Eile sai lausest "Tantsi nagu keegi ei vaataks!" sujuvalt "Tantsi nagu ise ka ei vaataks..." ja nii ma täna traumapunktis diagnoosiks parema jala deltasideme venituse sain. Veits piinlik oli seletada neile seal "Noh, ma tantsin veidi...hoogsalt...". Ma nüüd ei teagi, kas peaks vahetama jalanõusid või tantsimisstiil: siuke emma-kumma värk on...
Ma ikka kohe oskan!
24.3.12
Ilukirjandus integreeritult teadusemaailma
Hakkasin fainalli õppima ja ausaltöeldes toob kätumise füsioloogia slaidide lugemine lausa naeratuse näole - need ju ometigi nõnda-nõnda luulelised. Kes mind ei usu, siis rakumembraani ehituse kohta näiteks on täpselt selline tekst: "Plasmamembraan – vedelas olekus ja pidevas liikumises olevate lipiidide meri, mis sisaldab mosaiiki hulgast valkudest. Osad valgud on membraani ankurdatud ehk integraalsed nagu paadid sadamas, teised- perifeersed - rändavad nagu jäämäed mööda lipiidide ja integraalsete valkude merd."
Kas pole mitte vahva :)?
Muuhulgas oli täna jälle see päev, kus ma läksin poodi, ostsin endale S suurus pluusi ja XL suurus püksid ja seejuures püksid olid veel sellised nipa-napa, mitte lohvakad ega midagi. Järeldused? Suur tagumik ja väiksed rinnad? Võta nüüd kinni siis, mida nüüd kohe sellest loost arvata...
:D
Kas pole mitte vahva :)?
Muuhulgas oli täna jälle see päev, kus ma läksin poodi, ostsin endale S suurus pluusi ja XL suurus püksid ja seejuures püksid olid veel sellised nipa-napa, mitte lohvakad ega midagi. Järeldused? Suur tagumik ja väiksed rinnad? Võta nüüd kinni siis, mida nüüd kohe sellest loost arvata...
:D
Miiiiismõttes ei saa kõike korraga ja hästi palju???
Siinkohal võlgnen ma vabanduse oma õpikutele, slaididele ja muudele nohikutegevusega seotud atribuutidele, kelle jaoks ei ole ma viimasel ajal piisavalt aega pühendanud. Ja seda kõike selle pärast, et ma olen põhimõtteliselt lulli löönud juba viimased umbes kaks nädalat. Mingil määral süüdistan kindlasti Mel'i, kes on nõnda jobu, et helistas peaaegu iga päev umbes lõuna paiku ja väitis, et kooki on vaja süüa (mille tõttu võite isegi arvata, milline ma nüüd välja näen...). Ning kuna ma iga päev kooki söön ja ühel päeval selle vea tegin, et kaalule astusin, siis oli ju vaja hakata rohkem trenni tegema. Ja see võttis ka aega.
Aga see selleks. Mis ma ikka neid mitte-õpiku-taga veedetud minuteid taga nutan, kui selle asemel sai ometi kõike vahvat ja toredat teha. Näiteks kuulsin ma üle hulga aja ära kodulaulu (mis teadupoolest tähistab peo lõppu...), mis polnud nõnda-nõnda ammu mu kõrvu paitanud, ning mida on ikka vahva väsinult kaasa ümiseda. Siinkohal fun-fact: kes taipas sarnasust Hiiumaa-peoga? Ju neil kombeks on hommikuni meeldivat seltskonda nautida, sest ka seekord oli tegemist Luusuga, kellele oli külla sõitnud Hiiumaalt ta väike õde. Nad ikka oskavad!
Muideks. Testisin tänasel trennil oma fääntsu telefoni veel fääntsumat app'i, mis salvestab treeningu nõnda uhkelt, et ma saan hiljem netist mäpi pealt vaadata, kus ma täpselt jooksin (kui ma mingil imelikult põhjusel peaks nii mõttemullis sees olema, et ise ei mäleta...), palju ma täpselt jooksin ja kui ma väga eputrilla tahan olla, siis võin trenni ajal veel pilti ka teha ja trenniandmetele lisada. Lahe! Järgmisena proovin selle asja pulsivööga ühendada ja siis võiks järgmisena näiteks rösterit proovida või külmkappi või akutrelli või midagi - tänapäeva tehnikal ei ole piire! Ju ma siin annan teada, kuidas läks!
Ja et kaootilisust hoida, siis mis värk sellega on, et kui muidu punne polnud, siis nüüd tuli nii võimas variant, et nina on reaalselt paistes ühelt poolt? Kas ma tahtsin krõll välja näha vä?
Naeratage üksteisele ja lugege näiteks üks raamat läbi!
Aga see selleks. Mis ma ikka neid mitte-õpiku-taga veedetud minuteid taga nutan, kui selle asemel sai ometi kõike vahvat ja toredat teha. Näiteks kuulsin ma üle hulga aja ära kodulaulu (mis teadupoolest tähistab peo lõppu...), mis polnud nõnda-nõnda ammu mu kõrvu paitanud, ning mida on ikka vahva väsinult kaasa ümiseda. Siinkohal fun-fact: kes taipas sarnasust Hiiumaa-peoga? Ju neil kombeks on hommikuni meeldivat seltskonda nautida, sest ka seekord oli tegemist Luusuga, kellele oli külla sõitnud Hiiumaalt ta väike õde. Nad ikka oskavad!
Muideks. Testisin tänasel trennil oma fääntsu telefoni veel fääntsumat app'i, mis salvestab treeningu nõnda uhkelt, et ma saan hiljem netist mäpi pealt vaadata, kus ma täpselt jooksin (kui ma mingil imelikult põhjusel peaks nii mõttemullis sees olema, et ise ei mäleta...), palju ma täpselt jooksin ja kui ma väga eputrilla tahan olla, siis võin trenni ajal veel pilti ka teha ja trenniandmetele lisada. Lahe! Järgmisena proovin selle asja pulsivööga ühendada ja siis võiks järgmisena näiteks rösterit proovida või külmkappi või akutrelli või midagi - tänapäeva tehnikal ei ole piire! Ju ma siin annan teada, kuidas läks!
Ja et kaootilisust hoida, siis mis värk sellega on, et kui muidu punne polnud, siis nüüd tuli nii võimas variant, et nina on reaalselt paistes ühelt poolt? Kas ma tahtsin krõll välja näha vä?
Naeratage üksteisele ja lugege näiteks üks raamat läbi!
16.3.12
Aga võib-olla tuleb järgmine kord tiiger peole...
Noniinoniinonii. Ma siin käisin vahepeal Hiiumaal vingel peol ja mõtlesin naiivselt, et kirjutan siis, kui saan sealt tõestuseks paar pilti ka jutu illustreerimiseks, aga ilmselgelt on Luusul liiga busy-busy aeg olnud mingite piltidega tegelemiseks. Nii et see selleks. Kõigile teadmiseks igatahes, et need seal Hiiumaal oskavad pidu teha - vähemalt mina polnud juba ammu peol olnud sellise ajani, et päike uuesti taevas särab (ja seda niimoodi, et reaalselt rahvas ka endiselt ümber on ja fiesta käib). See rohkem siuke suveteema. Mina olin veel isegi nõrk muideks: kui Luusu (ehk üks sünnipäevalapsekestest) sai öelda mingi hetk lause "pärast 30h pidu ja 16h und tunnen ennast jälle normaalselt", siis mina nii tugev ei olnud. Samas ma tunnen, et hommikul kella kaheksast kümneni tehtud powernap oli megavajalik selle energia saamiseks, mida ma vajasin õhtul, et olla supernohik (nagu ikka...). Muuhulgas mainiks ära, et seni kuni mina ainult nina-vastu-raamatut-ja-ekraani seesama supernohik olen, jõuavad mõned reaalselt tegudeni - nii ma saingi teada, et mu sõbrants, Hiiumaa metsade hirm, Kata on vahepeal nii vingeks mutiks saanud, et valiti lausa Hiiumaa praami ristiemaks. Pole paha!
Sünnipäev-sünnipäeva otsa. Kes on läbematult ootanud, et millal minuga ometi midagi tobedat juhtub, siis siin see on: meisterdasime rahulikult Taaliga Hemmile sünnipäevakingitust (jah, täitsa ise tegime!), kui Taali mulle hüüdis "Ou, mul on korra abi vaja...". Noh, mina nagu supernaine muiste, tegin kohe efektse lennuka hüppe tema suunas ja tundsin, kuidas miski raksuga mu suurde varbasse tungis. Jah, ma suutsin tõesti endale knopka varbasse astuda, kohe niimoodi veel, et kinni jäi. Taalil oli muidugi nalja kui palju mind ruigamas vaadates. Elu on selline!
Kui ma juba sünnipäevade lainele sattusin - minu venna lastel oli ka eelmisel nädalavahetusel sünnipäev ja kuna nad kaksikud juba on, siis said nad lausa mõlemad viie aastaseks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid hobusest ja, jah, ainult hobusest! Nimelt oli neil tellitud päris hobune külla, et kõik lapsed saaksid sellega paar tiiru teha ja et siuke vahva elamusvärk oleks. No ja lastele räägiti ka juba varakult välja, et hobune tuleb, aga "Ärge te lasteaias sellest veel rääkige!" (lasteaiasõbrad olid need, kes fiestatama tulid). No ja mis te arvate, mis sai? Eks ikka see kõige loogilisem variant: juba samal õhtul kajas terve lasteaed "HOOBUUUNEEE, HOBUNEEE!". Aga see pole veel see kõige vingem point asja juures. Kõige vingem on minu meelest see, et väike donžuan (jaa, võib nii kirjutada, vaatasin järele!) lubas sellele tsikile, kes talle kõige rohkem meeldib, et "Võib-olla tuleb tiiger ka!". Hähäh, MILLINE MEES :D!
Kõige selle paarti-paartitamise tasakaalustamiseks spordilainelt ka veits: enda üleüldise vormi hindamiseks panin pühapäeval üle päääääris pika aja jala joonele vähe väledamate neiudega, et näha, kas ma põhimõtteliselt kaks sammu püsin neil järel. Ja seis oli minu jaoks ausalt öeldes täitsa kohe üllatav - mul küll oli veremaitse suus ja üldiselt selline ma-enam-siit-püsti-ei-tõuse tunne, aga ma ei kaotanudki neile kalendriga, täitsa minutitesse ja sekunditesse jäid need ajad. Rahul! Ja linnasprindiks valmis - sport, saame jälle sõpradeks!
Sünnipäev-sünnipäeva otsa. Kes on läbematult ootanud, et millal minuga ometi midagi tobedat juhtub, siis siin see on: meisterdasime rahulikult Taaliga Hemmile sünnipäevakingitust (jah, täitsa ise tegime!), kui Taali mulle hüüdis "Ou, mul on korra abi vaja...". Noh, mina nagu supernaine muiste, tegin kohe efektse lennuka hüppe tema suunas ja tundsin, kuidas miski raksuga mu suurde varbasse tungis. Jah, ma suutsin tõesti endale knopka varbasse astuda, kohe niimoodi veel, et kinni jäi. Taalil oli muidugi nalja kui palju mind ruigamas vaadates. Elu on selline!
Kui ma juba sünnipäevade lainele sattusin - minu venna lastel oli ka eelmisel nädalavahetusel sünnipäev ja kuna nad kaksikud juba on, siis said nad lausa mõlemad viie aastaseks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid hobusest ja, jah, ainult hobusest! Nimelt oli neil tellitud päris hobune külla, et kõik lapsed saaksid sellega paar tiiru teha ja et siuke vahva elamusvärk oleks. No ja lastele räägiti ka juba varakult välja, et hobune tuleb, aga "Ärge te lasteaias sellest veel rääkige!" (lasteaiasõbrad olid need, kes fiestatama tulid). No ja mis te arvate, mis sai? Eks ikka see kõige loogilisem variant: juba samal õhtul kajas terve lasteaed "HOOBUUUNEEE, HOBUNEEE!". Aga see pole veel see kõige vingem point asja juures. Kõige vingem on minu meelest see, et väike donžuan (jaa, võib nii kirjutada, vaatasin järele!) lubas sellele tsikile, kes talle kõige rohkem meeldib, et "Võib-olla tuleb tiiger ka!". Hähäh, MILLINE MEES :D!
Kõige selle paarti-paartitamise tasakaalustamiseks spordilainelt ka veits: enda üleüldise vormi hindamiseks panin pühapäeval üle päääääris pika aja jala joonele vähe väledamate neiudega, et näha, kas ma põhimõtteliselt kaks sammu püsin neil järel. Ja seis oli minu jaoks ausalt öeldes täitsa kohe üllatav - mul küll oli veremaitse suus ja üldiselt selline ma-enam-siit-püsti-ei-tõuse tunne, aga ma ei kaotanudki neile kalendriga, täitsa minutitesse ja sekunditesse jäid need ajad. Rahul! Ja linnasprindiks valmis - sport, saame jälle sõpradeks!
2.3.12
[15:59:21] Birgit: :D:D seda nalja tahaks ma näha
[16:00:08] Nele: siis tuleb ära teha!
[16:00:24] Birgit: !
[16:00:32] Nele: !!
[16:01:43] Birgit: targem annab järele
[16:01:46] Birgit: pfff
[16:01:48] Birgit: !!!
Ja just selle pärast ta mulle meeldibki :)! Üks minu Rootsi-elu vingemaid leide! Et sa, raisk, mitte mingil juhul oma huumorimeelt kuskile peitu ei paneks!
Ora p*rse sulle! *
Ma nüüd ei teagi, kas võtta seda negatiivse komplimendina oma kokakunstile... Igatahes: oma viga, et te nii ebaaktiivsed olete! Täna küpsetasin kaks pätsi leiba ja nüüd on mõlemad peaaegu otsas ka juba. Okeiokei, mõistan, raudselt kõik alles mõtlevad ja guugeldavad suure innuga, millise pilliga täpselt tegemist on. Sai ikkagi ometigi ääretult raske küsimus küsitud, kuid siiski mitte päris level asian. Nii et annan nädalakese veel aega mõtlemiseks. Kui siis ka ühtegi pakkumist ei ole, siis teen omad järeldused selle kohta, kas minust on ikka muumimammana asja või pean kohe põlle nurka viskama.
* just täpselt sellise lause ütles Dagny mulle, kui tahtis soovida edu järgmise päeva õppimismaratoniks. Oleks siis veel olnud "okas päkka!" või "kivi kotti!" või midagi muud antud kontekstis sobimatut, aga vähemalt reaalselt midagi sellist, mis tähendaks "edu sulle!". Ilmselgelt pole ta endiselt eesti keele peale ennast tagasi suutnud häälestada, kui "Ora p*rse sulle!" oli ainuke väljend, mis meelde tuli :D.
* just täpselt sellise lause ütles Dagny mulle, kui tahtis soovida edu järgmise päeva õppimismaratoniks. Oleks siis veel olnud "okas päkka!" või "kivi kotti!" või midagi muud antud kontekstis sobimatut, aga vähemalt reaalselt midagi sellist, mis tähendaks "edu sulle!". Ilmselgelt pole ta endiselt eesti keele peale ennast tagasi suutnud häälestada, kui "Ora p*rse sulle!" oli ainuke väljend, mis meelde tuli :D.
Subscribe to:
Posts (Atom)