Eile oli Siim nõnda-nõnda tubli, et oli nõus minuga kaasa väiksele jooksuringile tulema. Et aga niisama jooksmine pole otseloomulikult sama võluv, kui imeline orienteerumine, pakkusin talle välja, et läheks õige orienteeruma koos ja puha. Ilm ilus ja värki. Spontaanne poiss, nagu Siim meil juba kord on, võttis idee kohe rõõmuga vastu ja küsis ainult, et kui pikad need rajad siis ikkagi täpselt on. Kopipasteerisin talle rajapikkused, mille peale Siim, kes on lisaks spontaansusele ka hirmus härg, teatas enesekindlalt "Pfffffft, need on kõik nii lühikesed. Võtame selle kõige pikema, selle teeme ka lebolt tunniga ära". Mina muigasin omaette ja lubasin talle, et linnulennult 8,7km pikkuse orienteerumisraja Vooremäe maagilistes metsades me kohe kindlasti tunniga ei läbi. Et aga näidata, mismoodi sellise raja läbimine täpselt ikkagi välja näeb, nõustusin muidugi kõige pikema valiku kasuks. Vaja mul ka nendest pekirullidest lahti saada ometigi.
Kes veel ei tea sellest, kui härg Siim on: juba 5 aastat kehtib meil kihlvedu, et ta jookseb kilomeetri alla 4 minuti (ei ole midagi keerulist, ma tean - aega võtab lihtsalt hirmuskaua). Terve õhtu ta seletas tookord, et ta jookseks kasvõi kohe praegu selle plätude ja ülikonnaga ära, aga mida pole veel, seda pole. Ootan endiselt huviga :D! Oma kihlveo auhinda ootan ka huviga.
Igatahes. Läksime meie siis kohale ja mis Siimul jalas on? Lühikesed püksid! Võsas ragistamiseks on ta jalga pannud lühikesed püksid. Eksole. Tavaliselt, kui ma lähen ujuma, siis ma panen ka kleidi selga. Või mägimatkaks varbavaheplätud. Siim ajas muidugi sujuvalt kõik minu kaela, et ma ju ei instrueerinud teda - nagu see tuleks üllatusena, et Vooremäel mets on. Ja nii see teekond läks - ikka mõnusalt silgates, meid saatmas mõnusad Siimu kommentaarid stiilis "Siin raiesmikul ei ole ju võimalik joosta!!!!!" või "******, mulle aitab sellest võsast!!!" või "Aaaaaaaaaaaaaaa, ******! See soo on ju põlvini!!!". Nii nunnu :D. Pärast 1h 45min ragistamist ja küngastest üles-alla jooksmist olime rõõmsalt finišis ja Siim teatas, et ikka ilgelt lebo oli. Ju järgmine kord peame siis lisaks kõige pikemale rajale paar kilomeetrit veel otsa jooksma. Siim, pane vaim valmis! Ja teised ka, kellel nüüd tekkis tunne, et niiiiii tore on ikka metsas joosta: vutt-vutt kaasa järgmine kord!
