Enne starti oli umbestäpselt selline seis, et temal oli keegi rulaga hommikul pahkluusse sõitnud ja tunne ebakindel ja mina tegin reipal sammul sooja. Nii kui stardipauk kõlas, oli kõik täpselt vastupidi. Okei, mulle nüüd päris rulaga pahkluusse sisse ei sõidetud, aga tunne oli veitsa ebakindel küll, sest juba teel esimesse punkti oli tahtmine maha istuda ja hingeldada veitsa. Aga noh, sprint ju, paar kilti ju ainult, küll selle ikka läbi pressib. Ilmselgelt selgus, et seekord oli rada kosmilised 4 km ja tegi ringi peale tervele vanalinnale (Ott, sattusid hoogu veitsa rada tehes :D ? ). Ütleme nii, et on ka parema enesetundega jookse olnud ja Tomi näoilme ja sammu järgi tundus, nagu meil oleks käsil rahulik sörkjooksutrenn. Hambad ristis edasi rühkides tekkis peas küsimus, et kas ma olen tõesti nüüd nii nõrk ja aeglane, et sörkimisetempo ka selline pingutus minu jaoks on!? Oli kuidas oli, aga lõpuni me igatahes kuidagi jõudsime ja minu üllatuseks (ja suureks rahustuseks) sellise ajaga, mida ma endast poleks väga oskanud oodata.
Tulemuseks teine koht ja suurepärane tuju! Auhinnaks hunnik nänni, millest üks kotitäis piimatooteid sai kohe laiali jagatud Dagnyle ja Piretile, kes sattusid õigel ajal õiges kohas olema (ehk mulle kaasa elamas otseloomulikult!). Tänks, Tomi, teinekordki!
Sealt edasi oli aeg kähku-kähku poest läbi käia (sest Kaia ja Tõnis tahtsid hirmsasti draakonikommi ja ananassikommi ja muud edevat) ja juba kell 23 oligi aeg pakkimisega algust teha, juhhei. Kes mäletab, millised mu spordikotid lastelaagrites vanasti olid, siis need teavad, et need kaalusid umbes 50 kilo ja sisaldasid endas absoluutselt kõike, mida terve aasta üksinda metsas vastupidamiseks vaja on (kaasa arvatud õhupallid ja värviraamatud ja viled). Nüüd enda ees käsipagasimõõtudes kohvrit vaadates (millest veerandi moodustasid Kaia ja Tõnise kommid ja veerand ruumi oli veel täitsa vaba), oli hirmus raske mõista, mis imemoodi ma küll ometigi viitsisin kogu seda tavaari vanasti kaasa vedada. Küll need lapsed on ikka imelikud.
