...ehk kuidas me Meelise, Janika ja Jaksiga natuke ringi reisisime.
Esimene seiklus ei lasknud ennast kaua oodata. Terve teise päeva sõitsime läbi Poola ja ma seletasin teistele uhkelt, et kohe, kui Slovakkiasse jõuame, on piiri ääres väga vinge järv ja selle ääres on meil väga lahe ööbimiskoht. Eelmine aasta Pireti ja Dagnyga olime ööbinud seal järve ääres ja oli igati vinks-vonks. Kuna meid oli nii lahe koht ootamas, ei vaevunud me õhtusööki ka teepealsetes kohvikutes-bensukates-mäkkides sööma, sest no ju kohalejõudes teeb midagi head-paremat.
Nii need kilomeetrid läksid (ning läks ka ühe esitule pirn....) ja juba see järveke paistiski. Kuna Poola kostitas meid korraks väikse ummikukesega, oli meie kohalejõudmise ajaks jõudnud kätte imekaunis öö koos sumeda taevaga. Kas pole mitte romantiline? Igatahes olime me parasjagu sõitmas mööda järvekallast, kus ma olin sõitnud ka eelmine aasta, kui ma järsku tundsin, et maru libe on sõita kuidagi - noh nii umbes nagu muda peal sõidaks. Janika lause "Eeee, Nele, ära sinna edasi küll sõida..." suutsin ma katkestada osavalt "Mhmm, ega ma väga ei plaaninudki...". Korraliku lapsena kuulasin ma käsku ning ei sõitnud edasi. Nagu selgus, siis tagasi ka mitte. No kohe üldse mitte! Minu käskluse "Minge palun välja!" peale jalastus terve tiim ning alles siis saime aru, kui sügavas mudas me tegelikult oleme. Et asi oleks nõnda uhke kui võimalik, olin ma esiratastega ojakesest üle saanud ning tagaratastega ilutses auto täpselt keset oja, mis hakkas auto kõrvale lisatiigikest vaikselt moodustama. Nagu filmis!
Janika ei lasknud ennast heidutada ning asus kaevandama. Tundus asjalik idee, nii et järgmised tund või poolteist solberdasime sopas kõik neljakesi kõigega, mis vähegi tundus kaevandamiseks sobilik - tõkiskingad ning pulgad telgikomplektist asendasid osavalt labidat ja muud sellist, mida normaalsed inimesed taolises olukorras kasutavad. Ja siis! Ja siis ja siis ja siis! Tuli mulle keset kõike seda öist kaevandamismöllu sõnum. Lugesin sõnumi läbi ja no tõesti, aasta 2012 parima ajastaja auhind kuulub mobiilioperaatorile Elisa, kelle mõnitav "V6tab s6natuks? Yks pilt ytleb enam kui 1000 s6na, saada kodustele MMS." oli täpselt nagu rusikas silmaauku. Elisa nõuannet me siiski ei järginud ning koduseid pänikusse viima ei hakkanud - selle asemel kogusime hoopis pilliroogu, et seda rataste ette-taha panna ja üritada kuidagi sealt p*sast välja saada. Mel, Jaksi ja Janika lükkasid autot ennastsalgavalt, saades samal ajal mõnusat mudadušši (mina tsillisin ofkoors rooli taga - nagu nõrgukesed ikka), kuid kasu ei miskit - parimaks saavutuseks jäi 10 cm liikumine, mis meile energiat andis, et veel mõned korrad üritada.
Tekkis juba kerge loobumistunne peale ja mõte, et äkki on hommikul lihtsam kogu see jura korda saada, aga Janika otsustas, et ei ole siin veel mingit loobumist - otsime kellegi! Mitte, et me enne ei oleks juba üritanud otsida kedagi - üritasime ikka, lihtsalt ümberringi olevates telkides ja karavanides oli paar vanapaari ja punt fiestatavaid alaealisi, kes üksteisele midagi eufooriliselt seletasid ja kiljusid, kui ma nende käest uurima läksin, kas nad inglise keelt räägivad. Ei rääkinud. No igatahes, mis oli olnud, see oli olnud. Nüüd süstisid uue lootuse meisse järve ääres liikuvad kolm tumedat kogu. Kõndisime nende juurde ning kui küsimuse peale, kas nad inglise keelt oskavad, oli tulnud maagiline "Jah!", olid uksed avanenud. Kolm noormeest kuulasid ära meie jutu, naersid veidi ja seletasid, et neil endal ei ole ühtegi masinat, millega meid aidata. Küll aga olid nad igat muud moodi abivalmid ning nõnda asjalikud, et olid valmis meie eest kõndima õhtul hilja ustelt ustele, seletama ära meie loo ning küsima abi.
Esimese majaga ei näkkanud - üksik poolatar tegi meile selgeks, et tal küll ei ole vahendeid, millega aidata. Küll aga öeldi teises majas, et paar maja edasi olevad inimesed sõidavad ringi džiibiga. Skoor! Poisid kõndisid sinna, koputasid, rääkisid neile mingi jutu (nii, et me Janikaga olime samal ajal seina taga ja meid ei nähtud) ning kui me kuulsime, kuidas seltskond järsku naerma pahvatas, oli selge, et see on see õige koht! Võite seitse korda arvata, mis vastuse pidime andma küsimusele "Kas teil vähemalt köis on olemas?". Piinlik. Igatahes tulid tüübid oma džiibiga kohale, jäid korra ise mutta kinni, said jälle välja ja siis asusid meid välja tõmbama. Paras punnimine oli, aga juba paari minuti pärast olin ma vuramas tagasi turvalise pinnasega parkla poole. Huhh!
Õnneks oli meil auto peal paar pudelit Vana Tallinnat, et viia Saksamaale Hansule, kus me pikemalt peatuda plaanisime. See üks pudel, mis varuks oli võetud, sobis me meelest väga ilusti tänutäheks, nii et peatasin meid päästnud auto ning ulatasin neile pudeli. Vastuseks sain hoopiski "Hiljem-hiljem, tulge loputage ennast ära enne meie pool!". Nojah, ju siis nii. Järgnesin oma autoga sellele mehele läbi paraja džungli ning jõudsin välja juba tuttava maja juurde tagaaeda. Teised tulid jalutades järele ning olid ka minuti pärast kohal. Selle aja peale oli mees mulle juba vooliku kätte andnud, ning sain lõpuks ometi need rõvedused jalast ära võtta ning muda maha pesta. Tunne oli hea! Läksin siis uuele katsele selle pudelikesega - kõndisin verandale, kus meie abistajate seltskond oli, ulatasin sellele mehele pudeli ning küsisin "Kas ma nüüd võin selle anda?". Vastuseks tuli muidugi "Hiljem-hiljem!". Ilmselgelt ei näinud me veel piisavalt puhtad välja ning mees juhatas mu vannituppa ja näitas, kus dušš on. Kuna mina, erinevalt Janikast, ei roomanud mudas ringi, polnud mul peale jalgade ja käte väga midagi pesta. Sama seis oli ka Jaksil, kes minuti pärast samasse ruumi saabus. Nii me siis seal seisime, mullivann ühel pool, duššikabiin teisel pool ja mõtlesime, mis nüüd edasi - naljakas oleks ju kohe sealt ruumist sama targalt välja tagasi tulla. Ma siis ajaviiteks pesin jalgu uuesti, mis väljas voolikuga pestes olid veel veidikene mustaks jäänud, kui vannituppa saabus Janika, kes nägi välja, nagu ta oleks terve võimlemiskava mudas püherdades esitanud. Väga hea: jätsime Janika pesema ja läksime ise tagasi allkorrusele, kus ülejäänud seltskond oli. Kokku oli kohalikku seltskonda kolm meest ja kaks naist ning tegemist oli tõenäoliselt nende suvilaga, sest nagu hiljem selgus, olid kõik peale ühe tüübi Tšehhist pärit. Selle aja peale, kui Janika pestud sai, oli meile juba tehtud selgeks, et majas on vaba tuba nelja voodiga. Pole paha! Kui me siis natuke hiljem pärast minu häbelikku küsimust "Eee...kas me teie kööki võime kasutada?" rõõmsalt süüa tegime, sain ma välja tulla lausega "Ma ju ütlesin, et meil on järve ääres täiega vinge ööbimiskoht olemas!". Haa!
Pärast mugavates voodites ööbimist saime hommikuks veel megapöörfit kohvi. Mida veel tahta, eksole? Pesime veel enda ja nende auto ka ära ja oligi aeg edasi liikuda. Toredaid inimesi ikka on veel :).
Huhh, nõnda pikalt siis sellest kõigest. Tegelt oli meil reisil muudki, nagu arvata võib. Kuigi kõigest pole ilmselt mõtet kirjutada - kes seda siis ometi ära jõuaks lugeda, eksole. Küll aga väärib mainimist meie suurepärane piknikukene Saksamaal Leipzigi linnas oleva järve ääres. Olime poest ostnud endale söögid, kõndisime järve äärde ja otsisime head kohta, kuhu maha istuda. Meelis siis osutas vaba murulapi peale, leides, et see peaks ilus koht olema küll. Kõndisime sinnapoole ja ma vaikselt märkasin, et midagi on nagu valesti, aga päristäpselt aru ka ei saanud, mis valesti on. Mõtlesin veidike aega ja taipasin - riideid on kuidagi vähe üldises pildis! Eriti pull oli muidugi see, et keegi teine peale minu ei olnud ka seda esialgu tähele pannud. Hea töö, Hans - tüüp oli meid nudistide randa vedanud. Selgus, et Saksamaal on see väga tavaline. Vot sulle piknikukohta siis.
Et väheks ei jääks mu feilimisi, siis suutsin ma järjekordselt teha ära oma pudelitrikikese. Kes on näinud, kuidas ma keeratava korgiga pudeleid avan, teab ilmselt, millest juttu. Igatahes võtsin ma pärast mäe otsas matkamist kohvikus istudes Jaksilt ära coca-cola, sest ma enda oma olin juba otsa joonud. No ja mina ei tea, kas ta oli seda loksutanud või mida ta sellega teinud oli, igatahes kui ma pudelilt korki pealt keerutasin, lendas see täie hooga mingi mehe peast mööda, vastu lage ja kolinaga maha. Lootuse, et äkki keegi ei pannud tähele, diliitis ära kõrvallaudadest tulev naer. Hästi läheb.
Aitab küll praeguseks. Ju see, kes tahab, küsib ise juurde. Mainin veel ära, et selle reisi laul oli "Sa mulle ei meeldi!", mis iseloomustab väga hästi reisi jooksul olnud suhtlust meie nelja vahel - kõik lihtsalt öeldi julmalt välja :D. Ja sellepärast te mulle meelditegi :)!
Lõpetuseks paar pilti ning video mudas hängimisest:
Jaksi pidas vajalikuks tulla mägedesse matkama minikleidikesega. Kus on selle piffi mõistus???
Tegime mäkis Janikaga kõrgeima torni ehitamise võistluse. Üritas, mis ta üritas, aga minu antenniga torni käest sai ta ikka ära!
Koogilõuna Mozarti kohvikus Viinis. Väga fääntsu!
Olen täiendanud oma pildirikkumiseskilli. Ise olen vähemalt väga rahul! Järgmise leveli saavutamiseks hakkan harjutama õhus spagaadiga salto tegemist.
Hans viis meid matkama mägedesse, kus matkarada läkski reaalselt mööda seina. Ilma julgestuseta.
Ahvid looduses. Kohe, kui mina olin üles hüppanud, hakkas Janika ehmatusest karjuma - ta oli oksaga vastu kivi vajunud. Jah, juba hakkasin trenni tegema, et alla võtta.
Otsustasime natuke rajalt kõrvale vaadata ja loodus oli võimas-võimas :)
Minu ja Meelise vägagi tegija bänd! On juba tulnud avaldusi bändiga liituda soovijatelt. Lähemal ajal korraldame castingu, kus kõik võivad näidata, mida nad oskavad ning parimad talendid saavad meiega kaasa tulla juba kohe-kohe toimuvale suvelõputuurile!
Õnnestus üks enam-vähem normaalne pilt ka teha reisi jooksul:
Ja niimõnigi niisama kaunis sõbrapilt. Pole paha, Janika :D!
Järveäärne tsill Hansu kodukandis:
Prahas on siuke maja. Selle otsas seal paremal üleval pidavat olema Praha kõige elegantsem restoran- Tahtsime ofkoors sinna minna, aga no on põrsad - täpselt nüüd olid nad selle remondiks kinni pannud.
Praha kuulsaim kuju "kolm graatsiat":
Ja täpselt selline vaatepilt avanes iga kord, kui keegi oli kaamera välja võtnud :D
Kui siin juba pilt sellest tüübist on, siis on siinkohal õige aeg edastada minu tänusõnad: aitäh, Meelis, et rakendasid minu peal oma erialaseid oskusi, ning hoolitsesid selle eest, et ka pärast pikki sõidupäevi mu selg valus ei oleks! Jaa, ega igal tšikil ei ole reisil kaasas eramassööri!
Oli muhe :)!
