sisse zuumima, et näha, kas on miskit või ei ole. Selgus, et poole tunni sõidu kaugusel midagi nagu oleks, aga täitsa lubada ka ei julge. Otsustasime igatahes sellele kohakesele võimaluse anda ja kui pool tundi hiljem parklasse maabusime, oli selge, et vat siia me jääme nüüd kohe kauemaks, kui lihtsalt üks öö! Kõik, mida tahta oskad, oli olemas! Mida aeg edasi, seda rohkem me tõdesime, et vat siia tahaks kohe uuesti tulla veel millalgi. Nii et kui keegi otsib suurepärast kohta, kuhu Soomes telkima minna, siis ma sheerin hea meelega koordinaate.
Täielik eraldatuse tunne oli, samas oli olemas varjualune, lõkkeplats, küttepuud, 100 meetri kaugusel kuivkäimla, 200 meetri kaugusel parkla, paar ujumisranda, lugematu arv purdeid lebotamiseks, pood 20 min autosõidu kaugusel ja vähemalt 6 imelist telkimiskohta 15 minuti jalutuskäigu kaugusel, kui see üks koht juhuslikult hõivatud peaks olema. Ja mis kõige mõnusam: rahvast oli ikka täiega vähe. Tundub, et see on mingi koht, mida ei reklaamita väga. Meile sobis hästi!
Puudelõhkumise süsteem oli muidugi midagi uut ja huvitavat. Vähemalt minu jaoks. Reaalselt paned selle puu mingite raamide vahele ja siis uhad vasaraga hea tutaka peale. Megakhuul, kõik saavad ennast tunda nagu superkangelane või vägilane või midagi ürgset. Kohe selline võimas tunne tuleb sellist vasarat kätte haarates (kuigi olgem ausad: ühe käega hoides hakkas ikka suht kiirelt käes värisema).
Telk üleval, vasarad leitud, lõkkepuud olemas, esimene kiire ujumistiir tehtud ja õhtu oligi käes. Ainult et kõik olid kuskile kadunud. Mel ja Janika rääkisid kuskil telefonidega ja Piia oli ka teadmata suunas uitama läinud. Veidi otsimist ja leidsingi ta järvekaldalt koerteraamatut lugemas (me kõik oleme ka nüüd väga hästi kursis, kuidas täpselt peab ikkagi koera õpetama, et ta õigesti pissil käiks, high-five viskaks ja õhtul unelaulu laulaks). Idüll, mis muud. Kui need sääsed ka nüüd vähe tagasihoidlikumad oleks.
Järgmiseks päevaks olin ma obvioosselt oma kaardikese abil jälle kokku pannud matkaringikese, mis ei valmistanud kohe üldsemitte pettumust:
Okeiokei, tegelt ei pidanud sealt kiviseinast üles ronima, aga juba see oli päris lahe, et laudteega matkarada nõnda järve pealt läks. Ühest järjekordsest kämpakohast läbi jalutades sain ma aru, kui naiivne ma ikka olen. Piia tuli vetsust välja, kui Mel talle megasõbralikult teatas "Piia, siin saab ilusti paljajalu käia küll, võid jalanõud ära võtta!". Selgus, et Piia hammustas asja vähe kiiremini läbi ja küsis kohe vastu "Mis sa leidsid klaasikillu või?". Leidis jah.
Raja peal ilmnes tõsiasi, et kohti päikse nautimiseks on selle järve peal miljon - vali ainult sobiv välja. Hiljem selgus, et valisime Meelisega ebasobiva siiski. Kõva pool tundi sai lebotada, kui kasekesed juba varju peale heitsid. See oli ühtlasi ka täpselt see hetk, kui Piia meiega liituda üritas - tuligi täpselt õigeks ajaks :D
Tükk aega kogusime hoogu, et teha see kuueminutine jalutuskäik edasi sobivasse kohta. Lausa nii tükk aega, et ma oleks viimaseid kiirekesi püüdes purde otsas kõõludes napilt sisse kukkunud. Vat kus siis oleks nad alles naerda saanud. Õnneks ma seda rõõmu neile seekord siiski ei pakkunud.
Hommikul kell 3, kui kõik jutud olid Janikaga lõpuks räägitud, oli telgiuksest selline idülliline vaatepilt. Ilmselgelt vahtisin veel 10 min seda lihtsalt omaette mõtiskledes. Korra kaalusin isegi, et ei panegi ust kinni, aga siis tuletas üks sääseke mulle viisakalt meelde, et "Pane vast ikka...". Ja peab tunnistama, et ega hommikul silmi avades ka vaatepilt halvem polnud.
Kuna siiani oli nii edukalt nende matkadega läinud, panin entusiastlikult ka järgmisele päevale marsruudikese kokku. Väidetavalt (guugeldamise põhjal) põhiliste matkaradade alale, mis seal läheduses oli. Ootasime kohe huviga! Kuna näitas ka mitut telkimisplatsi, siis tahtsime muidugi näha, millest me ilma jäime. Kõigepealt loomulikult sattusime kogemata mööda (või läbi...) kõndima kellegi hoovist, kus olid puurides erinevad suured koerad. Ilmselgelt Janika lemmikkoht. Piia vestles ka kutsukestega paar sõna, aga üldiselt üritasime sealt kiiresti-kiiresti minema saada. Pärast seda demonstreerisin oma suurepäraseid orienteerumisoskusi ja eksisime üks kuni mitu korda ära. No ei klappinud see kaart seal just eriti hästi...Kui jälle paika saime, jõudsime välja esimesele telkimisplatsile, mis kaardilt ok tundus. Selgus, et see ei tundunud ok mitte ainult meile, vaid ka mõnele tuhandele lapsele. Selgus, et aasta suurim skautide kokkutulek oli just täpselt sel ajal ja selles kohas. Kogemata sattusime me täpselt selle kõige keskele. Küll sai seal mängida petanque'i, harjutada vibulaskmist, lahendada roomamisülesandeid, voltida igasuguseid asju jne. You name it, they got it. Ma lapsena oleks ikka väga tahtnud sellises laagris käia. Aga praegu ei tundunud see just päris see idülliline rahulik puhkus, nii et pärast kahte minutit teavitas Piia (igaks juhuks 4 korda) "Nele...palun vii meid siit minema!" ja kiire hääletuse tulemusel otsustasime, et oma telki me siia siiski ümber ei koli. Mulle pakkus see kõik muidugi palju nalja ja meenutas jällegi suurte orienteerumisvõistluste telklaid. Kohvikud, matkapoed, jäätiseputkad - kõik oli olemas. Kasutasime siis meiegi võimalust veidi ringi observeerida:
Ühe korra olin loll ka. Metsas oli mingi järjekordne fun-värk neil ja mulle öeldi juba "Moi!", kui ma vastasin "Hello!" ja nad said aru, et ma pole nende evendi külaline. Kui ma oleks natukenegi teinud näo, et ma kuulun sinna, oleks ma ka saanud suure mullikese sees mööda järve kulgeda. Marukahju! Järgmine kord peab veidi targem olema.
Tee pealt kukeseened õhtusöögiks korjatud, oligi aeg kodupoole tagasi suunduda. Mulli sees seal küll sõita ei saanud, aga lebotamiseks olid idealnod tingimused. Pmst suur osa reisist möödus seekord selliselt:
Sõbrapilt Meelisega kah:
Et me puhkus sarnaneks ka natuke rikaste ja ilusate ja kuulsate omadega, oli programmis jooga eratreeneriga, taustaks õhtune päike ning järv. Max lvl oli see, kuidas Meelis terve selle värgi viis läbi malbe ja rahuliku häälega "Nii, nüüd puudutame põlvega nina...väga hästi tuleb teil välja! Tublid olete!". Täiesti professionaal ei lase ennast üldse matsidest klientidest häirida.
Õhtuks oli aeg teha matkarajalt leitud kukeseentest mõnus söögikene. Kuna me endiselt ei olnud valmistunud päris selliseks reisiks, oli selle aja peale muidugi priimusegaas juba otsa saanud. Alternatiiviideid tuli pähe päris mitmeid, aga võitjaks osutus kombinatsioon minu autos leiduvast gaasist (selgus, et ma olin kunagi ühe lambi jaoks selle ostnud) ja Janika kateloki lõkkesse toppimisest.
Üks hetk jalutasime rahulikult ringi, kui sattusime kogemata peale millelegi väga privaatsele:
No päris seda poleks küll siit rahulikust metsast ootanud. Kes siis niimoodi nüüd...ja veel nõnda avalikult...(okei-okei, tegelt olid need Piia ja Meelis, kes otsustasid üksteisele massaaži teha. Kujutan ette, et kui keegi sel ajal me lõkkeplatsile sattus, läks ta kohe sama teed kiirelt minema ka).
Et kõik teaksid, kui tublid ja organiseeritud me oleme, siis tagasiteel jõudsime sadamasse lausa 16 min enne check-in sulgemist! Lebooooooo. Tuju oli ka nõnda hea, sest selliselt ilma plaanideta ja ilma sahmimiseta puhkas kuidagi eriti mõnusalt välja :)
Tartussejõudes läksin kohe muidugi oma max-lvl lemmikule külla:
