Jälle need turvakontrollid...

Tänased seiklused Amsterdami lennujaamas: läksin mina rahulikult turvakontrolli poole ja jalutasin läbi selle lintidest tehtud labürindi, nagu ikka, onju. Jõuan lõppu ja no pekki...lindid ees, kuskile minna pole. Kõndisin natuke tagasi ja otsustasin ikka, et kuidagi peab sealt saama. Nii et küsisin selle turva käest, kes seal seisis, et mis nüüd edasi. Selle peale tema vaatas mulle kavalalt silma ja ütles "It's closed already. Come back tomorrow!". Okei siis. Eks ma ikka.

Jõudsime ühiselt siiski järeldusele, et ma hea meelega liiguks täna nendest lintidest edasi, nii et sain liikuda järgmise tüübi juurde, kes oli seal, kus pead oma asjad kõik aluste peale laotama turvakontrolliks. Ja mis te arvate, kas see vend pani ka ära mulle või jah!? Kuna kaalupiirangud on, siis mul oli reaalselt kaks pakki vahvleid jopetaskus ja üks pakk vahvleid käes. Nii et vihjates sellele vahvlipakile, mis mul käes oli, ütles ta mu ees olevale mehele "Sa mine edasi, sa ei toonud mulle midagi. Näe, see neiu seal näiteks tõi mulle vahvleid!". Üldse kuidagi marulõbusas tujus olid nad kõik seal turvakontrollis.

Muideks - midagi uut! Ma olin täna nii vara ilusti kohal, et jäi veel aega tsillimiseks ka. Nii et ma otsustasin lennujaamas oleva klaveri järele proovida. 4 kuud pole vahepeal mänginud ja käed värisesid, aga vähemalt väiksed lapsed aplodeerisid lõpus, nii et päev igati korda läinud!

Peaaegu valmis selle esimese semestriga

JOUUUU! NÄDALAVAHETUS OLI, PIDU! Minu glamuurse nädalavahetuse ürituse pildid on festivali fotograaf juba valmis saanud, ära tuuninud ja kõmulehtede galeriidesse juba üles laadinud. Seega siit pilt, mis võtab kogu nädalavahetuse ilusti kokku - äraütlemata HOT EXPERIENCE oli:

Siinse ajaga olen ma natuke ümber kohandanud oma õppimisharjumusi - kui varem tundus, et 5h eksamiks õppida kärab kah, siis siin on kuidagi nii ära harjunud, et kui antakse matemaatikas iganädalane kodutöö, mis koosneb näiteks kuuest ülesandest, siis on täiesti okei, kui mõnda ülesannet lahendadki näiteks 4h. Istud, mõtled, vannud, mõtled, küsid teistelt, mõtled, ja lahendad. Ülesannete lahendamine võib, muide, väga emotsionaalne tegevus olla :D!

Et ülemäära asjalikuks kätte ei läheks see värk siin, hoolitsevad armsad kursakaaslased, et oleks piisavalt palju totraid nalju (millega ma olen otseloomulikult ülirahul). Väike näide tänasest: kõnnib kursavend mööda klassi ringi ja nõuab kõigilt kääre. Kuiväga me ka ei tahtnud, ei olnud kellelgi võimalik tema soovi kahjuks täita, nii et ta asus pettunult aga süvenenult endal käes olevat paberilehte rebima. Läksin uurima, mis tal seal on ja...vuntsid! Paberile joonistatud vuntsid. Ma päris kohe ei jaganud biiti ära, mida ta nendega pihta hakkab, aga siis saabus selgus majja. Nimelt meil on üks kursavend klassis vahel videoülekandega - ehk tema näeb meid endal suurest ekraanist ja meil on klassis fääntsu ekraan, mis kannab tema tegevust üle. No ja kui selline suurepärane variant juba olemas oli, ei saanud Tycho lasta võimalust käest keset ekraani vuntsid kleepida. Loomulikult ekraanil olev vend ise ei saanud kohe aru, mis keiss on ja nii ta seal istus, vuntsidega:

Nüüd sujuv teemavahetus: CV-Online'i olete vaatanud viimasel paaril aastal? Eriti näiteks Tartu töökuulutusi. Umbestäpselt iga kuulutus pakub tööd IT-valdkonnas ja see saab tähendada ainult üht! Iga endast lugupidav ja ajaga kaasaskäiv daam peab läbima vähemalt selle kursuse . Me Dagnyga hakkasime juba pihta! Ja kevadeks on meil planeeritud veel eriline pärl: programmeerimiskursus (sihtgrupiks loomulikult lapsed - ehk täpselt meie tase). Nii et vutt-vutt, marss liituma meiega! Mina igatahes oskan juba pildil piksli värvi muuta! Kindlasti väga vajalik oskus igapäevategemistes.

Ja nüüd tähtis küsimus: kas keegi teab kedagi, kes nii täääääitsa juhuslikult sõidab pühapäeval Riia lennujaamast õhtul Tartusse või Tallinnasse? Mul hetkel on olemas bussipilet, aga lennuki maandumise ja bussi vahel on rõõmsad 5 tundi, nii et mõtlesin igaksjuhuks uurida alternatiivide olemasolu. Ja nagu siit aru saite, siis juba paari päeva pärast olen tagasi Tartus ja valmis teiega teed jooma, trenni tegema, ringi seiklema ja maast ja ilmast jutustama! Nii et helistage julgelt!

Lõpetuseks pilt ja mõtteaine: mida te kirjutaks sinna?

Siuke driftikunn, et ise ka ei usu!

Täna sõitsin mina rattaga rõõmsalt kooli poole, nagu ikka ja selgus, et väljas olid vist miinuskraadid. Sellest sain ma loomulikult aru siis, kui ma napilt enne üheksakümne kraadist kurvi avastasin, et tegemist on ju ometigi kiilasjääga. Ilmselgelt siis oli juba hilja pidurdada, nii et elus esimest korda sain jalgrattaga driftida! Nagu päris Hollandi värk kohe! Ja, haaaa, kui ma veel ilusti püsti ka jäin, vot siis oli küll vinge tunne ja adrenaliinilaks. Õnneks ma seekord olin vähe taibum ja enne järgmist kurvi võtsin eeskujulikult hoo ülitasaseks. Sealt edasi juba testisin ketsiga mööda maad lohistades enne igat kurvi, kas tee on jääs või ei ole :D.

Are you alright, darling?

Nädal aega järjest iga päev 12h õpitud ja oligi aeg asuda teele paariks päevaks Inglismaale Kadrile külla. Kuna kõige säästuässam ja ajaliselt sobivam variant oli bussiga minna, siis nii ka läks. Kõigepealt väike kohv ja soe juustusai keset Amsterdami kesklinna ühe minu hinnangul vingeima tudengikorteri muhedal rõdul:

ja oligi aeg bussi peale kiirustada. Midagi uut: ma olin ilusti 25 minutit enne bussi minekut kohal!!

Teekond viis läbi Belgia ja Prantsusmaa ja selle ma olin ise enne juba välja breininud, et tõenäoliselt jõuab Prantsusmaalt Inglismaale läbi Eurotunneli. Küll aga oli mul tunnelist kapitaalselt vale arusaam. Kõigepealt ärkasin ma muidugi selle huumori peale, et terve seltskond aeti bussist välja keset ööd, et nüüd on vaja kõigil passikontrollis käia. No käisime siis ära ja loivasime bussi tagasi, sõitsime natuke edasi ja 15 minuti pärast jälle kõik bussist välja, et davai, käige nüüd Inglismaa piiripunktis ka passikontrollis ära. No muidugi. Pärast seda tukkusin natuke ja ärkasin selle peale, et me manööverdasime bussiga parajasti mingisse eriti imelikku konteinerilaadsesse asja. Mul tekkis muidugi hämming, sest minu kujutluses olid tunnelid need asjad, kust sõidadki lihtsalt rõõmsalt läbi, niimoodi bussiga mööda asfalti ja värki. Nii et seda suurem oli minu segadus, kui meil pärast ülikitsasse tunnelisse manööverdamist langesid eest ja tagant alla suured metallväravad. Järgmine päev guugeldasin kohe huviga, mis värk selle huumoriga oli - selgus, et Eurotunneli läbimine käib niimoodi, et kõik autod ja bussid sõidavad rongi peale ja viiakse siis rongiga mere alt läbi. Vot sulle siis. Jälle natuke targem.

Kohale pidime jõudma hommikul kell 6.45 ja see tundus täpselt selline paras aeg, et teha pool tunnikest jalutuskäiku ja süüa mõnes armsas kohvikus hommikusöök. Reaalsus läks muidugi natuke teistpidi. Kohale jõudsime mingil imelikul põhjusel kell 4.30, ehk täiesti randoomsel ajal keset ööd, nii et mul ei olnud õrna aimu ka, mida ma selle Londoniga nüüd pihta hakkan. Mõtlesin, et play-it-cool-and-go-with-the-flow, aga tundus, et kõigil teistel oli ka segadus ja erilist flow'd ei olnud. Mis seal siis ikka. Tegin üksi pooletunnise jalutuskäigu, et ehk on kuskil mõni McDonald's oma uksekesed juba avanud, aga ei õnnestunud midagi leida. Kuna tänavad olid võrdlemisi tühjad ka, siis ma mõtlesin, et ju on ohutum bussijaamas hommikut oodata. Ja oiii, kus seal oli alles seltskonda. Mingi kõrvaklappidega tädi näiteks laulis üle terve bussijaama (hääl oli täpselt selline, et nii koledaks laulmiseks peab lausa pingutama vist). Ja mitte ainult ühe loo - ikka terve kontserti jagu, nii et ma kahtlustan, et ta tegi seda meelega, mitte kogemata. Ja mida mina tegin? Mis ma ikka teha oskasin...võtsin matemaatikaõpiku lahti ja asusin konspekteerima :D

Kui päike oli tõusnud ja London vaikselt ärkama hakkas, oli aeg turistitama hakata. Pärast pikka jalutuskäiku jõudsin välja Piccadilly Circus'e juurde, mis oli ka minu üks lemmikumaid kohti. Sest no...seal päev läbi keegi laulab või tantsib või teeb mingeid trikke ja see mulle ometigi meeldib ju...
Kõigepealt, kui kohale jõudsin, leelotas parajasti see tüüp Austraaliast:

Paremal servas on näha ühtesid tüüpe sooja tegemas, onju? Vot-vot. Natuke hiljem tegid nad sellise tantsuetteaste, et ma ei jõudnud telefoni filmimiseks väljagi võtta, vaid nautisin niisama. Kohe nii täiega nautisin, et esireas olin ja oleks peaaegu ühelt vennalt kannaga näkku saanud, kui ta ühe vähe vingema tagurpidi salto viskas.

Mõned minutid hiljem saatis Liina mulle sõnumi, et Londoni peal on terve posu kuulsuste poolt disainitud Paddingtoni karusid ja et nendest tuleb ilmtingimata pilti teha. Hoidsin küll omastarust silmad lahti, aga mitte ühtegi ei näinud...(hiljem sain teada, et üks neist oli sealsamas, kus ma tantsijaid ja lauljaid vahtisin - kuskil 10 meetrit eemal).

Igatahes, Londoniga esimene tutvumine tehtud, oli aeg minna Birminghami rongi peale. Selle linna kohta olin ma enne ainult kuulnud, et hirmus kole koht on. Kõige koledam üldse. Ja mittemidagi pole teha seal. Nii et ootasin huviga, et kogu seda värki oma silmaga näha. Ja, otsisin, mis ma otsisin, Kadril õnnestus mulle linnatuur nii osavalt teha, et mina seda koledust ei näinudki. Hoopis hirmus vinge ja vahva oli! Muuhulgas on Birminghamis suurim saksa-stiilis jõuluturg väljaspool Saksamaad, siis on seal veel ülivinge ja suur raamatukogu, kus ma terve ühe päeva õppides sain veeta, ja siis on seal üks lahe-lahe kvartal nimega Custard Factory. Selles kvartalis toimuvad iga natukese aja tagant tänavakunstifestivalid, mis tähendab, et kõik seinad kaetakse kunstnike poolt uue gräffitiga. Ilmselgelt kõndisin suu ammuli ringi ja olin täiesti vaimustuses:

Õhtul viis Kadri mu ühte pubisse, kus esinesid uued ja täiesti tundmatud artistid, kes said esitada kõik umbes 4-5 laulu. Tundus täpselt nagu selline asi, kus filmides uued staarid oma esimesi esinemisi teevad. Näiteks see vend - täitsa tundmatu tüüp, aga laivis laulis veel oluliselt paremini, kui seal videos. Kui ta teeks endale korralikud kvaliteetsed videod ja laulaks stuudios paar laulu (alustuseks kas-või kaverit), küll siis oleks kuulajaid küll. Laval jättis mulje, nagu Bruno Marsil oleks UKs väikevend. Igatahes, üks hetk saime 4 erinevat esinejat ära kuulatud ja otsustasime koju minna. Mul juba jope seljas ja ootasin veel ja järsku üks lampi vend astub mulle ligi ja küsib "Are you alright, darling?". Vastasin, et on küll, jah, mis siis!? "No, I just wanted to pass you, darling...". Ahah. Mina, maalt ja hobusega, olen siiani teadnud, et kui tahad, kellestki mööduda, siis lihtsalt küsidki "Kas ma saaks palun mööda minna?", mitte "Kas sul on kõik korras, kallikene?". Ja see pidavat neil seal veel eriti tavaline variant olema. MISMÕTTES sa möödumiseks küsid, kas kallikesel kõik ikka korras on? Ja mis kallikene!?

Vahepeal paar pilti ka. Mina niisama istumas ja pilguga otsimas, kus need koledad kohad nüüd on:

Üks hetk käisime SportsDirectis ujumismütsi ostmas ja sain endale suurepärase mõnusa ja sooja kostüümi! Ma plaanin nüüd igalpool sellega käima hakata. Lisaks paistab pildil veel shaini-shaini jõuluturu-vaateratas ja raamatukogu keldrikorrus.

Kuna ma esimesel päeval Londonis nii armetult feilisin mõmmide otsimisega, siis otsustasin oma teiseks londonipäevaks paremini valmistuda ja panin telefoni sellise kaardi:

Ja asusin teele. Loomulikult pidin ma kõik mõmmid jäädvustama ning eraldi käsklus oli veel käia ära Beckham'i poolt disainitud mõmmi juures. Siinkohal suur aitäh Liinale nii vinge ülesande eest! Tänu nendele mõmmidele nägin ma nii palju vingeid kohti, kuhu muidu üsna kindlasti sattunud oleks. Siin paar mõmmit:

Beckhami oma otsima minnes oli väljas juba pimedaks läinud, aga ta oli õnneks üsna loogilise koha peal. Pärast seda, kui politsei oli mul ühe shortcuti ära keelanud ("Excuse me, miss!!!". Ma ei tea, kuhu ma kogemata sisse üritasin jalutada), leidsingi ma ta üles:

Lõpetuseks üks vahva bändikene, kes ühe siiruviirulise mõmmi juures esines:

Siis, kui ma ükskord kakaod ja kohvi jõin

Nonii, mis siis vahepeal toimunud on? Kõigepealt muidugi täiesti vapustavad uudised, eksole!! Tulin mina täna koolist koju ja OMG!!! nõud olid ära pestud. Läks ainult kolm nädalat ja kaks päeva. Ütleme nii, et selle kihlveoga läksin ma ikka odavalt alt. Juhtub ikka - katsun järgmine kord hinnangutes realistlikum olla!

Nagu igas postituses, ei pääse ka siin ilma matemaatikata. Nüüdseks on see kuidagi eriti loominguliseks veel läinud: slaide vaadates on selline tunne, nagu keegi oleks lihtsalt terve tähestiku sinna kokku viskanud ja nii pulli pärast igaks juhuks paar miinust, plussi ja muud toredat märki ka pannud, et rohkem matemaatika moodi välja näeks. No ja eile ma siin maadlesin järjekordselt Bernoulli või beeta või gamma või kes-seda-enam-mäletab mis jaotusega, kui järsku tuli kursuse whatsappi selline sõnum:

Tundub, et sellel armsal kursavennal oli ülesandeid lahendades kohe eriti lõbus hakkanud :D.

Et mingit vaheldust ka oleks pesemata nõudele ja matemaatikale, siis on aeg jutustada minu tänasest kakaofeilist. Kas sa oled kunagi mõelnud, et kui kakao on tassi sees, siis on seda kuidagi nõnda vähe, aga kui ta maha kukub, siis on seda kakaod järsku hirmus palju? Me igatahes ükskord aastaid tagasi arutlesime sellele teemal, kui Kaia Truffes terve tassitäie kuuma šokolaadi maha ajas. Nagu juhuste kokkusattumusel juhtus (ehk tops jäi masinast välja võttes mingi serva taha kinni), tegin ma täna korduskatse ja võin kinnitada: jah, endiselt jätkub pisikesest topsitäiest, et korralik latakas oleks seina peal ja suur kakaoloik maas. Nalja kui palju, eksole. Koristasin koos kursaõega selle huumori ära, võtsin oma kohvi kaasa ja läksin üles klassiruumi. Seal ma seletasin talle, kuidas minuga sellised asjad lihtsalt juhtuvad. Jõudsin talle ainult paar eredamat näidet ära rääkida, kui üks kursavend kogemata möödaminnes suutis mulle täpselt sellele käele sisse rammida, kus ma kohvitopsi hoidsin. No arvata on, et nüüd oli kohv maas ja minu pluusi peal. Vähem, kui viis minutit sellest hiljem, kui kakao igal pool oli! Täiesti uskumatu, no! Peab vist ikka sellise termostassiga hakkama koolis käima, kust mitte midagi maha tilgu, kui kallutada...

Pekki, no!

Selle kihlveoga läks nüüd küll veidi nihu, nüüdseks on seis ennast selliseks apgreidinud:

Ma ise mõtlesin, et no kümme päeva ikka ei oota ju ometigi, aga vot sulle. Elu on ikka üllatusi täis!

Kui sa annad kanale 10€, siis kui kiiresti läbib lehm ühe kilomeetri? Vastus palun kuupsentimeetrites!

*******. See matemaatika kodutööde tegemine on ikka üks äraütlemata emotsionaalne tegevus. Praegu on täpselt selline tunne, et andke ainult poksikotti - saaks selle energia kuskile ühekorraga virutada. Võimas!

Ülesanne on selline:

Ja vihjeks võin nii palju öelda, et X'i jaotustihedus on selline:

Ei taha keegi ära teha mulle vä? Võib-olla olen ma lihtsalt liiga kana, et ära ei jaga seda värki. Ma ise siin mõtlesin, et no saab-saab, ikka saab, eksole. Mis ta siis ära ei ole ometigi. Kaks tundi hiljem olin endiselt samas seisus, ainult et kordades pahasem kõige peale. Ärge nüüd valesti aru saage: mulle tegelt hirmsasti meeldib matemaatika ülesandeid lahendada - lihtsalt veidike emotsionaalne tegevus on see vahel.

Aga see selleks. Hüppame hoopis teise teema peale. Meil on Michaeliga kihlvedu. Nimelt alumise korruse poiss pole just maailma kõige entusiastlikum koristuskunn, nii et nõusid peseb ta tõenäoliselt kuskil korra kuus (plussmiinus 10 päeva). Ja üks päev ilmus kööki selline asi:

Lisaks sellele, et sai ilmselgeks, miks meil eelmine kuu mingi hetk enam mitte ühtegi kahvlit köögis ei olnud, tekkis suurepärane võimalus teha omavaheline võistlus äraarvamises, millal ta need asjad ära ka kavatseb pesta. Ma olin ulmeliselt optimistlik ja pakkusin nädala. Selle peale hakkas Michael naerma ja ütles, et vähemalt kaks nädalat läheb kindlasti. No ja...homme saab nädal täis, raisk. Mul on kahtlane tunne, et ma jään oma jäätistest ilma ja pean hoopis kaotuse vastu võtma ja Michaelile jäätised ostma. Maru kahju.

Muideks, iga kord, kui ma siia kirjutan, siis ma pean mitu korda oma jutu uuesti läbi lugema. Nii, kui inglise keeles õpe pihta hakkas, tulid mul eestikeelsesse teksti randoomsed vead, kus ma ajan sassi omavahel "g" ja "k" või siis "t" ja "d". Seejuures mõttes ütlen sõna õigesti ja kui lause pärast üle loen ja näen, et olen sinna suutnud kirjutada "ei võidnudki" või "muiduki", saan ka kohe aru, et see on ikka kapitaalselt valesti. Oskab keegi seletada, millest see tuleb?

Nohust ja Haagist

Jeeijee, täna sain oma praegusele aadressile esimese postkaardi!! Džäksimon Austraaliamaalt saatis ja loomulikult on mingi palja kanniga mees pildi peal - mida ikka temast muud oodata, eksole.

Vahepeal olid mul seiklused, kus ma üritasin paaniliselt nohurohtu leida, et see huumor edasi kõrvapõletikuks ei areneks. Mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab, eksole - lähed lihtsalt apteeki ja ostad karbi Sudafedi ja asi timm; edasi ainult mine koju ja kuku ravima. Velotasin enesekindlalt apteeki kohale ja asusin nohuravimite riiulit rahulikult uurima. Vaatasin vasakule ja vaatasin paremale ja üles ja alla ja diagonaalis, aga no mida pole, seda pole. Kergelt alla ka ei anna, nii et hakkasin lugema erinevatelt pakenditelt, mida need täpsemalt sisaldavad. Üsna pea pani mind tähele üks apteegitöötajatest ja küsis, kas saab mind aidata. Seletasin, mida mul vaja ja ta vaatas mind ainult hämmingus näoga selle peale ja kutsus kellegi teise veel lisaks, et nad siis koos aitavad. Seletasin uuesti pikalt ja laialt, mida ma tahan ja mis on toimeaine ja veel kirjutasin toimeaine nime ilusti ja puha ja tädid polnud sellisest asjast kuulnudki. Mis seal siis ikka, kui pole, siis pole. Läksin järgmisse apteeki. Ja sealt veel järgmisse.

Kodus guugeldasin, et mis värk sellega nüüd siis täpsemalt ikkagi oli ja mis te arvate, mis ma avastasin? Sudafed on Hollandis keelatud ravim! Suurepärane. Tore, et ma seda igalt poolt enesekindlalt nõudmas käisin. Kujutan juba ette selle apteegitädi näoilmet, kui ta pärast välja uuris, mida see imelik dressides välismaalane saada üritas. Nagu ma hiljem aru sain, siis neil ongi nohu ravimiseks kas ninasprei või piparmünditilgakesed - selle nimekirjaga asi piirdub. Ja ei, ma ei kasuta iga väikse nohu ravimiseks tablette. Rahu-rahu. Ma enne üritan ikka tavaliselt kergemate meetoditega seda ravida.

Et ma ainult nohust ei räägiks, siis natuke aega tagasi käisime Margusega avastamas, mida Haagil pakkuda on. Kõigepealt selgus muidugi, et palju vihma oli pakkuda, aga lisaks sellele kõike muud ka. KÕIKE muud - see linn oli (vähemalt minu jaoks küll) täis erinevaid üllatusi.

Esimese asjana hakkasid silma edevad hipsterrattad, millega ma oleks kevadel Kalamajas elades päris kunn olnud. Kui nüüd päris aus olla, siis ma tahaks praegugi endale sellist. Ükskõik, millist nendest:

Natuke aega hiljem jäi meile tee peale kohalik hiinalinn. Ma ilmselgelt olen täiesti algaja turist, sest ma ei teadnud, et sellistes hiinalinnades on päriselt hiinakeelsed sildid kohvikutel-juuksuritel-ilusalongidel ja kõigel muul. Meil Tartus küll hiinalinnas selliseid silte pole - täiesti tavaline Selver on!

Pärast ühe väikse armsa kanaliäärse pubi külastust läksime mere äärde randa. Ma kuidagi kujutasin ette, et see on selline väike armas rahulik rannakene. Väga valesti kujutasin ette, ilmselgelt. Jõudsime kohale ja ma ei suutnud uskuda enda silmi. Paarkümmend rannabaari mängimas reggae muusikat, lapsed hüppamas batuutidel ja tiirutamas karusselliga, rannaliiva peal lebotamistoolidega ja diivanitega kohvikud ja muidugi kõige tipp - loss!

Ja mis te arvate, mis selle lossi kõrval olid? Täiesti tavalised suured kümnekorruselised kortermajad. Kuidagi kosmiline kombo oli see kõik kokku. Eriti veel arvestades, et see loss on üldse hotell. Hetkeks oli tunne, nagu oleks sattunud Vahemere äärde kuskile. Hämmingust üle saanud, asusime tagasiteele ja kõndides bussipeatusesse möödusime mitmetest kasiinodest. Üks näiteks selline edev versioon:

Suur ja uhke ekraan oli veel küljes sellel ja puha, seal vasakul servas. Lõpuks, kui natuke edasi olime kõndinud, nägime ka, mis nõnda uhkel ekraanil üldse näidatakse linnarahvale:

Hehe, huvitav, kaua neil läks enne, kui nad ise ka aru said :D.
Vahva linn see Haag igatahes. Kõht ka tühjaks ei jää, igasugu delikatesse pakutakse:

Rotiwrapi jätsime seekord siiski vahele ja üritasime kiirelt rongile jõuda. Oiiii, kui uhked me olime, et täiesti koba peale jõudsime täpselt õigeks ajaks rongi peale. Kohe nii uhked, et ei hakkanud täpselt tsekkimagi, kuhu peale me istusime - peaasi, et sihtkoht õige on. Teades minu läbisaamisi rongidega, siis arvata on, et me suutsime kiirrongi asemel valida endale selle versiooni, mis igal pool peatub ja mitte ainult korraks, vaid ikka ilusti rahulikult. Nii et 50 minuti asemel sai suisa 1h 40min rongisõitu nautida.

Avastades, mida Utrechtil pakkuda on

Hansuga üks õhtu istusime Utrechti vanalinnas kanali ääre peal ja rääkisime juttu, samal ajal mööduvaid paate observeerides. Mulle hirmsasti meeldivad need paadid, kus peal on muhedad seltskonnad - näiteks sellised, kus lösutatakse suurte patjade peal ja üks inimene loeb ülejäänutele raamatut. Või sellised, kus mängitakse ennastunustavalt pille ja lauldakse naeratades...Täpselt selliste paatide peale ma tahaksin kuidagi sattuda! Vähemalt nii ma koguaeg mõtlesin, aga ei võtnud selles osas suurt midagi ette.

Ja nii me seal istusime ja lobisesime juba tervelt 15 minutit, kui meist möödus paat, kus lisaks muule seltskonnale kaks meest mängisid kitarre ja kaks põristasid trumme. Muigasin omaette. Olles meist juba meetrikene möödas, hüüdis selle juht järsku "Laulda oskate vä?", mille peale Hans kisas kohe vastu "EI! Aga me võime proovida". Mina ei jõudnud veel reageeridagi, kui tüüp juba juhtis oma paadi meie juurde kalda äärde ja kutsus meid peale. Skoor!!! Ilmselgelt mitu korda kutsuma ei pidanud - kaks kiiret sammu ja paadis me olimegi. Natukene aega hiljem leidis aset selline dialoog:
"Kuule, mis su nimi oligi?"
"Nele..."
"Nii. Nele. Ma lähen käin vetsus ära. Juhi ise seni, palun!"
Ja ta hüppas paadist välja. Jätmata mulle võimalust vastu vaidlemiseks või midagi. Mis seal siis ikka, hüppasin juhi koha peale ja hakkasin huumorit tegema. Millegi paremaga seda paraku nimetada ei saa. Üks asi on paadiga otse sõita - see oleks okei olnud. Aga ma pidin kuidagi edasi-tagasi nikerdama, et sama koha peal ilusti tagasi olla kaks minutit hiljem. Keset tiheda liiklusega vanalinna. Õnneks suutsin ma suhteliselt kiiresti ülejäänud paadisolijatele selgeks teha, et ma parem eelistaksin selle koha kellelegi teisele loovutada, nii et pääsesin.

Natukene aega veel hiljem põristasin ma juba nõnda usinalt ja ennastunustavalt trummi, et sõrmele tekkis suhteliselt kiiresti verevalum. Aga see oli väärt seda! Lausa mitu kohvikutäit inimesi elas kaasa mu trummisoolole ja hispaania tšiki tantsule (raudselt tegelt ainult tema tantsule :D ). Ja sildadel olev rahvas tegi pilte - nagu päris! Kulgesime rõõmsalt veel järgmised neli tundi mööda kanaleid ringi, erinevaid laule lauldes ja niisama tähti vahtides. Jutu käigus selgus, et see tüüp, kes meid oma paadile võttis, on kohalik ettevõtja ja talle meeldib vahel õhtuti paadiga ringi sõita, inimesi peale korjata ja nendega muusikat teha. Siuke omamoodi hobi. Lisaks tuli välja, et temal ja nendel kahel kitarriga tüüpidel on oma bänd, kus ta trumme mängib. Vahepeal sõitsime tema kodust ka mööda (mis oli muidugi vanalinnas täpselt kanali ääres) ja korjasime tunnikeseks ta lapse koos tolle sõpradega peale. Kui me juba seal olime, siis ma otseloomulikult kasutasin võimalust WC's ära käia ja mida ma möödaminnes nägin: igasuguseid erinevaid pille! Nii vinge!

Üks siinsetest eesmärkidest on igatahes nüüd täidetud! Juba esimesest nädalast peale teadsin ma, et üks hetk tahaks mõne sellise paadi peale sattuda :)

VAHEAEEEEEG!

Ja sellega koos hakkas lambist ka suvi pihta:

Ja ei, ma ei reisinud Hispaaniasse. Endiselt Hollandis ilusti.

Eile oli igatahes see suurepärane eksam, kus olid vinged valemid ja veel vingemad ülesanded. Kahe esimese tunniga tegin ilusti kõik raskemad asjad ära ja siis viimased tund aega maadlesin kõige lihtsama ülesandega. Siuke "Kui palju on 1+1" stiilis ülesandega. No kohe mitte ei tahtnud välja tulla (paratamatult tuleb meelde, kuidas Rootsis kunagi eksamit tehes oli kõige raskem küsimus mu jaoks mu enda sünnikuupäev). Tunne oli umbes nagu kirjutaksid terve essee valmis ja siis mõtled viimased tund aega, kas ikka panna "aga" ette koma või mitte. Lõpuks sai see koma igatahes pandud (ehk 1+1 ilusti arvutatud).

Nüüd on nädal aega vaheaega, kus saab ilusti kodutöid teha, juhuu. Lisaks plaanib Hans mulle külla tulla täna, aga ju minu suurepärane "õnn" rongidega kandus temale ka edasi - just täpselt täna otsustasid Saksamaa raudteetöötajad streigi korraldada :).

Küll nüüd läks vahvaks kätte

Õpin siin rõõmsalt ja lahendan ülesandeid ja värki ja otsin ülesannete lahendamiseks valemeid ja...

Johhaidii, no. Kuni selleni tundus okei, siin jooksis juhe kokku. Ilmselgelt tuleb reedene eksam täiesti fabulous.

Ei saa jätta kasutamata ka võimalust viktoriiniküsimuseks: mida saab selle vahva valemiga arvutada?

Esimesele õigesti vastajale toon jõuluvaheajal vahvleid.


Edit paar tundi hiljem: ei läinud poolt päevagi ja sai lahendatud! Nüüd tundub see täiesti okei võrreldes praeguse ülesandega, mis on stiilis: "Kaks maja seisavad kõrvuti, meri on sinine ja kell on 10, tuginedes eelnevale arvuta Z=2X-Y+3 dispersioon" (okei, tegelikult on seal seitse korda loogilisem lähteinfo, lihtsalt ma ei leidnud esmapilgul mittemingisugust seost).

Max level vending-machine'i leidsin koolist!

Teate küll neid masinaid, kuhu topid mündid sisse ja siis saad valida endale šokolaadi või küpsised või midaiganes, onju. No igatahes enamik neist siin ei töötagi müntidega, vaid hoopis mingi kaardiga, mida mul otseloomulikult ei ole. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida.

Vaid hoopis sellest, et paar päeva tagasi, kui ma kooli peal ringi jalutasin, siis tundus, et kauguses paistab üks järjekordne šokolaadi-limonaadi-vahvlite masinakene, aga lähemale jõudes olid mu silmad suured ja ainuke kommentaar "Woooow, laheee!".

Reaalselt ongi selline versioon asjast, kus saad erinevate snäkkide asemel valida hoopis mälupulkade, vihikute, pastakate ja arvutihiirte vahel. Kui vinge see veel on!? Tahaks teada muidugi, mitu arvutihiirt sealt reaalselt võetud on :D. Ma pastaka veel võtaks, aga selle peale väga ei tuleks, et "Oot, võtaks õige midagi lambist. A näe, hiir mul oligi tänasest päevast veel puudu...".

Lõpetuseks väike randoomne fakt: teel koolist bussi peale viskas kursavend lambist väikse tagurpidi salto. Kadedaks tegi.

No ju ma siis ikka ei tahtnud täna kohvi juua...

Ehk kuidas ma pärast vinget koolipäeva koju tulin, powernapi tegin ja õppima hakata mõtlesin... Reaalselt TERVE tassitäie kallasin rõõmsalt sülle endale. See kiirus, millega ma tooli pealt püsti hüppasin kohe, oli muidugi võimas. Asi seegi!

Väike pilt minu suurepärastest kursavendadest ka (ja mina poisid-wtf-te-teete ilmega). Päev otsa koolis õppimist on muidugi näkku kirjutatud.

Käisin vaatasin, mis Tuulel huvitavat rääkida on

Kunagi aasta aega tagasi lesisin mina Kalamajas ühe korteri diivanil ja lubasin Tuulele, et üks hetk tulevikus lähen talle külla - nimelt oli ta kohekohe suundumas Saksamaale õppima mingit tarkadeasja. Aasta läks mööda ja ma polnud veel kuskile jõudnud, aga plaan oli endiselt alles.

Kuna ma siin olin esimesed kaks nädalat hommikust õhtuni muudkui matemaatikaülesandeid lahendanud, siis ma otsustasin, et võtan nädalavahetusel aja maha. Muuhulgas muidugi selgus, et see linn, kus Tuule õpib, on siit ainult 200 km kaugusel. Umbes nagu Tallinnast Tartusse sõidaks, eksole. Ta küll alguses seletas, et ta korraldab mingit konverentsi ja värki, aga lõpuks jäi ikkagi otsus, et konverents saab ka siis korraldatud, kui ma nädalavahetuseks platsi sajan.

Nii ma reedel otse pärast loengut raudteejaama sõitsingi. Natuke keeruline oli jalgrattale parkimiskohta leida (kujutate ette vä?), aga jõudsin ilusti õige rongi peale (midagi uut!). Rongis sai rõõmsalt paar tundi veel õppida ja jõudsingi kohale, et terve õhtu saksa keelt purssides veeta. Nimelt on Tuule otsustanud, et tema räägib sakslastega ainult saksa keeles ja, no, siis pidin mina ka seda ometigi ju tegema. Oli võrdlemisi huvitav neid vingeid sõnu jälle meelde tuletada - kes ei tea, siis neil on osad sõnad lambist ülipikad. Näiteks kui keegi küsis, mida ma õppinud olen, siis pidi hoolikalt hääldades - et kõik s'id ja š'd sassi ei läheks - vuristama ette "Wirtschaftswissenschaften!". Nagu päriselt...kuidas neil väiksed lapsed kõik need sõnad selgeks saavad?

Tuule mängis mulle korralikku giidi ja tegi uhke linnatuuri, nii et nüüd ma tean päris hästi Aachenit! Muuhulgas rääkis ta üks hetk välja, et tal üks sõber lubas ta motikaga sõitma viima kunagi. Arvata on, et selle peale mul tekkis kohe idee: aga miks mitte nüüd kohe? Helistas oma sõbrale ja selgus, et ta ei saa nüüd kohe, olevat kuskil hoopis teises linnas. Küll aga pakkus ta välja, et kui järgmine päev on ilma, siis võiks minna. Ja boonusena lubas ta ka ühelt sõbralt uurida, et äkki tollel on ka aega. Bueno!

Järgmine päev, pärast mõnetunnist õppimist (õigemini mina õppisin ainult paar tundi, Tuule ikka vähe pikemalt), istusime juba kohvikus ja mõtlesime, kuhu minna. Tuule küll arvas, et võiks sealsamas väikse ringi teha, aga kuna ma kunagi enne Belgias käinud ei olnud, siis pakkusin nii muuseas selle idee välja. Selgus, et kõik olid nõus, nii et viskasime varustuse selga ja asusime Belgia poole teele, et seal veidi friikaid süüa (et see nüüd ülemäära spontaanne ei tunduks, siis Belgia oli umbes 15 km kaugusel). Seltskond oli selline:

Muuhulgas selgus, et me sattusime Hollandi kõrgeima punkti juurde - kõva 4 meetrit merepinnast kõrgemal, kui meie Suur Munamägi.

Allpool on video Quasimodo kiirmatkast Belgiast Saksamaale läbi Hollandi:

Jep. Selgus, et seal on selline punkt, kus kõik need kolm riiki kokku saavad - mul oli muidugi lapsik vaimustus selle üle, nii et tegin hea kuus ringi niimoodi ümber posti. Eriti vinge oleks veel olnud, kui oleks saanud kõrvalolevasse labürinti seiklema minna, aga keegi oli selle miskipärast lukku pannud. Selline 80m x 60m suuuuur labürint. Tundus nagu pöörfi, kus üksteist taga ajada ja paanikas lõpuks väljapääsu otsida. Muidugi tuli mulle kaarti vaadates kohe mõte, et vot seal võiks olla mingi orienteerumisraja viis viimast punkti. Jõuad mäest üles - pulss mõnusalt laes - ja siis sinna ringi tiirutama. Täiega äge!

Linna tagasijõudes läksime veel korra ühele noormehele meie mini-reisi seltskonnast külla ja nautisime vaadet tervele linnale mõnusalt katuseterrassilt. Kui ta veel meile taustaks klaverit ka mängis, siis oli veel eriti selline tunne, et ei oskagi midagi parajasti rohkem tahta - lihtsalt tore oli. Ilmselgelt esmaspäeval kooli jõudes oli endiselt nädalavahetuse eufooria peal. Ja nagu arvata võib, kaasnes sellise lustimisega see, et terve teisipäeva pidi kodutöid tegema (lõpetasin öösel kell 4, jou), aga vähemalt sai kõik ilusti tehtud :). Lõpetuseks väike video õhtusest klaveripalakesest:

Ümber-Hollandi-reis

Täna oli selline tore päev, kus selle jaoks, et kell 10.45 koolis ilusti kohal olla, pidi 7.50 kodust lahkuma. Ei, ma ei eksinud kesklinnas ära (nagu Janika arvas), vaid hoopiski praktikum oli see, mis otsustas korraks teise Hollandi otsa kolida. Ja no, praktikum ise oli muidugi võimas - kohati tekkis mul selline tunne nagu ma oleks eelmisel nädalal ära õppinud tähestiku ja nüüd täna oleks ette visatud ülesanne stiilis: "Näe, tähestikku juba oskad, kirjuta nüüd paar luuletust siia!". Mis seal ikka - ju tuleb ennast kiirelt asjadega kurssi viia.

Igatahes. Hommikul rongi peal saime teiste kursakaaslastega kokku ja ühel neist oli käes Starbucks'i kohvitops ja selle peale oli kirjutatud nimi Emmaly (või midagi siukest). Kuna tema enda nimi (Inbal) kohe mitte kuidagi ei ole ligilähedalegi sarnane selle nimega, siis mul muidugi tekkis huvi, et mis värk selle nimega ikka täpselt on. Muigas natuke ja siis selgitas, et ta enda nimi tekitab alati nii palju segadust sellistes kohtades, et ta ütleb tavaliselt hoopis mingi lampi suvalise nime. Selle peale me muidugi hakkasime lõõpima, et lendame ka järgmine kord letti Printsesside ja Teemantitena.

Mõeldud, tehtud. Täiega edevalt särasin kohale, kui hüüti "One cappuccino for Diamond!"

Nädala kokandusvideo

Ratta sain ma igatahes nüüd parandatud. Või noh, esialgu ostsin lihtsalt jupi ja üritasin ise parandada. See lõppes umbes-täpselt sellega, et ma sain pärast ühe meetri sõitmist juba aru, et päris õige värk ei ole, nii et marssisin poodi tagasi ja küsisin, et kas mul on mingid jupid veel puudu. Mehaanik vaatas natuke, siis putitas seal midagi natuke ja korras ta ongi!

Küll aga pole sama lugu meie gaasipliidiga, mis täna ühendati seina küljest lahti (et järelikult homme uus tuua) ja kuna me kumbki Michaeliga ei oskanud kuidagi sellise olukorraga arvestada (mina näiteks naiivselt arvasin, et täna tuuakse uus pliit), siis sattusime me mõlemad tulema poest koju lihaga. Et saaks korraliku õhtusöögi teha näiteks. Ma veel mõtlesin terve kodutee, kuidas ma täna praen hakklihaga makarone ja panen magushapu kastme veel peale ja puha.

Kõigepealt mõtlesime, et läheme küsime naabritelt grilli või midagi. Siis aga tuli Michaelil idee, et võiks küünaldega proovida! Sama idee käis välja ka Liina, kui ma olin talle skaibis halanud, et tahaks hirmsasti hakkliha praadida. Kui juba nii totakas mõte välja käiakse, siis tuleb see ometigi ära proovida!

Mul on nüüd mööbel! (ja suvisteks rattamatkadeks olen ka valmis)

Nagu eelmisest postitusest näha, siis nädal aega tagasi ostsin mina endale ratta. Sõitsin siis rõõmsalt (kann valutamas ja reied tuld purskamas) ja kui nädalaga oli 160 km ära sõidetud, otsustas see pann, et talle aitab - otsustas katki minna. Ma ei tea, kas keegi on tahtlikult jupi tuuri lasknud või otsustas see ise oma teed minna, aga igatahes see kruvimoodi julla, mis esiratast raami küljes kinni hoiab, on kadunud. Mis seal ikka, ju tuleb täna putitama hakata - homme vaja jälle kooli kärutada!

Muuhulgas on toimunud arengud kodu osas! Eelmine nädal tulime koos Michaeliga koju mingilt kooliürituselt ja otsustasime, et on aeg viia läbi suurematsorti köögikoristus (nagu tõesti, isegi uks oli nii räige rasva- ja tolmukihiga kaetud, et kui tahaks sinna märkmeid panna, siis poleks paberile liimi vajagi: viruta aga paber vastu ust ja püsib ilusti!). Mehhiko kuumimad tantsuhitid makist käima, mõlemale pudel nõudepesuvahendit ja nuustik kätte ja poolteist tundi hiljem võis päris uhke olla juba! Nagu mainitud, siis külmkappi koristama polnud mõtet hakata, sest selle pidime uue saama. Praegu näiteks on külmkapiga väga lihtne seis - seda lihtsalt pole! Nii et tsill - pole külmkappi, pole muret, et seda koristama peaks.

Teine väike murekene oli mööbli puudumine - õigemini öeldes selle IKEAst koju toomine. Pasundasin siin ja seal kõigile, et siuke häda, et tahaks hirmsasti IKEAst mööblit koju saada, aga kellelgi autot ei ole (ja 45€ kojutoomisteenuse eest tundub ka päris räige hind), kuni lõpuks üks neiu tegi vea ja poetas "Oot, aga mu noormehel on ju auto!". Haa, mis te arvate, et ma jätsin selle lause kuulmata vä? Kui nüüd päris aus olla, siis mul oli hirmus hea meel, et nad olid valmis mind aitama. Et õigeks ajaks valmis olla ja mitte nende aega liigselt raisata, tuiskasin pühapäeval täie tempoga läbi IKEA, vähemalt nii palju, kui see võimalik oli - see rada, mis erinevatest osakondadest läbi viib, on megakitsas ja kui sul on iga kahe meetri tagant paarikene, kes käest kinni hoiab ja sellega tee kinni blokib, on maru raske neist kiirel sammul prügikastiga, tekiga ja padjaga mööduda. Lisaks muidugi see vinge värk, et kui tahad midagi magamistubade osakonnast ja midagi köögiosakonnast, siis pead tingimata külastama tervet vannitubade ruumi ja otseloomulikult ka potilillede osa...sest noh, kui sa juba padja ostad, siis äkki tahad mullivanni ka endale keset tuba. Nii umbes impulssostuna või nii.

Kui koju jõudsin, siis esimese asjana pärats tolmuimejaga ringi tuhisemist pakkisin lahti riiuli. See nägi välja selline:

Haa! IKEAst saadud mööbel on täielik 2in1, saad nii edevad riiulid-kapid-lauad kui ka tundide kaupa rõõmu nende kokkupanemisest. Nagu täiskasvanud inimeste pusle või nii. Tuleb tõdeda, et ma ülehindasin natuke oma võimeid ja lustisin võrdlemisi poole ööni oma mööblikokkupanemise skille proovile pannes. Mingil imelikul põhjusel olin ma Tartust kodust kaasa võtnud ka oma uhke kruvikeeraja (no päriselt on uhke - lausa antenn on küljes ja puha. Ma ei tea, milleks päristäpselt see funktsioon vajalik on, aga küll üks päev selgub), mis nüüd päris hästi asja ette läks.

Tunnike hiljem oli igatahes riiul koos ja mahalaotatud pleedide peale (seal oli see vaip muidu, mille all on betoon) sai visata kõik asjad, et teises toas oleks ehitamiseks ruumi ja midagi ette ei jääks. Nii et selle toaga oli nüüd valmis:

Ja sai alustada selle toaga, kus ma tegelikult enamik aega olla plaanin. Kui enne oli see täiesti tühi, siis pärast järgmist tunnikest mööblipusledega lustimist oli seis juba selline:

Täitsa nagu kodune tunne juba! Minu lemmik on muidugi see väike roosa lauake, mis maksis tervelt 7€. Ülinumpsik mu meelest, peaks sinna veel mingid maalingud ka peale tegema. Eelmise elaniku suitsuhais mu toast hakkab ka vaikselt lahkuma - selleks puhuks ostsin seekord eukalüptiõli asemel hoopiski apelsinilõhnalise küünla :)

Et ma nüüd ainult kodust ei räägiks, siis mulle on välisriikides alati meeldinud erinevate klubide/pubide/söögikohtade nimed. Siinse parima nime auhinda hoiab hetkel keset linna olev klubike Woolloomoolloo. Juba keset päeva oli Iiri noormeestel meelest läinud, kuhu nad täpselt õhtul lähevad ja seletasid innukalt, et nad lähevad sinna Hoollomolloollosse. No muidugi. Ja kõige vingema kohviku/baari auhinda hoiab hetkel kooli raamatukogu katusele ehitatud rannabaar. Ma ei kujuta ette, kust tuli inimestel idee, et raamatukogu katus on täpselt see õige koht rannabaariks, aga igatahes mulle jättis väga vinge mulje:

Et nüüd ei jääks mulje, et ma siin ainult koristan kodu ja kõnnin mööda linna ringi erinevate asutuste nimesid observeerides, siis siin on kokkuvõte minu eilsest päevast:

Homme on esimene loeng aines Fundamentals of Statistics ja selleks puhuks olen ma vihikusse juba ca 10 lehekülge kirjutanud erinevate matemaatikaülesannete lahendusi. Seda pole vähemalt mina küll kunagi varem kogenud, et õppeainete esimesteks loenguteks peavad olema kodutööd tehtud ja ca 15h jagu valmistutud. Tuleb ilmselgelt vinge semester!

Väiksed edusammud!

Kuna Hollandis tundub absoluutselt loogiline, et igal inimesel peab ratas olema, siis seadsin ka mina laupäeval entusiastlikult sammud kasutatud rataste poodi. Pool tundi hiljem lahkusin sealt oluliselt vähem entusiastliku sammuga - siukse veidike pettunud sammuga või nii. Mitte midagi ei tundunud olevat sellises hinnaklassis, nagu ma otsisin (kahekohaline number). Ma olin ju ometigi kuulnud kuulujutte, et sellise hinnaga on võimalik ratas saada.

Küll aga ei saanud ma ju ikkagi pikemas perspektiivis jätta ratast ostmata, sest millega siin ikka muidu ringi on liikuda (ja iga päev 8,5 km hommikul kooli ja teine sama palju õhtul tagasi ma kõndida ka päris ei viitsi, eksole). Nii et täna läksin uuele katsele teise poodi ja selline ta mul on:

Veidike roostetab ja veidike ragiseb, aga vedas mu täitsa edukalt täna 35 minutiga mööda seda teekest koolist koju. Nii et kärab küll! Siin sõidavad nagunii kõik siukeste vahvate pannidega ringi. Edeva roosa luku ostsin ka veel, et keegi kohe tuuri ei laseks mult mu vinget pilli!

Vaikselt kohanen

Huhh, ma mõtlesin, et see kõik läheb kuidagi sujuvamalt ja lihtsamalt, aga vot sulle. Tundus, et mis see siis ära ei ole - kolid teise riiki ja valmis! Pakid kodus asjad ja otsid kodu ja natuke orgunnid paberimajandust ja pole probleemi! Pffft! Siuke jauramine, et johhaidii.

Kõigepealt mind ei olnud veel ametlikult kooli sisse võetud, onju. Ja sellest hakkas esimene pull pihta. Teadupoolest on see dokument, mis tõestab, et sa oled ametlikult üliõpilane, aluseks, et saaks haigekassa tervisekindlustust pikendada. Lisaks on ta aluseks selleks, et saaks kuskile korterit üürida. Korteriüürimine on aga eelduseks, et oleks võimalik ennast linnakodanikuks registreerida, mis on omakorda eelduseks kohaliku pangakonto tegemiseks, mis on omakorda eelduseks kohaliku ühistranspordi kaardi tegemiseks. Ja siis veel tuli mulle koolist iga päev kirju stiilis "Maksa õppemaks ära, enne vastu ei võeta sind!" ja no õppemaksu ma loomulikult maksta ei saanud, sest neil oli minu identiteet kuskil süsteemis kinnitamata. Ja kodu mul ka ei õnnestunud kuidagi leida, sest selgus, et selles linnas ei ole kodu leidmine mitte raske (mida ma olin kuulnud ka varem), vaid üliraske ja seda ma teadsin, et reedel kell 9.00 visatakse olemasolevast kohast välja! Selline seis mul eelmise nädala alguses täpselt oligi. Malbelt närvi ajas üks hetk igatahes.

Mingi hetk kogunes kõike muidugi nii palju, et sai asja paraja huumoriga hakata suhtuma - nagunii oli nii pekkis, et põdemisest ei oleks enam väga kasu. Nii et kui ma läksin endale kohalikku telefoninumbrit tegema ja nad seal hakkasid jälle seletama, et selle jaoks on vaja kohalikku pangakontot (mille jaoks on vaja sissekirjutust, mille jaoks on vaja kodu, mille jaoks on vaja koolidokumente, eksole), siis ma otsustasin, et ju mul pole praegu kohe veel vaja seda kohalikku telefoninumbrit. Marssisin muusikapoodi ja ostsin kitarri hoopiski, et kogu oma meeletu energia ja emotsioonid hoopis sinna suunata. Nii et poole aasta pärast hakkan põhimõtteliselt popstaariks ja lähen tänavatele raha koguma kauni omapärase lauluhäälega ja suurepärase kitarrioskusega - tundub ju võrdlemisi loogiline, ei vä? Entusiasmi on igatahes nii palju, et praegu on vasaku käe näpud villis.

Kui ma aru sain, et asi on kriitiline, hakkasin mission-impossible "koduotsimise" ülesannet ründama innukalt mitmel rindel: ametlikelt saitidelt, feissbuki gruppides, niisama kõva häälega kõigile halades jne. Kõige tulemusena õnnestus mul pääseda ühele külalisõhtule. See on mingi siuke nende kohalik huumor, et kui üürid oma tudengikorteris ühe toa välja, siis see käib nii, et kutsud terve hunniku potentsiaalselt sobivaid korterinaabrikandidaate kohale ja küsitled neid igatepidi (osad teevad asja veel peo-vormis, et korraldavad suure fiesta). Põhimõtteliselt nagu töökohale kandideeriks: kõigepealt kirjutad motivatsioonikirja, mille alusel kutsutakse osad intervjuudele ja siis pead ennast seal kuidagi eriti vingeks tegema. Algas see asi muidugi sellega, et Nele mõtles, et "Ah, savi, kui keeruline see kohalejõudmine ikka saab olla", vaatas guugelmäpsist, kuhu minema peab, kirjutas mingid tänavanimed üles ja mõtles, et kärab küll. No esiteks asusin ma uksest välja astudes teele 180 kraadi vales suunas. Sellest veast sain õnneks 3 minutit hiljem aru ja korrigeerisin enam-vähem õigeks, aga tegin selle uhke vea, et mõtlesin, et lõikan natuke ja küll jõuab õige tee peale välja. Ilma kaardita loomulikult. Täiesti kana, ma ütlen. Mööda randoomseid teid seigeldes (ja loomulikult mitte kelleltki abi küsides) jõudsin välja linnapiirini. Mitu korda. Lõpuks, kui ajaga hakkas kriitiliseks minema, hüppasin esimese ettejuhtuva bussi peale, mis tundus vanalinna minevat. Vähemalt sellega ei feilinud. Küll aga oli selle aja peale selge, et õigeks ajaks ma küll igatahes kohale ei jõua. Mis seal ikka, minemata ka ei jäta ju. No ja lõpuks seda viimast kilomeetrit läksin veel reaalselt tund aega - no ei saanud õiget teeotsa üldse kätte. Absoluutselt tasemel orienteeruja, ma tean. Tahtmine loobuda oli oiiiiii kui suur - kapitaalselt kopp ees, lootusetult hiljaks jäänud ja aru ei saa, milline tänav see õige lõpuks on. Aga noh - spordihing nagu ma olen - katkestada ka ju ei raatsi. Muidu pärast mitu kuud põed, et siuke läbikukkumine. Nii et uhke tunniajase hilinemisega (2h kõndisin siis kokku, kand oli juba villis) jõudsin ma kohale ja pääsesin isegi intervjuule. Pool tundi vestlemist ja tagasi kodupoole teele. Mõtlesin, et seiklus on juba tehtud, et kui raske see nüüd ikka olla saab. Kaks kolmandikku maad saingi täiesti okeilt kõnnitud, aga siis kadusid järsku sildid ära, üks vale teeots ja sai jälle kogu ümbruse läbi kõndida. Nii et kodutee võttis lõpuks aega poolteist tundi ja viimased 45 minutit selles oli pimedas. Siuke mõnus matkakene kokku - koduteel veel mingi jänes ehmatas mind (selgus, et ülikooli campuses jookseb neid õhtuti kohe hulgim ringi). Olgu siinkohal öeldud, et seda kodu ma igatahes ei saanud.

Tekst läheb juba nõnda pikaks, et panen siia vahelduseks ühe pildi sellest, kui ma olin saanud fainalli kätte paberi, mis tõestab, et ma olen ülikooli vastu võetud (kes veel ei tea, siis erialaks on selline asi nagu Methodology and Statistics for the Behavioural, Biomedical and Social Sciences), aga kodu veel ei olnud. Õnnelik nohik koos kogu oma tavaariga computer-lab'i põrandal:

Nii. See kõik selleks. Elan ma nüüd igatahes koolist 8,5 kilomeetri kaugusel (rattaga pool tundi, nii et pole iseenesest hullu), kesklinnast umbes sama kaugel (rongiga 13 minutit) ühes väikses eeslinnas. Umbes nagu Tartu mõistes elaks Ihastes (või noh...natuke veel kaugemal). Esmapilgul tundub igatahes siuke rikkurite linnaosake olema - iga maja on umbestäpselt nii fääntsu (olgu tõe huvides öeldud, et minu maja mitte):

Tuba (õigemini kaks tükki) on mul muidu numpsik, aga absoluutselt ilma igasuguse mööblita. Õnneks mul oli matkamadrats kaasas, nii et esimese öö sain ilusti selle peal magada. Teise öö jaoks küsisin juba ühelt korterinaabrilt madratsi ja nüüd üritan välja nuputada, mis imemoodi ma endale IKEAst asjad koju saaksin, et mul mingigi mööbel oleks (näiteks voodi ja laud oleks päris tore). Siseviimistlus on sellel kohal võrdlemisi huvitavalt tehtud - ma pole vähemalt varem kuskil mujal tähele pannud, et nii üle jala oleks tehtud põrandaid ja seinu ja värke. Kuna mul ühes toas on maas olev vaip nõnda räpane, et ma kahtlustan, et seda pole ever puhastatud ja selle peal on käidud ainult välisjalanõudega, siis ma mõtlesin uurida, kas selle vaiba saaks maast ära võtta. Eks ikka saab - ainult et selle all on täiesti puhas betoon. Nii et tuleb vist midagi muud välja mõelda :D. Köögiga peab ka midagi ette võtma - ma jagan seda nimelt kolme mehega ja no...pehmelt öeldes näeb see välja selline, et lapi ja mopiga pole sealt keegi ikka päris hea mitu kuud üle käinud. Nii räpast külmkappi ma pole ka enne eriti näinud, aga selle lubas korteriomanik välja vahetada kahe nädala pärast, nii et külmkapi puhastamisega ma vaeva ei viitsi nägema hakata. Ja seda ma kahtlustan ka, et mu toas elas enne keegi, kes suitsetas - tuleb vist mingeid eukalüptiõliga küünlaid või värke muretseda ja see hais välja peletada! Et nüüd täiesti õudset muljet ei jääks, siis tegelt ma usun, et siin on täitsa okei, kui ma üks hetk mööbli sisse saan ja korraliku koristusringi olen peale teinud asjale - Janika näiteks juba ristis mu kodukese armsalt printsessitorniks (meil on üks ridaelamuboks ja terve ridaelamu peale on ainult ühel boksil kolmas korrus - minu oma on see kolmas korrus). Ja ratas on ka veel puudu. Selle jahile lähen homme - loodetavasti läheb seekord edukamalt, kui eilne rattashoping.

Lõpetuseks paar pilti niisama linnast ka. See siin on Oudegracht, mille kallastele on mitmetes kohtades ehitatud kahekordsed servad ja alumistel korrustel on võrdlemisi tsill pannkooki süüa või niisama istuda ja mööduvate kanuutajatega ja paadisõitjatega paar sõna juttu rääkida:

Kui ma oma suurt matka läbi linna tegin (ehk sellele korterikülastusele minna üritasin), siis ma nägin võrdlemisi paljut - noh, nagu 3,5h jalutuskäiguga ikka näha jõuab. Üks neist oli näiteks kootud kampsuniga autokene:

Ja kui kellelgi rinnahoidjatest puudust on, siis meil siin jätkub neid küllaga:

Maru popp värk on siin osta suuuur hunnik friikartuleid (ja veel päris häid friikartuleid!) siukse tuutuga ja hunniku kastmega. Olgu öeldud, et tegemist ei ole kaugeltki kõige suurema portsuga - pakutakse ikka oluliselt suuremaid. Lihtsalt ma olen see vussukene, kes ei jõudnud lasteportsjonit ka üksi ära süüa :)

Saab-saab, ikka saab!

Ma nüüd tulin natukeseks ajaks Hollandisse ja et veenduda, et ma ikka kindlasti kohale jõuan ja ilusti siia jään, tulid Siim, Kaia ja Annika mind autoga ära tooma. Nad muidugi olid natuke naiivsed ja ei arvestanud sellega, kuidas mul kõik viimased pikemate sõitude algused läinud on. Arvata on, et ka see suurepärane kohalerändamine muutus parajaks seikluseks ja pakkus huvitavaid väljakutseid. Nii et kui kellelgi teist oli mõttes minuga kunagi kuskile kaugemale sõita, siis mõelge enne ikka hoolega järele!

Aga. Kõigest täpsemalt! Reisi alapealkirjaks sai võrdlemisi kiiresti KÕIK-ON-KATKI, inspireeritult muidugi ühest vahvast hittvideost ja, nagu arvata võite, sellest, et kõik lihtsalt läks järjest katki. Ei jõudnud ühe asja katkiminemist äragi naerda, kui juba järgmine otsad andis.

Esimene murduja oli GPS, kes otsustas üks hetk Saksamaal Hansu koduhoovikeses, et ah-ma-ei-viitsi-enam ja lihtsalt lampi kaotas kõik vajalikud failid mälukaardilt ära. Püüdsin asja putitada, aga saavutasin umbestäpselt selle, et ta ei läinud üldse enam navigeerimisosasse sisse. Suurepärane! Ega minna oli ju ainult 800 km veel, mis see siis ikka ära ei ole, eksole. Ei viitsinud sellepärast pikemalt põdema hakata ja tundus loogiline, et kuna kaks päeva oli veel edasisõitmiseni aega, siis ju selle ajaga jõuab ikka korda saada selle vingerpussi.

Tegelikult ma veidi valetasin ka nüüd. Esimene langeja ei olnud mitte GPS, vaid hoopiski minu üsnagi uus spordikott, mille õlapael ragises juba Tartus enne uksest välja saamist koti küljest lahti :D. Mõtlesin, et ju parandan Hansu pool ära, aga kuna selle aja peale olid erinevad muud asjad juba katki, siis kellel see enam meeles oli, et mingi kott oli ka kuskil, mis tuli ära parandada - nii et nii ta nüüd on mul siin, katkisena.

Järgmisena suutis Kaia oma sõrmed ära lõhkuda, siis läks Siimu autol rehvil ventiil katki ja nii edasi. Kui ma teisi teavitasin, et no-stress, mul on vähemalt Euroopa Teede Atlas kaasas (sest ilmnes, et GPSi ikka ei saa korda), siis teatas Annika selle peale lihtsalt: "Tead, ma ei imestaks, kui sellel ka nüüd lehed välja kukuksid ja ära kaoksid!". Õnneks siiski ei kukkunud atlasel lehed välja ja ei kadunud kuskile, nii et ma sain rõõmsalt pastakaga teekonna peale joonistada (Siim muidugi naeris veel pikalt, et hea atlas sai valitud: selline, millel pool Saksamaad on ühe lehekülje peal) ja pärast seda, kui poisid autoga kell 8 hommikul olid mehaaniku juures ära käinud, saimegi teele asuda.

Teele me ei asunud alguses loomulikult kohe sinna, kuhu pidi, vaid esialgu ikka grillipeole kuskile Hansu sõbra tüdruku vanemate juurde. Ma ei saanud tollel hommikul aru ja ei taipa siiani, mis imeliku kella järgi need sakslased oma tegemisi seavad - millises maailmas see loogiline tundub, et grillimispeole minnakse hommikul kell 8 !?? Kas nad tõesti kohe üldsemitte magada ei taha? Pikalt selle üle arutledes põksusime siiski kohale ja see oli täiesti seda väärt :).

Üks hetk tuli siiski kõigile tsauki-tsauki öelda ja asuda üliretrolt kaarti lapates kohale sõitma. Lebo ots - mis see siis ära ei ole, ainult läbi terve Saksamaa sõita ja siis Amsterdami äärelinnast üks kindel aadressike üles leida. Ka minu enda suureks imestuseks läks kaardilugemine nõnda sujuvalt, et ainult ühes teeotsakesest panime mööda ja see viga sai ka paari minutiga korrigeeritud. Ülivinge! Täiega rahul. Aga mis te arvate, et nii lihtsalt saigi vä? Arvata on, et üks üllatus oli veel ootamas: nimelt oli Kaia ja Annika sõber, kelle pool me ööbima pidime, neile kogemata vale telefoninumbri andnud. No vahva. Internetti meil ka loomulikult ei olnud, et talt uuesti number küsida ja üleüldse hakkas öö vaikselt kätte jõudma. Mitu telefonikõnet hiljem saime kinnituse ka tõsiasjale, et ühelgi teisel tuttaval ka nende numbrit ei ole. Ei viitsinud sellega igatahes pikalt draamat teha ja tšikid koostasid tagaistmel juba graafiku, mis järjekorras me ühe võrdlemisi mitme korteriga maja uksi läbi hakkame koputama, et teada saada, milline neist see õige on.

Jõudsime kohale, parkisime ära ja seni, kuni mina jalanõusid jalga panin ja veitsa niisama võimlesin, jalutasid Kaia ja Annika juba ukse juurde vaatama, kas äkki on õige nimi kuskile kirjutatud. Seda igatahes polnud, aga kuna need kaks just sosinal ka omavahel ei räägi,  kostus meie suureks heameeleks üsna pea ühest aknast rõõmus "ANNIKAAAA!" ja me ei pidanudki seda ööd õues veetma. Vot. Nii lihtne oligi. Saab-saab, ikka saab!

Lõpetuseks paar pilti sellest, mida me tegime enne oma seiklust paari päevaga Saksamaal spordilaagris:

Loomulikult oli vaja käia Sächische Shweitz'is (või sausage-switch'is, nagu Siim seda kohta guugeldas), kus on see edev matkarada, mis algab nii nagu on ülemisel pildil ja jätkub nii nagu alumisel pildil (päris ausalt kohe tõstis ikka pulsi natuke üles küll vahepeal ja pani jala natukene värisema):

Ja kus vahepeal on nõnda uhked vaated:

Pärast maratonijooksmist käisime natuke kultuuri ka tsekkimas:

Armas rattamatkake, kus Annika oleks tahtnud tegelikult 30 km veel sõita, aga me teised olime natuke väsinud eelmise päeva ronimisest ja ei viitsinud:

Sain sõbraks Hansu papagoi Jack'iga:

Seniks, kuni ta mu kõrva üles leidis ja seda hammustas. Siimu sõrme oli ta selleks ajaks juba katki hammustanud loomulikult.

Selline kohaletulek oligi. Tundub, et ma peaks hakkama blogis eraldi kirjutistesarja pidama, mille nimeks saaks uhkelt panna reisi-alguse-feilid. No kohe mitte ei õnnestu kuidagi rahulikult ja sekeldusteta kuskile minna. Mitte, et mul nüüd otseselt selle vastu midagi oleks - eriti veel sellise seltskonnaga. Kõhulihased on siiani eneseiroonilistest naljadest valusad ja just seda mulle oligi kooliaasta alguseks vaja! (kes veel ei tea, siis eile hakkas mul uuesti kool pihta ja loodetavasti saab siit päris mõnda aega nüüd lugeda sellest, mitu lehekülge ma ikkagi täpselt raamatukogus lugesin, mitu uut valemit õppisin, millal tuleb kasutada ANOVA asemel ANCOVAt, milline on täpselt see õige valimi suurus ja kõik need muud ÜLIHUVITAVAD teemad!).