Tali tuli

Kes veel see talv kelgutamas ei ole käinud, siis soovitan soojalt: korralik trenn + lapsepõlverõõmude meeldetuletamine :). Mina igatahes käisin eelmine nädal Otepääl mäest alla tuhisemas ja isegi -16 ei tundunud enam nii külm - nõnda muhe oli :)!  Nii et kõik vutt-vutt kelgutama!!

Kui väljas talve nautides see -16 nii külm ei tundunudki, siis minu toa konstantse 12-kraadise temperatuuriga olid veitsa teised lood. Külm oli, kurat, noh! Kui ma olin uue puhuri muretsenud, akendele poolteist tundi kummitihendeid pannud (mis muide ei jäänud kõik püsima, sest nende jaoks on vaja vähemalt 5 kraadi sooja, mida mul ju siis akna juures ei olnud), kaminaga paar tundi kütnud (millega mul said kõik puud otsa!), sain ma tervelt 15-16 kraadi peale toa temperatuuri. Täielik töövõit! Emps naeris selle peale muidugi, et mul on ellujäämiskursused.

Nii ma siis kurtsin jõulude ajal, et keegi oleks võinud vähemalt küttepuid kinkida, saaks sooja ja värki. Seekord läks õnneks ja minu soove võeti kuulda - Helen kinkis mulle sületäie küttepuid. Kuna praegu on parajasti jälle võrdlemisi soe olla, hoian ma need puud alles ja olen täiega valmis uueks külmalaineks! Et olla veel bäädäässimalt valmis, olen hakkanud tuuleprognoose jälgima, sest tundub, et idatuul on see kurjajuur, mis külma siia sisse pressib. Päris vinge värk!

Muuhulgas käis Piret külas ja tõi kaasa rämedalt (no ikka RÄMEDALT) haiseva juustu, mis isegi viie kilekoti sisse pakituna lehkab nagu oleks keegi toas jõudsalt peeru lasknud. Tänks! Aga ega karma pikalt ei ootanud, juba siis, kui Piretit bussi peale saatma läksin, paterdas ta täiega lompi sisse. No ikka niimoodi korralikult. Irooniline oli veel see, et 2 minutit enne oli ta vingunud, et tema armsad seemisnahksed saapakesed saavad märjaks lörtsi sees. Ja siis marsib täie lauluga pahkluu sügavusse lompi sisse. Oleks siis kiire hüppe tagasi teinud või midagi, aga tema oli ofkoors nii pänikus kohe, et tegi veel mitu uhket hüplevat sammu suure ruigamise saatel selles minitiigis. Lahe :D!

Nohik lasti diskosaali

Käisin eile kursaõe Katre sünnipäeval, mis muide oli väga vinge pidu, ning pärast seda mindi millegipärast edasi ühte vene klubisse, mis Tartus kesklinnas asub. No ja seal ma siis olin: viskasin Dimaga uhkemaid tantsupoognaid mööda platsi, kui ma järsku avastasin, et minu prillid teevad vähemalt sama uhkeid poognaid, kui nad inimeste jalgade vahel mööda maad kõrgete kontsade vahel ringi sõidavad. Einoh, pole hullu, jätsin tantsu katki ja jooksin ilmselgelt mu triibulise kampsuni taskust välja lendanud prille päästma, et kohe pärast nende üleskorjamist avastada, et üks klaas on kogu selle tralli keskel kaduma läinud. Veits mark vä? Nohiku meisterklass ikka oma PRILLE mööda diskosaali taga ajada... Mingi neljakesi ukerdasime ringi mööda seda tantsuplatsi, et ühte läbipaistvat prilliklaasikest leida. Ma olin juba kergelt loobumas, kui üks noormees me seltskonnast selle oma terase silmaga välja snaipis. Huhh, läks õnneks, päev jälle korda läinud!


Muuhulgas ei väsi Piret mind üllatamast - saatis Tallinnast jõulupostkaardi, mille peal on ülifääntsu lilla kampsuniga kutt :D. Mu meelest on nii vahva õuldskuulilt tavapostiga kaardikesi saada :) !

Nädala tarkusetera

Õpin siin vaikselt homseks eksamiks/kontrolltööks Kaia pool, kui leidsin ühe teema lõpuslaidilt päris hea kokkuvõtva soovituse: "Niisiis, olge hoolivad ja huvitavad ja teie sõprade ning potentsiaalsete kaasade varu ei lõpe!"

Kuubik ja pall

Mõtlesin siia igasugust hala kirjutada, aga ei viitsi ikka. Nii et panen hoopis pildi sellest, kuidas ma neljapäeval ennast kingituseks tuunisin (sest et kellele ei meeldiks kingitused, eksole!?) ja kuidas me o-tšiikadega ennast reedel ümmargusteks sõime:

Olgu öeldud, et see polnud veel kogu söök, mis oli (paar kooki oli veel lisaks) ja söömas oli meid ainult mingi  9. Mina läksin täiega hea taktikaga peale välja - kui kõik teevad nagunii kooke, on megakaval teha kõige lihtsamaid viineripirukaid :D (eriti veel, et ma nende fääntsude koogikestega ei suuda nagunii võistelda)

Lõpetuseks veel üks pilt psühholoogide jõulupeolt:

Vot. Ilusat nädalavahetust kõigile!

Ma olen ikka eriti tubli laps olnud...

...sest mul on juba neli ööd järjest päkapikud käinud! ÜLIVINGE! Tänane šokolaad kulus hommikuse õppimise kõrvale kuidagi eriti hästi ära :)

Muust teemast: kas keegi mu sõpradest on järsku Venemaale kolinud? Või peaksin ma muretsema, et keegi sealt mu vastu huvi tunneb? Sest viimase kuu jooksul on üle 10% mu blogi vaatamistest Venemaalt. Mis värk on?


Naeratage ja pange üksteise silmad särama :)! Tartu kesklinnas kuuse küljes olevaid kirju soovitan ka lugema minna - mõnel neist on päris hea mõte sees.

Sõbrad mul ikka pilluvad pärleid!

Seekord oli Liina see, kes hakkama sai :D. Kirjutas just mulle:
"AH MINGE PEKKI
MA SAATSIN JÄLLE ÜHE MEILI, LOOTES, ET SEE LÄHEB KURSAÕELE, KOGU KURSUSELE

FAKKKKKKKKKKKKKKKK"

Nii et nüüd said kõik, kes kirjandust õpivad, endale postkasti sellise armsa kirjakese:


"Hei-hei!

Raha on Sulle veel ülekandmata, sest olen suutnud ühe kuu jooksul teist korda oma netipanga blokaadi klõbistada. Lähipäevadel tegelen!"


Liina ikka hoolitseb selle eest, et terve maailm teaks, kui saamatu ta netipangaga on. Pole paha :D! Kui ma küsisin, kas ma tohin selle siia kirjutada, siis tuli vastuseks lihtsalt "jap, ma arvan, et mul enam rohkem mark olema ei saa". Ei saa lisamata jätta, et filoloogiatudengina leidis ta positiivse aspektina, et vähemalt kirjavigu ei teinud! Vinge! Mulle meeldib see suhtumine :D

Grammatikakunn Kaia

Kiidan Kaia lauseehitust ühes meie vestluses :D! Lause muutmata kujul ja täies pikkuses: "seened on jõulu peolauale vanaema tehtud ma harjund sööma vb".

Kaia, sa üldse vaatad, mis sa kirjutad või viskad lihtsalt sõnad suvaliselt kokku?

Totaalne randoomsus. Muideks, fun-fact: see tšikk sai kirjandil minust oluliselt rohkem punkte...nii et tehke omad järeldused :D!

Mõtlesin süüa teha veits...

Täna praadisin  muna endale ja see plahvatas panni peal. Selline lahe laupäev siis.


Ja mitte nagu lihtsalt ei praksunud veidi, vaid ikka nii, et munakollane maandus tagurpidi tagasi peale ja osa muna oli kuskil pliidi ja pottide peal laiali. Otseloomulikult üritasin ma kohe guugeldada ja leida põhjust sellele vingele nähtusele ja midagi leidsin ka: munakollase ümber on membraan, mis vahel võib väidetavalt võrdlemisi tugev olla ja kui ma muna praadisin ja munakollane soojenemise tagajärjel paisuma hakkas, siis membraan pidas peaaegu terve aja vapralt vastu sellele pingele, aga mingi hetk otsustas, et enam ei viitsi ja siis plahvatas. Noh, umbes nagu kui õhupalli natuke liiga palju õhku puhuda, siis ta mingi hetk otsustab, et aitab naljast ja plahvatab.

Kui keegi teab paremat seletust asjale, siis kuulan huviga!

Magus valu üle kogu keha

Eelmine nädalavahetus sai poolkosmiline - reedel kõigepealt muidugi õppimine ja siis pärast seda pidu nagu filmis - paar inimest korraldasid mullivannis korraliku vahupeo, mis levis üle terve ruumi ning ülejäänud seltskonnaga olime kõrvaltoas, kus minu rõõmuks jämmiti igausugu erinevatel pillidel (kaks kitarri, klaver, harf, suupill, paar pisikest trummi + ilusad lauluhääled) - mul teadupoolest täiega nõrkus selle vastu, kui peol keegi muusikat teeb. No nii meeldib :)! Ja no muidugi boonusena sain ära proovida harfimängimise :D. Täitsa loogiline pill isegi.

Laupäev möödus sporti tehes - või noh. Kõva 500 meetrit suusaergomeetril. Kui kellelgi tekib vastupandamatu soov teada saada, mis tunne on, kui jalad ei kanna, käed huugavad ja tervet keha täidab magus valu, siis proovige 500 meetrit suusaergomeetril kellegagi võidu teha - soovitatavalt aeg kuskile alla 2.30, siis ikka tunneb seda õiget värki. Müstika, kuidas paar minutit sporti võib niiiii läbi võtta.

Spordilainel jätkates, siis neljapäeval läksin panin jälle jala joonele orienteerumisfanattidega - seekord vallutasime AHHAA-keskuse, mis on siseorienteerumiseks vägagi sobiv koht. Lahe oli näha, kuidas terve seltskond hämmingus ringi siblib. Ja kui AHHAA-keskus tõmbas nii mõnelgi mõistuse kokku, siis Suusahullud hoolitsesid selle eest ka, et lihased vähemalt sama palju vatti saaks - nagu ma ette ennustasin, oli finiš Tigutorni tipus (või noh...20 korrusel). Võimas! Ootan huviga juba kevadisi ettappe :).

Vahepalaks lõbus muusikapalakene (kes veel kuulnud ei ole):

Mõistuse kokkujooksmisest rääkides: ei saa jätta mainimata, et eile oli see piinlik hetk, kus mul kontrolltööl jooksis mõistus kokku. Ma ei tea, kuidas see nii juhtus... 9 küsimust oli, neist neljale olin ilusti pika (ja ilmselt liiga) põhjaliku vastuse ära kirjutanud, kui ma avastasin, et aega hakkab väheks jääma. Ja siis tuli sellest pänik ja kõik läks meelest. Siis tuli viha selle peale, et kõik oli meelest läinud ja kõik läks VEEL rohkem meelest. No ja siis oli juba täitsa lootusetu seis ja kirjutasin selliseid vastuseid, et endal oli ka piinlik - asjale lisas vunki, et mul samal ajal käis peas lugu "Dumb ways to die". Siuke totaalselt liimist lahti. Samas - kah omamoodi huvitav kogemus :D!


Lõpetuseks väike osakene klaveripalast, mida Helen soovis, et ma ära õpiks:

Et kõik ikka täna ja homme diskodel särada saaks!

Kellel tänaõhtuseks peoks veel tantsusamme ei olnud, siis siin teile järjekordne hitihoiatus geniaalse koreograafiaga:

Kujutan ette, kuidas üheksakümnendatel bänditegemise by-default eeldus oli vähemalt viis korda nädalas tantsimise rühmatrenni teha. Lahe! Järgmisel reedel juba uus video uue koreograafiaga!

Olgu teil nädalavahetus sama vinge kui minu eelmine laupäev:

PS! Jõu-ja ilunumbrite tegemine omal vastutusel!

Yo tengo bloqueo mental! Que maloooooooo!

Ja jõudiski Pirru mulle külla - oli lausa kaks ööpäeva külas! Koos peedipirukaga, mis üllataval kombel oli isegi söödav. Mul muidugi oli talle üllatus varuks - 5h järjest pidi ta motiveerima mind koolitöid kirjutama, enne kui me võisime fiestatamisega algust teha. Ja ma võin öelda, et ta sai sellega perfektselt hakkama - täitsa nostalgia tuli peale, oleks veel Dagny ka kõrval küüsi lakkinud, oleks olnud täitsa nagu päris juba. Küll see ülikool on alles tore!

No igatahes võtsime me Dagnymoni ka tema häärberi juurest peale ja suundusime minu poole, et rääkida maast ja ilmast ja et ma saaks läbi viia suurepärast muusikaviktoriini Pireti ja Dagny teadmiste testimiseks (olgu siinkohal öeldud, et teadmised olid maruvõrdsed: seis jäi 28:30). Muuhulgas tulid esitamisele täielikud hitihoiatused Eesti 90ndatest, näiteks Anaconda "Ei soovi, et lahkuksid veel", Maarja-Liis Ilus "Kohtumine", Code One "Kuum" ja no muidugi täieliku pärlina see lauluke, mille teile siia nautimiseks ka panin. Minu uus pick-up line on igatahes "Sa minu ahi, mille küte ma olen!". Kujutan ette, kuidas 15-18 aastat tagasi said vanemad pooleks ennast naerda, kui me väikeste pätakatena nendele lauludele 7-vapra saatel kaasa laulsime, ise absoluutselt aimamata, kui vinge sõnumiga need on :D. JA NO MIDA TANTSULIIGUTUSI!

PASTALIINID ja VIITELEHED on värsked eesti keelt kaunistavad uudissõnad - otse Pireti peast ja teile nüüd kasutamiseks! Ja kusjuures ta isegi ei teinud nalja või midagi, ilmselt üleõppimise tulemusel on ta jõudnud sellisesse seisu, et talle reaalselt tundusidki väga normaalsed ja kasutatavad sõnad. Esimene neist siis tähendab kriite ja teine neid lehekesi, mida õpetajad tunnis aeg-ajalt jagavad (handout). Dagny ei saanud ka jääda feilimata - naeris pisarateni ära Pireti vaimusünnitiste peale ja siis tõdes tõsiselt, et "Pasteliin on ju tegelikult täitsa tavaline sõna". Õhh, ma siis seletasin, et "PLASTILIIN, kallikene, PLASTILIIN on see sõna!"

Täna käisin muidu siseorienteerumisvõistlustel, kus seekord pea töötas natuke rohkem, kui Lõunakeskuses toimunud etapil - muidugi arenguruumi jäi veel küllaga. Ja nüüd - kõigile teile, kes te olite veendunud, et minusugune ei jõua trepist alla ka veereda - viimasest punktist, mis asus Tasku esimesel korrusel, finišisse, mis asus Pläsku 13. korrusel, jooksin mina 1 minut ja 15 sekundit! Maruuhke värk. Mis siis, et ma natuke enne seda kõndisin, sest ma olin no niiiiii läbi - lugesin pärast isegi kokku, enne seda uhket finišisirget sain ma ronida Taskus 19 korruse jagu treppe üles ja no need korrused seal on ikka eriti kõrged ehitatud :D! Muuhulgas otsustasin jätta võistlustel kasutamata valvega pakihoiu ja jätsin oma dressika suvalt Joosepi kätte, kes ülilahkelt-pooleldi-sundivalt ütles "Anna siia dressikas!". Naiivne nagu ma olen. Kui ma tagasi jõudsin finišist, oli tal igatahes parasjagu pooleli pooletunnine telefonikõne...minu telefoniga. Siuke põrsas, no :D!

Millal te viimati postiga kirja saite?

Ma ükspäev lahmisin Piretile, et kui ta tahab, külla tulla, siis tuleb ikka kiri ette saata postiga. No täna siis maandus postkasti jõulukaart teatega:
"Mul on au teatada, et Tema Kuninglik Ägedus Piret palub luba külastada Teie residentsi. See õnnelik päev on 6. november 2012, mil ta ilmub te juurde. Palun teavitada residentsi emandat sellest suurepärasest sündmusest.
PS! Kaart oli odav, selle pärast jõulukas.
PS2! Ta tuleb ka ilma loata, et te teaks!"

Hähh, hea töö, Pirru :D!


Täna viipekeeles muidu õppejõud järsku teatas "Nii, mulle tundub, et nüüd on vist aeg laulma hakata!" ja nii me kõik vehkisime muusikarütmis "Mu koduke on tilluke" laulu teksti. See oi-lii-oi-laa koht oli ikka täiega raske!

Ja siis ma...

Pühendusega Kerstinile, Heleenele, Marilile, Piretile ja Daisyle! Legendaarne karaokehitt :D

Ilmselgelt lükkasin selle suurepärase rokkiva muusikavideo tegemisega õppimist edasi nii kuis jaksasin. Häbi mul olgu! Teen nüüd kohe suurtest süümekatest keskmise tassitäie kohvi ja läheb mõtetegenereerimiseks!

PS. võtan vastu soovilugude tellimusi! Sest et ma ju õppisin ometigi nii kaunilt mängima seda pilli! (nende vasaku käe nuppudega ei oska endiselt midagi teha)

Igav vähemalt ei hakka!

Täna tuli tuju, et võiks teha midagi spontaanset. Nii ma otsustasingi õppima hakata ja näiteks isiksusepsühholoogia kodutöö valmis kirjutada. Tundus selline istu-maha-loe-mõtle-kirjuta värk, aga mulle omaselt ei saanud ju asi ometigi nii lihtne olla. Avastasin, et selle edukaks tegemiseks oleks vaja hädasti ühte raamatut minu hetkel-mitte-nii-kodust raamatukogust, kus teadupoolest on parajasti remont. No ja kuna seal on see remont, ei saa ise raamatuid ilusti-kenasti riiulist võtta, vaid peab kirjutama sedelikesele, mida lugeda tahaks ja siis mingi ajaga tuuakse see raamat. Või siis olla e-riigile kohaselt marumoodne inimene ja tellida raamat e-kataloogi kaudu. Kodust väga kohale ei viitsinud minna, nii et otsustasin selle teise kasuks ja sealt see feilide jada pihta hakkas. Täiesti kosmiline, ma ütlen. Kõigepealt, onju, täitsin kõik vajalikud värgid ära ja vajutasin rõõmsalt nuppu "telli" ja mõtlesin, et nüüd siis on valmis ja homme lähen järele raamatule. Tüng, värdjas! Ette tuli silt, mis teatas suurelt ja punaselt, et minu lugejakaart aegus kaks nädalat tagasi ja "pöörduge raamatukogutöötaja poole!". No aitäh. Ma kerge loobuja ei ole, nii et vahetasin kodused dressid vähe esinduslikemate riiete vastu ja tõttasin pöörduma! Kohale jõudes selgus, et Vanemuises on parajasti etendus käimas, nii et raamatukogu juures oleva parklaga oli tehtud ilmselt niimoodi: nii palju autosid, kui üldse mahub parkima, sõitsid sinna ja parkisid ära - ja siis otsustasid umbes 15 autot, et mahuvad ka veel ära. No pole hullu - teebki mu figuurile kasu, kui ma 500 meetrikest jalutan. Igatahes jõudsin siis selle infolaua tädikese juurde kohale, sain kaardi üllatavalt ilma vahejuhtumiteta uuendatud ja läksin kojulaenutuse sedelikest täitma. Ma ise olin täiesti veendunud, et raudselt täna on see infoletitöötaja tund varem koju läinud või midagi ja ma ei saagi uuendada. Sedelit täites avastasin, et selleks oleks näiteks pastakat või pliiatsit või midagi vaja ja mis te arvate, et mul oli midagi kaasas vä? Pfft! Vähemalt on pastakatega selline hea lugu, et neid saab tavaliselt kellegi käest natukeseks laenutada. Sedelit ära viies selgus, et enne esmaspäeva raamatut kätte ei saa ja pakkuge, kes esmaspäevast-neljapäevani Tartust ära on. Väike lisaboonus on see, et raamatut hoitakse kojulaenutusletis 3 päeva. Skoor! Õnneks tuldi jälle vastu ja pandi sedelile väike lisamärkus, et sellele hädapätakale võiks raamatut reedeni hoida.

Nii ma siin nüüd istun, kodus, köögis, pelmeenidega, ilma raamatuta. Ürita veel spontaanne olla, noh!

Mine metsa!

Eile panin panni ja kirve auto peale ja läksin metsa. Kui nüüd päris aus olla, siis tee peal võtsin kõigepealt Kristo ja siis Liina (koos potiga) ka peale ning käisime ühiselt enne linnast väljumist poes. Selle viimase suurimaks eesmärgiks oli, et kindlasti saaks küünlad ja vesi kaasa - neid mõlemat sellihtsalt põhjusel, et Liipsaare metsaonn Meenikunno raba ääres on ilma elektri ja veeta. Lisaks ostsime muidugi mõnusat toidukraami, mida süümepiidaneta öö läbi konsumeerida.

Maast ja ilmast rääkides möödus teekond kiiresti ning juba olimegi onnist paari kilomeetri kaugusel mööda kruusateid vuramas, kui Liina järsku tagapingilt küsis "Ou, kuule, kas me küünlaid võtsime kaasa?". No ilmselgelt mitte! Kuidas muidu seiklus oleks, eksole. Otseloomulikult ei tulnud kellelgi meist poes küünlad korrakski meelde ning kuna oli pühapäeva õhtu, ei tundunud just eriti tõenäoline, et mõni lähikülade supermarketitest avatud oleks. Pikalt põdeda polnud mõtet - sain wild-card'ina välja tuua oma päkapikulaterna, mis teenis meid vägagi viisakalt.

Pärast väikest jalutuskäiku onni juurde (mille jooksul üritasime ofkoors ühe korraga kogu oma tavaari kohale vedada), hakkas Kristo pliidi alla ja kaminasse tuld tegema, mina puid lõhkuma ning Liina minu tegevust kommenteerima. Ma ise arvasin alguses, et me mängime niisama natuke seiklusturiste seal puuriida juures halge toksides ja Kristo tuleb lõpuks ja teeb kogu töö ära, aga kange Eesti naise hing lõi välja ja Kristo tolle õhtu jooksul puid lõhkuda ei saanudki :D.

Kui pliit kuumaks köetud (noh nii paar tundi läks see...), sai ära praadida pihvid ja kartulipudru. Selgus muuseas, et Liinal oli kaasas üks tass ja teelusikas, minul üks kauss ja kaks supilusikat ning Kristol...lusikas (ja no muidugi kõigil termostassid ka, sest teejoomist ma lubasin ammu juba). Ilmselgelt mitte keegi meist ei olnud just liiga pikalt vaeva näinud asju kaasa pakkides. Kerge improvoor ning pressisime Liinale tassi paraja portsu kartuliputru ja kaks pihvi; Kristo sai endale söömiseks perfektse serviisi (või siis tühjakssaanud pihvikarbi...) ja mina olin väga meinstriim tavalisest kausist süües. Olete kuulnud sellest, et tehakse mingeid spessal õhtusööke, et sööd nii, et ei näe ja värki? Noh, me saime sama teema tasuta! Küünlaid ju endiselt ei olnud ning kamin ulatus kuidagi teisele poole võrreldes sellega, kus me sõime - selline mõnus "mõista-mõista, kas kausis on veel süüa või ei ole".

Vahepeal käisime Liinaga päkapikulaternaga autost raadiot ja süütamiskuubikuid toomas. Pakkuge, kes tokerdus tagasi onni poole kõndides iseenda saapapaeltesse - mis olid laiskusest kinnisidumata - ning pani täie lennuga nii uhkelt pikali, et raadio lendas ühes ning päkapikulatern teises suunas. Hoolimata sellest, et Liina oli kindel, et see temaga juhtub, olin ikkagi mina selleks, kelle üle teised naerda said. Tegijal juhtub! Ilmselgelt olen tegija!

Raadiost muide kuulasime väga stiilseid saateid: nagu välja tuli, siis parim muusikasaade ever on RingFM'i soovisaade, kust tuli absoluutselt KÕIKE! Vaheldumisi tulid Gangnam style, isamaaline laul Jaak Joala esituses, üheksakümnendate eesti disko, viimase aja klubihitid, Rammstein, Mati Nuude ja mida kõike veel. Müstika! Muidugi kujunes sellest välja muusikaviktoriin, kus pidime pakkuma järgmise loo stiili ja keele - väga tihti täppi just ei läinud. Soovisaatele ei jäänud alla ka Raadio2 mingi suvaline saade. Ma seletasin enne teistele pikalt, et alati kui ma Raadio2 peale panen, tuleb sealt mingi kosmosemuusika - no seekord siis tuli hõimumuusika ja pärast seda selline saade, kus saatejuht seletas pikalt "Antud saate juht on enda jaoks avastanud kantrimuusika...endalegi teadmata põhjustel....ning on asunud seda kuulama populaarselt saidilt nimega youtube. Heh, päris vahva on endast kolmandas isikus rääkida. Vinge! Vot selline mõte siis". Muidugi vahepeal luges luuletusi ka.

Kaua niisama raadio ees hängida ei lastud - Kristo leidis, et tal on kõht JUBA tühi ja et oleks aeg pannkooke teha. Kui tahetakse siis tahetakse. Küttis uuesti pliidi kuumaks, Liina näitas mulle valgust ning mina praadisin uhkelt kuuma võiga ülepannikooke - viimane sai kogemata selline poole sentimeetri paksune, aga nagu juba öeldud: tegijal juhtub! Omaette kunst oli muidugi pannkoogi kokkuvoltimine (pannilabidat polnud ometigi ette nähtud kaasa võtta - kärast puust lusikas kah), et see Liina tassi ära mahuks ja ta sinna veel maasikatoormoosi saaks peale kuhjata. Kui keegi veel kahtles minu multitaskimisvõimes, siis pannkookide küpsetamise ajal esitasin ma teistele Eesti mängu küsimusi! Haa!

Kerge tähevaatlus torni otsas, natuke veel Eesti-mängu, paar teejoomist, viipekeele kiirkursus, tunnine powernap ja juba oligi kuidagi varahommik kätte jõudnud. Kiirelt asjad auto peale ja Tartusse Narva mnt.89 ette värskendavat hommikuvõimlemist nautima, millega said ühtlasi Tartu sügisesed tudengipäevad avatud :)

Midagi väga ekstraordinaarset nagu ei teinudki, aga mõnus oli - minipuhkus tavakeskkonnast väljas :)! (pilte paraku ühtegi ei ole, sest kõik lootsid, et keegi teine võtab fotoka kaasa :D )

Kolmapäev ja sügis

Meil täna oli viipekeeles etteütlus! Ma isegi ei mäleta, millal mul viimati selline asi oli. Igatahes õppejõud sõrmendas meile tähthaaval laused ette ja meie pidime seda vehkimist jälgides aru saama, millega tegemist on. Olgu öeldud, et kui ikka andsid näoilmega piisavalt mõista, et hämming on, sõrmendas ta kannatlikult uuesti-ja-uuesti :)!

Lasin ennast alguse lausetega, nagu "Täna on kolmapäev" ja "Väljas on praegu sügis", totaalselt ära petta, nagu olekski terve värk selline ninnunännu ja omaette muigasin, et olen tagasi esimeses klassis. Ja kus siis alles hakkas taskust wild-carde tulema! Kui ta vehkis tähthaaval sõna "iseseisvumismanifest", oli mul reaalselt tunne, et see sõna ei saagi otsa. Veel rohkem meeldis mulle muidugi kõige viimane lause, mida jälgides tekkis juba täiega pänik, et miks mitte ükski sõna minu jaoks ühtegi loogilist eestikeelset sõna ei moodusta!? Kas ma tõesti ei saa tähtedest aru? Kas tõesti jääb mul vastus kirjutamata? Minul, kelle kohta Meelis enne loengut ütles "Sa saad kindlasti hakkama, sa oled ju nii nohik ja tuupur!". Pinge oli laes!! No ja siis õppejõud muigas ja andis mõista, et tegemist on ladinakeelse tsitaadiga. Selline naine!

JA TA SAI SELLEGA JÄLLE HAKKAMA!...piinlik

Täna pärast kooli sain Dagnyga kokku ja läksime kohvikusse sööma - mis te arvate, mida ma avastasin siis, kui oli aeg maksma hakata? Klassika. Õnneks oli Dagnyl pangakaart ilusti kaasas ja problema lahenes kiiresti. Üleüldse nägin ma kuidagi nutune välja: mingil imelikul põhjusel tulin ma kooli ilma jopeta, mis tähendab, et kui ma kella kaheksa paiku koju hakkasin minema, oli võrdlemisi jahe-jahe olla. Lisaks sellele olid mul jalas erekollased sokid ja mustad plätad - väga võimas kombo kooliskäimiseks viisakate riiete juurde :D! Et nüüd keegi täiesti stiilipolitseid välja ei kutsuks, siis plätad olid puhtalt praktilistel põhjustel: vääääga armas vill on laupäevast kaunistamas mu suurt varvast ja kui saapaid kanda, siis ta läheb üha uuesti katki (ta selline, millel nahka peal ei ole - kaunis!) ja minu isiklik tahtmine näiteks on, et ta ära paraneb. Tahaks ju ometigi uuesti jooksma minna.

PS. tudengipäevad on tulemas! Ja mul on lihtsalt megageniaalne taktika - see aasta on meil tudengiseiklusel võistkonnas poiss, kes jõuab üle 200 kg tõsta, ehk siis näiteks mind! Uhke värk ju!

Valu on ainult emotsioon...Väsimus on ainult emotsioon...

...ja no ikka kuradi emotsionaalne päev oli eile!

Paar nädalat tagasi andsin naiivselt kahele mehele lubaduse, et lähen nendega väiksele vahvale orienteerumisvõistlusekesele. Alles siis, kui ma olin juba ära lubanud, kuulsin ma nende ideedest ja plaanidest, kui palju maad me selle ajaga läbima peame ja kuidas ma pean nende seljakotte hakkama kandma jne. Siililegi selge, et kahe nädalaga sellise pulli jaoks piisavat vormi saavutada ei õnnestu - tuli minna noorusliku hulljulguse ja tahtejõu pealt :D

Tegemist oli kaheksatunnise rogainivõistlusega. Kes juhuslikult ei tea, mis imeloom see rogain veel on, siis see on selline võistlus, kus on suur-suur orienteerumiskaart, millel on peal terve hunnik (täpsemalt 40) punkti ja etteantud ajavahemiku (antud juhul 8 tunni) jooksul tuleb nendest punktidest oma võistkonnaga läbida nii mitu, kui jõuad. Punktid on veel erineva kaaluga, ehk lõpparvestuses on lisaks punktide arvule oluline veel, milliseid punkte täpsemalt läbi jõudsid rallida jne. Kõlab päris lõbusalt, eksole!

Täiega kergendus oli eelmisel õhtul, kui mehed seletasid, et nad ei ole üldse trenni saanud teha ja on üldse haiged ja sada muud häda ja ju me järgmisel päeval väga jooksusammu ikka ei tee. TÜNGA SAIN! Ilmselgelt oli neil kindel plaan joosta nii et kohe oleks joostud. Esimesed paar tundi olid lebod - üllatasin iseennastki, et isegi minusugune suudab üle paari kilomeetri ennast mööda maastikku ringi veeretada. Aga siis - haa! - hakkas pihta suur võistlus minu vasaku ja parema jala vahel uhkele valumeistri tiitlile - heitlus oli pingeline: parem jalg üritas, mis ta jaksas oma villis varvastega, aga vasaku jala päkk tekitas nii tugeva emotsiooni, et villivalu kahvatus selle kõrval! Lõpuks jäi seis üleüldiselt viiki ja tähelepanu koondus hoopiski tähtsale dilemmale: joosta või kõndida. Iseenesest tundus tore kõndida, aga nagu ma järeldusele jõudsin, siis joosta oli vähem valus ja pealegi nii kui ma olin paar sammu jalutanud sellises kohas, kus oleks tegelikult võinud joosta, tuletati mulle võistkonnakaaslaste poolt meelde "Nii! Lähme-lähme nüüd! Nii! Liigume!". Millegipärast oli neil suur tahtmine pidevalt jõgedest ka läbi jalutada - lausa nii mitmest, et ma enam ei mäleta, palju neid sai.

Minu suureks üllatuseks ei tulnudki mul krampe jalgades - mul olid juba repliigid valmis mõeldud, mida maas lamades mööduvatele inimestele ahastuses hüüda, et korralikku draamat tekitada (okei...tegelt mitte...). Ma ise kahtlustan, et see võis olla tänu sellele, et ma fainalli taipasin piisavas koguses vedelikku rajal tarbida (nii umbes 3 liitrit). Nii et siin tarkuseterake teile kõigile: kui plaanite päev otsa mööda metsa ringi joosta, siis jooge vähemalt piisavalt vett!

No igatahes läbisime me kokku kaunid 42,6 kilomeetrit, millest päris ausalt kohe on täna lihased valusad. Üldsemitte ei valeta - ongi valusad! Kutsun oma eilse päeva saavutust hellitavalt metsamaratoniks - vähemalt omateada ei ole ma kunagi sellist maapikkust ühelgi võistlusel jalgsi läbinud :). Muideks - pärast lõpetamist vaatasin, mis diplomi peal kirjas oli - hüüdlause kõlas "Metsas sebimine teeb meele rõõmsaks!". Oleks seda siis enne teadnud - oleks ikka rohkem sebinud!

Minge metsa ja nautige!

Skandaal!!

On lahvatanud tõsised intriigid! Sain järjekordseid teateid Ne ja Le kohta ja selgus, et asi ei olegi nii must-valge, kui algselt paistis. Siiani teadsin mina, et mulle kingiti kaks kana, aga võta näpust, Ne (see musta värvi) ei olegi kana, vaid hoopiski kukk! Ja nüüd, kui nad on suuremaks kasvanud, on tekkinud lisaks ka suhtedraamad - nimelt Ne ei piirdu vaid Le'ga, vaid maitseb armurõõme ka teiste kanadega. Hoolimata sellest ei ole Ne ja Le, kes varem oli täiesti lahutamatud, siiski veel tülis, vaid hängivad endiselt vahel koos ringi.

Boonusuudis - lähemal ajal saab proovida Le munetud mune!

Kuradi autocorrector!

Eile hilisõhtul tegelesin mina kodus vaikselt oma bakatööga ja nii ma ka vastata tahtsin, kui Veronika mult sõnumiga uuris, kas ma neljapäevaõhtule kohaselt kesklinnas ringi askeldan. Ilmselgelt oli telefonil asjast oma idee ja Veronikani jõudis sõnum "Kodus naudin tapatöö võlusid". Muidugi ma loen enne saatmist üldjuhul sõnumid läbi ja tahtsin ka seekord teksti ära kustutada ja parandada, aga jällegi näitas telefon iseloomu (nende kordade eest, mis ta maha on kukkunud?) ja leidis, et tema genereering on piisavalt hea küll, ei ole siin vaja midagi kustutada ja saatis tuimalt ära. Veel enam - ta ei lasknud enam mitte midagi teha, isegi välja lülitada mitte: ainult värises. Nojah, aku tagant ära, telefon uuesti sisse lülitada ja siis sain selgitava telefonikõne teha. Muideks, nii Veronika, kui ka Carmen, kes linnas seda sõnumit lugesid, ei näinud seal midagi imelikku - mõlemad olid veendunud, et mul on oma huvitav släng ja rohkem asja ei süvenenud :D

Uuendustest ka: Dagny soovil panin paremale üles nurka sellise asja nagu "Follow by Email". Sest et Dagny on selline moodne naine, et soovib tähtsaimate uudistega nende ilmumisesekundil kursis olla! Võtke õppust!

Lõpetuseks nädalavahetuse alustamiseks teile üks minu vanaema lemmiklugusid :)

Tantsulaager vol3

Nädalavahetusel toimus Dagny juures Raplamaa metsades tantsulaager vol3 - sest eks see ole juba ammu kõigile teada, et aeg-ajalt tuleb ikka tagumikud trimmi tantsida. Et ma mitte mingil juhul ei saaks iluunekest piisavalt kaua nautida, sättis Dagny mineku kavakalt hommikul kella 9.30 peale - on põrsas! Vähe veel sellest - eelmisel õhtul töllerdasime rõõmsalt kella kolmeni Tartu linna peal ka, et vahelduseks üritada kultuurset muljet jätta. Ehk siis vestlesime arukatel teemadel kõigepeal paar tundi Tartu kõige eksklusiivsemas lounge'is, mille järel külastasime öiseid Toomkiriku varemeid, mille otsast oli muideks päris võll vaade. Otseloomulikult kuulus ühe korraliku kultuurse õhtu juurde kuu vaatamine tähetornis ning koogisöömine kerge live-muusika taustal. No näed sa siis!

Igatahes hommikul magasin ma ofkoors tsipake sisse, aga mitte ülemäära palju ja enne kümmet vurasime me juba rõõmsalt mööda Tallinna maanteed, vesteldes, obvioosselt, arukatel teemadel - mida muud siis meist veel ometigi oodata, eksole! Kuna me Maarjaga oleme linnalapsed, tuli maakohta jõudes kohe vuhinal aega kaotamata seiklusturismiga pihta hakata, milleks sobis perfektselt kalaleminek. Dagny perekond sai täies koosseisus naerda, kui me, blondid linnapiffid, naiivselt mullast ussikesi otsisime ja ennast valmis sättisime. Juba autos läks draama lahti, kes selle ussikestekarbikese enda kätte võtma peab...okei-okei, tegelt see oli pigem muhe vaidlus, kus kõik tõukasid endast karpi eemale, vedas et ümber ei lendanud. Pärast kohalejõudmist tuli järgmine vahva etapp, mida Maarja üritas kavalalt lahendada "Nele kuule...tule pane minu õnge konksule ka see uss külge...". Hähh, nojah...mis sa ikka teed, eksole. Me kolmekesi siis õngitsesime ja Dagny õde Emily näitas oma fotograafiaskilli. Teades minu suurepärast õnne, sattus mulle õng, mis oli katki - pole hullu, vahetasin ära ja...üllatus-üllatus...see teine õng oli ka poolkahtlane. Aga polnud pikalt aega mõtiskleda vigaste õngede üle, sest Dagny pistis ruigama "MUL ON SEAL MIDAGI!! UUU-UUU, MUL ON SEAL MIDAGI!!!". Ja siis läks alles äkšen lahti! Kuna keegi polnud eeldanudki, et me üldse midagi saada võiks, vedeles kahv täiesti randoomses kohas ja kokkupanemata. Samal ajal, kui mina seda kokku üritasin monteerida, ruigas Dagny suures eufoorias nii valjusti, et tõenäoliselt kõik kalad, kes vähekenegi läheduses olid, põgenesid tiigi teise otsa. "Uuuuuuh, ma ei saa aru, mis suunas ma seda asja kerin!!" (arvata on, sest päris paar minutit läks enne, kui kala kaldani jõudis). Paar minutit kisa ja segadust ja millegipärast pääses see kala lõpuks ikka minema - ja päriselt see oli NIIIIIII suur!!! Seda on raske kirjeldada, kui kahju meil oli, et me nõnda armetult napikaga feilisime, sest äraütlemata vinge oleks olnud Dagny kodus uhkeldada, et meiesugused said kala kätte. Ju järgmine kord! Siin väike fotojäädvustus asjast:

Lisaks eelnevale käisime me tegelikult ka võssis matkamas, tantsisime rohkelt-uhkelt, mängisime seltskondlikke lauamänge ja muuhulgas õpetasin Maarjale batuudil fääntsumaid trikke. Ja et nüüd kõik kadedaks saaksid, siis Dagny ema tegi meile imehead põdrapraadi! Haa! Ja pannkooke ka hommikul. Nädalavahetus missugune, ma ütleks!

Ja et ma juba enam-vähem igas postituses viipekeelest räägin, siis midagi siia ka lõpetuseks: täna pidime mööda klassi ringi käima ja teistele komplimente viiplema. Hähh, mis te arvate, et ma loll olen vä? Ma läksin ikka kindla peale välja: liikusin inimese juurest inimese juurde ja viiplesin neile, et neil on hea figuur! Järgmine nädal tuleb etteütlus - ma juba kardan, sest no ma ei saa vabsee aru.

Kaalust ja ilust

Kui keegi veel kahtles, kas ma ikka kaalun sama palju vähe nagu õieleheke, siis eilne tõestas, et ikka muidugi kaalun! Käsutasin Kaia sünnipäeval ühe noormehe kätekõverdusi tegema ja läksin ise talle samal ajal selga - poiss tegi kätekõverdusi nagu muiste ja laulis veel samal ajal "Üks-kaks-kolm-neli, meile meeldib kaitsevägi!". No näete, noh! Eesti kuulsaim naisräppar Kerstin-U oli kõigest sellest nii inspireeritud, et tuli kohe välja oma uusima riimiga "Üks-kaks-kolm, Nele kaalub vähe!" ja see on täiesti teie oma viga, kui te olete nii ebakultuursed, et ei suuda seal riimi näha!* Mul on hea meel olla nõnda suure kunsti muusaks. Mul on tunne, et sellest saab veel tõsine hitt - miks mitte ka rahvusvahelise publiku püüdmiseks.

Kes veel ei teadnud, kes on Eesti kõige kaunim naine, siis vastus on siinkohal väga lihtne - see on muidugi Hannula! Ja kuna ta on nii kaunis, siis ta on ise ka sellest täiesti teadlik ja antud teemal absoluutselt enesekindel. Näiteks eile, kui me pilti tegime ja fotokas pakkus esimese variandina kohe funktsiooni "beauty fix", oli Hannula automaatne reaktsioon jõuline "BEAUTY FIX!??? Käigu perrrrrr*e! Ma olen niisamagi väga kaunis! Olgu omaette oma beauty fix'idega!". Jah, Hannula on õige naine - teab, mis ta väärt on :D!

*Kindlasti ei ole asi selles, et Kerstin totaalselt andetu on :D

Lõpetuseks väike videokene, kust näete, kuidas me nii kaunid näonahad oleme saanud:

Mis kompliment sulle täna tehti?

Minule näiteks öeldi eile õhtul "Tead, mul on hea meel, et sa tulid. Sa tegid õhtu huvitavaks. Ma pole varem näinud, kedagi, kes oleks sama nohik, kui ma ise".

Ei oskanudki nüüd kohe selle viimase peale midagi arvata :D

Tehke üksteisele komplimente ja naeratage :)!

Koolilainel

Eile olin siis jälle viipekeeletunnis - mis, muideks, on päris vahva - ja pidime üksteisele mingeid sõnu tähthaaval sõrmendama. Pffft, lebo! Vähemalt nii ma arvasin seni, kuni ma nimekirjaga lehekülje lahti võtsin töövihikust. Nimekiri oli umbes selline: aerodünaamika, alabastron, brahhügraafia, obskurant (haa, selle sõna ma võtan kasutusse!), pürofoorne, bukvalism jne. Et nüüd asjal ka kerge hariv väärtus oleks, siis säh: pürofoorne ehk iseenesest õhu käes süttiv. Mina näiteks ei teadnud seda.

Lisaks tähestikule ja numbritele peame me ofkoors niisama viipeid ka oskama. Päris vahva on jälle teha dialooge, mille tekstiks on "Tere! Mis sinu nimi on? Head aega!", seejuures nendega tõsiselt pusides. Ma olin pääääris rahul, kui suutsin praegu harjutades ära viibelda lause "Palun sõrmendage oma perekonnanimi uuesti.". Väiksed võidud!

Muidu üks päev retsisime rebaseid. Paar päeva hiljem emme küsis mult "Kuule, miks üks valge tekikott alt kuidagi poolik on?". Seleta talle siis, et mul oli hädasti vaja hullusärke sellest õmmelda...

Tahab keegi minuga ristsõnasid tulla lahendama?

Mõtlesin täna, et peaks üle päääris pika aja endale ristsõna ostma - noh, et arendaks mõtlemist või midagi. Mõeldud-tehtud! Nii ma siin köögilauataga nüüd istun ja lahendan. Ripsikut. Jah, lasteristsõna. Sest et ilmselgelt pole ma veel piisavalt tark, et poes juba vaadata, millega tegemist on. Siinkohal ka küsimus: kes oli Sipsiku perenaine?

Muidu käisime eile natukeseks linnapeal tšikkide ja kuttidega, sest et Kaia jõudis tagasi. Seisime parajasti Shootersi kõrval väljas, kui järsku mingi koer maruentusiastlikult ja otsusekindlalt Shootersisse peole tõttas (tõenäoliselt oli veel terve õhtu ennast sättinud, et avesomaalne välja näha). Oli juba enam-vähem ukse peale jõudnud, kui turva üle platsi käratas "Kutsu ära see koer, ma kutsun muidu talle politsei!". Koer taipas sekundiga isegi, et asi võib veel hapuks minna, sest kriminaalkaristust ta küll ei taha, nii et pööras kannapealt ringi ja jooksis tagasi sinna, kust tuli. Öelge veel, et loomad ei ole targad!

Hoidke alt!

Dagnyl on täiesti uus tase juba! See, et ma tema telefonikõne peale üles ärkan, pole enam midagi uut, aga et ta enne seda on mulle veel ka sõnumi saatnud "Kuule plika, kui sa 5 mintsa ja 30 seki pärast üles ei ärka, siiiiis ma helistan! Ja sa ei saa vinguda, sest ma olen sind hoiatanud :D", pani mind küll muigama. Milleks siis veel sõbrad on, kui mitte selleks, et hoida meid nädalavahetusel liiga kaua magamast, eksole!?

Niisiis. Täna sain Heleniga kokku, et aidata tal guaššvärve valida - tal on nimelt nõnda karm kodutöö ülikoolis, et vaja lausa pilved maalida. Kududa on ka vaja. Tähestiku sai vist juba selgeks. Mu meelest on päris vahva, et kui teised poole ööni artikleid loevad ja ülesandeid lahendavad, siis Helen maalib pilvi. Lihtsalt maalib. Pilvi. Ja teeb akustilist tapeeti - misiganes see ka ei oleks. Aga. Millegipärast jäi teel šoppama meile ette sumomaadlus (see nende kollaste suurte kostüümidega, millega päääris raske liikuda on, nagu hiljem selgus). Helen tegi mulle selgeks, et ma peaks kindlasti osalema ja no ma olin piisavalt loll ka, et kohe nõustuda ja ennast kirja panna. Esimene matš: ronin kostüümi sisse, panen kiivri pähe ja vaatan otsa oma vastasele - minust veidi pikemale neiule. See oli nüüd see hetk, kui ma tundsin, et ma olen kuidagi liiga lühike: mu jalad vaevu-vaevu ulatusid üldse kostüümist välja. Värk käis viie punktini ja nägi kõrvaltvaadates kuidagi marulebo välja - mis see siis ära ei ole see teine piff 5 korda mati pealt välja lükata või pikali heita. Häähää, kerge alahindamine jälle :D. Kiiver nihkus pidevalt silmadele ette, nii et ma ei näinud kohati mitte midagi - kui jälle nägin, sain agressiivselt vastast matilt välja suruma asuda. Tema taktika tundus olevat mulle erinevate heidete sooritamine - noh, teate küll, palju ma kaalun, ei heitnud ta seal midagi :D! 5:1 võit ja järgmisse vooru edasi - pulss laes, meeletult palav olla, lihased juba väsinud ja tugev hingeldamine. MISMÕTTES see suurte sumokostüümikestega maadlemine nii raske nüüd on? Igatahes. Kuna selle matšiga oli minu ainus naissoost konkurent mängust väljas, oli juba aimata, mis edasi saab. Järgmine vastane oli kahemeetrine jõuline mees, kes alguses kätt surudes muigas ja ütles "Vaata, et sa mulle siis väga haiget ei tee!". Mhmh, jah, eks ikka väiksed neiud teevad väga karmilt rambodele haiget! Ma olen väike, aga jõudu nagu viiel mehel kokku - kartke kõik!

Katsetasin erinevaid tehnikaid - näiteks seda, et teen kohe alustuseks jõulise hüppe peaga otse kõhtu talle. Ei töötanud. Või siis seda, et jooksen peale ja hakkan ringist välja suruma. Ei töötanud. Jooksen madalamale sisse, surun pea talle kõhtu, olen võrdlemisi maadligi ja surun nii kuis jaksan. Ei töötanud - kostüüm hakkas jälle jalgadesse takerduma. Ja siis! Haa! Siis see hetk tuli. Millegipärast me lendasime mõlemad pikali, mina sain kiiremini püsti ja ofkoors lendasin kõige täiega talle kohe uuesti peale. SEE oli MINU võimalus! MINU üks ja ainus võidukas punkt pärast seda, kui ma olin ise korduvalt uhke heitega mati pealt välja lendanud.

Ja läbi see värk saigi - lihastes on mõnusalt tunda, et on madistatud. Juba ootan seda homset magusat lihasvalu!

Ja muideks! Kõigile teadmiseks - ma oskan nüüd viipekeeletähestikku peast, wuuhuu!

Naudin kooli!

Nagu mulle traditsiooniks saanud, lasin ma aasta esimese loengu sujuvalt üle. Ma ei tea, mis teema sellega täpselt on. Ja siis magasin ma pärast seda veel sisse ka.

Sellest kõigest hoolimata üdini halb ma siiski ei ole - näiteks käisin ma täna täiesti esimest korda verd andmas. Kristi tabas mind eile oma küsimusega "Homme verd andma?" nii ootamatult, et ma ei oskanudki kohe hoobilt ühtegi head vabandust tuua, miks mitte minna. Nii et täna päeval tuli oma mugavustsoonist välja astuda ning see samm ära teha. Oli ikka parajalt närviline samm ja seda mitte ainult minu subjektiivse hinnangu kohaselt - pulss 130 tõestas, et päris külma rahuga ma asja ei võta :D.

Heateod tehtud ja oligi aeg minna viipekeeletundi, mis, muideks, oli vägagi vahva. Ilma häält kasutamata erinevaid sõnu, nagu näiteks "karu", "õun" ja "iPad", seletades tundsin ennast nagu oleks uuesti sattunud näitlemislaagrisse või siis äärmisel juhul nagu mängiks Aliase bäädäässimat varianti. Kes ütles, et koolis lõbus ei ole, ah!? Igatahes, tunni lõpus tahtis õppejõud meile ühte videot näidata ja kui ta oli aadressiribale sisestanud "youtube", pakkus see by-default välja kohe ühe video, milleks oli juhuslikult "Muumide ohtlik jaanipäev". WTF, ülikooli õppejõud!? Loengute vahepeal vaatate juutuubist Muumisid?? (ma nüüd siis vaatasin ka selle video ära - algab sellest, kuidas Muumitroll räägib, et tal oli nii ränk jaanipäev, et ta sattus vanglasse. Minu ajal Muumid ikka põgenesid Urri eest või kiusasid niisama üksteist...).

Muideks! Täna käisin ma esimest korda stand-up comedy't, ehk püstijalakomöödiat vaatamas! Dagny ja Maarja olid entusiastlikult meile kohad esiritta hankinud - alles siis, kui äkšen pihta hakkas, taipasid nad, et need on ju need kohad, mille peal istuvaid inimesi hakatakse tögama. Läks siiski õnneks ja me seekord päris naerualusteks ei sattunudki - võit! Kusjuures kohale läksin sinna veits skeptiliselt, aga nüüd julgen küll kõigile soovitada - oli päriselt hea ning pisarateni naersin korduvalt :)

Ja läheb jälle uue hooga!

Heijuhhei, uus kooliaasta algab! Ja nagu ikka, tuleb uut kooliaastat tähistada ühe korraliku fiestaga ja muidugi minule kohaselt mõne piinliku hetkega. Nüüdseks on kõik tehtud, nii et olen kooliks valmis!

Tšikid, mäletate, kuidas me üleeile Veronikal külas soolaleival käisime ja pärast seda klubis ja värki? Jaa! Mina kaa! Mäletate, et ma panin pangakaardi ja ID-kaardi jaki taskusse? Vot-vot. Mina ka mäletasin ja mäletan siiani väga hästi, aga millegipärast pole mul täpselt õigetel hetkedel see meeles olnud - näiteks siis, kui oleks aeg need kaardikesed tagasi rahakotti panna. Eile kohvikus läks õnneks veel hästi: mul oli veidi sularaha kaasas ja ütlesin endale "Kojujõudes pane kohe kaardid rahakotti tagasi!!"...

Täna mõtlesin natuke hea laps olla ja poes ära käia - emme oli lausa nimekirja selleks teinud ja puha. Noh, liuglesin siis graatsiliselt käruga lettide vahel ning valisin head ja paremat ja veel paremat. Üks hetk, kui tundus, et kõik vajalik on olemas, suundusin maksma - tuima vilumusega ladusin asjad lindile, ootasin ära küsimuse "Kas teil partnerkaarti on?", vastasin "Muidugi on!" ning avasin rahakoti. Haa, partnerkaart jah on, aga pangakaart...VOT EI OLE! Konstateerisin sama fakti ka kassapidaja kuuldes, aga ta ilmselt arvas, et ma teen mingit imelikku huumorit ja jätkas asjade kassast läbipiiksutamist. Alles siis, kui ta nägi, et ma telefoni ütlen "Eeee...saad sa kähku selkusse tulla? Ma avastasin, et mul pole pangakaarti kaasas", tekkis ta näole veidi ehmunud ilme. Kuna tal olid aga peaaegu kõik asjad juba läbi löödud, polnud erilist tagasiteed jäänud. Mainisin noormeestele enda taga, et mul läheb veidike aega, et kui soovivad, valigu järgmine kassa. Mitte keegi ei liikunud - ju nad teadsid, et mu ema on superwoman. Nii oligi: kiirreageerimisüksus emme näol jõudis poodi neli ja pool minutit pärast minu kõnet ning lahendas olukorra. Pole paha! Selle aja peale olid mul juba kõik asjad kotti ka laotud ja kui ma õigesti tähele panin, läks kõrvalkassas maksval noorpaaril täpselt sama kaua oma ostu sooritamiseks!

Käisin Dagny juures tantsulaagris!

Pühapäeval, kui väikse õe laagrilõpuetendus oli vaadatud, oli emme nõus mind lahkelt ära viskama Rapla lähedale, et ma saaksin Dagny poole igasuvisesse (mis toimus sedakorda juba TEIST suve järjest!) tantsulaagrisse minna. Kuna ma eelmisest aastast väga täpselt ei mäletanud, mismoodi sinna kohale tuleb sõita, sai kokku lepitud, et emps viskab mu ühte väiksesse bussipeatusse ja Dagny tuleb koos Piretiga mulle sinna järele. Kõlab lihtsalt ja loogiliselt, eksole? Mulle kõlas ka. Täpselt seni, kuni ma jõudsin sinna bussipeatusse kohale ning Dagny ja Pireti asemel oli mind ootamas tõukeratas kauni roosa lehvikesega ja suure ümbrikuga, kuhu oli minu nimi peale kirjutatud. (Ma ei kujuta ette ka, miks see pilt nõnda mässumeelne on ja ennast ümber pööras)

Hea töö, põrssad :D! Nagu kord ja kohus, olid ümbriku sees juhised, mis kõlasid umbes nii: "Pööra esimesest ristist vasakule, siis sõida 5 km edasi, pööra paremale ja juba oledki kohal!". Oh well, kui nii, siis nii - väike soojendav trenn kulubki ära. Pöörasin suure hurraaga esimesest teest vasakule ja kohe avastasin hämminguga, et tegemist on kruusateega. Helistasin üle, et veenduda, kas kõik on ikka õige ning sain vastuseks, et tegemist on täitsa õige teega. Kusjuures minu üllatuseks oli mööda kruusateed tõukekaga väga okei kihutada - lippas edasi enam-vähem nagu asfaldi peal. Et ma siiski enne õhtust ränka tantsutrenni oma reielihasekest ära ei väsitaks reetsid piffid varsti, et nad on tegelikult sealsamas lähedal itsitamas ning võtsid mu ilusti auto peale :).

Dagny poole jõudes tegime kõigepealt uhke õhtusöögi, et oleks ikka kaloreid, mida tantsimisega kaotada ning siis läks põhivärk lahti:

 

Ma tean, näeb marulihtne välja, aga tegelikult oli päris väsitav ja järgmine päev oli lihastes tunda, et eelmisel õhtul on mingi liikumine toimunud niisama lebotamise asemel. Ja just sellepärast me läksimegi järgmine päev midagi kaunist ja rahulikku tegema: rabasse jalutama. Kõigepealt näitas Dagny meile oma offroad-skille, rallides mööda mudaseid põlluteid (kujutasin vaikselt juba ette, kuidas me seda autot ka välja hakkame kaevama) ning juba me jalutasimegi mööda laudteed kauni rabajärvekese ääres - mina ja Piret otsisime mustikaid, Dagny tegi kunsti ning Dagny väikevennake lubas mind vette lükata. Oh, mis idülliline pärastlõuna :)!

Ne ja Le

Raporteerin: Ne ja Le elavad väga hästi!

Uurisin täna Ruti käest vingete kanade Ne ja Le käekäigu kohta ning sain teada, et nad on endiselt omavahel bestikad, hängivad päevad läbi koos ringi, kuid saavad seejuures suurepäraselt läbi ka teiste kanadega (ju omavahel olles klatšivad teisi või on neil lihtsalt palju inside-joke'e). Muuhulgas pidavat nad kanakarjast kõige uhkemate soengutega olema - mida vähemat olekski neist ootanud, eksole! Nii et võib öelda, et integreerumine on läinud edukalt ja ju need teised kanad seal sõbralikud on, et uustulnukad nii toredalt vastu võtsid :)!

"Siin on WC tasuline, mul läks pissihäda ära!"...

...ehk kuidas me Meelise, Janika ja Jaksiga natuke ringi reisisime.

Esimene seiklus ei lasknud ennast kaua oodata. Terve teise päeva sõitsime läbi Poola ja ma seletasin teistele uhkelt, et kohe, kui Slovakkiasse jõuame, on piiri ääres väga vinge järv ja selle ääres on meil väga lahe ööbimiskoht. Eelmine aasta Pireti ja Dagnyga olime ööbinud seal järve ääres ja oli igati vinks-vonks. Kuna meid oli nii lahe koht ootamas, ei vaevunud me õhtusööki ka teepealsetes kohvikutes-bensukates-mäkkides sööma, sest no ju kohalejõudes teeb midagi head-paremat.

Nii need kilomeetrid läksid (ning läks ka ühe esitule pirn....) ja juba see järveke paistiski. Kuna Poola kostitas meid korraks väikse ummikukesega, oli meie kohalejõudmise ajaks jõudnud kätte imekaunis öö koos sumeda taevaga. Kas pole mitte romantiline? Igatahes olime me parasjagu sõitmas mööda järvekallast, kus ma olin sõitnud ka eelmine aasta, kui ma järsku tundsin, et maru libe on sõita kuidagi - noh nii umbes nagu muda peal sõidaks. Janika lause "Eeee, Nele, ära sinna edasi küll sõida..." suutsin ma katkestada osavalt "Mhmm, ega ma väga ei plaaninudki...". Korraliku lapsena kuulasin ma käsku ning ei sõitnud edasi. Nagu selgus, siis tagasi ka mitte. No kohe üldse mitte! Minu käskluse "Minge palun välja!" peale jalastus terve tiim ning alles siis saime aru, kui sügavas mudas me tegelikult oleme. Et asi oleks nõnda uhke kui võimalik, olin ma esiratastega ojakesest üle saanud ning tagaratastega ilutses auto täpselt keset oja, mis hakkas auto kõrvale lisatiigikest vaikselt moodustama. Nagu filmis!

Janika ei lasknud ennast heidutada ning asus kaevandama. Tundus asjalik idee, nii et järgmised tund või poolteist solberdasime sopas kõik neljakesi kõigega, mis vähegi tundus kaevandamiseks sobilik - tõkiskingad ning pulgad telgikomplektist asendasid osavalt labidat ja muud sellist, mida normaalsed inimesed taolises olukorras kasutavad. Ja siis! Ja siis ja siis ja siis! Tuli mulle keset kõike seda öist kaevandamismöllu sõnum. Lugesin sõnumi läbi ja no tõesti, aasta 2012 parima ajastaja auhind kuulub mobiilioperaatorile Elisa, kelle mõnitav "V6tab s6natuks? Yks pilt ytleb enam kui 1000 s6na, saada kodustele MMS." oli täpselt nagu rusikas silmaauku. Elisa nõuannet me siiski ei järginud ning koduseid pänikusse viima ei hakkanud - selle asemel kogusime hoopis pilliroogu, et seda rataste ette-taha panna ja üritada kuidagi sealt p*sast välja saada. Mel, Jaksi ja Janika lükkasid autot ennastsalgavalt, saades samal ajal mõnusat mudadušši (mina tsillisin ofkoors rooli taga - nagu nõrgukesed ikka), kuid kasu ei miskit - parimaks saavutuseks jäi 10 cm liikumine, mis meile energiat andis, et veel mõned korrad üritada.

Tekkis juba kerge loobumistunne peale ja mõte, et äkki on hommikul lihtsam kogu see jura korda saada, aga Janika otsustas, et ei ole siin veel mingit loobumist - otsime kellegi! Mitte, et me enne ei oleks juba üritanud otsida kedagi - üritasime ikka, lihtsalt ümberringi olevates telkides ja karavanides oli paar vanapaari ja punt fiestatavaid alaealisi, kes üksteisele midagi eufooriliselt seletasid ja kiljusid, kui ma nende käest uurima läksin, kas nad inglise keelt räägivad. Ei rääkinud. No igatahes, mis oli olnud, see oli olnud. Nüüd süstisid uue lootuse meisse järve ääres liikuvad kolm tumedat kogu. Kõndisime nende juurde ning kui küsimuse peale, kas nad inglise keelt oskavad, oli tulnud maagiline "Jah!", olid uksed avanenud. Kolm noormeest kuulasid ära meie jutu, naersid veidi ja seletasid, et neil endal ei ole ühtegi masinat, millega meid aidata. Küll aga olid nad igat muud moodi abivalmid ning nõnda asjalikud, et olid valmis meie eest kõndima õhtul hilja ustelt ustele, seletama ära meie loo ning küsima abi.

Esimese majaga ei näkkanud - üksik poolatar tegi meile selgeks, et tal küll ei ole vahendeid, millega aidata. Küll aga öeldi teises majas, et paar maja edasi olevad inimesed sõidavad ringi džiibiga. Skoor! Poisid kõndisid sinna, koputasid, rääkisid neile mingi jutu (nii, et me Janikaga olime samal ajal seina taga ja meid ei nähtud) ning kui me kuulsime, kuidas seltskond järsku naerma pahvatas, oli selge, et see on see õige koht! Võite seitse korda arvata, mis vastuse pidime andma küsimusele "Kas teil vähemalt köis on olemas?". Piinlik. Igatahes tulid tüübid oma džiibiga kohale, jäid korra ise mutta kinni, said jälle välja ja siis asusid meid välja tõmbama. Paras punnimine oli, aga juba paari minuti pärast olin ma vuramas tagasi turvalise pinnasega parkla poole. Huhh!

Õnneks oli meil auto peal paar pudelit Vana Tallinnat, et viia Saksamaale Hansule, kus me pikemalt peatuda plaanisime. See üks pudel, mis varuks oli võetud, sobis me meelest väga ilusti tänutäheks, nii et peatasin meid  päästnud auto ning ulatasin neile pudeli. Vastuseks sain hoopiski "Hiljem-hiljem, tulge loputage ennast ära enne meie pool!". Nojah, ju siis nii. Järgnesin oma autoga sellele mehele läbi paraja džungli ning jõudsin välja juba tuttava maja juurde tagaaeda. Teised tulid jalutades järele ning olid ka minuti pärast kohal. Selle aja peale oli mees mulle juba vooliku kätte andnud, ning sain lõpuks ometi need rõvedused jalast ära võtta ning muda maha pesta. Tunne oli hea! Läksin siis uuele katsele selle pudelikesega - kõndisin verandale, kus meie abistajate seltskond oli, ulatasin sellele mehele pudeli ning küsisin "Kas ma nüüd võin selle anda?". Vastuseks tuli muidugi "Hiljem-hiljem!". Ilmselgelt ei näinud me veel piisavalt puhtad välja ning mees juhatas mu vannituppa ja näitas, kus dušš on. Kuna mina, erinevalt Janikast, ei roomanud mudas ringi, polnud mul peale jalgade ja käte väga midagi pesta. Sama seis oli ka Jaksil, kes minuti pärast samasse ruumi saabus. Nii me siis seal seisime, mullivann ühel pool, duššikabiin teisel pool ja mõtlesime, mis nüüd edasi - naljakas oleks ju kohe sealt ruumist sama targalt välja tagasi tulla. Ma siis ajaviiteks pesin jalgu uuesti, mis väljas voolikuga pestes olid veel veidikene mustaks jäänud, kui vannituppa saabus Janika, kes nägi välja, nagu ta oleks terve võimlemiskava mudas püherdades esitanud. Väga hea: jätsime Janika pesema ja läksime ise tagasi allkorrusele, kus ülejäänud seltskond oli. Kokku oli kohalikku seltskonda kolm meest ja kaks naist ning tegemist oli tõenäoliselt nende suvilaga, sest nagu hiljem selgus, olid kõik peale ühe tüübi Tšehhist pärit. Selle aja peale, kui Janika pestud sai, oli meile juba tehtud selgeks, et majas on vaba tuba nelja voodiga. Pole paha! Kui me siis natuke hiljem pärast minu häbelikku küsimust "Eee...kas me teie kööki võime kasutada?" rõõmsalt süüa tegime, sain ma välja tulla lausega "Ma ju ütlesin, et meil on järve ääres täiega vinge ööbimiskoht olemas!". Haa!

Pärast mugavates voodites ööbimist saime hommikuks veel megapöörfit kohvi. Mida veel tahta, eksole? Pesime veel enda ja nende auto ka ära ja oligi aeg edasi liikuda. Toredaid inimesi ikka on veel :).

Huhh, nõnda pikalt siis sellest kõigest. Tegelt oli meil reisil muudki, nagu arvata võib. Kuigi kõigest pole ilmselt mõtet kirjutada - kes seda siis ometi ära jõuaks lugeda, eksole. Küll aga väärib mainimist meie suurepärane piknikukene Saksamaal Leipzigi linnas oleva järve ääres. Olime poest ostnud endale söögid, kõndisime järve äärde ja otsisime head kohta, kuhu maha istuda. Meelis siis osutas vaba murulapi peale, leides, et see peaks ilus koht olema küll. Kõndisime sinnapoole ja ma vaikselt märkasin, et midagi on nagu valesti, aga päristäpselt aru ka ei saanud, mis valesti on. Mõtlesin veidike aega ja taipasin - riideid on kuidagi vähe üldises pildis! Eriti pull oli muidugi see, et keegi teine peale minu ei olnud ka seda esialgu tähele pannud. Hea töö, Hans - tüüp oli meid nudistide randa vedanud.  Selgus, et Saksamaal on see väga tavaline. Vot sulle piknikukohta siis.

Et väheks ei jääks mu feilimisi, siis suutsin ma järjekordselt teha ära oma pudelitrikikese. Kes on näinud, kuidas ma keeratava korgiga pudeleid avan, teab ilmselt, millest juttu. Igatahes võtsin ma pärast mäe otsas matkamist kohvikus istudes Jaksilt ära coca-cola, sest ma enda oma olin juba otsa joonud. No ja mina ei tea, kas ta oli seda loksutanud või mida ta sellega teinud oli, igatahes kui ma pudelilt korki pealt keerutasin, lendas see täie hooga mingi mehe peast mööda, vastu lage ja kolinaga maha. Lootuse, et äkki keegi ei pannud tähele, diliitis ära kõrvallaudadest tulev naer. Hästi läheb.

Aitab küll praeguseks. Ju see, kes tahab, küsib ise juurde. Mainin veel ära, et selle reisi laul oli "Sa mulle ei meeldi!", mis iseloomustab väga hästi reisi jooksul olnud suhtlust meie nelja vahel - kõik lihtsalt öeldi julmalt välja :D. Ja sellepärast te mulle meelditegi :)!

Lõpetuseks paar pilti ning video mudas hängimisest:

Jaksi pidas vajalikuks tulla mägedesse matkama minikleidikesega. Kus on selle piffi mõistus???

Tegime mäkis Janikaga kõrgeima torni ehitamise võistluse. Üritas, mis ta üritas, aga minu antenniga torni käest sai ta ikka ära!

Koogilõuna Mozarti kohvikus Viinis. Väga fääntsu!

Olen täiendanud oma pildirikkumiseskilli. Ise olen vähemalt väga rahul! Järgmise leveli saavutamiseks hakkan harjutama õhus spagaadiga salto tegemist.

Hans viis meid matkama mägedesse, kus matkarada läkski reaalselt mööda seina. Ilma julgestuseta.

Ahvid looduses. Kohe, kui mina olin üles hüppanud, hakkas Janika ehmatusest karjuma - ta oli oksaga vastu kivi vajunud. Jah, juba hakkasin trenni tegema, et alla võtta.

Otsustasime natuke rajalt kõrvale vaadata ja loodus oli võimas-võimas :)

Minu ja Meelise vägagi tegija bänd! On juba tulnud avaldusi bändiga liituda soovijatelt. Lähemal ajal korraldame castingu, kus kõik võivad näidata, mida nad oskavad ning parimad talendid saavad meiega kaasa tulla juba kohe-kohe toimuvale suvelõputuurile!

Õnnestus üks enam-vähem normaalne pilt ka teha reisi jooksul:

Ja niimõnigi niisama kaunis sõbrapilt. Pole paha, Janika :D!

Järveäärne tsill Hansu kodukandis:

Prahas on siuke maja. Selle otsas seal paremal üleval pidavat olema Praha kõige elegantsem restoran- Tahtsime ofkoors sinna minna, aga no on põrsad - täpselt nüüd olid nad selle remondiks kinni pannud.

Praha kuulsaim kuju "kolm graatsiat":

Ja täpselt selline vaatepilt avanes iga kord, kui keegi oli kaamera välja võtnud :D

Kui siin juba pilt sellest tüübist on, siis on siinkohal õige aeg edastada minu tänusõnad: aitäh, Meelis, et rakendasid minu peal oma erialaseid oskusi, ning hoolitsesid selle eest, et ka pärast pikki sõidupäevi mu selg valus ei oleks! Jaa, ega igal tšikil ei ole reisil kaasas eramassööri!

Oli muhe :)!

Can't stop!

No oli hea. Kohe väga hea!

Kunagi 7-8 aastat tagasi mängis Lauri laagris meile kitarril pärast õhtust trenni lugu nimega "Can't stop". Sellest hetkest alates oli iga kord RHCP vastavat lugu kuulates alguse kitarrisoolo puhas nauding. Nii ka eile.

Ei ole just eriti palju selliseid bände, mille nii paljud lood mulle väga-väga meeldiksid :)

Maksimaalselt täiskasvanulik olen!

Liipsaare metsaonni kõrval paiknevad käbid ja torn pakkusid võimaluse, mida oli raske jätta kasutamata. Nagu korralikult daamile kohane, võtsin T-särgi seljast, kogusin selle käbisid täis, ronisin torni otsa ja jäin teisi ootama. Et mitte olla so-yesterday, hängisin ma ootamise ajal fatseebokis uusi pilte ja apdeite uudistades. Ja kui üks hetk siis teised ujumast tagasi tulid ning tornist mööda kõndisid, sain neile rahulolevalt käbid kaela kallata.

Jah, tulge kõik minuga metsa :)!

Puutöömutt

Kui eelmise suve projektiks oli rõdukene, siis see suvi võtsin midagi vähe pisemat ette: köögilaua! Emps on juba mitu aastat vihjanud, et laud näeb veits vana omadega välja ja vajaks pisut värskendust. No ma siis mõtlesin, et mis see ära ei ole, hangin taldlihvija ja laki ja teen paari tunniga ära. Pfft, nagu ikka, olin ma naiivselt ennast ülehinnanud.

Mind assisteeris sellel päeval oma asjatundmatute kommentaaridega Piret, ja ütleme nii, et mida aeg edasi, seda rohkem ma sain aru, miks tal ei lastud ise oma tuba remondi ajal üle värvida :D. See-eest pakkus ta ülihead seltskonda, tulles iga mõne hetke tagant välja mõne hea mõnitusega :D.

Niisiis oli kõige esimeseks sammuks rentida taldlihvija. Vedas täiega, mingi sõbralik tüüp oli seal tööl, kes minu lolli küsimuse "Nii, kuidas see asi nüüd üldse töötab?" peale ei visanudki meid välja, vaid hakkas hoopiski rahulikult seletama. Muidugi lisas sealjuures, et kui ma ära lõhun, siis pean ma neile sinna tööle tulema. Karm värk!

Edasi lakk! Mõtlesin, et sellega läheb küll nüüd kiiresti: kõnni riiuli juurde, võta lakk ja maksa ära - mis see siis ära ei ole. Pfft, kui me pool tundi hiljem endiselt riiulite vahel ringi surfasime (hommikusöögi olime muidugi vahele jätnud, sest et "Me käime ju ainult korraks ära!"), oli küll selline tunne, et kohe-kohe tuleb tüdimus peale. Aga ei tulnud! Sest et mul oli kaasas ju assistent, kes hakkas kõva häälega draamat tegema ja hüüdis üle poe "HALLOOOO! Kas keegi ometi aitaks meid!??". Läks veel 10 minutit ja siis fainalli aidati - huhh, lõpuks ometi! Sest no neid lakke, värve, peitse, puidukaitsevahendeid ja ma ei tea mida oli seal miiiiitu-mitu suurt-suurt riiulit ja ma ise oleks nagunii mingi totaalselt vale asja võtnud. Kuigi Pirru oleks kindlalt valema, ma ei kahtlegi selles!

Noh, kõigest pool sellest ajast läbi, mis ma töö jaoks plaanisin ja näe, juba ma jõudsingi alustamiseni! Selgus, et lihvimine ei olegi nii lõbus ja kerge töö, kui see pealtnäha välja paistab: käed valusad, ise juba ruigasin, saepurutolmu lendas ja Piret mõnitas - ja nii neli tundi järjest. NELI TUNDI! Hea seegi, et lakkimine läks kiiresti. Või noh, väikse vaheintsidendiga, kui ma andsin järele ja lasin Piretil proovida lakkida - eeskujulikult toppis Piret pintsli viimseni laki sisse ja alles siis taipasin ma küsida "Mida kuradit sa teed??" "Ma ei tea, ma ei ole ju enne lakkinud ja värvinud!". Ja vot siis me mõlemad taipasime, miks Piretil ei lubatud ta oma toas seinu värvida :D.

Kvaliteet on asjal muidugi küsitav (lihvimise praagid tulid välja alles pärast laki pealepanemist) ja ma ei tea, kas 5 tundi on päris see aeg, mis sellise töö peale peaks kuluma, aga vähemalt valmis sai! Heijuhhei :)!

Hey, I put some new shoes on and suddenly everything is right...

 ...ehk kuidas ma neljapäeval Taalile üheks õhtuks külla läksin ja hoopis pühapäeval tagasi koju jõudsin. Niisiis, oli neljapäeva varajane õhtupoolik, kui ma pakkisin oma kodus asjad üheks õhtuks (ehk võtsin selle seljakoti, mis mul ikka koguaeg voodi kõrval minekuvalmilt vedeleb) ja läksin naiivselt Taalile külla, et aastas ikka korra ta kodukene üle vaadata ja veidikene pläkutada. Ise olin muidugi järgmiseks ja ülejärgmiseks päevaks erinevaid plaane teinud, nagu näiteks grillimine kodus ja lõunasöök Meelisega jne. Õhtu jooksul selgus aga, et salakavalal Taalil on hoopis teised plaanid ja nii ma reede hommikul Läti poole Positivusele startisin - igapäevasesse varustusse olid lisandunud roosa sädeleva miki-hiirega pluus, kolm paari sokke ja muud tarvilikku, nende hulgas ka magamiskott, madrats ja kummikud, mis mul õnneks-õnneks teenistusvalmilt viimasel ajal pagasnikus igaksjuhuks igale poole kaasa on rännanud. Täitsa vinks-vonks varustus mu meelest - üheks nädalavahetuseks kärab küll!

Läks ainult neli tundi ja juba me olimegi kohal! Et kellelegi nüüd ei jääks muljet, et me täitsa Läti-Leedu piirile pidime sõitma, siis ei-ei, mingi imega suutsime me 184 kilomeetri läbimiseks nõnda palju aega kulutada. Igatahes, jõudsime kohale ja kuna juba ammu on teada, et öösel ei viitsi keegi telki hakata püsti panema, otsustasime selle toimingu kohe kaelast ära saada. Grete sissejuhatus telkidele oli muidugi paljulubav: maas vedeles kaks telki, mille kohta Gretel oli öelda järgnevat: "See siin (markeriga erinevate maalingutega kaunistatud telk) on normaalne ja see teine on täis Muumiorg". Minu küsiva näo peole nad lihtsalt naersid - jah, ka mina ei teadnud alguses, mida väljend "Muumiorg" võiks ühe telgi kohta öelda. No igatahes nägi ta välja täpselt selline, nagu järgneval pildil on näha - olgu öeldud siinkohal, et tegemist on kuppeltelgiga:

Ma polnudki vist varem nii valu ja vatti saanud telki näinud - ristisime ta hellitavalt Püramiidikeseks. Seest nägi ta muide veel vingem välja kui väljast ja pärast malbet paduvihma olid madratsite all basseinid: puhas kunst, ma ütlen! Mitte, et seda telki nüüd palju kasutatud oleks. Esimesel ööl näiteks olin mina see ainuke nõrguke, kes powernappi vajas, pärast mida tundus juba oluliselt lahedam näiteks võrkkiikedes hängida, mitte telgis. Nii me krabasimegi hommikusöögi ja jätkasime päeva ranna juures lebotamise alal, kus parimat huumorit ümbruskonnale pakkus Grete sellega, kui ta graatsiliselt võrkkiigest välja lendas. Pole paha!

Et aga tema ainsana kõigi tähelepanu endale ei saaks, hakkas lähedaloleva lava juures järsku mingi naine marureipa häälega midagi seletama - NÕNDA VARA HOMMIKUL!? Hääl muutus küll rahulikumaks, aga kuna ta järele ei jätnud, otsustasime tsekkima minna, mis värk on - haa, hommikujooga! Selgus, et see oli maru hea sissejuhatus hip-hop tantsule, mida me pool tundi hiljem Taaliga tantsima sattusime. Peaks iga hommik hakkama hommikuvõimlemist tegema ja paar tantsu tantsima - fiiling on pärast seda maruhea :)!


Võib öelda, et nädalavahetus kokku oli marumuhe, täis häid kontserte ja vingeid inimesi. Et ülevaateid toimunud kontsertide kohta on igal pool juba niigi piisavalt, siis ma sellel teemal siinkohal pikemalt ei peatu - ütlen vaid, et minul oli neid mõnus kuulata ja vähemalt minu hinnangul oli päris tegija värk :)!

Lõpetuseks pilt meres plätserdamisest ja Gretest koos tema mehe uue autoga.

Sisemine rahvusradar ja muud maagilised asjad

Huhh, viimasel ajal on toimunud võrdlemisi palju, alustades sellest, kuidas ma üldsegimitte Sardiiniasse välja ei jõudnud, lõpetades sellega, et äsjalõppenud nädalavahetusel oli tarvis tähistada 5 erinevat sünnipäeva (kui ma muidu satun sünnipäevadele mingi kord kuus või nii...). Aga see, kes soovib, kuuleb sellest kõigest täpsemalt tassikese tee taga, sest et praegu tahan ma hoopiski uhkustada, kui vinge sisemine rahvusradar mul on! Nimelt oli parasjagu 9. juuli õhtu ja kell näitas umbes 22.00, kui ma maandusin Milano lennujaama ning lend Eestisse läks 10. juuli hommikul kell 7.20. Täiesti üksi mööda lennujaama ringi kõndides ja mõeldes, mis edasi, tundus olukord võrdlemisi trööstitu. Ja mida sellises olukorras teha tuleb? Otseloomulikult asja vürtsitada ja tegeleda igasuguste lollustega, mis natukenegi võiksid olukorda huvitavamaks teha. Lülitasin sisse oma sisemise rahvusradari, skännisin ringi paar minutit, istusin ühe noormehe kõrvale pingile, lõin taotluslikult Tšehhovi novellid lahti ning jäin rahulikul ilmel "Petšeneegi" paari esimest lauset lugema. Silmanurgast nägin, kuidas poiss kõrvalt vaikselt teksti snaibib ning üsna pea tuli ootuspärane "Kas sulle meeldib Tšehhov?". HAA! SKOOR! MA TEADSIN! Ja selle hetkega oli öö täis vestlust kindlustatud. Muuhulgas oli hommikuks väsimus täpselt selline, et kui me kaarte mängisime, siis üks poiss jagas kaardid tuima rahuga laiali pildid ülevalpool ja ka pärast seda, kui me naerma hakkasime, ei saanud ta aru, mis nüüd ometi valesti sai. Mõelge nüüd ise, kui produktiivne aju sellises seisukorras on ja kas tasub ikka öö läbi eksamiteks õppida või võiks ikka paar unetundi ka koguda ;)

Aga. Mis värk sellega on, et kui ma pole plaaninud peol sauna minna, siis läbimärjaks saan ma ikkagi?? Kui keegi mäletab, siis poolteist aastat tagasi kirjutasin ma siin kursapeost, kus mind täies riietuses tünnisauna sisse visati (kui ma olin nimelt kõik käterätid ja värgid koju jätnud, sest ma ju EI plaaninud sauna minna). No seekord päris nii hull see lugu ka ei olnud, aga riideid kuivaks ikka ei jäetud. Istusin rahulikult diivani peal oma vahva kleidikesega ja rääkisin rahvaga juttu, kui ühtäkki mainisin mu kõrval istuvale poisile "Õõõh, ära tule mulle oma märgade pükstega pihta!". Selle peale jooksis Siiri kilgates sauna poole ja tuli sealt poole minuti pärast läbimärjalt koos Gertrudiga tagasi ning hüppasid kahekesi hoogsalt mulle peale (et kellelgi mingeid imelikke mõtteid siin ei tekiks, siis olgu siinkohal mainitud, et päevitusriided olid neil seljas), teatades elutargalt "Ei oleks tasunud hakata vinguma! Sauna oleksid pidanud tulema!". On põrssad, ma ütlen! :D

Et jutt ikka korralikult seinast seina oleks, siis kõigile teadmiseks: täna käisime meie Hemminkiga jooksmas. Öösel. Vihma käes. Pool maad Hemminki ruigas ja sõimas mind, et ma ta kaasa vedasin, aga no, olgem ausad, tegelt on ikka täitsa mõnna-mõnna mööda porilompe plätserdada! Teetööline Hemminki pärast trenni:

Maagiline mutt, kas pole? Ja kes sellest veel ei usu, et ta piisavalt maagiline on, siis lisaboonusena oskab ta võlutrikke ka! Tänane eritrikk näiteks oli see, et ta suutis tuba koristades oma hommikumantli vöö tolmuimejasse tõmmata - ise kommenteeris ta juhtunut järgnevalt: "See lihtsalt läks! Viuhh! Ma ei jõudnud jalgagi peale panna!". Mul on lausa hea meel näha, et ma ei ole ainuke, kes nii armetult feilib.

Lõpetuseks kolm pilti: üks varvastest, üks sellest, kuidas ma hommikul pea aknast välja pistsin ja üks kokteilist. Miks kokteilist? Eks ikka sellepärast, et see pidavat maruhea kokteil piltide tegemiseks olema (täpsemalt küll feissbuki piltide, aga kärab siia kah!). Nimelt olime me tädipojaga vingesse lounge'i maha istunud, kui keskeas härrasmehest teenija teatas, et neil on küll igasuguseid tavalisi kokteilie ka, aga vot see üks - rosso de sicilia (või midagi sellist...) - on kõige parem FB-piltide tegemise kokteil. Einoh! Kui onu juba nii räägib, siis tuleb ju võtta!