Saab-saab, ikka saab!

Ma nüüd tulin natukeseks ajaks Hollandisse ja et veenduda, et ma ikka kindlasti kohale jõuan ja ilusti siia jään, tulid Siim, Kaia ja Annika mind autoga ära tooma. Nad muidugi olid natuke naiivsed ja ei arvestanud sellega, kuidas mul kõik viimased pikemate sõitude algused läinud on. Arvata on, et ka see suurepärane kohalerändamine muutus parajaks seikluseks ja pakkus huvitavaid väljakutseid. Nii et kui kellelgi teist oli mõttes minuga kunagi kuskile kaugemale sõita, siis mõelge enne ikka hoolega järele!

Aga. Kõigest täpsemalt! Reisi alapealkirjaks sai võrdlemisi kiiresti KÕIK-ON-KATKI, inspireeritult muidugi ühest vahvast hittvideost ja, nagu arvata võite, sellest, et kõik lihtsalt läks järjest katki. Ei jõudnud ühe asja katkiminemist äragi naerda, kui juba järgmine otsad andis.

Esimene murduja oli GPS, kes otsustas üks hetk Saksamaal Hansu koduhoovikeses, et ah-ma-ei-viitsi-enam ja lihtsalt lampi kaotas kõik vajalikud failid mälukaardilt ära. Püüdsin asja putitada, aga saavutasin umbestäpselt selle, et ta ei läinud üldse enam navigeerimisosasse sisse. Suurepärane! Ega minna oli ju ainult 800 km veel, mis see siis ikka ära ei ole, eksole. Ei viitsinud sellepärast pikemalt põdema hakata ja tundus loogiline, et kuna kaks päeva oli veel edasisõitmiseni aega, siis ju selle ajaga jõuab ikka korda saada selle vingerpussi.

Tegelikult ma veidi valetasin ka nüüd. Esimene langeja ei olnud mitte GPS, vaid hoopiski minu üsnagi uus spordikott, mille õlapael ragises juba Tartus enne uksest välja saamist koti küljest lahti :D. Mõtlesin, et ju parandan Hansu pool ära, aga kuna selle aja peale olid erinevad muud asjad juba katki, siis kellel see enam meeles oli, et mingi kott oli ka kuskil, mis tuli ära parandada - nii et nii ta nüüd on mul siin, katkisena.

Järgmisena suutis Kaia oma sõrmed ära lõhkuda, siis läks Siimu autol rehvil ventiil katki ja nii edasi. Kui ma teisi teavitasin, et no-stress, mul on vähemalt Euroopa Teede Atlas kaasas (sest ilmnes, et GPSi ikka ei saa korda), siis teatas Annika selle peale lihtsalt: "Tead, ma ei imestaks, kui sellel ka nüüd lehed välja kukuksid ja ära kaoksid!". Õnneks siiski ei kukkunud atlasel lehed välja ja ei kadunud kuskile, nii et ma sain rõõmsalt pastakaga teekonna peale joonistada (Siim muidugi naeris veel pikalt, et hea atlas sai valitud: selline, millel pool Saksamaad on ühe lehekülje peal) ja pärast seda, kui poisid autoga kell 8 hommikul olid mehaaniku juures ära käinud, saimegi teele asuda.

Teele me ei asunud alguses loomulikult kohe sinna, kuhu pidi, vaid esialgu ikka grillipeole kuskile Hansu sõbra tüdruku vanemate juurde. Ma ei saanud tollel hommikul aru ja ei taipa siiani, mis imeliku kella järgi need sakslased oma tegemisi seavad - millises maailmas see loogiline tundub, et grillimispeole minnakse hommikul kell 8 !?? Kas nad tõesti kohe üldsemitte magada ei taha? Pikalt selle üle arutledes põksusime siiski kohale ja see oli täiesti seda väärt :).

Üks hetk tuli siiski kõigile tsauki-tsauki öelda ja asuda üliretrolt kaarti lapates kohale sõitma. Lebo ots - mis see siis ära ei ole, ainult läbi terve Saksamaa sõita ja siis Amsterdami äärelinnast üks kindel aadressike üles leida. Ka minu enda suureks imestuseks läks kaardilugemine nõnda sujuvalt, et ainult ühes teeotsakesest panime mööda ja see viga sai ka paari minutiga korrigeeritud. Ülivinge! Täiega rahul. Aga mis te arvate, et nii lihtsalt saigi vä? Arvata on, et üks üllatus oli veel ootamas: nimelt oli Kaia ja Annika sõber, kelle pool me ööbima pidime, neile kogemata vale telefoninumbri andnud. No vahva. Internetti meil ka loomulikult ei olnud, et talt uuesti number küsida ja üleüldse hakkas öö vaikselt kätte jõudma. Mitu telefonikõnet hiljem saime kinnituse ka tõsiasjale, et ühelgi teisel tuttaval ka nende numbrit ei ole. Ei viitsinud sellega igatahes pikalt draamat teha ja tšikid koostasid tagaistmel juba graafiku, mis järjekorras me ühe võrdlemisi mitme korteriga maja uksi läbi hakkame koputama, et teada saada, milline neist see õige on.

Jõudsime kohale, parkisime ära ja seni, kuni mina jalanõusid jalga panin ja veitsa niisama võimlesin, jalutasid Kaia ja Annika juba ukse juurde vaatama, kas äkki on õige nimi kuskile kirjutatud. Seda igatahes polnud, aga kuna need kaks just sosinal ka omavahel ei räägi,  kostus meie suureks heameeleks üsna pea ühest aknast rõõmus "ANNIKAAAA!" ja me ei pidanudki seda ööd õues veetma. Vot. Nii lihtne oligi. Saab-saab, ikka saab!

Lõpetuseks paar pilti sellest, mida me tegime enne oma seiklust paari päevaga Saksamaal spordilaagris:

Loomulikult oli vaja käia Sächische Shweitz'is (või sausage-switch'is, nagu Siim seda kohta guugeldas), kus on see edev matkarada, mis algab nii nagu on ülemisel pildil ja jätkub nii nagu alumisel pildil (päris ausalt kohe tõstis ikka pulsi natuke üles küll vahepeal ja pani jala natukene värisema):

Ja kus vahepeal on nõnda uhked vaated:

Pärast maratonijooksmist käisime natuke kultuuri ka tsekkimas:

Armas rattamatkake, kus Annika oleks tahtnud tegelikult 30 km veel sõita, aga me teised olime natuke väsinud eelmise päeva ronimisest ja ei viitsinud:

Sain sõbraks Hansu papagoi Jack'iga:

Seniks, kuni ta mu kõrva üles leidis ja seda hammustas. Siimu sõrme oli ta selleks ajaks juba katki hammustanud loomulikult.

Selline kohaletulek oligi. Tundub, et ma peaks hakkama blogis eraldi kirjutistesarja pidama, mille nimeks saaks uhkelt panna reisi-alguse-feilid. No kohe mitte ei õnnestu kuidagi rahulikult ja sekeldusteta kuskile minna. Mitte, et mul nüüd otseselt selle vastu midagi oleks - eriti veel sellise seltskonnaga. Kõhulihased on siiani eneseiroonilistest naljadest valusad ja just seda mulle oligi kooliaasta alguseks vaja! (kes veel ei tea, siis eile hakkas mul uuesti kool pihta ja loodetavasti saab siit päris mõnda aega nüüd lugeda sellest, mitu lehekülge ma ikkagi täpselt raamatukogus lugesin, mitu uut valemit õppisin, millal tuleb kasutada ANOVA asemel ANCOVAt, milline on täpselt see õige valimi suurus ja kõik need muud ÜLIHUVITAVAD teemad!).

Hipi käis Tarzani seikluspargis

Ühel toredal päeval juunis, kui ma käisin Triinu ja Silviaga Tallinnas kuskil võsas orienteerumas, rääkisid need kaks naiivset tsikki välja, et neil on plaanis kunagi juulis minna Lätti vahva Tarzani seikluspargi võlusid nautima. Kümme minutit hiljem tegid nad veel järgmise vea ja viskasid nii muuseas jutu sees "Tule ka, kui tahad!". Hehe, ega mind kaks korda kutsuma ei pea, eksole. Ja nii nad olidki astunud ämbrisse ja sidunud ennast sellega, et suverõõmudest hipiks muutunud Nele ühel ilusal hetkel teatas "Davai, ma tulen ka!".

Kuna esimene öö mini-Läti-tripist algas minu pool ööbimisega, olin ma loomulikult ilusti valmistunud ja külalisteks valmis. See tähendas ilmselgelt seda, et ma olin suutnud endale organiseerida arstiaja täpselt selleks ajaks, kui nemad olid pool tundi jõudnud mul külas olla. Mis seal ikka - ju nad said ise ka söögitegemisega hakkama seni, kuni ma korraks ära käisin. Väga mõnus oli saabuda tagasi koju nii, et grillvorstid juba ootasid laual!

Kõht ilusti täis söödud ja seiklusteks valmis, läksime vaatama, mida on rodeopullil meile öelda. Oli öelda seda, et lendasime kõik kõige täiega sealt võrdlemisi kiirelt maha ja võitu igatahes ei tulnud. Nii et polnud mõtet pikalt passida ja oli aeg näidata, kus on Tartu popid ujumiskohad:

Ja öised söögikohad:

Järgmine hommik algas loomulikult meeldiva üllatusega: vesi oli seoses torutöödega terves majas kinni keeratud. Hästi! Suurepärane! Lausa imeline! ******! Ütleme nii, et parima vannitoale alternatiivi leidmise auhinna saavad seekord Triin ja Aare, kes otsustasid, et hambapesuks parim koht on keset tänavat, publikuks akendest välja vaatavad inimesed.

Algselt plaanitust paar tundi hiljem juba sõitsimegi Tartust välja (tavapärane, eksole) ja vurasime Tarzani seiklusparki - suvele omaselt sai loomulikult küllaga malbeid teeehitustöid nautida. Kes veel käinud ei ole selles vahvas pargikeses seiklemas ja turnimas, siis soovitan - umbõ vahva oli. Sai BMX'iga ja lumelauaga ja bobikelguga ja muude värkidega kuskil puude vahel mööda köiekesi ja trosse kimada - pole paha! Ja kui lihased veel piisavalt valusaks ei lähe selle rajaga, siis saab teha seda, mida mina edeva tüdrukuna tegema läksin: katapult! Enne sai veel loomulikult tehtud diil, et ma pean selle peal tehtud saama vähemalt 5 saltot. Alguses veidi feilisin ja ei saanud üldse vedama, aga see-eest lõpus ei saanud pidama:

Pärast seiklusparki algas päeva kõige seikluslikum osa: ööbimiskoha otsimine. Saatuslik viga tehti umbes-täpselt siis, kui lubati mul suvalisel ajahetkel öelda, millal pöörata. Nagu arvata võite, sattusime võrdlemisi kiiresti randoomsele metsateele, mis nägi ähvardavalt selline välja, nagu ta kohe-kohe lõppeks täiesti ära. Boonuseks veel konstantselt tee kõrvale paigutatud parkimist keelavad sildid (kesse kurat keset metsa neid toppis??). Just siis, kui ma kartsin, et kohekohe tehakse mulle terve mikrobussi seltskonna poolt paremhaagi-massaaž-otse-vastu-lõuga, oli päästev sildikene, mis juhatas imekauni telkimisplatsi juurde: mere ääres, päike loojumas, wc olemas, lõkkeplats olemas (ja isegi lõkkepuud) ja edevuse mõttes võike rannabaarikene ka. Mida veel tahta?

Kuna grillimisaparaati meil kaasas ei olnud, tuli kiiremas korras üles teha lõke. Selleks puhuks olid Tallinna inimesed otseloomulikult kaasa võtnud terve pudeli süütevedelikku. Silmapilkselt ristis Silvia mu ökohipiks, kui ta sai aru, et ma päriselt kavatsen lõkke saada põlema ilma süütevedeliku ja muu selliseta. Oh neid tallinlasi küll, no. Õnneks seekord õnnestus ja päris kiirelt olid meil olemas edevad söed, mille peal vorstikesi ja šašlõkki grillida. Seda, et söök sai tõeliselt maitsev, näitab tõsiasi, et lõkke kõrvale hommikusöögiks jäetud liha lasti öösel tuimalt tuuri. Tüübid sahmisid alguses sosistades meie telkide ümber ringi, siis haarasid kaasa valmisküpsetatud liha ja pistsid itsitades seitsme tuule poole plehku. Siuke seltskond. Võimas! Oleks nad veel teadnud, et kuskilt on võimalik ka Silvia tuliuued roosad karvased sussid tuuri lasta, oleksid nad seda ka kindlasti teinud.

Järgmine päev Eestisse tagasi jõudes tervitas meid kohe võrdlemisi huvitav vaatepilt: mingi vend oli nii härga täis, et sõitis autoga nõnda edevalt, et üks jalg oli aknast väljas (koos jalanõuga veel loomulikult). Ma ei saa aru, millises maailmas see veel mugav istumisasend olla saab!? Või haises tal tõesti jalg nii räigelt, et ise ka enam ei kannatanud välja? Kui temast mööda sõitsime, oli näha, et tüüp on veel eriti rahuloleva näoga ka. Selline mees ongi! Raudselt oli veel manuaalkäigukastiga auto ja siduri vajutamine on lihtsalt jobudele.