Et te ikka teaksite, siis ma olen täiega kade kõikide nende peale, kes virmalisi nägid!! Jah.
Mis te arvate, mida mina nägin? Just, meeletus koguses erinevaid valemeid ja mudeleid. Suurepärane. Kindlasti olete kadedad! Nimelt mul oli kolmapäeval eksam ja nagu ikka, olin ma eelmise päeva rõõmsalt erinevate õppematerjalide seltsis veetnud ja nagu ikka, koosnesid mu unenäod tol ööl suures osas erinevatest vingetest statistilistest mudelitest. Võrdlemisi ebameeldiv oli iga natukese aja tagant selle peale üles ärgata, et ma ei leidnud unes ülesandele lahendit. Fui!
Järgmine päev oli igatahes eksam ja nagu sel puhul tavapärane on, oli klassiruumis ilusti täielik vaikus...kuni järsku sajatas Tycho poolsosinal "Shit-shit-shit-shit...shit-shit-shit!!!". Ilmselgelt läks väga edukalt tal :D.
20.3.15
13.3.15
Millal sa viimati midagi täiesti totakat tegid? Liiga ammu!?
Appi, kui geniaalne!!!!! Ma olen praegu nii vaimustuses - nii palju häid ideid!!
Teate kõik seda lastemängu (häh, lastemängu, ma mängisin eelmine suvi seda veel), mida nimetatakse osades kohtades trifaaks ja osades uka-ukaks, onju!? No igatahes - juba suvel sõbra maakodus mängides oli meil rõõmu laialt, aga ma polnud kunagi selle peale tulnud, et seda on ometigi sigalahe mängida IKEAs! Aga sellest pole hullu mitte kui midagi, vahel võib suurepäraseid ideid teistelt ka laenata! Ma ei saa tõesti aru, kuidas ma ise selle peale veel ei olnud tulnud...või äkki olen kah ja polnud parajasti inimesi, kes sellise huumoriga kaasa tuleksid...mine tea.
Igatahes. Hollandis mingid vennad otsustasid, et pulli peab saama ja peitusemängu peaks absoluutselt järgmisele levelile viima. Selleks puhuks kutsusid nad loomulikult KÕIK inimesed IKEAsse, et seal veeta suurepärane lõuna riiulite vahel, arvutitoolide taga või voodite all parimaid peidukohti otsides. Feissbukil on teadupoolest selliste asjade korraldamisel täielik võlujõud ja Utrechti üritusele (jaa, seda tehakse veel mitmes linnas korraga) on igatahes praegu juba 11 000 inimest rõõmsalt ättendima ennast märkinud - pole paha!!
Tõenäoliselt nii suure rahvamassiga kaotab see asi muidugi enda võlu (no kui reaalselt kõik IKEA osakonnad on üksteist otsivaid inimesi täis), aga idee ma kavatsen küll tulevikuks meelde jätta. Hoidke alt - kellega iganes ma suvel satun reisima kuskile, kus on IKEA, siis ma kavatsen seal teiega mõnusa trifaamängu teha!
Teate kõik seda lastemängu (häh, lastemängu, ma mängisin eelmine suvi seda veel), mida nimetatakse osades kohtades trifaaks ja osades uka-ukaks, onju!? No igatahes - juba suvel sõbra maakodus mängides oli meil rõõmu laialt, aga ma polnud kunagi selle peale tulnud, et seda on ometigi sigalahe mängida IKEAs! Aga sellest pole hullu mitte kui midagi, vahel võib suurepäraseid ideid teistelt ka laenata! Ma ei saa tõesti aru, kuidas ma ise selle peale veel ei olnud tulnud...või äkki olen kah ja polnud parajasti inimesi, kes sellise huumoriga kaasa tuleksid...mine tea.
Igatahes. Hollandis mingid vennad otsustasid, et pulli peab saama ja peitusemängu peaks absoluutselt järgmisele levelile viima. Selleks puhuks kutsusid nad loomulikult KÕIK inimesed IKEAsse, et seal veeta suurepärane lõuna riiulite vahel, arvutitoolide taga või voodite all parimaid peidukohti otsides. Feissbukil on teadupoolest selliste asjade korraldamisel täielik võlujõud ja Utrechti üritusele (jaa, seda tehakse veel mitmes linnas korraga) on igatahes praegu juba 11 000 inimest rõõmsalt ättendima ennast märkinud - pole paha!!
Tõenäoliselt nii suure rahvamassiga kaotab see asi muidugi enda võlu (no kui reaalselt kõik IKEA osakonnad on üksteist otsivaid inimesi täis), aga idee ma kavatsen küll tulevikuks meelde jätta. Hoidke alt - kellega iganes ma suvel satun reisima kuskile, kus on IKEA, siis ma kavatsen seal teiega mõnusa trifaamängu teha!
10.3.15
Pekki, no :D
Suurepäraselt läheb! Väga timm on kõik! Tahtsin saata meie korteri ainsale meesisikule whatsappis "Please don't hate me now, alright?" ja loomulikult autocorrect otsustas, et palju parem lause on "Please don't have me now, alright?". Tänks täiega, no, polnudki ammu mark olnud :D!
7.3.15
Siis, kui nohikud kalkulaatorite asemel midagi muud kätte võtsid
Lasergamingut olete kunagi tegemas käinud vä? Mina igatahes enne kolmapäeva ei olnud, nii et ootasin täiega elevusega. Kuna kooli ja sportliku tegevuse vahel oli paar tundi vaba aega, siis oli ometigi mõistlik seda aega kasutada kõhu korralikult täis söömiseks. Selle jaoks seadsime kõik koos rõõmsalt sammud (või noh...rattalenksud) Casa Confetti poole. See on siuke pilkupüüdev ühikas, mida ma kutsun pikselmajaks. Jäi mulle kohe esimesel päeval silma ja ma olin alati tahtnud näha, milline see edevuselaat seestpoolt välja näeb. Kuna selgus, et meil üks kursaõde elab seal ja kutsus kõik endale külla, siis nüüd see võimalus ka tekkis. Ei pidanud pettuma!
Kui kõhud ilusti täis söödud, oli aeg minna vaatama, mida sellel laserhuumorikohal meile pakkuda on. Kõigepealt oli muidugi mingi meeletu instruktaaživideo, milles ma päris kõigest nüüd küll aru ei saanud. Vähemalt nii palju sain aru, mismoodi need relvad töötavad, kuhu laskma peab ja et joosta ei tohi. No okei...
Viskasime endale uhked vestid selga ja päris edev tunne oli ausalt öeldes. Ees ja taga ja õla peal särasid uhkelt enda võistkonna värvi tulekesed (see oli arvuti poolt randoomselt valitud, kes mis võistkonnas on) ja et asi veel futuristlikum välja näeks, siis oli igal vestikesel loomulikult ekraan, mis teatas erinevat infot (näiteks seda, palju laskemoona alles on, kes sind parajasti maha kõmmutas või kelle sa ise pihta suutsid saada). Loomulikult, nagu õigele vestile kohane, siis ta ikka suhtles oma kandjaga ja ergutas teda erinevate väljenditega. Näiteks, kui keegi oli sulle pihta saanud, siis räuskas see värk kõva häälega "DON'T GIVE UP! DON'T GIVE UP!" ja kui ise olid mõne õnnestunud tabamuse teinud, siis teatas võidukalt "Well done!". Ei pea vist mainima, et täiega arvutimängus olemise tunne oli.
Igatahes. Arenaks oli siuke armas 600 ruutmeetri suurune erinevatest ruumidest ja varjumiskohtadest kokku ehitatud alakene, mis oli absoluutselt piisav. Eriti alguses, kui ma üldsemitte biiti ei jaganud ja üksi kuskile labürinti ära eksisin. Täiega pettumus oli, kui ma iga nurga tagant salakavalalt välja hiilides pidin jälle tõdema, et siin küll äkšenit ei käi. Hakkasin siis häälte järgi minema ja leidsin üles, kus kari nohikuid ringi jookseb ja täiega madistab. Hahaa! Bring it on! Muidugi esimese hooga sain ise kohe paar korda pihta, nagu arvata oli. Siis aga sain asja käppa ja nagu terminaator muiste silkasin ringi läbi tossu täis lastud koridoride, üle sillakeste ja mööda erinevatest varjumiseks tehtud pisikestest seinakestest - ise samal ajal vasakule ja paremale kõmmutades (ja loomulikult vasakult ja paremalt pihta saades). Nii hoolega jooksin ringi, et üks hetk põrkasime näiteks kursasaõega kokku ja meil on mõlemal sinikad nüüd (sellepärast ilmselt oli ka see jooksmine keelatud...ja ilmselt sellepärast ka, et varustust kaitsta). Üks hetk põrkasin seinaga ka kokku muidugi, väike valekalkulatsioon oli ilmselt õlaga. Pärast viieteistminutilist laserlahingut nägid kõik välja, nagu oleksid kümne kilomeetri jooksmises just enda rekordi teinud, nii et ilmselgelt ma ei olnud ainukene, kes vähe lennukama sammuga ringi silkas.
Adrenaliinilaks oli igatahes meeletu ja asi ei kaotanud oma võlu ka siis, kui meil paarkümmend minutit hiljem teine viieteistminutine lahing oli. Nii et soovitan igati!
Kui ma juba igakord kodust räägin: meil läks dušš katki! Me elame siin neljakesi: kolm tšikki ja üks kutt. See kutt kirjutas meile ühisvestlusesse, et dušš on katki ja ta ei oska parandada. Ma ei tea, kas selle peale, et ma kirjutasin kohe vastu "Ei tundunud midagi superkeerulist...kellelgi tööriistu on vä?" või millegi muu pärast, aga igatahes juba samal õhtul võttis ta selle asja juppideks lahti ja ülejärgmisel päeval (ehk täna) vahetas vajalikud osad välja ja nüüd on asi timm! Mina olen igatahes rahul :)! Koristamise kohapealt tegin ka teistele ettepaneku, et võiks mingi suurpuhastuselaadse asja ette võtta - minu suureks rõõmuks nõustusid nad sellega kohe hetkega, nii et esmaspäeva õhtul tuleb üks vinge koristustuur. Ootan juba!
4.3.15
Mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule...
Kodu-kodu-kodu. Ei pääse üle ega ümbert, eksole. Kuna seis oli lõpuks ikka täiesti lootusetu (ja kapitaalselt oli kopp ees sellest koduotsimisest), siis tuli läheneda nahaalsemalt ja küsida kõigilt, ega neil juhuslikult ei ole kuskil mingit väikest armsat nunnut tuba, mis ootab justtäpselt mind endale üüriliseks. Ja noh...lõpuks jätsin ma vist ikka väga armetu mulje, sest üks tüüp ütles, et ah, ta siis kolib kolmeks kuuks oma tüdruku juurde ja ma saan seniks tema toa. Vot sulle siis. Korter ise on muidugi vägagi karakteriga ja loominguline. Aga sellest kõigest hiljem, kõigepealt oli vaja ometigi kuidagi sinna kolida vanast kohast ja selleks puhuks rentisin ma tillukese mikrobussikese. Või noh...omastarust. Reaalsus oli loomulikult selline, et tillukesed tavasuuruses mikrobussikesed olid otsas ja nad andsid mulle reaalse lahmaadi - hea veel, et rekkaga ei pidanud sõitma hakkama. Ma alguses seda masinat nägin, siis vajus karp lahti - mul pole nii palju asjugi, millega seda ära täita. Isegi veerand kõigest ruumist ei suuda ma millegagi ära täita. Päriselt, seal sees oleks saanud hundirattaid visata.
Ja mis te arvate, kui vaimustuses ma oleks sellise asjaga manööverdamisest mööda tillukesi tänavaid? Mitte just ülemäära! Suht 50/50, kas rihib mõne nurga kuskilt veidi kriimuliseks-siiruviiruliseks. Nii et sellekspuhuks oli mul õnneks juba varem ettenägelikult kokku lepitud ühe toreda noormehega, et ta tuleb ja aitab mul kolida. Õnneks oli tal kogemusi ka suurte-suurte autodega sõitmisega - väitis, et ta on sellest veel lahmakamatega kolimas käinud sõpru. Sobis suurepäraselt mulle! Muideks, see lustikummut võtab ilgelt vähe kütust ka - sõitsime mingi 30 kilomeetrit ringi ja läksime siis tanklasse, et paak ilusti jälle täis panna. Tanklaonu ei üritanudki muiet tagasi hoida, kui ma oma 1,6 liitri eest kahte eurot maksma läksin.
Nii. Korterist. Asub ta sellisel edeval tänaval:
Ja on väga omapärane otseloomulikult: kõige maagilisem on vannituba/köök. Selline üli-ülimini ja täielik 2in1: põhimõtteliselt dušikabiin on pliidi ja külmkapi vahel. Võrdlemisi uus kontseptsioon minu jaoks aga kui nii, siis nii. Pesu pesemiseks tuleb ka edaspidi loominguline olla, sest pesumasinat meile ette nähtud ei ole. Saab huvitav olema! See-eest minu tuba on täiega muhe ja kodune: diivan, kõlarid ja hantlid ja näiteks sahtlitäis plokkflööte on ilusti olemas ja mida sa hing ikka rohkem ihkad, eksole (okei, flööte ma puutuda ei tohi). Aknast vaade sellele vahvale pargile on ka muidugi täielik boonus ja mis kõige magusam: TÄIESTI KESKLINN, wuhuu! Iseenesest muidugi kahju, et ma enam iga päev 20 kilomeetrit rattatrenni ei tee, et kooli ja koolist tagasi koju jõuda (jep, Tartu Rattarallit ma teie suureks kurvastuseks see aasta vist siiski ei võida), aga kõige muu osas on see asukoht ikka sigavinge: varasema 30 minuti asemel lähen nüüd 4 minutit kooli ja selle asemel, et 40 minutit vanalinna sõita, läheb nüüd 5 minutit.
Pealegi: nüüd ma saan iga päev ilusti campuses õppimas käia! Üleeile käisin ka - näiteks õppisin ma, et koolis on nii hea põrand, et kui jalgadega ühe korra lükata, saab arvutitooliga hea 5-6 meetrit edasi libiseda. Kui ma selle juba avastanud olin, siis rallisin ma muidugi 10 minutit järjest ennastunustavalt selle tooliga ringi. Seni, kuni teistel kopp ees oli.
Kui juba avastamiseks läks, siis eile avastasin ma, et kevad on saabunud! Silmad olid nagu tõllarattad ja suu vajus lahti, kui ma avastasin, millised "tulbiväljad" siin lambist kahe sõiduraja vahel on. Hiljem targemad neiud muidugi harisid mind, et krookus on selle lille nimi. Iga päev õpib ikka midagi uut! Maruvinge ja ilus oli igatahes, kuigi ma nägin seal pilte tehes ilmselt välja nagu ma näeks elus esimest korda lilli.
Mäletate, ma ükskord panin siia pildi ühest vingest tassist, mille peal on kirjas "a hot experience"? No täna hommikul ma igatahes olin juba pool seda tassi hommikuhelbeid täis kallanud, enne kui ma tähele panin wtf ma teen. Mis seal ikka - kallasin helbed edasi kaussi ja läks edasi uue hooga!
Ja mis te arvate, kui vaimustuses ma oleks sellise asjaga manööverdamisest mööda tillukesi tänavaid? Mitte just ülemäära! Suht 50/50, kas rihib mõne nurga kuskilt veidi kriimuliseks-siiruviiruliseks. Nii et sellekspuhuks oli mul õnneks juba varem ettenägelikult kokku lepitud ühe toreda noormehega, et ta tuleb ja aitab mul kolida. Õnneks oli tal kogemusi ka suurte-suurte autodega sõitmisega - väitis, et ta on sellest veel lahmakamatega kolimas käinud sõpru. Sobis suurepäraselt mulle! Muideks, see lustikummut võtab ilgelt vähe kütust ka - sõitsime mingi 30 kilomeetrit ringi ja läksime siis tanklasse, et paak ilusti jälle täis panna. Tanklaonu ei üritanudki muiet tagasi hoida, kui ma oma 1,6 liitri eest kahte eurot maksma läksin.
Nii. Korterist. Asub ta sellisel edeval tänaval:
Ja on väga omapärane otseloomulikult: kõige maagilisem on vannituba/köök. Selline üli-ülimini ja täielik 2in1: põhimõtteliselt dušikabiin on pliidi ja külmkapi vahel. Võrdlemisi uus kontseptsioon minu jaoks aga kui nii, siis nii. Pesu pesemiseks tuleb ka edaspidi loominguline olla, sest pesumasinat meile ette nähtud ei ole. Saab huvitav olema! See-eest minu tuba on täiega muhe ja kodune: diivan, kõlarid ja hantlid ja näiteks sahtlitäis plokkflööte on ilusti olemas ja mida sa hing ikka rohkem ihkad, eksole (okei, flööte ma puutuda ei tohi). Aknast vaade sellele vahvale pargile on ka muidugi täielik boonus ja mis kõige magusam: TÄIESTI KESKLINN, wuhuu! Iseenesest muidugi kahju, et ma enam iga päev 20 kilomeetrit rattatrenni ei tee, et kooli ja koolist tagasi koju jõuda (jep, Tartu Rattarallit ma teie suureks kurvastuseks see aasta vist siiski ei võida), aga kõige muu osas on see asukoht ikka sigavinge: varasema 30 minuti asemel lähen nüüd 4 minutit kooli ja selle asemel, et 40 minutit vanalinna sõita, läheb nüüd 5 minutit.
Pealegi: nüüd ma saan iga päev ilusti campuses õppimas käia! Üleeile käisin ka - näiteks õppisin ma, et koolis on nii hea põrand, et kui jalgadega ühe korra lükata, saab arvutitooliga hea 5-6 meetrit edasi libiseda. Kui ma selle juba avastanud olin, siis rallisin ma muidugi 10 minutit järjest ennastunustavalt selle tooliga ringi. Seni, kuni teistel kopp ees oli.
Kui juba avastamiseks läks, siis eile avastasin ma, et kevad on saabunud! Silmad olid nagu tõllarattad ja suu vajus lahti, kui ma avastasin, millised "tulbiväljad" siin lambist kahe sõiduraja vahel on. Hiljem targemad neiud muidugi harisid mind, et krookus on selle lille nimi. Iga päev õpib ikka midagi uut! Maruvinge ja ilus oli igatahes, kuigi ma nägin seal pilte tehes ilmselt välja nagu ma näeks elus esimest korda lilli.
Mäletate, ma ükskord panin siia pildi ühest vingest tassist, mille peal on kirjas "a hot experience"? No täna hommikul ma igatahes olin juba pool seda tassi hommikuhelbeid täis kallanud, enne kui ma tähele panin wtf ma teen. Mis seal ikka - kallasin helbed edasi kaussi ja läks edasi uue hooga!
Subscribe to:
Posts (Atom)