Kui väljas talve nautides see -16 nii külm ei tundunudki, siis minu toa konstantse 12-kraadise temperatuuriga olid veitsa teised lood. Külm oli, kurat, noh! Kui ma olin uue puhuri muretsenud, akendele poolteist tundi kummitihendeid pannud (mis muide ei jäänud kõik püsima, sest nende jaoks on vaja vähemalt 5 kraadi sooja, mida mul ju siis akna juures ei olnud), kaminaga paar tundi kütnud (millega mul said kõik puud otsa!), sain ma tervelt 15-16 kraadi peale toa temperatuuri. Täielik töövõit! Emps naeris selle peale muidugi, et mul on ellujäämiskursused.
Nii ma siis kurtsin jõulude ajal, et keegi oleks võinud vähemalt küttepuid kinkida, saaks sooja ja värki. Seekord läks õnneks ja minu soove võeti kuulda - Helen kinkis mulle sületäie küttepuid. Kuna praegu on parajasti jälle võrdlemisi soe olla, hoian ma need puud alles ja olen täiega valmis uueks külmalaineks! Et olla veel bäädäässimalt valmis, olen hakkanud tuuleprognoose jälgima, sest tundub, et idatuul on see kurjajuur, mis külma siia sisse pressib. Päris vinge värk!
Muuhulgas käis Piret külas ja tõi kaasa rämedalt (no ikka RÄMEDALT) haiseva juustu, mis isegi viie kilekoti sisse pakituna lehkab nagu oleks keegi toas jõudsalt peeru lasknud. Tänks! Aga ega karma pikalt ei ootanud, juba siis, kui Piretit bussi peale saatma läksin, paterdas ta täiega lompi sisse. No ikka niimoodi korralikult. Irooniline oli veel see, et 2 minutit enne oli ta vingunud, et tema armsad seemisnahksed saapakesed saavad märjaks lörtsi sees. Ja siis marsib täie lauluga pahkluu sügavusse lompi sisse. Oleks siis kiire hüppe tagasi teinud või midagi, aga tema oli ofkoors nii pänikus kohe, et tegi veel mitu uhket hüplevat sammu suure ruigamise saatel selles minitiigis. Lahe :D!
