Kõik on nii lahked ümberringi

Näiteks eile, kui me sõudmas käisime ja mina väga pingsalt igale aerutõmbele keskendudes otse ette vahtsisin, sain ma Karmeni itsitamise järgi aru, et mingi jahikene on meile kõrvale sõitnud ja elab väga innukalt kaasa meie trennile. Tundus, et neil on võrdlemisi lõbus. Mõni hetk hiljem muutusid nad lõbusast veel lahkeks ka ja hakkasid järjest pakkuma "Võta võileib! Meil on kommi ka, ei taha vä?". Mhmh, eks ma ikka võtan võileiva paadi pealt, kui ma suudan juba kohapealseistes paadikese kõikuma ajada. Tänks!

Kui päeval oli ilusti trenni tehtud, võis õhtul ju ometigi niisama tsillida ja selleks puhuks sobis suurepäraselt Liisi imearmas rõdukene (siinkohal mainiks ära, et neil on ulmehuvitava ehitusega korter: wc'l on kaks ust, köögil on kolm ust ja enamikest tubadest ei ole võimalik kööki pääseda ilma, et ei läheks läbi ühe tüübi toa või wc):

Sattusime lausa nõnda jutuhoogu, et üks hetk oli kell saanud pool neli hommikul ja järsku hakkas väljas mingi imelik vuhin pihta. Alguses ma mõtlesin, et ju korraks on midagi ja siis lõppeb ära, aga ei lõppenud. Muudkui vuhises. Kuna uudishimu ületas laiskuse, ronis Liisi aknast välja kiikama ja ütles poolüllatunult "Keegi vist harjutab tuletantsu seal...". Selle peale hüppasin mina ka loomulikult püsti ja tõesti - nurga tagant sähvatasid aegajalt kiirelt tulekerad suure vuhina saatel ja kostus natuke kellegi juttu ka. Ilmselgelt oli sellist pulli vaja lähemalt tsekkima minna, nii et võtsime pleedikesed ümber ja läksime nagu väiksed muhvid läbi pimeda poolhirmsa koridorikese õue. Seal mingi tüüp vehkis oma tulekeradega ja kaks sõbrakest olid talle andunud publikuks. Kahjuks kustusid tal üsna täpselt siis kuulid ära, kui me kohale jõudsime ja šõu oligi läbi. Küll aga oli tüüp nii lahke, et lubas meile uue etenduse korraldada, kui me mõnel järgneval ööl soovime - ta justnimelt öösiti käibki oma huvitava hobiga tegelemas. Vot sulle siis.

Taasavastades, mida Tartul pakkuda on

Eile käisime Karmeniga seda jalkat vaatamas, mida kõik teised ka vaatasid ja kui kell 1 oli lõpuks vinge värav nähtud, mäng läbi ja aeg nagu koju magama minna, otsustasime me, et ilm on nõnda-nõnda ilus ja lausa patt oleks jätta keset linna väike öine jalutuskäigukene tegemata.

Nii me seadsime sammud raekojaplatsi suunas ja saime taaskord kohe muigega tõdeda, et Tartu ei ole kaotanud oma võlu ning öine konstante randoomsus on siiani täiesti alles: esimene asi, mis meile ette jäi, oli edev kiigukene, mis tuli otseloomulikult kohe järele proovida. Nagu väikestel lastel ikka, tekkis täiega hasart ja minu eesmärgiks sai kiige vastasserva ülemine ots varbaotsakesega ära puutuda. Täiega skoor - mul õnnestus seda teha niimoodi, et ma ei kukkunudki alla kuidagi!

Kui kiigutud sai juba täitsa piisavalt, oli aeg edasi kõndida ja jõudsime suure-suure indiaanitelgini, mille keegi mingil huvitaval põhjusel keset Rüütli tänavat püstitanud oli. Mis seal siis ikka - kui juba selline telk on hoolega üles pandud, tuleb ju sinna sisse põhupallidele istuma ka minna. Istusime seal ja pläterdasime suvalistest asjadest, kui järsku avastasime, et ümberkaudsed inimesed piiluvad samamoodi möödudes telgiuksest sisse ja arutavad omavahel "Ou, seal toimub midagi ju!". Mul tekkis hirmus kiusatus oodata, kuni keegi sisse ka astub ja siis talle pajatada lugusid sellest, kuidas ma paar nädalat tagasi kolisin kodust välja ja elangi nüüd seal keset kesklinna telgiga, aga keegi kahjuks nii kaugele ei jõudnud, et uksest sisse tulla ja uurida, mis värk on. Väike armas telgike ja Karmen sealt välja piilumas:

Kui hot-dog'id söödud ja võrdlemisi piisavalt juba kõnnitud, istusime lihtsalt pingi peale maha ja jäime jutustama, ümberkaudseid inimesi observeerima ja ootama, mis edasi toimuma hakkab. Toimus see, et üks noormees otsustas meie kõrvale pingile ennast mahutada ja pikalt vestelda maast ja ilmast - sellest, kuidas ta Kanadas puid langetab ja kuidas ta kohe-kohe pelmeene läheb sööma. Lubas veel meile ka tuua, aga sellised need mehed juba ükskord on. Muudkui lubavad, aga näe, pelmeene eikusagil. Ja nii me jutustasime omaette edasi, kuni üks hetk avastasime, et päike on otsustanud tõusta ja hommik on miskipärast kätte jõudnud. Oh seda idülli.

Lõpetuseks pilt sellest, millises ülimalt stiilses vannitoas ma laupäeval Gertrudi maal pesemas käisin (kujutasin juba elavalt ette, mis tunne oleks sinna esimest korda sattuda pimedas ja taskulambiga):

Hiirepoiss läks putru keetma...

...või kuskile mujale. Kes seda enam teab, mis idee tal täpselt oli, aga igatahes jooksis Siimul üks hetk rõduuksest hiirepoiss (või hiireneiu, ma täpsemalt ei küsitlenud) sisse ja pistis plehku. Poisid mõtlesid, et on hirmus kavalad ja toovad kassi sinna ja küll see hiire käppelt kätte saab. Hehe, lootku aga :D. Kass nuuskis veidi aega lootustandvalt ringi ja hakkas siis hoopis sääski taga ajama. Nii et see plaan jäi sinnapaika ja hiirepüüdmine jäi ootama paremaid mõtteid ja aega.

Üleeile, ehk hiire tuppatulekust kaks päeva hiljem, avastasime me Karmeniga pärast suurepärast sõudmistrenni, et pole umbes seitsesada aastat niisama juttu rääkinud ja otsustasime, et on aeg minna kuskile ja teha midagi. Nii et läksime Siimule külla ja asusime innukalt telekamänge mängima (sain Karmenilt rallis haledalt pähe, aga ma süüdistan selles ainult halba autovalikut otseloomulikult!) ja kaartidega tihisid koguma (sain kõigilt pähe - hea päev oli :D ). Mängisime seal siis ja jutustasime ja ma rääkisin parasjagu mingit stoorit, kui Karmenil pilk ühele kohale seisma jäi ja ta teatas üllatunult: "Kas seal on mingi hiir vä!?". Me Siimuga hüppasime kiirelt püsti, hõiskasime "Ohhh, skoor!!!! Kähku nüüd!" ja jooksime uksi kinni panema, et hiir samas toas püsiks. Karmen ei viitsinud ka pikalt hämmingus olla ja asus koos meiega rõduuksest ja külili pandud piljardilauast barrikaadi ehitama. Siuke elevus oli sees - nagu väiksed lapsed mängiks sõjamängu ja rajaks sujuva tiimitööna kaitsemüüre. Mõned sekundid veenmist ja hiirekene nõustus uksest jälle välja jooksma. Vinge oli!

Suvi tuli täie hooga

Siis kui ma siin ennast kogusin, et lõpuks ometi puhkusest kirjutada, hakkas pihta suvi (ja muuhulgas ka lõppes mul töö ära Tallinnas ja olen jälle armsas Tartukeses).

Suve juurde käivad muidugi erinevad vinged spordialad ja nendega koos otseloomulikult hüppepildid. Nii me otsustasimegi Hannulaga Soomes pärast võistlusi, et nüüd on aeg next-level hüppepildiks ja proovisime seda teha nii, et tema oli mul seljas ja ma hüppasin õigel ajal. Ei pea just Eesti kõige targem inimene olema, et ära arvata, kuidas see huumor lõppes (don't põe, Agnes, su telk jäi ilusti terveks :D ):

Seekord oli vähemalt nii palju mõistust, et me rohkem ei proovinud. Tegime järgmised hüppepildid eraldi ja Agnese telgist kaugemal :D

Kuidas ma kaks kuud kirjutasin sellest, kuidas mul nädal aega puhkust oli!

Kui nii siis nii. Järelikult tuleb teha lühikokkuvõte ja minna edasi:

Kui ma olin sekeldustest hoolimata lõpuks Kaia ja Tõnise juurde jõudnud, sain ma tervelt pool tundi, et käia duši all, teha kiire asjade ümberpakkimine ja jälle me olimegi teel. Sedapuhku siis Sevillasse, sest et sinna oli vaja ometigi minna. Tee peal kirusime hoolega Hispaania halba raadiolevi, mis vahel nagu oli, aga siis ikka ei olnud kah. Peamiselt oli siiski meeleolu loomas võluv sahina-raadio. Jõudnud Sevillasse, nautisin täiega sealset liiklust ja lootsin, et vast kuidagipidi õnnestub jõuda ilma vahejuhtumiteta kuskilegi parkimismajja. Selleks puhuks unustasin igasuguse pirtsakuse ja valisin kõige esimese parkimismaja, kuhu vähegi oli võimalik minna - huhh, läks õnneks seekord. No ja sealt edasi juba linna peale laiama:

Kui päev otsa oli edevasti ära laiatud, oli aeg õhtu lõpetada mäkiburkse süües ja selle kõrvale arutledes, mis nüüd siis edasi - sest teadupoolest olid Sevillas sellised pidustused, et kuskile ööbima polnud küll lootust saada. Aga pole probleemi! Kui Sevillasse ei saa jääda, ju tuleb siis kuskile mujale sõita. Nii et uuesti masinale hääled sisse ja sahinaraadio saatel Atlandi ookeani äärde. Jõudnud kauni pimedas-peaaegu-nähtava ookeani juurde, otsustasime, et on juba öö küll ja oleks äraütlemata asjakohane veidikene magada. Kuna meil ei olnud ei telki ega magamiskotte ega madratseid, ega põhimõtteliselt mittekuimidagi, tuli veidikene loominguline olla (seejuures auto oli meil nii pisikene, kui vähekenegi võimalik). Selline tunne oli, nagu üritaks keset suve niigi täis külmkappi kolme suure arbuusi jaoks ruumi teha. Tõstsime asju edasi-tagasi, kruvisime toole nii- ja naapidi, üritasime pagassi ära mahtuda ja tagaistet täiesti alla lasta ja no lõpuks leidsime mingi variandi, kuidas kolmekesi enam-vähem ära mahtuda ja autouksed ka veel kinni saada. Suurepärane! Paar tundi niimoodi mugavas asemekeses magatud, otsustas Tõnis, et aitab, tema enam ei viitsi. Saatis minu tagaistmele, istusi ise rooli ja hakkas muudkui aga sõitma. Kui ma ärkasin, olime me igatahes Portugalis ja kui me seal juba olime, oli ju ainuõige hakata hoolega turiste mängima:

Need pildid olid kõik tehtud ühe edeva mõisa õue peal. See mõis oli kohe nii ülivinge, et me vist matkasime põhimõtteliselt terve päeva selle suurtes aedades, maaalustes käikudes ja hoonetes ringi. Kui kunagi uuesti Portugali peaksin minema koos mingi seltskonnaga, siis sinna ma plaanin igatahes veel sattuda! 

Kuna me ei olnud väga huvitatud veel ühe öö autos veetmisest, guugeldas Kaia mäkis burksisöömise kõrvalt meile ööbimiskoha Lissaboni kesklinnas. Hinna järgi (15€ öö) kahtlustasime, et midagi väga uhket sealt küll ei saa, aga meie suureks õnneks eksisime täielikult. Ülinumps hostel: puhas, ilus, suurte vooditega, hommikusöök hinna sees, kohe saabumisel pakuti kohvi ja teed ja iga sammu eest ei pidanudki lisatasu maksma. Pöörfi! Kuna aga tegemist oli siiski backpacker'ite hosteliga ja meid oli ainult 3 tükki, pandi meie neljakohalisse tuppa veel üks tüüp ööbima. Saime Marco'ga kiirelt tuttavaks ja kutsusime endaga kaasa ülisuurde okeanaariumisse, kus ta ei saanud kohe mitte kuidagi naeru pidama, kui lind mulle pähe sittus (ise vahtisin samal ajal rõõmsalt pingviine. Õnneks see lind, kes huumorit tegi, oli siiski pingviinidest oluliselt väiksem). Oh jah, elu on selline. Minu suureks rõõmuks olid kraanid selles asutuses ilusti olemas ja siin on minu kaunis soeng vahetult pärast seda, kui olin sealt linnus*ta välja pesnud:

Siin-seal veel Portugalis erinevates kohtades turiste mängitud, otsustasime, et külastamist vajab ka mandri-Euroopa läänepoolseim punkt. Loomulikult ei läinud me sinna mööda tavalisi korralikke asfaltteid, vaid sattusime GPS'i järgi kuskile täieliku offroad'i variandi peale. Mul tekkis juba pänik, aga Tõnis vaatas, et saab-saab, ikka saab. Et auto kuskile aukudesse kinni ei jääks, hüppasime Kaiaga välja ja asusime Tõnist juhendama, milliseid kive mööda sõites kõige paremini kohale saab - ise seejuures juukseid sättides, sest et äkki keegi kuskilt juhtub pilti tegema siis, kui me üksi keset tühermaad oleme. Tuleb tõdeda, et Tõnis on päris osav juht! Kuskile kinni ei jäänud ja auto jäi ka terveks. Juhhei! Ja vaade oli kogu seda teekonda väärt:

Üks hetk igatahes otsustasime, et sai juba Portugalis tsillitud küll ja üleüldse on mõnel järgmine päev tööpäev. Nii et asusime tagasiteele sahinaraadio saatel - üks hetk olime jõudnud juba sinnamaale, kus panime raadio kinni ja kuulasime ära kõik 10 aegumatut hitti minu telefonist ja kõik suurepärased heliteosed teiste telefonidest. Siis jõudis kätte see tase meeleheitest, kus me laulsime mõnda aega, et oleks muusikat. Kui laulda enam ei jõudnud, pidime omahakatuslikult tegema jutusaateid ja vaidlema päevakajalistel teemadel. Kuna sõita oli kuskil 700 kilomeetrit selle päevaga, sai põhimõtteliselt kõik teemad läbi arutatud ja kõik laulud ära lauldud.

Väike sliip ja hommikul kõndisin jälle auto juurde, et asuda koos Kaiaga teele mandri-Euroopa lõunapoolseimasse tippu (kui juba siukseks turistitamiseks läks) ja mis te arvate, mis oli esimene asi, mis ma Kaiat oodates kõrvalistuja ukse taskukesest leidsin? Loomulikult antenn, mis ei olnud autole veel külge kruvitud. Suurepärane! Panin antenni autole külge ja näe imet - töötabki raadio nii nagu üks raadio töötama peab. Lõunapoolseim tipp ise on muidu umbes selline:

Ja nüüd minu lemmikkoht: ahvidega mägi Gibraltaril. Kuna Kaia oli samal ajal tööl, läksin sinna täiesti üksi ja passisin lausa mitu tundi varemetel turnides ja ahve jälgides. Nagu kinos! Üks väike Soome põnn oli päris pahane ahvide peale, et need ta banaanid ja sõõrikud ära varastasid. Samuti oli mingi seltskond veidi pänikus, kui ahv ühel tädil seljakoti seljast tõmbas ja sealt seest asju välja hakkas tõstma - nii et äkšenit sai küllaga.

 Lõpetuseks mõttetera Kaialt tagasiteel: asjad kaovad, mälestused jäävad!