Eile olin mina Piretil ja Dagnyl külas. Kahjuks juhtus niipidi, et ma jäin täitsa haigeks (best ever külaline, ma tean). Tšikid hoolitsesid mu eest muidugi suurepäraselt, tõid lausa ingverit ja sidrunit ja apelsini ja puha! Piret läks veel hoolitsemisega nii hoogu, et kui ta nägi, et mul on ninaalune nuuskamisest täitsa katki, hakkas ta uurima, kas mul oleks mingit kreemi vaja. Ma teatasin selle peale, et mul on endal kotis sobiv asi täitsa olemas. Enne, kui ma jõudsin ise sinna poole kummardada, hüppas abivalmis Piret krapsakalt tugitoolist püsti ja asus mu kotis ringi surfama. Esimesena pakkus ta muidugi Asepti, siis ühte päiksekreemi, siis teist päiksekreemi (ise seejuures siiralt imestades, miks mul praegusel ajal päiksekreem kotis on; ja veel kaks tükki) kuni jõudis õige purgikeseni. Nõiasalvi purgikeseni!
No nii vaimustuses millestki, nagu need kaks sellest nõiasalvist olid, pole ma ammu kedagi näinud! Lugenud hoolega, et tegemist on "elujõusalviga", pistis Piret teadmata suunas plehku ja ilmus kohe tagasi mini-luuaga ja selle suure koonusekujulise kübaraga, millega Aasias riisikorjajad ringi kõnnivad. Juurde haaras laua pealt väikse trummikese ning hakkas ülientusiastlikult jalalt jalale tammudes ja trummi tagudes elujõutantsu tantsima. Et ikka täiskombo oleks koos selle salviga! Mul on väga kahju, et ta seda filmida ei lubanud, aga ma võin kinnitada, et see tants töötas täiesti eesmärgipäraselt! Kõhulihased krampis ja naerust pisarad voolamas, tundsin ma ennast vägagi elujõuliselt! Ma räägin, mucho hästi hoolitsesid nad mu eest :)!
Olgu öeldud, et see salv töötas ka megahästi!
17.3.19
Such science, much learning
Ma olen põhimõtteliselt nüüd staar! Minust räägiti loengus! Kohe päris pikalt arutati! Autogramme jagan järgmine kolmapäev kaubamaja ees.
Ja kõigile muidugi teadmiseks, et ilmselgelt (p-väärtuse olulisuse nivool 0.46) sööb Merli süstemaatiliselt teiste eest koguaeg kõik kommid ära!!! Mitte midagi ei ole siin juhuslik!
Ja kõigile muidugi teadmiseks, et ilmselgelt (p-väärtuse olulisuse nivool 0.46) sööb Merli süstemaatiliselt teiste eest koguaeg kõik kommid ära!!! Mitte midagi ei ole siin juhuslik!
10.3.19
Talverõõmud vol2
Nagu ka mõningatel eelmistel aastatel, asusime ka seekord Pirruga Kesk-Euroopa poole bussikesega teele, et mõned kiiremad vastlaliud mäest alla teha. Varustus oli mul muidugi suurepärane: sokke pole, püksid katki, jopet pole, kiiver katki jne. Ilmselgelt olin aastaid juba edasi lükkanud varustuse täiendamist. Jope valisin loomulikult sellise, et ikka korralik pühademuna mäe peal välja näha, kiiver sai igati edev (värviks "matte ice", mille Piret hiljem sujuvalt sassi ajas ja seletas, et Nelel on "flat cappuccino" värvi kiiver), sokkide osas lootsin orienteerumissokkide peale ja pükste jaoks võtsin kaasa niidi ja nõela. Noh, umbes et bussis on ju 30h aega seda parandada ja üldse jõuab kohale ju üks õhtu enne mäeleminekut jne.
Loomulikult, lõpuks kui oli 15 minutit mäeleminekuni aega, siis ma avastasin, et mul ju püksid vabsee lõhki jalgevahelt ja see pisiasi õmblemisevärk on nüüd küll sutsu meelest läinud. Mis seal ikka: paar krõbedamat sõna, sest niit ja nõel ei tahtnud omavahel sõbruneda, aga edasi läks nagu lennates! Küll on hea, et ma väiksena usinasti käsitöötunnis käisin. 7 min hiljem, kui püksid olid terved, olin ma enda üle ikka maruuhke. Lausa nii uhke, et see nõel jäi küll kus see ja teine. Hiljem mitu päeva veel otsisin, et ei tea huvitav küll, kuhu see nõel nüüd niimoodi ometigi kaduda sai. Reisi viimasel päeval asju kokku pannes leidsin selle muidugi Pireti voodist (ma voodite peal lappisin neid pükse). Lausa teki alt. Umbes täpselt nii hea toakaaslane olengi!
See aasta kuulusid varustusse ka suusad - nimelt olin ma otsustanud elus esimest korda mäesuusatamise ära proovida. Sõbrad olid ka megatoetavad muidugi. Läksime kõik koos tõstukitega mäetippu, valisime mulle välja suurepärase punase nõlva (kes ei tea, siis see on see keskmise raskusega) ja öeldi, et davai, pane nüüd suusad alla ja hakkame siis minema. Piret ja Laura-Gerli jäid muidugi õhinal seda tsirkust vaatama ja filmima. Noh et äkki näeb ikka korralikku kukerpallitamist või midagi. Ma küll käisin korra päris uhkelt laperdades kõhuli pikali, aga nad olid ikkagi väga-väga pettunud, sest ootasid ikka palju enamat. Mina muidugi pettunud ei olnud, et ma esimese laskumisega midagi ära ei murdnud. Küll aga olin ma oiiiiiii kui väsinud, reaalselt higi tilkus kulmudest. Siuke sport!
Kuna ma suuskadega nüüd ülemäära hullusti ei feilinud, tuli ometigi millegi muuga feilida. Ja selle ülesandega sain ma väga hästi hakkama! Sõidust väsinud, nagu ma olin, alustasin ma esialgu feilimist sellega, et jätsin oma mütsi sinna söögikohta, kus me lõunatasime (seda avastasin muidugi kõvasti hiljem, kui enam tagasi ei saanud minna). Jätkasin oma jada sellega, et ma suutsin mäest alla tulla vale tõstukiga. Miks ma üldse tõstukiga alla tulin? Sest ma enam ei jaksanud ja mõtlesin, et see on hea kiire kindel viis õigeks ajaks parklasse jõuda, kust kindlal ajal meie armas bussike meid hotelli tagasi viis. Sellises kohas see vale tõstukiga alla tulemine ei tähenda, et kand ja varvas ja 5 min pärast õiges kohas. Õnneks vedas ja sain kohe mingi bussikese peale ja hilinesin ainult 10 min. Tee peal veel mõtlesin, et äkki õnnestub ikka hotelli välja leida mingi buss...teades, kui palju see seltskond puid alla laob. Sellest mõttest ma ikkagi loobusin ja läksin astusin vastu oma saatusele: 4 päeva mõnitusi sel teemal, kuidas Nele orienteeruda ei oska :D.
Tagasiteel otsustasime Piretiga olla väga abivalmid ja rakendada oma loomulikku annet, aidates projekteerida ühele neiule kodu. Nimelt meil oli bussis üks tsikk, kellel oli teada maatüki kuju ja maja ruutmeetrid ning maja ise ootas veel välja mõtlemist. Meist viis rida tagapool oli olemas küll ka päris arhitekt, aga no...miks me Piretiga halvemad peaksime olema, eksole!? Joonistasime kõigest hingest ja megainnukalt ja täiega lahe nägi välja juba, aga siis avastas Piret, et oooooot, kus WC'd on? Jah...see pisidetail oli täitsa meelest läinud. Küll aga oli olemas vann keset tuba ja väga edev kamin ja talveaed. Hiljem millalgi, kui täitsa valmis oli, avastasime veel, et see teine pisidetail - välisuks - oli ka sutsu ununenud. Aga muidu oli väga vinge kodu!
Veitsa pildikesi ka. Kõigepealt loomulikult maailma kõige mugavamad reisijalanõud, millega sai kepselda läbi lume ja sahiseda mööda muru:
Pühademuna:
Kes ei tea, kuidas see lumelauatamine päris täpselt käib, siis vot niimoodi. Mõlemat jalga tavaliselt pole kinni vaja panna:
Mida me seal mäel tegelikult tegime? Ilmselgelt lebotasime ja püherdasime niisama:
Loomulikult, lõpuks kui oli 15 minutit mäeleminekuni aega, siis ma avastasin, et mul ju püksid vabsee lõhki jalgevahelt ja see pisiasi õmblemisevärk on nüüd küll sutsu meelest läinud. Mis seal ikka: paar krõbedamat sõna, sest niit ja nõel ei tahtnud omavahel sõbruneda, aga edasi läks nagu lennates! Küll on hea, et ma väiksena usinasti käsitöötunnis käisin. 7 min hiljem, kui püksid olid terved, olin ma enda üle ikka maruuhke. Lausa nii uhke, et see nõel jäi küll kus see ja teine. Hiljem mitu päeva veel otsisin, et ei tea huvitav küll, kuhu see nõel nüüd niimoodi ometigi kaduda sai. Reisi viimasel päeval asju kokku pannes leidsin selle muidugi Pireti voodist (ma voodite peal lappisin neid pükse). Lausa teki alt. Umbes täpselt nii hea toakaaslane olengi!
See aasta kuulusid varustusse ka suusad - nimelt olin ma otsustanud elus esimest korda mäesuusatamise ära proovida. Sõbrad olid ka megatoetavad muidugi. Läksime kõik koos tõstukitega mäetippu, valisime mulle välja suurepärase punase nõlva (kes ei tea, siis see on see keskmise raskusega) ja öeldi, et davai, pane nüüd suusad alla ja hakkame siis minema. Piret ja Laura-Gerli jäid muidugi õhinal seda tsirkust vaatama ja filmima. Noh et äkki näeb ikka korralikku kukerpallitamist või midagi. Ma küll käisin korra päris uhkelt laperdades kõhuli pikali, aga nad olid ikkagi väga-väga pettunud, sest ootasid ikka palju enamat. Mina muidugi pettunud ei olnud, et ma esimese laskumisega midagi ära ei murdnud. Küll aga olin ma oiiiiiii kui väsinud, reaalselt higi tilkus kulmudest. Siuke sport!
Kuna ma suuskadega nüüd ülemäära hullusti ei feilinud, tuli ometigi millegi muuga feilida. Ja selle ülesandega sain ma väga hästi hakkama! Sõidust väsinud, nagu ma olin, alustasin ma esialgu feilimist sellega, et jätsin oma mütsi sinna söögikohta, kus me lõunatasime (seda avastasin muidugi kõvasti hiljem, kui enam tagasi ei saanud minna). Jätkasin oma jada sellega, et ma suutsin mäest alla tulla vale tõstukiga. Miks ma üldse tõstukiga alla tulin? Sest ma enam ei jaksanud ja mõtlesin, et see on hea kiire kindel viis õigeks ajaks parklasse jõuda, kust kindlal ajal meie armas bussike meid hotelli tagasi viis. Sellises kohas see vale tõstukiga alla tulemine ei tähenda, et kand ja varvas ja 5 min pärast õiges kohas. Õnneks vedas ja sain kohe mingi bussikese peale ja hilinesin ainult 10 min. Tee peal veel mõtlesin, et äkki õnnestub ikka hotelli välja leida mingi buss...teades, kui palju see seltskond puid alla laob. Sellest mõttest ma ikkagi loobusin ja läksin astusin vastu oma saatusele: 4 päeva mõnitusi sel teemal, kuidas Nele orienteeruda ei oska :D.
Tagasiteel otsustasime Piretiga olla väga abivalmid ja rakendada oma loomulikku annet, aidates projekteerida ühele neiule kodu. Nimelt meil oli bussis üks tsikk, kellel oli teada maatüki kuju ja maja ruutmeetrid ning maja ise ootas veel välja mõtlemist. Meist viis rida tagapool oli olemas küll ka päris arhitekt, aga no...miks me Piretiga halvemad peaksime olema, eksole!? Joonistasime kõigest hingest ja megainnukalt ja täiega lahe nägi välja juba, aga siis avastas Piret, et oooooot, kus WC'd on? Jah...see pisidetail oli täitsa meelest läinud. Küll aga oli olemas vann keset tuba ja väga edev kamin ja talveaed. Hiljem millalgi, kui täitsa valmis oli, avastasime veel, et see teine pisidetail - välisuks - oli ka sutsu ununenud. Aga muidu oli väga vinge kodu!
Veitsa pildikesi ka. Kõigepealt loomulikult maailma kõige mugavamad reisijalanõud, millega sai kepselda läbi lume ja sahiseda mööda muru:
Piret oma tavalises elemendis:
Pühademuna:
Kes ei tea, kuidas see lumelauatamine päris täpselt käib, siis vot niimoodi. Mõlemat jalga tavaliselt pole kinni vaja panna:
Mida me seal mäel tegelikult tegime? Ilmselgelt lebotasime ja püherdasime niisama:
Subscribe to:
Posts (Atom)