Kõigile teile, kes te naersite mu üle, kui ma rääkisin, et võiks hunniku mune korraga keeta niimoodi, et laod nõudepesumasina mune täis ja max kraadide peal tööle (siin oli see). Haa! Vot kuulake nüüd!!!
Istusime täna õppimismaratonile väikest pausi tehes ja võikusid süües väljas muru peal, kui kursaõde rääkis meile oma kokakunstikatsetustest. Nimelt ta küpetas nõudepesumasinas lõhet! Ma teadsin, et see on võimalik!! Lihtsalt lõhele sidruniviilukesed ja maitseained peale, hops kogu asi fooliumisse (või toidukilesse??) ja nõudepesumasinasse ja läheb! Vot selle huumori peaks ise ka kodus ära proovima kunagi :D
9.4.15
Nohikute ringreis!
Reis, mille võib võtta kokku märksõnadega: aktiivne keelekümblus (neli erinevat keelt konstantselt), naeruteraapia (kõhulihased olid mitu päeva hiljem veel valusad), kari nohikuid (rahulikel hommikutel loeti/kirjutati teadusartikleid (okeiokei, ma lugesin Elu24 glamuuriuudiseid - teised olid tublid!!!)), tsirkuse suvepäevad (mul põlv on siiani sinine...). Ühesõnaga (või neljasõnaga): ilmselgelt olin igati rahul!
Muuhulgas sain lõpuks ometi ära katsetada GoPro, mida ma olen salamisi piilunud juba paar aastat :). Katsetuse tulemused siin:
7.4.15
"Läheme Lätti ka vä?"
Ehk ma käisin vahepeal korraks nädalakese Eestis. Vahetult enne seda oli vaja otseloomulikult iga päev kodutöö esitada, nii et ma ülemäära palju igasuguste plaanide tegemistega ei tegelenud, vaid süvenesin rõõmsalt R'is koodi kirjutamisele ja muule taolisele.
Üks hetk sadas Helen feissbukis platsi ja küsis "Lätti ka läheme vä?". Kuna ta on selline, kes küsib nagunii koguaeg lampi küsimusi stiilis "Lähme homme Tahitile vä?", siis ma ei hakkanud üldse süvenema ja kirjutasin niisama vastu ära "Ikka, jah, muidugi!". Ma muidugi mõtlesin, et ta ajas järjekordselt niisama kelbast. Selgus, et seekord siiski ei ajanud, nii et ma olin veidi üllatunud, kui mulle üks hetk teatati "Tavai, reede hommikul kell 8.45 võtame su peale!". Suurepärane!
Et tegemist oleks siiski fääntsu-fääntsu reisiga, oli vaja midagi üübervinget kaasa võtta. Sellekspuhuks marssisime poodi ja ostsime 9 kilo apelsine - noh, umbes et nagu ikka puudu ei tuleks või nii. Allahinnatud olid veel pealegi. Sellest laadungist pressis Helen hommikul suure hoolega 5 liitrit mahla kaasavõtmiseks. Kohe nii suure hoolega, et jäi veidi hiljaks väljasõiduga, aga mis seal ikka - isegi üllatavalt õigel ajal saime minema.
Esimeseks atraktsiooniks oli Escape-Room nimeline asi, millelaadset värki ma olen juba ammu tahtnud külastada. Meile omaselt jõudsime kohale stiilse kaheminutilise hilinemisega (kusjuures kohe esimese korraga leidsime õige koha üles) ja saime hakata ajusid ragistama ja ringi tuulama. Kes ei tea, siis escape-room on selline värk, kuhu lähed 2-4'kesi sisse, oled mingis kontekstis (meil oli punkrist põgenemine) ja pead sealt 60 minuti jooksul välja saama. Selle jaoks tuleb lahendada terve hunnik erinevaid ülesandeid, mis enamasti panevad proovile loogika (samal ajal anti raadiosaatja teel aeg-ajalt vihjeid). Siuke mõnus tunnikene nuputamist.
Muidugi esimese hooga olime me kõik nii kanad, et arvasime, et ainult üks ruum ongi ja üritasime täiega seal kõik ülesanded ära lahendada. Hiljem muidugi selgus, et see oli kõigest väike osa tervest ülesandest ja terve hunnik erinevaid peamurdmisi oli veel järgmises ruumis ootamas. Ma kõike siin päris kirjeldada ei taha, sest äkki keegi tahab ise proovima minna ja siis pole ju ometigi huvitav, kui kõik on ette teada. Lihtne ta igatahes polnud...või siis polnud meie piisavalt taibud...kuskil 2-3 minutit jäi igatahes puudu, et oleks kogu värgi ära lahendanud. Nii et väga-väga lähedale jõudsime. Nüüd on igatahes hammas verel ja tahaks mõnda muud escape-room'i proovida.
Nagu iga õige Läti-reis ikka, oli vaja Lidos söömas käia ja pärast seda avastada, mida huvitavat selle ümber aias pakkuda on. Selgus, et aial oli pakkuda meile teadmine, et Liina ei oska vabsee oma fotoka taimerit kasutada. Parim, millega ta hakkama sai, on see:
Pärast seda oli aeg vaadata, mis Jurmalas huvitavat on. Ja no...need majad!! Iga maja on nagu omaette väike lossikene oma tornide ja kuplitega. Tagasi pole nad seal küll igatahes hoidnud. Täitsa väärt koht ringi jalutamiseks. Isegi siis, kui on sellised sõbrad nagu mul, kes töllavad telefonidega:
Okei-okei, tegelikult olin mina esimene, kes kõne vastu võttis, aga mul olid jutud juba selleks ajaks räägitud, kui pilt tehti.
Igati muhe päev oli. Koju tagasi toodi mind alles kell 4.45 ja selle 20 tunni jooksul jõudis tõesti kõigest rääkida ja siiralt südamest naerda. Täpselt selline värk, millest ma Hollandis olles puudust olen tundnud, nii et täitsa oma koha peal oli see väike armas ühepäevatripp muheda seltskonnaga.
Üks hetk sadas Helen feissbukis platsi ja küsis "Lätti ka läheme vä?". Kuna ta on selline, kes küsib nagunii koguaeg lampi küsimusi stiilis "Lähme homme Tahitile vä?", siis ma ei hakkanud üldse süvenema ja kirjutasin niisama vastu ära "Ikka, jah, muidugi!". Ma muidugi mõtlesin, et ta ajas järjekordselt niisama kelbast. Selgus, et seekord siiski ei ajanud, nii et ma olin veidi üllatunud, kui mulle üks hetk teatati "Tavai, reede hommikul kell 8.45 võtame su peale!". Suurepärane!
Et tegemist oleks siiski fääntsu-fääntsu reisiga, oli vaja midagi üübervinget kaasa võtta. Sellekspuhuks marssisime poodi ja ostsime 9 kilo apelsine - noh, umbes et nagu ikka puudu ei tuleks või nii. Allahinnatud olid veel pealegi. Sellest laadungist pressis Helen hommikul suure hoolega 5 liitrit mahla kaasavõtmiseks. Kohe nii suure hoolega, et jäi veidi hiljaks väljasõiduga, aga mis seal ikka - isegi üllatavalt õigel ajal saime minema.
Esimeseks atraktsiooniks oli Escape-Room nimeline asi, millelaadset värki ma olen juba ammu tahtnud külastada. Meile omaselt jõudsime kohale stiilse kaheminutilise hilinemisega (kusjuures kohe esimese korraga leidsime õige koha üles) ja saime hakata ajusid ragistama ja ringi tuulama. Kes ei tea, siis escape-room on selline värk, kuhu lähed 2-4'kesi sisse, oled mingis kontekstis (meil oli punkrist põgenemine) ja pead sealt 60 minuti jooksul välja saama. Selle jaoks tuleb lahendada terve hunnik erinevaid ülesandeid, mis enamasti panevad proovile loogika (samal ajal anti raadiosaatja teel aeg-ajalt vihjeid). Siuke mõnus tunnikene nuputamist.
Muidugi esimese hooga olime me kõik nii kanad, et arvasime, et ainult üks ruum ongi ja üritasime täiega seal kõik ülesanded ära lahendada. Hiljem muidugi selgus, et see oli kõigest väike osa tervest ülesandest ja terve hunnik erinevaid peamurdmisi oli veel järgmises ruumis ootamas. Ma kõike siin päris kirjeldada ei taha, sest äkki keegi tahab ise proovima minna ja siis pole ju ometigi huvitav, kui kõik on ette teada. Lihtne ta igatahes polnud...või siis polnud meie piisavalt taibud...kuskil 2-3 minutit jäi igatahes puudu, et oleks kogu värgi ära lahendanud. Nii et väga-väga lähedale jõudsime. Nüüd on igatahes hammas verel ja tahaks mõnda muud escape-room'i proovida.
Nagu iga õige Läti-reis ikka, oli vaja Lidos söömas käia ja pärast seda avastada, mida huvitavat selle ümber aias pakkuda on. Selgus, et aial oli pakkuda meile teadmine, et Liina ei oska vabsee oma fotoka taimerit kasutada. Parim, millega ta hakkama sai, on see:
Pärast seda oli aeg vaadata, mis Jurmalas huvitavat on. Ja no...need majad!! Iga maja on nagu omaette väike lossikene oma tornide ja kuplitega. Tagasi pole nad seal küll igatahes hoidnud. Täitsa väärt koht ringi jalutamiseks. Isegi siis, kui on sellised sõbrad nagu mul, kes töllavad telefonidega:
Okei-okei, tegelikult olin mina esimene, kes kõne vastu võttis, aga mul olid jutud juba selleks ajaks räägitud, kui pilt tehti.
Igati muhe päev oli. Koju tagasi toodi mind alles kell 4.45 ja selle 20 tunni jooksul jõudis tõesti kõigest rääkida ja siiralt südamest naerda. Täpselt selline värk, millest ma Hollandis olles puudust olen tundnud, nii et täitsa oma koha peal oli see väike armas ühepäevatripp muheda seltskonnaga.
Subscribe to:
Posts (Atom)