Vabakäigul randoomsus

Kui ma Tallinnas mõne lolluse peale tulen, siis seal ma jõuan enamasti ümber mõelda ja mõistus tuleb koju seni, kuni teised blokivad ja seletavad, et ilm pole ikka päris see ja et üldse on kodus ka hea telekat vaadata ja tegelikult pole praegu viitsimist jne. Tartus mul päris nii edukalt ei lähe - siis, kui ma ühtäkki taipan "Kuule, Nele, see ikka pole päris tark mõte..." olen mina ammu juba poolel teel kuskile ja teistega ka kõik kokku lepitud.

Nii ma näiteks otsustasin pühapäeva ja esmaspäeva vahelisel keskööl, et nüüd mulle aitab köögilaua taga istumisest! Teatasin Siimule, kellega mul parajasti feissbukis mingi vestlus pooleli oli, et kui ta tahab liituda, siis ma võtan ta peale, virutasin otsusekindlalt malbelt läpaka kinni ja hakkasin minema. Ta vist eeldas, et mul on plaan ja et ma lihtsalt ei soovi seda avaldada. Minu plaan oli tegelikkuses umbestäpselt selline, et "Ma kõigepealt ostan endale bensukast ühe RedBulli ja siis vaatab edasi". Kaks minutit hiljem tuli tal mõte, et võiks minna geopeitust mängima, aga et võiks ikka paar tegelast veel seltskonnas olla. Nii et ma siis helistasin Agnesele "Ega sa lähemal ajal magama ei lähe?" "Ee...päris kohe vist mitte..." "Väga hea. Me läheme nüüd geopeitust mängima!". Ainuke, mis Agnesel selle peale küsida oli, oli "Kas ma võin koera ka kaasa võtta?" Tadaa! Aga palun, kaks tegelast seltskonnas lisaks olemas.

Nii me olimegi pool tundi hiljem kõndimas metsas mööda mudast (no ikka päris mudast!) teerada, kamba peale üks taskulamp, jalas tavalised linnapapukesed ja vaidlesime innukalt selle üle, kas tuleks ainult numbreid vahtida või ikka kaarti ka. Ilmselgelt ma olin maru härga täis ja seletasin, et kaart on ikka õige värk. Samas, kui Siim oma numbrikesi telefoniekraanilt jälgis. Agnes itsitas niisama ja Pippin viskas trikke ja üritas igat seitset moodi meile tee peal risti ette jääda. Ilmselgelt täiuslik kooslus, nii et me leidsime geopeituse esimese aarde üles endalegi ootamatult kiiresti. Teise aardega näitasin ma kaardi võimu! Seni, kuni Siim endal telefonis alles numbrikesi tööle hakkas panema, oli minul aare juba käes. IN YOUR FACE! :D

Pärast aarete leidmist tuli otseloomulikult kasutada võimalust tšekkida kõrvaloleva torni tipust umbeuhket vaadet ja pärast nautida tuule käes (mitte ometi soojas autos) tassikest head teed :). Et teejoomine igavaks ei kisuks, etendas Pippin meile seitsmes vaatuses kriminaalse lühietenduse "Piinarikas surm". Sellel koeral on annet, ma ütlen!

Nii. See vahepala läbi, suutsin paar päeva rahulikult olla, kuni täna jälle köögilaua taga läpakaga istudes ja kohvi juues otsustasin, et nüüd aitab! Õues nõnda ilus ilm ja mina istun toas, mis see nüüd siis olgu. Läpakakaas jälle malbelt kinni ja esimese ideena tuli pähe rulluisutamine. Sest noh, jooksutosse mul siin praegu pole ja mis sa ikka detsembrikuus muud teed, eksole (suusarajad millegipärast pole sisse aetud veel...). Muidu oli täitsa muhe sõita, aga kesse selle raja pisikesi puutükikesi täis loopis? Ma oleks peaaegu kauni faceplantiga asfalti kündnud või siis piirdesse sisse koperanud. Õhh. Õnneks läks kõik buenolt ja fiiling oli pärast väga muhe :). Boonuseks veel kaunis pärastlõunane päikseloojang.

Täpselt nii sõidangi. Külg ees ja keset teed. Katsu siis sellisega maratoni koos sõita, eksole.

Tartuuu :)

Kõigepealt väärib mainimist tõsiasi, et mul käisid täna päkapikud! JEAH!

Minule omaselt unustasin ma muidugi autovõtmed kuskile kaugele ja auto oli mul üldse kuskil raudteejaama juures. No pole hullu, õnneks on mul ettenägelikult kodus olemas varuvõtmed, nii et läksin nendele järele ja siis ilusti auto juurde ja mõtlesin, et nüüd saab koju sõita ja rahulikult asjalik olla näiteks. Proovisin korra ja proovisin kaks, aga no kurat, puhtalt küsimise peale tühi aku vist ei tahagi imeväel ennast täis laadida. Mis seal siis ikka, ju polnud ette nähtud, et ma reede õhtul autoga ringi liigun. Nii et jalutasin hoopiski sõpradega pitsat sööma ja sai päris tore õhtu :).

Eile läks sellesmõttes vähe paremini, et ma jõudsin ikkagi asjalik ka olla natuke. Ju sellepärast need päkapikud mul käisidki! Igatahes, pärast seda, kui asjalik oli juba oldud, oli aeg peale panna vabakäigu-mode ja minna linna peale avastama, mida huvitavat pakutakse. Selgus, et ikka pakuti küll. Astusin sisse Mökusse ja ehmusin esialgu ära - laudadel ilusti valged laudlinad, nende peal kandikutega pirukad ja tikuvõileivad (need, mis Taku kõik ära sõi), laes säramas jõulutuled ja aknalauad kaetud mandariinihunnikutega. Kartsin, et äkki on tegemist mingi erapeoga ja olin juba valmis otsa ringi keerama, aga siis selgus, et tegemist on hoopiski Möku sünnipäevaga. Vot kui armas :). Ja nii see õhtu möödus, kuulasin tarkade tüüpide juttu mehaanikast ja üritasin samal ajal väga keskendunult mandariine üksteise otsa balansseerida. Õhtu suurim saavutus oli 4 mandariini üksteiste otsas ja püsisid lausa nii edukalt, et jõudsin pilti ka teha:

Muuhulgas jõudis Caizike (aka pardike119) üleeile tagasi. Piff oli muidugi täitsa manjaanaks omadega Españas viibides läinud. Kõigepealt jäi meil kokkulepe, et helistame kuskil kella ühe-kahe paiku, et kokku leppida, mis kell me lõunat sööma läheme. No mis te arvate, kellel oli lambist telefon välja lülitatud? Tänks, Kaia! No ja siis sain ta lõpuks teisi kanaleid pidi kätte ja lõpuks jäi meil diil, et saame kohe-kohe Pange EES kokku. Olin mina siis kahe minutiga kohal ja hakkasin ootama. Ootasin ja ootasin ja kui neid viie minutiga kuskil ei paistnud, tekkis mul hämming, kui kaua võivad kaks inimest parkast ometigi kohale kõndida. Ise kahtlustasin juba vaikselt, et ju Kaia jäi tee peale kuskile pilte tegema, nii et mõtlesin, et helistan ja uurin (mine tea, äkki saab ka veel poseerida või midagi...). Selgus, et need kaks olid minut enne mind kohale jõudnud ja juba sisse istuma ära läinud. Tänks jälle, Kaia :D!

Iga hommik!!

Mul on selline omamoodi rutiin tekkinud, et igal hommikul rongi peale rutates märkan ma mantli nööpe kinni pannes, et kõige alumine nööp asub endiselt oma õige koha asemel mu taskus ja ootab, millal ma ometi niidi ja nõela kuskilt üles otsiks. Või millal mul ometi õhtul selline asi meelde tuleks (mitte siis, kui on umbes-täpselt miinus 3 minutit aega selle hetkeni, kui peab uksest välja astuma). Teine osa rutiinist on see, et ma jõuan ilusti tööle kohale ja avastan seal, et ma olen JÄLLE unustanud koju selle kommipaki, mis Maarja mulle juba eelmisel esmaspäeval tõi ja mida ma tööl mõtte ergutamiseks süüa mõtlesin. Ja siis ma alati kirun ennast, et miks mul ometi õigel ajal need kaks asja meeles ei ole.

Nii et täna! Tadaa! Lõpuks ometi ma leidsin kodust varastasin Taalilt (okei-okei, ta ise lahkelt pakkus) niidi ja nõela ja parandasin mantli ära. Kommipaki panin ka kotti juba. Vot siuke lahe õhtune seiklus! Täis põnevust ja adrenaliini. Nüüd vist ei jäägi muud üle oodata, kui et karma mind mu suurepärase tubliduse eest kiitma hakkaks. Näiteks sellega, et mul lõpuks ometi päkapikud käima hakkaks või midagi (Jeap, ma tean, täiega wtf, ma ka ei saa aru, mis mõttes mul see aasta päkapikud ei käi, onju. Iga aasta on muidu käinud ja nüüd järsku mingi jama. Tõe huvides on aus märkida, et täitsa nulliga ma pole siiski jäänud. Tundub, et ma pole lihtsalt november-detsember piisavalt hea laps olnud, sest oktoobris oli küll üks varajane päkapikk mind korra üllatanud).

Konstantne randoomsus

Mida te õhtuti teete? Mina näiteks õpetan karusid kolmerattalistega sõitma. Ehk kuidas ma ühes kõige omanäolisemas korteris käisin ja sealt kolmerattalisega karu leidsin :)

Või kuidas ma üks teine öö maast pingviinikostüümi leidsin (ja ofkoors sellega terve hunniku pilte tegin):

Väike päike igas päevas :)!

Osav, nagu ikka

Üks hommik ma jalutasin omast arust rahulikult tööle rongi pealt. Ja noh, sügisele kohaselt oli ilm selline veidi vihmane ja sellel jalgrajal, mida mööda ma krapsakalt kulgesin, oli ühes kohas täiesti lambist (või noh, vihmast) selline suuuuuur aiast aiani lomp. Töökaaslane Siim marssis lombist reipa sammuga läbi ja ma jäin sekundiks passima ja teatasin enesekindlalt: "Ma küll ei kavatse saapaid mudaseks teha!". Kuna vasakpoolne aed hakkas täiesti maast pihta ja parempoolse aia all oli betoonserv (nii umbes täpselt selline, et 5 cm oli seda serva meie poole väljas), otsustasin, et lähen mööda seda ja vaatab, mis saab.

Niimoodi ma seal ronisin - tippides kikivarvul mööda betoonserva ja hoides aialippidest kinni, ise seejuures otseloomulikult marurahul, kui kaval ma olen. Täpselt selle hetkeni, kuni üks aialipp lahti tuli ja ma täie plärtsuga vasaku jalaga mutta lendasin. Siim ei saanud alguses naeru pidama ja ega ma ise ka ei saanud, aga siis tuli mulle meelde, et ma pean ju sellisena kümne minuti pärast tööl olema - üks jalanõu muda täis ja vasak püksisäär põlveni porine. Kahtlemata üliglamuurne. Kui Siim lõpuks naeru pidama sai, ütles ta "Kurat, sa oleks võinud ikka pikali sinna mutta lennata, vot siis oleks alles naljakas olnud!". Eksole. Tema, muideks, erinevalt minust, aimas juba ette, et lippidega aiaga umbes-täpselt nii võib juhtuda. Mõtles mind ka hoiatada, aga täpselt sellel hetkel, kui ta hoiatamiseks ümber pööras, olin mina juba poolel teel ronimisega.

Igatahes. Kuna selline olukord juba tekkinud oli, siis tuli ometigi asjast maksimum võtta. Mõtlesin uhked stoorid välja, mitu karu mind ikka tee peal taga ajas ja mitu 100-kilomeetri-rännakut ma öösel tegin, et ma selline mudane olen ja esitasin igale inimesele erineva loo. Õnneks-õnneks on mul tööl olemas vahetusjalanõud. Teele ütles selle peale tabavalt: "Tead, sa peaksid endale tööle täiskomplekti vahetusriideid viima. Noh, umbes nii nagu neil lasteaias on". Pole üldse mitte paha idee! Mul on varemgi juhtunud, et ma olen näiteks kakao pükste peale kallanud.


Lõpetuseks vastus eelmises postituses püstitatud küsimusele: mingi tüüp viskas väikse külgsalto sellest ketist üle ja see alumine vend lootis, et tal paar minutit hiljem ka veel kõik kehaosad alles on.