29.1.13

Red Bull Snowkayak

Ükspäev ma nägin sellist kuulutust, mis väitis, et Kuutsemäelt saab kajakkidega alla sõita. Täiesti segane, onju!? No ja otseloomulikult tundus see asi nii ahvatlev, et ma lihtsalt ei suutnud jätta ennast kirja panemata. Väike värin oli sees ja kerge kartus, et MIS MEIST SAAB(?), aga himu siukse elamuse osaliseks saada ei lasknud jätta proovimata. No ja nii me siis sõitsime laupäeva hommikul Kuutsemäe poole, kui teised autos hakkavad küsima/mõnitama "Noh, sa ikka kuivad riided võtsid kaasa vä? Hommikul saadeti osalejatele kiri, et raja lõpus on veetakistus...". Mis kuradi kiri?? Ofkoors just see hommik polnud ma netis käinud ja seega ka kirjad olid lugemata. Naiss. Ma veel selle peale naiivselt mõtlesin, et ju see veetakistus siuke enam-vähem mingi lörtsine värk on. Tüng, värdjas! Järvejäässe oli suur auk lõigatud, seega põhimõtteliselt bassein tekitatud ja me pidime siis rõõmsalt sellest läbi sõitma. Kui ma enne võistlust proovisõitude ajal inimesi sinna sisse kukkumas nägin, ei tundunud see just selline eriti soe suplus olevat. Olgu etteruttavalt öeldud, et keegi meie seltskonnast selle päeva jooksul sisse ei lendanud, nii et neid kaasavõetud sooje riideid, mida mul kaasas ei olnud, ei läinudki vaja.

Proovisõit oli iseenesest tore - mõned korralikud matsud (neljakesi korraga starditi), esimese kümne meetri jooksul oleks peaaegu rajalt välja lendanud ja korra tee peal jäi kajakk seisma, aga noh - väga valus ei olnudki. Erinevalt ilmselt sellest kutist, kellele rada Joosepi peale lennutas (jah, kui ka ise üritasid juhtida normaalselt, siis tihtipeale see ei pruukinud välja tulla):


Võistlussõidu stardis oli juba kerge värin sees - kui ma proovisõidu ajal ei teadnud, kas tasub karta või mitte, siis võistlussõidu ajal ma juba teadsin, et kokkupõrkeid tuleb tõenäoliselt palju. Ja ei eksinud ka. Kui algus nägi välja paljutõotav, noh umbes selline (ma olen seal paremal kohe hüppesse minemas oma rohelise kiivrikesega):

Siis pärast seda hüpet läks kohe mingi möll lahti. Keegi pani mulle täie pauguga sisse, nii et ma sattusin tagurpidi ja siis, kui ma olin üritanud teised mööda lasta, et rahulikult ennast otseks pöörata, oli ikka üks inimene veel tulemas ja sattusin uue pauguga tagurpidi. Oh, jah. No ma siis ukerdasin jälle paika ennast ja hakkasin mäest alla sõitma ja seal all sai kiirus kuidagi nii suur, et ma kaotasin juhitavuse ja olin jälle selg ees. Me jõudsime teistega ka järeldusele pärast sõitu, et me oskame täiega hästi selle asjaga selga ette keerata, aga vastupidi mitte. Kõige rohkem närvi ajas muidugi see, et selja ette keeramisega oli hoog totaalselt läinud, nii et pidi igatemoodi aerutama ja mässama, et edasi saada. No ja nii ma kõige selle peale uhkes üksinduses lõpuks finišisse tulingi. Kui keegi tahab näha, milline see hädine (kuid see eest stiilipunktidega!) finiš välja nägi, siis siin on armas video koos Jaksi valju naeruga:


Kokkuvõttes oli väga vinge üritus ja kui uuesti tehakse, siis tahan veel minna :)!

Pildid on pärit siit: http://www.postimees.ee/?g=15414#621624

26.1.13

Valmis!

Kuu aega vaikust siin, eksole? Ju ma raamatukogus olin...

Tundub, et sain ka lõpuks ometi millegagi hakkama - nüüdsest psühholoogiabakakraadiga ja puha. Nii et nüüdsest alates oskan ma su mõtteid lugeda, tean kõiki vastuseid sellistele elulistele küsimustele nagu "Miks me hurtime neid, keda lavvime?", tean kõiki lahendusi kõikidele muredele ja mis kõige tähtsam: kui ma ütlen su pika jutu peale "Ära vingu!", siis ei ole selle näol tegemist pelgalt nähvamisega, vaid ikka asjatundliku konsultatsiooniga!

Cheers to that :)!