Kaalust ja ilust

Kui keegi veel kahtles, kas ma ikka kaalun sama palju vähe nagu õieleheke, siis eilne tõestas, et ikka muidugi kaalun! Käsutasin Kaia sünnipäeval ühe noormehe kätekõverdusi tegema ja läksin ise talle samal ajal selga - poiss tegi kätekõverdusi nagu muiste ja laulis veel samal ajal "Üks-kaks-kolm-neli, meile meeldib kaitsevägi!". No näete, noh! Eesti kuulsaim naisräppar Kerstin-U oli kõigest sellest nii inspireeritud, et tuli kohe välja oma uusima riimiga "Üks-kaks-kolm, Nele kaalub vähe!" ja see on täiesti teie oma viga, kui te olete nii ebakultuursed, et ei suuda seal riimi näha!* Mul on hea meel olla nõnda suure kunsti muusaks. Mul on tunne, et sellest saab veel tõsine hitt - miks mitte ka rahvusvahelise publiku püüdmiseks.

Kes veel ei teadnud, kes on Eesti kõige kaunim naine, siis vastus on siinkohal väga lihtne - see on muidugi Hannula! Ja kuna ta on nii kaunis, siis ta on ise ka sellest täiesti teadlik ja antud teemal absoluutselt enesekindel. Näiteks eile, kui me pilti tegime ja fotokas pakkus esimese variandina kohe funktsiooni "beauty fix", oli Hannula automaatne reaktsioon jõuline "BEAUTY FIX!??? Käigu perrrrrr*e! Ma olen niisamagi väga kaunis! Olgu omaette oma beauty fix'idega!". Jah, Hannula on õige naine - teab, mis ta väärt on :D!

*Kindlasti ei ole asi selles, et Kerstin totaalselt andetu on :D

Lõpetuseks väike videokene, kust näete, kuidas me nii kaunid näonahad oleme saanud:

Mis kompliment sulle täna tehti?

Minule näiteks öeldi eile õhtul "Tead, mul on hea meel, et sa tulid. Sa tegid õhtu huvitavaks. Ma pole varem näinud, kedagi, kes oleks sama nohik, kui ma ise".

Ei oskanudki nüüd kohe selle viimase peale midagi arvata :D

Tehke üksteisele komplimente ja naeratage :)!

Koolilainel

Eile olin siis jälle viipekeeletunnis - mis, muideks, on päris vahva - ja pidime üksteisele mingeid sõnu tähthaaval sõrmendama. Pffft, lebo! Vähemalt nii ma arvasin seni, kuni ma nimekirjaga lehekülje lahti võtsin töövihikust. Nimekiri oli umbes selline: aerodünaamika, alabastron, brahhügraafia, obskurant (haa, selle sõna ma võtan kasutusse!), pürofoorne, bukvalism jne. Et nüüd asjal ka kerge hariv väärtus oleks, siis säh: pürofoorne ehk iseenesest õhu käes süttiv. Mina näiteks ei teadnud seda.

Lisaks tähestikule ja numbritele peame me ofkoors niisama viipeid ka oskama. Päris vahva on jälle teha dialooge, mille tekstiks on "Tere! Mis sinu nimi on? Head aega!", seejuures nendega tõsiselt pusides. Ma olin pääääris rahul, kui suutsin praegu harjutades ära viibelda lause "Palun sõrmendage oma perekonnanimi uuesti.". Väiksed võidud!

Muidu üks päev retsisime rebaseid. Paar päeva hiljem emme küsis mult "Kuule, miks üks valge tekikott alt kuidagi poolik on?". Seleta talle siis, et mul oli hädasti vaja hullusärke sellest õmmelda...

Tahab keegi minuga ristsõnasid tulla lahendama?

Mõtlesin täna, et peaks üle päääris pika aja endale ristsõna ostma - noh, et arendaks mõtlemist või midagi. Mõeldud-tehtud! Nii ma siin köögilauataga nüüd istun ja lahendan. Ripsikut. Jah, lasteristsõna. Sest et ilmselgelt pole ma veel piisavalt tark, et poes juba vaadata, millega tegemist on. Siinkohal ka küsimus: kes oli Sipsiku perenaine?

Muidu käisime eile natukeseks linnapeal tšikkide ja kuttidega, sest et Kaia jõudis tagasi. Seisime parajasti Shootersi kõrval väljas, kui järsku mingi koer maruentusiastlikult ja otsusekindlalt Shootersisse peole tõttas (tõenäoliselt oli veel terve õhtu ennast sättinud, et avesomaalne välja näha). Oli juba enam-vähem ukse peale jõudnud, kui turva üle platsi käratas "Kutsu ära see koer, ma kutsun muidu talle politsei!". Koer taipas sekundiga isegi, et asi võib veel hapuks minna, sest kriminaalkaristust ta küll ei taha, nii et pööras kannapealt ringi ja jooksis tagasi sinna, kust tuli. Öelge veel, et loomad ei ole targad!

Hoidke alt!

Dagnyl on täiesti uus tase juba! See, et ma tema telefonikõne peale üles ärkan, pole enam midagi uut, aga et ta enne seda on mulle veel ka sõnumi saatnud "Kuule plika, kui sa 5 mintsa ja 30 seki pärast üles ei ärka, siiiiis ma helistan! Ja sa ei saa vinguda, sest ma olen sind hoiatanud :D", pani mind küll muigama. Milleks siis veel sõbrad on, kui mitte selleks, et hoida meid nädalavahetusel liiga kaua magamast, eksole!?

Niisiis. Täna sain Heleniga kokku, et aidata tal guaššvärve valida - tal on nimelt nõnda karm kodutöö ülikoolis, et vaja lausa pilved maalida. Kududa on ka vaja. Tähestiku sai vist juba selgeks. Mu meelest on päris vahva, et kui teised poole ööni artikleid loevad ja ülesandeid lahendavad, siis Helen maalib pilvi. Lihtsalt maalib. Pilvi. Ja teeb akustilist tapeeti - misiganes see ka ei oleks. Aga. Millegipärast jäi teel šoppama meile ette sumomaadlus (see nende kollaste suurte kostüümidega, millega päääris raske liikuda on, nagu hiljem selgus). Helen tegi mulle selgeks, et ma peaks kindlasti osalema ja no ma olin piisavalt loll ka, et kohe nõustuda ja ennast kirja panna. Esimene matš: ronin kostüümi sisse, panen kiivri pähe ja vaatan otsa oma vastasele - minust veidi pikemale neiule. See oli nüüd see hetk, kui ma tundsin, et ma olen kuidagi liiga lühike: mu jalad vaevu-vaevu ulatusid üldse kostüümist välja. Värk käis viie punktini ja nägi kõrvaltvaadates kuidagi marulebo välja - mis see siis ära ei ole see teine piff 5 korda mati pealt välja lükata või pikali heita. Häähää, kerge alahindamine jälle :D. Kiiver nihkus pidevalt silmadele ette, nii et ma ei näinud kohati mitte midagi - kui jälle nägin, sain agressiivselt vastast matilt välja suruma asuda. Tema taktika tundus olevat mulle erinevate heidete sooritamine - noh, teate küll, palju ma kaalun, ei heitnud ta seal midagi :D! 5:1 võit ja järgmisse vooru edasi - pulss laes, meeletult palav olla, lihased juba väsinud ja tugev hingeldamine. MISMÕTTES see suurte sumokostüümikestega maadlemine nii raske nüüd on? Igatahes. Kuna selle matšiga oli minu ainus naissoost konkurent mängust väljas, oli juba aimata, mis edasi saab. Järgmine vastane oli kahemeetrine jõuline mees, kes alguses kätt surudes muigas ja ütles "Vaata, et sa mulle siis väga haiget ei tee!". Mhmh, jah, eks ikka väiksed neiud teevad väga karmilt rambodele haiget! Ma olen väike, aga jõudu nagu viiel mehel kokku - kartke kõik!

Katsetasin erinevaid tehnikaid - näiteks seda, et teen kohe alustuseks jõulise hüppe peaga otse kõhtu talle. Ei töötanud. Või siis seda, et jooksen peale ja hakkan ringist välja suruma. Ei töötanud. Jooksen madalamale sisse, surun pea talle kõhtu, olen võrdlemisi maadligi ja surun nii kuis jaksan. Ei töötanud - kostüüm hakkas jälle jalgadesse takerduma. Ja siis! Haa! Siis see hetk tuli. Millegipärast me lendasime mõlemad pikali, mina sain kiiremini püsti ja ofkoors lendasin kõige täiega talle kohe uuesti peale. SEE oli MINU võimalus! MINU üks ja ainus võidukas punkt pärast seda, kui ma olin ise korduvalt uhke heitega mati pealt välja lendanud.

Ja läbi see värk saigi - lihastes on mõnusalt tunda, et on madistatud. Juba ootan seda homset magusat lihasvalu!

Ja muideks! Kõigile teadmiseks - ma oskan nüüd viipekeeletähestikku peast, wuuhuu!

Naudin kooli!

Nagu mulle traditsiooniks saanud, lasin ma aasta esimese loengu sujuvalt üle. Ma ei tea, mis teema sellega täpselt on. Ja siis magasin ma pärast seda veel sisse ka.

Sellest kõigest hoolimata üdini halb ma siiski ei ole - näiteks käisin ma täna täiesti esimest korda verd andmas. Kristi tabas mind eile oma küsimusega "Homme verd andma?" nii ootamatult, et ma ei oskanudki kohe hoobilt ühtegi head vabandust tuua, miks mitte minna. Nii et täna päeval tuli oma mugavustsoonist välja astuda ning see samm ära teha. Oli ikka parajalt närviline samm ja seda mitte ainult minu subjektiivse hinnangu kohaselt - pulss 130 tõestas, et päris külma rahuga ma asja ei võta :D.

Heateod tehtud ja oligi aeg minna viipekeeletundi, mis, muideks, oli vägagi vahva. Ilma häält kasutamata erinevaid sõnu, nagu näiteks "karu", "õun" ja "iPad", seletades tundsin ennast nagu oleks uuesti sattunud näitlemislaagrisse või siis äärmisel juhul nagu mängiks Aliase bäädäässimat varianti. Kes ütles, et koolis lõbus ei ole, ah!? Igatahes, tunni lõpus tahtis õppejõud meile ühte videot näidata ja kui ta oli aadressiribale sisestanud "youtube", pakkus see by-default välja kohe ühe video, milleks oli juhuslikult "Muumide ohtlik jaanipäev". WTF, ülikooli õppejõud!? Loengute vahepeal vaatate juutuubist Muumisid?? (ma nüüd siis vaatasin ka selle video ära - algab sellest, kuidas Muumitroll räägib, et tal oli nii ränk jaanipäev, et ta sattus vanglasse. Minu ajal Muumid ikka põgenesid Urri eest või kiusasid niisama üksteist...).

Muideks! Täna käisin ma esimest korda stand-up comedy't, ehk püstijalakomöödiat vaatamas! Dagny ja Maarja olid entusiastlikult meile kohad esiritta hankinud - alles siis, kui äkšen pihta hakkas, taipasid nad, et need on ju need kohad, mille peal istuvaid inimesi hakatakse tögama. Läks siiski õnneks ja me seekord päris naerualusteks ei sattunudki - võit! Kusjuures kohale läksin sinna veits skeptiliselt, aga nüüd julgen küll kõigile soovitada - oli päriselt hea ning pisarateni naersin korduvalt :)

Ja läheb jälle uue hooga!

Heijuhhei, uus kooliaasta algab! Ja nagu ikka, tuleb uut kooliaastat tähistada ühe korraliku fiestaga ja muidugi minule kohaselt mõne piinliku hetkega. Nüüdseks on kõik tehtud, nii et olen kooliks valmis!

Tšikid, mäletate, kuidas me üleeile Veronikal külas soolaleival käisime ja pärast seda klubis ja värki? Jaa! Mina kaa! Mäletate, et ma panin pangakaardi ja ID-kaardi jaki taskusse? Vot-vot. Mina ka mäletasin ja mäletan siiani väga hästi, aga millegipärast pole mul täpselt õigetel hetkedel see meeles olnud - näiteks siis, kui oleks aeg need kaardikesed tagasi rahakotti panna. Eile kohvikus läks õnneks veel hästi: mul oli veidi sularaha kaasas ja ütlesin endale "Kojujõudes pane kohe kaardid rahakotti tagasi!!"...

Täna mõtlesin natuke hea laps olla ja poes ära käia - emme oli lausa nimekirja selleks teinud ja puha. Noh, liuglesin siis graatsiliselt käruga lettide vahel ning valisin head ja paremat ja veel paremat. Üks hetk, kui tundus, et kõik vajalik on olemas, suundusin maksma - tuima vilumusega ladusin asjad lindile, ootasin ära küsimuse "Kas teil partnerkaarti on?", vastasin "Muidugi on!" ning avasin rahakoti. Haa, partnerkaart jah on, aga pangakaart...VOT EI OLE! Konstateerisin sama fakti ka kassapidaja kuuldes, aga ta ilmselt arvas, et ma teen mingit imelikku huumorit ja jätkas asjade kassast läbipiiksutamist. Alles siis, kui ta nägi, et ma telefoni ütlen "Eeee...saad sa kähku selkusse tulla? Ma avastasin, et mul pole pangakaarti kaasas", tekkis ta näole veidi ehmunud ilme. Kuna tal olid aga peaaegu kõik asjad juba läbi löödud, polnud erilist tagasiteed jäänud. Mainisin noormeestele enda taga, et mul läheb veidike aega, et kui soovivad, valigu järgmine kassa. Mitte keegi ei liikunud - ju nad teadsid, et mu ema on superwoman. Nii oligi: kiirreageerimisüksus emme näol jõudis poodi neli ja pool minutit pärast minu kõnet ning lahendas olukorra. Pole paha! Selle aja peale olid mul juba kõik asjad kotti ka laotud ja kui ma õigesti tähele panin, läks kõrvalkassas maksval noorpaaril täpselt sama kaua oma ostu sooritamiseks!