Hollandisse tagasi jõudsin ma igatahes "väga sujuvalt ja ilma probleemideta", nagu arvata võite. Olin juba lennujaamas pagasi ära andnud, kui vaatasin järsku, et telefon heliseb ja Dagny nimi särab uhkelt selle ekraanil. Ega see midagi ülemäära head just tõotada ei saanud, sest tema ja Pireti poolt olin ma pool tundi enne seda just ära tulnud ja vaevalt nad nii kiiresti minust puudust hakkasid tundma. Nagu arvata oli, olin ma midagi nende juurde maha unustanud. Näiteks koduvõtmed. Nii Tartu kodu, kui ka Hollandi kodu. Absoluutselt suurepärane! Õnneks Pirru ja Dagny olid seekord äraütlemata kiire reageerimisega, nii et lennuki peale läksin ma juba rõõmsalt koos võtmetega. Maandudes avastasin muidugi, et minu kohalik rongiga sõitmise kaart on Tartus jopetaskus ja need rongipiletid, mille eest ma koolist raha saan tagasi taotleda, on Tartus minu toas riiuli peal. Väga muidugi ei imestanud.
Järgmine hommik oli hirmusvahva - lumi oli maas! Tervelt kaks sentimeetrit, nii et rongid loomulikult suures osas ei sõitnud ja osad kursakaaslased ei jõudnudki sel päeval kooli. Mind see õnneks ei takistanud, sest ma liigun nagunii peaaegu ainult rattaga - sai jälle läbi lume kärutamise skille lihvida.
Igatahes. Koolielusse jälle natukene sisse elanud, oli aeg minna külla ühele teisele Eesti tšikile, Teresale, kes ka Utrechti endale mõneks ajaks koduks on valinud. Viisaka inimesena pakkus Teresa kohe, et teeb mulle süüa ja, no, millal ma enne söögile "ei" olen öelnud, eksole :). Seda huumorit, mis siis lahti läks! Uskuge või mitte, aga mina sain oma osaga söögitegemisest seekord suurepäraselt hakkama ja ei pannudki mune plahvatama ega kukleid kärssama ega midagi. Hoopis Teresa sai väga vahvalt kogu selle poolega hakkama :D. Kõigepealt! Haa! Kõigepealt suutis ta riisi kapitaalselt põhja kärsatada. Avastasime me selle umbes täpselt siis, kui ma küsisin "Kuule, kas sul keegi suitsetab kuskil siin lähedal?". Ma olin muidugi valmis riisi sellisel kujul ka sööma, aga Teresa otsustas, et söök võiks ikka korralik olla. Mis seal siis ikka, pani makaronid keema ja läks uue hooga! Ja siis juhtus midagi, mis on minu täielik klassika:
Hahaha :D. Ilmselgelt lõin ma kaks kätt kokku ja naersin nii, et pisarad voolasid. Teresa muidugi oli hämmingus ja ütles, et temaga pole kunagi sellist asja juhtunud, et makaronid kurnates kraanikaussi kukuksid. Ma siis selgitasin, et don't põe, mul on nad kukkunud kraanikaussi nii keedetult kui ka toorelt ja täitsa korduvalt. Korra mõtlesime, kas nüüd hakata tatart keetma, aga ikka ei hakkanud. Iseenesest oleks muidugi huvitav olnud, millega tatar üllatab, aga jätsime selle huumori järgmiseks korraks - sobisid need makaronid küll :). Mina jäin igatahes täiega rahule - miks ei peakski, pisarateni naer, hea söök ja ülimuhe seltskond!
Järgmine päev oli aeg liikuda külla Gretele den Haagi, et vaadata, mida sellel linnal pakkuda on. Selgus, et oli päris palju vinget pakkuda. Esimesel õhtul sattusime täiesti juhuslikult ühte pubisse sisse astuma täpselt sel hetkel, kui bänd astus lavale ja võttis pillid kätte - mida veel tahta, eksole. Tegemist oli muidugi meie jaoks täiesti tundmatu bändiga, aga kuna hääled olid neil head ja muusika ka siuke mõnus tempokas, tsillisime rõõmsalt lava ees ja õõtsusime kaasa lauludele. Ja siis! Pärast viimast laulu ütles see bändivend, et nüüd on aeg jämmimiseks - et kes tahab, saab publikust lavale minna ja niisama nendega koos muusikat teha (siuke hästi tilluke koht oli muidugi, mitte mingi suur kontserdisaal või midagi). Jämmisid seal siis natuke aega mingid vennad, kui ühe laulu poole pealt hüppas üks tüüp lavale ja hakkas kaasa laulma. Tundus kohe siuke kahtlane värk. Järgmise laulu laulis juba üksi ja...wow...see hääl ja esinemisstiil andsid märku, et päris esimest korda see vend nüüd küll mikrofoni kätte ei võtnud. Kuna ta tundus veel nii edev tüüp ka, siis ma olin suhteliselt kindel, et ta on kohalikust Superstaarisaate versioonist mingil ajahetkel läbi käinud. Natuke guugeldamist ja leidsingi üles: see poiss sellest videost leelotas meile paar laulu tol õhtul:
Järgmise päeva hommikukohv katusel päikse käes, väiksed jalutuskäigud pargis, Grete tehtud suuuurepärane hakklihakaste ja oligi aeg hakata jälle koolivärkidesse süvenema.
Ma tean, te olete kindlasti meeletult puudust tundnud matemaatikavalemitest, nii et lõpetuseks teile üks väike armas inverse-gamma distribution:
