Kõigepealt hakkas asi sellega, et rääkimata mingist Lätist, meil läks terve päev aega, et Tartust välja saada. Muudkui läksime ja läksime ja läksime ja lõpuks jõudsime Pärnusse välja (see "läksime ja läksime" kõlab lihtsalt - tegelt oli tee peal siuuuuuke äkšen: põrdad, kitsed, konnad, tiigrid), kus oli ka täiega vahva! Sai lehmadega mängida ja puha!
Teise päeva lõunaks olime ilusti täiega valmis, et nüüüüüd lähme Lätti, aga vot tee peal selgus, et autol on tagumine aken alt liimist lahti nõksa. Eks ikka. Loomulikult. Aga ei hullu midagi - selliseid asju on ennegi juhtunud. Hops-hops Pärnusse autoklaasiparandusse ja küll nad kohekohe kindlasti selle korda teevad! Või noh...vähemalt seda me naiivselt arvasime. Kui me sinna salongi häbelikult sisse marssisime, ütles onu meile "100 eurot, järgmine neljapäev". Pika jutu mees just ei olnud. Keeldusime viisakalt ja läksime alternatiive otsima. Veidi aega edasi oligi meil olemas diil, et 50€ ja hiljemalt homme, aga võimalusel samal päeval. Skoor! Nüüd aga oli vaja kuskil töllata nõksakene aega ja kui juba Pärnus olla, siis võib seda lebolt tuulisel rannal ka teha ju (eriti veel, et mul oli vaja mu uus õhuga täidetav fääntsu diivan ära katsetada):
Läks ainult tsiipake aega, kui juba helistati, et davai-tulge-nüüd. Raputasime juustest, raamatutest ja taskutest liiva välja ning asusime autoremondi poole teele. Sai juba rannas oldud kah! Ise mõtlesin, et davai, teevad poole tunniga ära ja saabki juba teele asuda. Noh...tegidki poole tunniga, ainult et selgus, et kohe ei tohi sõitma hakata - liim peab kuivama nõksa. Aga ei hullu. Saigi tööd teha ja ristsõnu lahendada (mina siis tegin seda viimast). Hanna tsillis kodukontoris tagapingil:
Ja ennäe imet, juba teise päeva õhtul asusimegi Läti poole teele! Tublid! Et aga liiga kiiresti nüüd ometigi kohale ei jõuaks, oli tee peal vaja peatuda ääretult olulisteks toiminguteks: nimelt sain ma Hellelt sünnipäevaks mullitaja ja otseloomulikult on meretuulega kaunid rannad parim koht selle katsetamiseks! Pealegi on Kabli üliilus!
Loomulikult oli meeletu kiusatus katsetada, kas ma ise ka ikka tuules lendu tõusen. Töötas täiega. Pmst lendasin 6,7 meetrit niimoodi ja maandusin siis potsti otse sipelgapoiste kõrvale. Elu on seiklus!
Hanna katsus muidugi ka, kas vesi on soe, aga 25 kraadi künnist see siiski ei ületanud, nii et jope jäi seekord selga ja ujumised lükkusid edasi järgmisse korda:
Ahjaa. Läti siis. Jah, teise päeva õhtuks me sinna jõudsimegi! Tee peal nägime veel Positivuse ettevalmistusi ja puha. Telkimiseks valisime välja ühe iluuuuuuusa mereäärse kohakese. Tundus lausa idülliline - pane ainult telk püsti, tee ilus lõkkeke, supp priimuse peale podisema ja valmiiiiis. Kui ainult see madrats okei oleks olnud...mingite halbade juhuste tõttu oli mulle kaasa sattunud minu tavapärase madratsi asemel selline versioon, kuhu oli massiivne auk sisse lõigatud. Avastasime selle muidugi pärast tükki aega pumpamist. Aga mis seal ikka - mäkaiveri teip parandab ju kõike! Teipisime nii et vähe ei ole: hea suuuuur latakas mitu kihti hõbedast teipi säras madratsi peal ilusti. Paraku selgus, et kõige vastu see siiski ei aita: jonnakas õhk punnitas ikka välja ja surus jõudsalt läbi liimi. Nii palju siis sellest madratsist. Vaade oli igatahes ilus ja hommikul tervitas meid idülliline tormituul koos hoovihmaga :D
