Nagu igas postituses, ei pääse ka siin ilma matemaatikata. Nüüdseks on see kuidagi eriti loominguliseks veel läinud: slaide vaadates on selline tunne, nagu keegi oleks lihtsalt terve tähestiku sinna kokku viskanud ja nii pulli pärast igaks juhuks paar miinust, plussi ja muud toredat märki ka pannud, et rohkem matemaatika moodi välja näeks. No ja eile ma siin maadlesin järjekordselt Bernoulli või beeta või gamma või kes-seda-enam-mäletab mis jaotusega, kui järsku tuli kursuse whatsappi selline sõnum:
Tundub, et sellel armsal kursavennal oli ülesandeid lahendades kohe eriti lõbus hakkanud :D.
Et mingit vaheldust ka oleks pesemata nõudele ja matemaatikale, siis on aeg jutustada minu tänasest kakaofeilist. Kas sa oled kunagi mõelnud, et kui kakao on tassi sees, siis on seda kuidagi nõnda vähe, aga kui ta maha kukub, siis on seda kakaod järsku hirmus palju? Me igatahes ükskord aastaid tagasi arutlesime sellele teemal, kui Kaia Truffes terve tassitäie kuuma šokolaadi maha ajas. Nagu juhuste kokkusattumusel juhtus (ehk tops jäi masinast välja võttes mingi serva taha kinni), tegin ma täna korduskatse ja võin kinnitada: jah, endiselt jätkub pisikesest topsitäiest, et korralik latakas oleks seina peal ja suur kakaoloik maas. Nalja kui palju, eksole. Koristasin koos kursaõega selle huumori ära, võtsin oma kohvi kaasa ja läksin üles klassiruumi. Seal ma seletasin talle, kuidas minuga sellised asjad lihtsalt juhtuvad. Jõudsin talle ainult paar eredamat näidet ära rääkida, kui üks kursavend kogemata möödaminnes suutis mulle täpselt sellele käele sisse rammida, kus ma kohvitopsi hoidsin. No arvata on, et nüüd oli kohv maas ja minu pluusi peal. Vähem, kui viis minutit sellest hiljem, kui kakao igal pool oli! Täiesti uskumatu, no! Peab vist ikka sellise termostassiga hakkama koolis käima, kust mitte midagi maha tilgu, kui kallutada...
