...ja meganärvi ajas! Arvutasin mina rahulikult, kuni avastasin, et andmed on kahe eraldi lehekülje peal antud. Tundus selline lihtne kopeeri-pasteeri värk, aga millegipärast loopis erroreid. Ja muudkui loopis ja loopis. Kuni ma lõpuks pidin juba kümne rea kaupa andmeid üle tõstma. Ruigasin siis üle toa "ARGHHHHHHH!!! Mismõttes see asi ei tee copy-paste kõikidest ridadest???". Muidu polekski nii drama-drama, aga ridu oli 40 000 ja võite ise kalkuleerida, mitu päeva ma neid asju niimoodi ümber tõstaks. Raev juba pulbitses, inimesed varjusid, terve maja täitus mu kisaga ja...!!! ...okei, keda ma ikka petan - rahulikult vaikselt katsusin ennast ikka talitseda :D. Õnneks seekord olukord lahenes isegi viisakalt. Ma oleks vist jäänudki mõtlema, kui ma ei oleks järsku avastanud, et vanal Exceli-formaadil on piirang natuke üle 60 000 rea. Kõik korras ja päev jälle päästetud. Vot. Selline nohikujutt siis vahelduseks!
Muidu kooki küpsetasin ka eile, põhja kärsatasin ära.
25.6.12
Otse-otse-PAREMALE-PAREMALE!!!!
Ehk kuidas me Janika maal jaanipäeva ja Janika sünnipäeva tähistasime.
Talle omaselt oli Janika orgunninud asja nii, et äkšen käis kõik kolm päeva jutti ja sööki oli mägedena. Nii, kui me olime oma autotäiega kohale jõudnud ja mašiinast välja kepsutasime, pidin ma tõestama, et ma ikka oskan rõngakest puusade peal keerutada. Kui see tehtud, ei olnud mingit mahaistumist, vaid kohe orienteerumisvõistlus tiimidena. Tasavägisest ringirallimisest on mul siiani jalad kriimustatud ja katkised, aga võitsime! Haa! Paar võistlust veel ja oligi aeg rändtsirkus randa kolida ja lasta uutel geniaalsetel ideedel lennata. Üks neist oli näiteks selline:
Ma saan küll aru, et igaüks peaks saama olla see, kes/mis ta tahab olla, aga meil olid siiski teised plaanid selle telgikesega, nii et hommikune esimene ülesanne oli talle selgeks teha, et ta võiks siiski vähemalt veel paar päeva telgina käituda. Mõeldud/tehtud ja juba samal õhtul sai DJ Janika selle telgi mõnusas varjus taustamuusikat valida.
Ja mis teema selle otse-otse-PAREMALE-PAREMALE asjaga on? Noh. See on uus ja vinge mäng, mille Janika täitsa ise meile kohapeal välja mõtles. Võiks öelda, et sellest mängust sai lausa õhtu hitt. Kes soovib kodus järele proovida, siis see käib nii: mõlemast võistkonnast valitakse üks, kes paneb silmad kinni ja teine, kes teda juhendab. Noh ja edasi on juba lihtne - see, kellel on silmad kinni, teeb teise meeleheitliku "VASAK-VASAK-OTSE-PAREMALE!!!" karjumise saates võimalikult kiirelt ringi ümber tiigi. Või noh...võiks siiski mitte just nii kiirelt teha. Meil näiteks läks täpselt niimoodi, et juba esimestel võistlejatel oli selline võiduhimu sees, et esimese kurvi peal lendas üks võistlejatest tiiki. Võib öelda, et järgmised ringid tehti juba vähe rahulikumalt ja ettevaatlikumalt.
Sealt edasi tuli juba mõnusa live-muusika saatel lõkkeõhtu ja imekombel oli jälle hommik koos grillimise ja muude võludega käes. Janika, kiidan su fiestat - oli jaanipäev nagu jaanipäev olema peab! Jään su järgmist sünnipäeva ootama :)!
PS! Kes veel ei teadnud, kui palju ma kaalun, siis kui ma täie lennuga Jaksi ja Joosepi peale maandusin, ütles Jaksi malbelt "Nele, sa oled nagu lilleõieke!". Guugeldades leidsin ma igatahes, et lilleõieke kaalub alla ühe grammi. Vot sulle siis.
Talle omaselt oli Janika orgunninud asja nii, et äkšen käis kõik kolm päeva jutti ja sööki oli mägedena. Nii, kui me olime oma autotäiega kohale jõudnud ja mašiinast välja kepsutasime, pidin ma tõestama, et ma ikka oskan rõngakest puusade peal keerutada. Kui see tehtud, ei olnud mingit mahaistumist, vaid kohe orienteerumisvõistlus tiimidena. Tasavägisest ringirallimisest on mul siiani jalad kriimustatud ja katkised, aga võitsime! Haa! Paar võistlust veel ja oligi aeg rändtsirkus randa kolida ja lasta uutel geniaalsetel ideedel lennata. Üks neist oli näiteks selline:
Pärast veel võimas eeljaanituleke ja Saladuste lugemised ning oligi juba päike tõusmas ja aeg veidikene unetunde koguda, et hommikul päästemissiooni läbi viima asuda. Nimelt oli öösel nõnda võimas tuuleke olnud, et telk, mis muidu paistis eelmisel päeval veel pealtnäha täiesti tavaline telk, oli otsustanud digimuutuda vesiroosiks. Uhke värk!
Ma saan küll aru, et igaüks peaks saama olla see, kes/mis ta tahab olla, aga meil olid siiski teised plaanid selle telgikesega, nii et hommikune esimene ülesanne oli talle selgeks teha, et ta võiks siiski vähemalt veel paar päeva telgina käituda. Mõeldud/tehtud ja juba samal õhtul sai DJ Janika selle telgi mõnusas varjus taustamuusikat valida.
Ja mis teema selle otse-otse-PAREMALE-PAREMALE asjaga on? Noh. See on uus ja vinge mäng, mille Janika täitsa ise meile kohapeal välja mõtles. Võiks öelda, et sellest mängust sai lausa õhtu hitt. Kes soovib kodus järele proovida, siis see käib nii: mõlemast võistkonnast valitakse üks, kes paneb silmad kinni ja teine, kes teda juhendab. Noh ja edasi on juba lihtne - see, kellel on silmad kinni, teeb teise meeleheitliku "VASAK-VASAK-OTSE-PAREMALE!!!" karjumise saates võimalikult kiirelt ringi ümber tiigi. Või noh...võiks siiski mitte just nii kiirelt teha. Meil näiteks läks täpselt niimoodi, et juba esimestel võistlejatel oli selline võiduhimu sees, et esimese kurvi peal lendas üks võistlejatest tiiki. Võib öelda, et järgmised ringid tehti juba vähe rahulikumalt ja ettevaatlikumalt.
Sealt edasi tuli juba mõnusa live-muusika saatel lõkkeõhtu ja imekombel oli jälle hommik koos grillimise ja muude võludega käes. Janika, kiidan su fiestat - oli jaanipäev nagu jaanipäev olema peab! Jään su järgmist sünnipäeva ootama :)!
PS! Kes veel ei teadnud, kui palju ma kaalun, siis kui ma täie lennuga Jaksi ja Joosepi peale maandusin, ütles Jaksi malbelt "Nele, sa oled nagu lilleõieke!". Guugeldades leidsin ma igatahes, et lilleõieke kaalub alla ühe grammi. Vot sulle siis.
18.6.12
Nagu ikka...
...olen ma peas juba jutud valmis kirjutanud, aga siia need pole jõudnud. Näiteks oli mul täitsa valmis peas jutt minu nõmeda hommiku kohta, millest kuulis telefonis live-ülekannet Dagny ning veel üht-teist. Aga see selleks. Mainin siis parem ära, et üle hulga aja (nii umbes 10 kuu...) sattusime mina, Dagny ja Piret kõik korraga Eesti! Ja seda tuli muidugi tähistada! Õhtust sai tehtud üks kuni mitu vahvat pilti, aga kuna hotmail otsustas, et ta mind minu meilikontole enam sisse ei lase, siis ma hetkel neid sealt kätte ei saa. Naiss! Lisaks rohelist värvi punase huulepulga demonstreerimisele õpetas Piret meile hulgaliselt vägagi vajalikke araabiakeelseid väljendeid ning oli jällegi üks tore õhtu naerukrampidega :)
Millest ma aga tegelikult täna mõtlesin pläkutada: see nädalavahetus ma tegin sporti! Haa! Vot teile! Eile hommikul kell seitse jalutasin mina rahulikult (või noh, jooksin täiega, sest millal ma ikka enne viimast minutit liikuma olen hakkanud) sadama poole, et alustada koos Agnesega väikest trippi Soome Jukolale ja tagasi. Võiks öelda, et powernap oli selle reisi märksõna, sest normaalse magamiseni küll ei jõudnud. Niisiis - alguses kohe väike powernap, nagu daamidele ikka kohane, laeva põrandal. Kui enne kohalejõudmist Agnes veel veidike kahtles mu bussidega navigeerimise oskuses, siis tunnike pärast laevalt väljudes võistluskeskuse duššidest mööda jalutades selleks enam põhjust ei olnud. Kohal nagu nalja! Kuna meil ei olnud ei telki, ega isegi platsi, kuhu seda üles panna, siis tundus igati loogiline lihtsalt keset võistluskeskust oma kotid maha visata ja hakata alles pärast kerget päevitamist edasi mõtlema, mida ja kus tegema peaks. Pärast võistlusmaterjalide toomist sattus meie juurde nagu tellitult Marili koos oma õe ja emaga ja nii me enda matkakotikestele võistluse ajaks viisaka koha nende välisklubi telgi juures leidsimegi. Muhe! Esimene probleem kohe lahendatud. Nüüd tuli järgmine probleem: raja läbimine. No üritas see rada, mis ta üritas, aga elusalt ma lõpuni jõudsin. Vahepeal oli küll tunne, et viskaks sinnasamma mäenõlvale pikali ja teeks powernap'i, nii läbi võttis lihtsalt. Kõigepealt näiteks oli siukseks soojendus-kinnijooksmiseks K-punkti (mitteorienteerujatele: see on see koht, kust päriselt orienteerumine pihta hakkab - kuni sinnani on lihtsalt põhimõtteliselt krossijooks) kilomeeter kihutamist koos kahe magusa tõusuga. Oma mõnusa lihvi andis asjale kõrvetav päike, mis säras nõnda rõõmsalt, et keegi väga varjust välja tulla ei tahtnud enne võistlust. Vahepeal veidike kaljudel silkamist, mõnusalt ronimist, kerget sumpamist soos ja siis uus maiuspala - 400 meetrit nöörirada enne korralikku tõusu. Sel hetkel ma sajatasin küll omaette "Mõnitate vä!?". Ei. Veel ei mõnitanud. Aga ilmselt järgmise tõusuga küll. Kohe näha, et pole see aasta mingeid tõusulõike või muid armsaid asju teinud - hea, et nüüd siis rajal see tegemata asi tehtud sai! Ja pärast seda tõusu muidugi viimane maiuspala - finišisirge. Mingi jõud mu jalgadesse siiski sellel viimasel pingutusel õnneks tekkis, nii et paarist inimesest sai ikka mööda sibada - asi seegi. Rahule minu jooksuga igatahes jääda ei saanud, esimene punkt oli selle jaoks ikka liiga suur košmaar, aga mis seal ikka - järgmine aasta uue hooga! Et oleks aimu ka tulemustest, siis meie võistkonna koht oli tubli 244. (tulemuse said kirja 1145 võistkonda, stardinimekirjas oli 1266 võistkonda). Olgu aususe mõttes ära öeldud ka see, et võistkonna tugevaimad liikmed olid siiski need, kellel kogemusi rohkem kui minul ja Agnesel.
Igatahes. Võistlus läbi ja veel mõned tunnid asjalik oldud, oli aeg hakata tegelema sellega, millega Jukolal ometigi tegeletakse - meeste võistlusele kaasaelamisega! Võtsime kogu oma magamisvarustuse kaasa (telki meil endiselt ei olnud, eksole) ja viskasime selle kuskile ekraani ette maha - voila! ööbimiskoht nagu naksti olemas. Ma tean! Millised naised! Magavad lageda taeva all ja puha! Või noh, mis magavad, jada-powernap oli see rohkem. Selline, et paarkümmend-mõnikümmend minutit magad, siis pistad pea magamistkotist välja ja jälgid mõne minuti võistluse seisu, siis jälle powernap jnejnejne. Ja nii hommikul kaheksani välja, kuni oli aeg jälle bussi peale jalutada ja sadamasse teleporteeruda. Tundub lihtne? Meile tundus ka - seni, kuni me vales kohas bussi pealt maha tulime. Aga - no stress, üllatavalt lebolt jõudsime ja aega jäi ilusti üle. Laevas, nagu ikka, powernap! (MIKS nad nii palju neid parfüümireklaame peavad valjuhääldis lugema??)
Et lugu liiga ühekülgne nüüd ei oleks, siis lõpetuseks väike video ühest bändist, kes ükskord kesklinnas vägagi meeldivalt tee peale ette jäi :) :
Millest ma aga tegelikult täna mõtlesin pläkutada: see nädalavahetus ma tegin sporti! Haa! Vot teile! Eile hommikul kell seitse jalutasin mina rahulikult (või noh, jooksin täiega, sest millal ma ikka enne viimast minutit liikuma olen hakkanud) sadama poole, et alustada koos Agnesega väikest trippi Soome Jukolale ja tagasi. Võiks öelda, et powernap oli selle reisi märksõna, sest normaalse magamiseni küll ei jõudnud. Niisiis - alguses kohe väike powernap, nagu daamidele ikka kohane, laeva põrandal. Kui enne kohalejõudmist Agnes veel veidike kahtles mu bussidega navigeerimise oskuses, siis tunnike pärast laevalt väljudes võistluskeskuse duššidest mööda jalutades selleks enam põhjust ei olnud. Kohal nagu nalja! Kuna meil ei olnud ei telki, ega isegi platsi, kuhu seda üles panna, siis tundus igati loogiline lihtsalt keset võistluskeskust oma kotid maha visata ja hakata alles pärast kerget päevitamist edasi mõtlema, mida ja kus tegema peaks. Pärast võistlusmaterjalide toomist sattus meie juurde nagu tellitult Marili koos oma õe ja emaga ja nii me enda matkakotikestele võistluse ajaks viisaka koha nende välisklubi telgi juures leidsimegi. Muhe! Esimene probleem kohe lahendatud. Nüüd tuli järgmine probleem: raja läbimine. No üritas see rada, mis ta üritas, aga elusalt ma lõpuni jõudsin. Vahepeal oli küll tunne, et viskaks sinnasamma mäenõlvale pikali ja teeks powernap'i, nii läbi võttis lihtsalt. Kõigepealt näiteks oli siukseks soojendus-kinnijooksmiseks K-punkti (mitteorienteerujatele: see on see koht, kust päriselt orienteerumine pihta hakkab - kuni sinnani on lihtsalt põhimõtteliselt krossijooks) kilomeeter kihutamist koos kahe magusa tõusuga. Oma mõnusa lihvi andis asjale kõrvetav päike, mis säras nõnda rõõmsalt, et keegi väga varjust välja tulla ei tahtnud enne võistlust. Vahepeal veidike kaljudel silkamist, mõnusalt ronimist, kerget sumpamist soos ja siis uus maiuspala - 400 meetrit nöörirada enne korralikku tõusu. Sel hetkel ma sajatasin küll omaette "Mõnitate vä!?". Ei. Veel ei mõnitanud. Aga ilmselt järgmise tõusuga küll. Kohe näha, et pole see aasta mingeid tõusulõike või muid armsaid asju teinud - hea, et nüüd siis rajal see tegemata asi tehtud sai! Ja pärast seda tõusu muidugi viimane maiuspala - finišisirge. Mingi jõud mu jalgadesse siiski sellel viimasel pingutusel õnneks tekkis, nii et paarist inimesest sai ikka mööda sibada - asi seegi. Rahule minu jooksuga igatahes jääda ei saanud, esimene punkt oli selle jaoks ikka liiga suur košmaar, aga mis seal ikka - järgmine aasta uue hooga! Et oleks aimu ka tulemustest, siis meie võistkonna koht oli tubli 244. (tulemuse said kirja 1145 võistkonda, stardinimekirjas oli 1266 võistkonda). Olgu aususe mõttes ära öeldud ka see, et võistkonna tugevaimad liikmed olid siiski need, kellel kogemusi rohkem kui minul ja Agnesel.
Igatahes. Võistlus läbi ja veel mõned tunnid asjalik oldud, oli aeg hakata tegelema sellega, millega Jukolal ometigi tegeletakse - meeste võistlusele kaasaelamisega! Võtsime kogu oma magamisvarustuse kaasa (telki meil endiselt ei olnud, eksole) ja viskasime selle kuskile ekraani ette maha - voila! ööbimiskoht nagu naksti olemas. Ma tean! Millised naised! Magavad lageda taeva all ja puha! Või noh, mis magavad, jada-powernap oli see rohkem. Selline, et paarkümmend-mõnikümmend minutit magad, siis pistad pea magamistkotist välja ja jälgid mõne minuti võistluse seisu, siis jälle powernap jnejnejne. Ja nii hommikul kaheksani välja, kuni oli aeg jälle bussi peale jalutada ja sadamasse teleporteeruda. Tundub lihtne? Meile tundus ka - seni, kuni me vales kohas bussi pealt maha tulime. Aga - no stress, üllatavalt lebolt jõudsime ja aega jäi ilusti üle. Laevas, nagu ikka, powernap! (MIKS nad nii palju neid parfüümireklaame peavad valjuhääldis lugema??)
Et lugu liiga ühekülgne nüüd ei oleks, siis lõpetuseks väike video ühest bändist, kes ükskord kesklinnas vägagi meeldivalt tee peale ette jäi :) :
5.6.12
Seiklusturist
Piret tuletas mulle jälle meelde, et blogi ei kirjuta ennast ise. Jah, ka seekord on tal õigus. Olen isegi mingi aeg oma blogi tsekkinud ja avastanud, et ühtegi uut teksti pole tekkinud. KUHU JÄÄVAD KÜLALISPOSTITUSED, AH!!?? (mitte, et ma oleks kellelegi öelnud, et neid teha võiks, eksole...).
Igatahes. Ma jätkasin oma karjääri seiklusturistina ning pärast vägagi meeleolukat Rootsikruiisi käisin Türisalu pangalt laskumas. Nii uskumatu kui see ka poleks, aga täiesti terveks jäin! Kui välja arvata see üks kord, kui ma jalaga vastu puud natukene virutasin, aga see polnud ka midagi eriti hullu õnneks. Hoiatan nüüd ette, et kellele minu välimus väga ei meeldi, siis edasi ei tasu vaadata, suuremas koguses pilte on tulemas:
Vot see hetk oli kõige karmim! See vertikaalsest asendist horisontaalsesse laskumine. Tundus kuidagi nii sürr.
Aga no kui see juba tehtud, siis sai niisama vabalt hängida seal kaljuseinal:
Et asi ikka täielik seiklus oleks, otsustasime mitte kasutada traditsioonilist teed ülesminekuks, vaid improviseerida suvalisest kohast - päris korralik ronimine oli ja täiesti üleval üllatas kahemeetrine kaljukene.
Kes nüüd siiani on ära kannatanud, siis väike pärl ka lõpetuseks: eile olin nagu korralik kontorimutt kunagi ja käisin viisaka kleidikesega tööl. Selle väikse erinevusega muidugi, et kingad lagunesid poole päeva peale ära ja sukad hakkasid ka jooksma. Uhke värk :D!
Igatahes. Ma jätkasin oma karjääri seiklusturistina ning pärast vägagi meeleolukat Rootsikruiisi käisin Türisalu pangalt laskumas. Nii uskumatu kui see ka poleks, aga täiesti terveks jäin! Kui välja arvata see üks kord, kui ma jalaga vastu puud natukene virutasin, aga see polnud ka midagi eriti hullu õnneks. Hoiatan nüüd ette, et kellele minu välimus väga ei meeldi, siis edasi ei tasu vaadata, suuremas koguses pilte on tulemas:
Vot see hetk oli kõige karmim! See vertikaalsest asendist horisontaalsesse laskumine. Tundus kuidagi nii sürr.
Aga no kui see juba tehtud, siis sai niisama vabalt hängida seal kaljuseinal:
Ja pärast seda rõõmsate hüpetega meeleolukalt alla kepsutada :)
Et asi ikka täielik seiklus oleks, otsustasime mitte kasutada traditsioonilist teed ülesminekuks, vaid improviseerida suvalisest kohast - päris korralik ronimine oli ja täiesti üleval üllatas kahemeetrine kaljukene.
Kes nüüd siiani on ära kannatanud, siis väike pärl ka lõpetuseks: eile olin nagu korralik kontorimutt kunagi ja käisin viisaka kleidikesega tööl. Selle väikse erinevusega muidugi, et kingad lagunesid poole päeva peale ära ja sukad hakkasid ka jooksma. Uhke värk :D!
Subscribe to:
Posts (Atom)