"Tyrosine hydroxylation to DOPA is catalyzed by the enzyme tyrosine hydroxylase using molecular oxygen and tetrahydrobiopterin as cofactors. Because tetrahydrobiopterin is converted to quinonoid dihydrobiopterin in the course of the reaction, it must subsequently be regenerated by the action of dihydropteridine reductase".
Jah, sellist teksti lugesin eile ja üleeile, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin rääkida sellest, et täna ootas mind ees midagi, mis on veel raskem sellise teksti lugemisest! Ja see on!? TEKSADE OSTMINE muidugi. Klassika on see: otsin...otsin veel...otsin veel-veel-veel ja ikka ei leia midagi, mis mulle põhimõtteliselt jalga läheks. Ja kui leian...hhaaa! Kui leian, siis ostan kähku ära ja põgenen kiirelt poest, ise samal ajal lootes, et äkki nüüd pool aastat ei pea teksasid enam ostma. No igatahes täna tuli see raske retk jälle ette võtta, sest eelmistest teksadest ei olnud väga midagi alles enam. Sammusin vapralt juba hommikul läbi värske õhu H&M'i poole ja lootsin, et äkki täna on õnne. Algus ei olnud just eriti paljulubav ja tundus, et läheb nii nagu ikka. Aga-aga! Mingi hetk oli murdepunkt: minus ärkas sisemine shopahoolik, silmad lõid särama, pulss kiirenes, hullumeelne naeratus tuli näole - guugeldasin ahnelt ringi poes, krabasin järsu tõmbega müüjalt ära käru, mida ta kasutas riiete ühest kohast teise transportimiseks, sest mul oli seda rohkem vaja! MINA VEAN ROHKEM RIIDEID SIIN ÜHEST KOHAST TEISE!!! Kahmasin siit-ja-sealt, vaatamata suurusnumbreid, sest täna, haa, täna mahub mulle kõik selga! Jätsin kõrvale vaid kakapruuni ja tibukollase värvusega riided - need mind täna ei paelunud. Kõik muu läks kaubaks!
Või noh...mis ma siin ikka fantaseerin, päris nii see kõik siiski ei olnud :D. Küll aga leidsin ma vähem kui tunniga endale teksad, mis on jalas täitsa mugavad, nii et buenoo :)!
26.9.11
21.9.11
Erand kinnitab reeglit?
No tõesti. Esimest korda elus juhtus minuga selline asi! Võtsin külmutatud pitsa välja karbist ja ta NÄGIGI välja täpselt selline, nagu pilt karbi peal :O! Uskumatu! Ja maitses ka veel imehästi. Ma ei saa aru, mis värk on...
20.9.11
Kui keegi veel ei teadnud, kuidas oma kodu kaunistada
Üks päev avastasin oma seina pealt voodi kohalt vahvad konksud ja olin megarahul, et saan oma suure-raske rätiku kuskile riputada. Päris uhkelt ilutses see seal seinal poolniiskena, kui ma otsustasin, et oleks aeg iluuneks. Pooluimaselt tajusin, et midagi langes mu jalale ja midagi väikest kukkus õrnalt kolksudes põrandale. Nagu arvata oli, oli see konksukene veidi pirtsakas ja otsustas, et sellist rätikut tema kanda igatahes ei kavatse! Pärast ühte nurjunud katset see konks uuesti seinale panna (mis esialgu kusjuures õnnestus, aga mitte kauaks), jätsin ta hooletult lauaservale vedelema. Ma nüüd päristäpselt ei tea, kas keegi kogemata surus sinna peale või hakkas konksule see asukoht nõnda-nõnda meeldima, aga igatahes on ta laua küljes võrdlemisi kõvasti ja jonnakalt kinni ja kui ma tõmmata üritasin, siis ära ei tulnud. Vähemalt on mu laud omanäoline ja küll ma talle sellisel kujul ka rakenduse leian: riputan näiteks oma laua ukse külge või midagi...
19.9.11
Nii on lood :)
Ma mõtlesin, et peaks igaksjuhuks ära mainima (selleks puhuks, kui kellelegi on vale mulje jäänud), et ma tegelikult õpin ka siin. Ja olen muidu vahva. Koguaeg ka siin lustidroom ja ringirändamine ei ole! Täna näiteks olin kell 9-15 koolis (mitte, et see vahva poleks olnud. Loeng oli nii võimas, et ma nautisin täiega!), siis käisin jooksmas ja pärast seda valmistasin täitsa ise uhkelt hakklihakastet ja kartuliputru. Täpselt nagu ühele õigele nohikule kohane!
Ma noh...igaksjuhuks...kui kellelegi vale mulje jäi...
Ma noh...igaksjuhuks...kui kellelegi vale mulje jäi...
18.9.11
I'm on a boat ya! It's going fast, ya!
Meie zupérvinge nädalavahetus Wiete, Birgiti, Dace ja Hendrikuga Stockholmis möödus võrdlemisi linnutiivul. Esimesel õhtul, pärast seiklusmatka öises metsas, improlõbustusparki ja loomasafarit, hakkas kohe jämm pihta - kuna mu tädi on muusikaõpetaja, ei saanud me ju ometi jätta võimalust kasutamata. Moodustasime kiirelt bändi ja hakkasime grande concertoga pihta:
löökpillid - Nele
klaver - mu tädi
peavokaal - Wiete
taustavokaal - me kõik
pardivile - Dace
impropill (minu peksmine trummipulgaga) - Birgit
Esitamisele tulid kõik uuemad ja vanemad hitid ning kontsert oli nii võimas ja hoogne, et tädipoeg Emil karjus mingi hetk teisest toast, et tahaks magada ka kunagi... Esialgu me sellest ennast häirida ei lasknud ja lõõritasime täistuuridel edasi, aga mingi hetk pidime siiski tunnistama, et ilmselt isegi ämblikud on endale võrgust juba kõrvatropid meisterdanud ja meil oleks aeg magada ka natuke. Järgmine päev pidi ju nagunii võrdlemisi pikk tulema. Ja tuligi!
Hommikul pärast vaevalist ärkamist ja enda tuunimist oli aeg minna seda tegema, mille jaoks me algselt Stockholmi üldse läksime - mootorpaaditsill! Ilm oli täielik perfecto: päike paistis, tuult ei olnud ja väiksed linnupoisikesed guugeldasid rahulikult mööda taevast ringi. Nagu arvata võib, siis kapteniteks olid meil kaks ääretult šarmantset skauti:
Ja kui meil juba skaudid paadil olid, siis ei saanud ju jätta kasutamata võimalust skaudiüritusele minna. Nagu igale väiksele lapsele kohane, grillisime ka meie täitsa ise endale hot-dogi ja kärsatasime rõõmsalt vahukomme lõkkel. Muuhulgas otsustasin mina ära proovida posti otsast alla hüppamise. Põhimõtteliselt nii nagu kõlab, ongi - metsas oli natuke kõrgema kui kaheksa meetri kõrguse posti külge kinnitatud täpselt sama kõrge redel ja siis ronid mööda seda redelit üles ja hüppad. Nii lihtne ongi. Muidugi kindluse mõttes on traksid ja köied ka küljes - mine tea, äkki iga inimene ei oskagi kaheksa meetri kõrguselt alla hüpates pehmelt ja vigastusteta maanduda. Nii imelik, kui see ka ei oleks, siis mina ka ei oska. Nii, traksid küljes, köie küljes ka loodetavasti kinni ja oligi aeg hakata üles ronima. Nii palju, kui ma rootsi keelest aru saan, siis väiksed skaudiplikad ja -poisid hakkasid samal ajal omavahel itsitades kihla vedama, kas ma olen nii raske, et põrutan hoolimata kinnitustest täie laksuga vastu maad või ei ole. Kui kihlveod sõlmitud, hakkasid osad neist juba sel ajal, kui ma alles poole redeli peal olin, karjuma: "Hüppa-hüppa, kuku-kuku!". Nojah, nende ebaõnneks ja minu suureks õnneks, ma siiski vastu maad ei põrutanud ja jäin vägagi õnnelikult terveks ning elamus oli võimas :)! Siin sellest väike video:
Pärast kaskadööritsemisi oli aeg järele proovida erinevad veesõidukid - kui Hendrik, Dace ja Birgit piirdusid klassikalise kanuuga, siis me Wietega mõtlesime midagi uut proovida ja selleks puhuks sobis pisikene purjepaadikene nimega Optimist vägagi hästi. Kusjuures nimi on tal vägagi asjakohane - võrdlemisi optimist peab olema, kui sellega kuskile kohale tahad jõuda. Vähemalt meiesugustel algajatel oli igatahes raskusi, et seda asja viisakalt juhtida ja edasi liikuda (rääkimata sellest, et ma suutsin poole maa peal kuidagi tüüri paadi küljest lahti saada (no worries - panin mäkkaiverioskused mängu ja minutiga oli asi jälle korras!))
Kui skaudiüritus oli üle vaadatud, jätkasime paadiga Stockholmi poole kruiisimist ning sõitsime linnas natuke ringi ja ma pean mainima, selline variant vaatamisväärsuste vaatamisest oli ikka äraütlemata mõnus :)!
Väike bensiinijaamakülastus:
Aitäh-aitäh meie vahvatele laevakaptenitele ja imetoredale seltskonnale :)!
Nüüd on aeg jälle õppima hakata, juhuuu!
löökpillid - Nele
klaver - mu tädi
peavokaal - Wiete
taustavokaal - me kõik
pardivile - Dace
impropill (minu peksmine trummipulgaga) - Birgit
Esitamisele tulid kõik uuemad ja vanemad hitid ning kontsert oli nii võimas ja hoogne, et tädipoeg Emil karjus mingi hetk teisest toast, et tahaks magada ka kunagi... Esialgu me sellest ennast häirida ei lasknud ja lõõritasime täistuuridel edasi, aga mingi hetk pidime siiski tunnistama, et ilmselt isegi ämblikud on endale võrgust juba kõrvatropid meisterdanud ja meil oleks aeg magada ka natuke. Järgmine päev pidi ju nagunii võrdlemisi pikk tulema. Ja tuligi!
Hommikul pärast vaevalist ärkamist ja enda tuunimist oli aeg minna seda tegema, mille jaoks me algselt Stockholmi üldse läksime - mootorpaaditsill! Ilm oli täielik perfecto: päike paistis, tuult ei olnud ja väiksed linnupoisikesed guugeldasid rahulikult mööda taevast ringi. Nagu arvata võib, siis kapteniteks olid meil kaks ääretult šarmantset skauti:
Ja kui meil juba skaudid paadil olid, siis ei saanud ju jätta kasutamata võimalust skaudiüritusele minna. Nagu igale väiksele lapsele kohane, grillisime ka meie täitsa ise endale hot-dogi ja kärsatasime rõõmsalt vahukomme lõkkel. Muuhulgas otsustasin mina ära proovida posti otsast alla hüppamise. Põhimõtteliselt nii nagu kõlab, ongi - metsas oli natuke kõrgema kui kaheksa meetri kõrguse posti külge kinnitatud täpselt sama kõrge redel ja siis ronid mööda seda redelit üles ja hüppad. Nii lihtne ongi. Muidugi kindluse mõttes on traksid ja köied ka küljes - mine tea, äkki iga inimene ei oskagi kaheksa meetri kõrguselt alla hüpates pehmelt ja vigastusteta maanduda. Nii imelik, kui see ka ei oleks, siis mina ka ei oska. Nii, traksid küljes, köie küljes ka loodetavasti kinni ja oligi aeg hakata üles ronima. Nii palju, kui ma rootsi keelest aru saan, siis väiksed skaudiplikad ja -poisid hakkasid samal ajal omavahel itsitades kihla vedama, kas ma olen nii raske, et põrutan hoolimata kinnitustest täie laksuga vastu maad või ei ole. Kui kihlveod sõlmitud, hakkasid osad neist juba sel ajal, kui ma alles poole redeli peal olin, karjuma: "Hüppa-hüppa, kuku-kuku!". Nojah, nende ebaõnneks ja minu suureks õnneks, ma siiski vastu maad ei põrutanud ja jäin vägagi õnnelikult terveks ning elamus oli võimas :)! Siin sellest väike video:
Pärast kaskadööritsemisi oli aeg järele proovida erinevad veesõidukid - kui Hendrik, Dace ja Birgit piirdusid klassikalise kanuuga, siis me Wietega mõtlesime midagi uut proovida ja selleks puhuks sobis pisikene purjepaadikene nimega Optimist vägagi hästi. Kusjuures nimi on tal vägagi asjakohane - võrdlemisi optimist peab olema, kui sellega kuskile kohale tahad jõuda. Vähemalt meiesugustel algajatel oli igatahes raskusi, et seda asja viisakalt juhtida ja edasi liikuda (rääkimata sellest, et ma suutsin poole maa peal kuidagi tüüri paadi küljest lahti saada (no worries - panin mäkkaiverioskused mängu ja minutiga oli asi jälle korras!))
Kui skaudiüritus oli üle vaadatud, jätkasime paadiga Stockholmi poole kruiisimist ning sõitsime linnas natuke ringi ja ma pean mainima, selline variant vaatamisväärsuste vaatamisest oli ikka äraütlemata mõnus :)!
Väike bensiinijaamakülastus:
Aitäh-aitäh meie vahvatele laevakaptenitele ja imetoredale seltskonnale :)!
Nüüd on aeg jälle õppima hakata, juhuuu!
15.9.11
Ja mis aktsendiga sina räägid?
Kui muidu on minu inglise keel segadust tekitav (austraallased arvavad, et see on briti aktsent, inglased, et austraalia aktsent ja kõige viimane pakkumine oli üldse lõuna-aafrika aktsent), siis täna ütles rootsi keele õpetaja, et ma räägin rootsi keelt norra aktsendiga. Kust iganes see siis veel üldse tuli. Ma igaksjuhuks võtsin seda komplimendina igatahes.
Ja veel lisaks: meie saime täna rootsi keele tunnis kõik juustukooki murakamoosi ja vahukoorega :)! Sest noh...väikestel lastel läheb ikka kolme tunniga koolis ju kõht tühjaks!
Ja üleüldse on mul praegu lihased valusad, sest öösel oli vaja ju ometigi wonderwomanit mängida ja teistega võidu kätekõverdusi teha (mainin siikohal ära, et ma nägin neid tehes kahtlemata stiilne välja oma Snoopy roosa-ruuduliste tudupükstega).
Ja veel lisaks: meie saime täna rootsi keele tunnis kõik juustukooki murakamoosi ja vahukoorega :)! Sest noh...väikestel lastel läheb ikka kolme tunniga koolis ju kõht tühjaks!
Ja üleüldse on mul praegu lihased valusad, sest öösel oli vaja ju ometigi wonderwomanit mängida ja teistega võidu kätekõverdusi teha (mainin siikohal ära, et ma nägin neid tehes kahtlemata stiilne välja oma Snoopy roosa-ruuduliste tudupükstega).
14.9.11
ilus keel meil :)
Seekordne hääldamiskunn oli Wiete.
Rääkisin Janikaga MSNis ja Wiete üritas seda eestikeelset teksti soravalt mulle ette lugeda. Läks täitsa edukalt, kuni jõudis sõnani "Allalaadida", mis kõlas tema esituses "Allalalalala...wait...alalalaadidaaa...lalaladiidaa? allaladiidaa? I LOVE THIS WORD!"
Rääkisin Janikaga MSNis ja Wiete üritas seda eestikeelset teksti soravalt mulle ette lugeda. Läks täitsa edukalt, kuni jõudis sõnani "Allalaadida", mis kõlas tema esituses "Allalalalala...wait...alalalaadidaaa...lalaladiidaa? allaladiidaa? I LOVE THIS WORD!"
12.9.11
Kes järgmine on?
Kui esimesena saatis mulle siia kirja Dagny, siis täna oli mu postkasti potsatanud juba kiri politseilt.
Kui keegi nüüd tunneb, et tahab ka siiski mulle kirjutada-joonistada või koguni näiteks luuletuse saata, siis küsige aga julgelt aadressi!
Kui keegi nüüd tunneb, et tahab ka siiski mulle kirjutada-joonistada või koguni näiteks luuletuse saata, siis küsige aga julgelt aadressi!
Täna arvasin hommikul, et olen muumimamma. Päris triibulist põlle ette ei sidunud, aga tsikkidega pannkooke tegime küll ühe paraja hunniku ja täitsa mõnus pikk hommik oli hea seltskonna, kohvi ja magusate kullakarva koogikestega :). Muideks, jahu nende asjade jaoks oli päris vahva osta. Kui ma rootsi keeles enamvähem teadsin, kuidas on sõna "jahu", siis sõna "nisu" rootsikeelsest tõlkest polnud mul õrna aimu ka. Kõndisin suure jahuleti ees edasi-tagasi, erinevaid teooriaid välja mõeldes ja pildikesi uurides ja koba peale suutsingi õige jahu välja valida. Win!
Paar päeva tagasi aga jalutasin hilisõhtul üksinda mööda järvekallast. Sillatuled paari kilomeetri kaugusel kumamas, paar aastat tagasi saadud kastan mu taskus ja mahe pooljahe õhtu. Katlemata ilus ja ROMANTILINE.
Paar päeva tagasi aga jalutasin hilisõhtul üksinda mööda järvekallast. Sillatuled paari kilomeetri kaugusel kumamas, paar aastat tagasi saadud kastan mu taskus ja mahe pooljahe õhtu. Katlemata ilus ja ROMANTILINE.
11.9.11
Käisin poes!
Ega ma ei arvanudki, et täna "Hopp, Johanna!" tulemata jääb...". Milleks üldse kella vaadata, kui alt tuleva lustaka "Hopp, Johanna!" järgi on ka väga hästi teada, et kell on kolmveerand kaks öösel? See on nagu aamen kirikus, ma ütlen. Kolmandat laupäeva juba (ehk siis kõik laupäevad, mis ma siin olnud olen), on täpselt see lugu natuke enne kella kahte. Ei pea vist mainima, et YMCA tuli ka ära juba...
Täna käisin poes ja ostsin endale esimest korda siinoldud aja jooksul coca-colat. Mõtlesin kommi ka osta, aga nii üleannetuks ma õnneks siiski seekord ei läinud.
Muuhulgas külastasime eile mõne kilomeetri kaugusel asuvat teist ühikat ja no ilmselgelt selle ühika seltskonnal oli jäänud kuulmata lause "Ära tee oma ühikas pidusid...200 inimesega", sest seal oli ikka vähemalt kolmsada inimest, keda lõbustasid erinevad joomismängud, vilkuv ööklubituleke laes ja üliminikõlarid oma mitte just eriti jalgatatsumapaneva muusikaga (lauludel endal polnudki midagi viga, aga võimu oleks võinud küll rohkem olla). Piret, mäletad, kui ma sulle rääkisin, et tahaks ka siuksele peole, nagu ameerika noortefilmides on? Noh... nüüd ma siis käisin siuksel ja ega ta midagi nii ülivinget ei olnudki. Käisin paar tiiru majale peale, rääkisin siin-seal juttu ja edasi...edasi tulime koju tagasi ja nautisime oma Delta1 seltskonda :). Võib-olla oli ka asi väsimuses ja selles, et erilist fiesta-fiesta-baila-baila tuju polnud. Mine tea, äkki teinekord läheb paremini :D.
Täna käisin poes ja ostsin endale esimest korda siinoldud aja jooksul coca-colat. Mõtlesin kommi ka osta, aga nii üleannetuks ma õnneks siiski seekord ei läinud.
Muuhulgas külastasime eile mõne kilomeetri kaugusel asuvat teist ühikat ja no ilmselgelt selle ühika seltskonnal oli jäänud kuulmata lause "Ära tee oma ühikas pidusid...200 inimesega", sest seal oli ikka vähemalt kolmsada inimest, keda lõbustasid erinevad joomismängud, vilkuv ööklubituleke laes ja üliminikõlarid oma mitte just eriti jalgatatsumapaneva muusikaga (lauludel endal polnudki midagi viga, aga võimu oleks võinud küll rohkem olla). Piret, mäletad, kui ma sulle rääkisin, et tahaks ka siuksele peole, nagu ameerika noortefilmides on? Noh... nüüd ma siis käisin siuksel ja ega ta midagi nii ülivinget ei olnudki. Käisin paar tiiru majale peale, rääkisin siin-seal juttu ja edasi...edasi tulime koju tagasi ja nautisime oma Delta1 seltskonda :). Võib-olla oli ka asi väsimuses ja selles, et erilist fiesta-fiesta-baila-baila tuju polnud. Mine tea, äkki teinekord läheb paremini :D.
9.9.11
Söööööök
Mille kuradi pärast see lind mulle suvel rinna peale sittus, kui mult ikkagi telefon ära varastati?? Pidi ju õnne tooma või midagi.
Igatahes täna sain ma kokku oma rühmatöö grupiga. Kokkusaamine kell 16, raamatukogu ees, hähh, lihtne! Kell 15.57 olen raamatukogu ees ja mitte kedagi ei paista...vähe sellest, et ma neist kellegi nime ei teadnud, et mäletanud ma nägusid ka. Hästi läheb! Täpselt sellel hetkel, kui ma mõtlesin "ouuu, seal oli ju see rootsi kutt ka!", astus seesama rootsi noormees nurga tagant välja ja ühiselt leidsime kiirelt meie grupi üles. Huhh, õnneks. Nüüd ma siis tean, et minu rühmatöö grupid on kolm hurmavat noormeest (ameeriklane, rootslane ja austraallane) ja kaks tütarlast (üks USAst ja teine Singapurist). Rühmatöö arutelul vaikselt nihelesin oma toolil ja vaatasin aeg-ajalt kella. Kõht oli oiii kui tühi ja kohe pärast seda pidime Birgiti ja Wietega (ja nagu selgus, siis ka kõigi teistega) minema allkorruse vingesse Velvet Lounge'i (jah-jah, seesama, kust nädalavahetuseti tümatsioon tuleb) all-you-can-eat buffeed nautima. Koolist koju kõndides hakkasid igast söögikohast möödudes neelud käima, nii et kodus ma üle minuti ei raisanud. Ja no...kui muidu on siin kõik niiiii kallis, siis seal tuli maksta ainult 69 rootsi krooni ja selle raha eest sai süüa täpselt nii palju kui tahad PLUSS hinna sees oli üks siider, õlu või pokaal veini. Pole vist vaja mainida, et lihasöömist nautisin ma ikka täie raha eest! Ahjaa, muuhulgas nägin, et täna on neil seal esineja: laulja on umbestäpselt minu kapi all, trummar mu laua all ja voodi all asetseb kitarrist. Minu oma põrandaalune kontsert :).
Muidu on siin Delta-house'is elu vahva nagu ikka - ühel ööl kell kaks pärast klubist koju jõudmist hakkasin kartuliputru valmistama, saateks Ping-pongi suurepärane lauluoskus (alustas Hiina hümniga, lõpetas hiinakeelse räpi ja sealsete popplauludega), oli kahtlemata hariv ja hea trenn kõhulihastele!
Lõpetuseks kõigile neile, kes õhtul tunnevad, et igav on, väike to-do-list:
Tegemist on meie night missioni ülesannetega. Võite ise mõistatada, millised neist mina ära täitsin. Ühe ütlen ette: "do a picture with people in yellow overalls":
Igatahes täna sain ma kokku oma rühmatöö grupiga. Kokkusaamine kell 16, raamatukogu ees, hähh, lihtne! Kell 15.57 olen raamatukogu ees ja mitte kedagi ei paista...vähe sellest, et ma neist kellegi nime ei teadnud, et mäletanud ma nägusid ka. Hästi läheb! Täpselt sellel hetkel, kui ma mõtlesin "ouuu, seal oli ju see rootsi kutt ka!", astus seesama rootsi noormees nurga tagant välja ja ühiselt leidsime kiirelt meie grupi üles. Huhh, õnneks. Nüüd ma siis tean, et minu rühmatöö grupid on kolm hurmavat noormeest (ameeriklane, rootslane ja austraallane) ja kaks tütarlast (üks USAst ja teine Singapurist). Rühmatöö arutelul vaikselt nihelesin oma toolil ja vaatasin aeg-ajalt kella. Kõht oli oiii kui tühi ja kohe pärast seda pidime Birgiti ja Wietega (ja nagu selgus, siis ka kõigi teistega) minema allkorruse vingesse Velvet Lounge'i (jah-jah, seesama, kust nädalavahetuseti tümatsioon tuleb) all-you-can-eat buffeed nautima. Koolist koju kõndides hakkasid igast söögikohast möödudes neelud käima, nii et kodus ma üle minuti ei raisanud. Ja no...kui muidu on siin kõik niiiii kallis, siis seal tuli maksta ainult 69 rootsi krooni ja selle raha eest sai süüa täpselt nii palju kui tahad PLUSS hinna sees oli üks siider, õlu või pokaal veini. Pole vist vaja mainida, et lihasöömist nautisin ma ikka täie raha eest! Ahjaa, muuhulgas nägin, et täna on neil seal esineja: laulja on umbestäpselt minu kapi all, trummar mu laua all ja voodi all asetseb kitarrist. Minu oma põrandaalune kontsert :).
Muidu on siin Delta-house'is elu vahva nagu ikka - ühel ööl kell kaks pärast klubist koju jõudmist hakkasin kartuliputru valmistama, saateks Ping-pongi suurepärane lauluoskus (alustas Hiina hümniga, lõpetas hiinakeelse räpi ja sealsete popplauludega), oli kahtlemata hariv ja hea trenn kõhulihastele!
Lõpetuseks kõigile neile, kes õhtul tunnevad, et igav on, väike to-do-list:
Tegemist on meie night missioni ülesannetega. Võite ise mõistatada, millised neist mina ära täitsin. Ühe ütlen ette: "do a picture with people in yellow overalls":
7.9.11
Täna üritasime rootsi keele tunnis Austraaliast pärit (või noh...tegelt ta hiinlane vist) Angeline'ile õpetada sõna "hundra" (sada) hääldust. Neil vist on võrdlemisi raske hakkama saada ü-tähega.
meie: "Hündra"
A: "Handred..."
"Hünnnndra"
"Hunnnndred"
"HÜÜÜNNDRAAA"
"HUUUNNNDREEII"
"HÜÜÜNNDRAAA"
"Oh fuck it!" (ja see käegalöömiseliigutus sinna juurde)
Ta on ikka nii vahva :) :D
Ja muideks, tunni lõpuks sai ta sellega juba hakkama :)!
meie: "Hündra"
A: "Handred..."
"Hünnnndra"
"Hunnnndred"
"HÜÜÜNNDRAAA"
"HUUUNNNDREEII"
"HÜÜÜNNDRAAA"
"Oh fuck it!" (ja see käegalöömiseliigutus sinna juurde)
Ta on ikka nii vahva :) :D
Ja muideks, tunni lõpuks sai ta sellega juba hakkama :)!
reeglid, reeglid, reeglid
Mõtlesin täna endale paar purki õlut osta ja kuna siin on sellise asja jaoks spetsiaalne alkoholipood (tavalises poes kangemat kui 3,5% jooke ei müüda), siis sinna me ka läksime. Ladusin asjad lindile ja hakkasin juba maksma ja tädi küsib dokumenti. Noh, milles küsimus, võtsin oma ID-kaardi välja ja peaks nagu korras olema. Tädi vaatas, uuris, vaatas veel, uuris veel ja ütles, et järgmine kord oleks ikka vaja passi näidata. Õhh...mind ei morjenda, kui mul jäävad need paar õlut ostmata, aga mismõttes ID-kaarti dokumendina ei aktsepteerita??? Pilt peal, allkiri ka, ametlik värk, võiks nagu sobida ju ometigi (nagu ka juhiluba, mis neile piisav pole). Oh neid vahvaid armsaid reegleid küll :D
Eelmises postituses mainisin väga korraks, et ma käisin vahepeal Eestis. Tõsi ta on, emme sünnipäev vajas tähistamist, nii et ei saanud seda üritust vahele jätta. Muuhulgas soovitan minna kõigil Ahhaa-näitusega tutvuma - tsiteerides oma neljaaastast vennapoega, siis "See on nii romantiline näitus!". Midaiganes Ekke sellega ka öelda ei tahtnud, oli seal avastamisrõõmu ja tegemist küllaga :).
Muuhulgas sain niimõnegi väga toreda sõbraga kokku ja oli vägagi muhe :). Kuigi ikkagi oli täpselt selline tunne, nagu oleks reisile korraks läinud.
Aga! Eile käisime getos Birksil külas, mängisime lauajalkat ja pinksi ja värki - neil seal üsnagi avesomaalne majakene, kus kõik õhtuti ennast näitamas käivad ja melu naudivad. Päris uhke vaheldus oli. Igatahes teel sinna hüüdis Rob välja lause "Ma sõidan homme Göteborgi, kas keegi kaasa ei viitsi tulla?". Hähh, mõeldud, tehtud! Täna hommikul korjas ta mind punase renditud Volvoga peale ja rõudtripp võis alata. Alguseks väike kohustuslik käik migratsiooniametisse, kus tema ajas oma pabereid korda ja mina mängisin angry birds'i iPadiga (rämedalt sõltuvust tekitav mäng. kes veel proovinud pole, siis teie enda huvides soovitan oma väiksed armsad näpukesed sellest saatana sünnitisest eemale hoida!), pärast seda veel kohustuslikum käik mäkkdoonaldsisse ja oligi aeg loodusega tutvuda! Silkasin kaljult kaljule nagu noor rebane, blond malts tuules lehvimas, ja üritasin vältida feilimist ja vette libisemist. Ma tean, minu meelest ka täitsa ulme, aga seekord ei feilinudki!!! Sama ei saa küll öelda meie tagasituleku kohta. Tänkgaad, et ma ei jõudnud tee peal mõelda "Näe, nii ilusti saime sõidetud, ei juhtunudki midagi," muidu oleks veel mõelnud, et mina sõnasin ära. Mängisin parajasti angry birdsi, olime just Jönköpingusse tagasi jõudnud, umbes paari kilomeetri kaugusel autolaenutusest, et auto tagasi anda ja...KÕMAKI!...rehv katki. Ikka siuke korralik auk oli sees ja nagu sellisel puhul ikka, polnud meil varurehvi kuskilt võtta. Haa! Polnudki enne kordagi puksiirautoga sõitnud. Iga päev on ikka uus kogemus!
Ei pea vist mainima, et kodu poole kõndides mängisin Angry Birdsi...HOIDKE EEMALE SELLEST MÄNGUST!!!
Muuhulgas sain niimõnegi väga toreda sõbraga kokku ja oli vägagi muhe :). Kuigi ikkagi oli täpselt selline tunne, nagu oleks reisile korraks läinud.
Aga! Eile käisime getos Birksil külas, mängisime lauajalkat ja pinksi ja värki - neil seal üsnagi avesomaalne majakene, kus kõik õhtuti ennast näitamas käivad ja melu naudivad. Päris uhke vaheldus oli. Igatahes teel sinna hüüdis Rob välja lause "Ma sõidan homme Göteborgi, kas keegi kaasa ei viitsi tulla?". Hähh, mõeldud, tehtud! Täna hommikul korjas ta mind punase renditud Volvoga peale ja rõudtripp võis alata. Alguseks väike kohustuslik käik migratsiooniametisse, kus tema ajas oma pabereid korda ja mina mängisin angry birds'i iPadiga (rämedalt sõltuvust tekitav mäng. kes veel proovinud pole, siis teie enda huvides soovitan oma väiksed armsad näpukesed sellest saatana sünnitisest eemale hoida!), pärast seda veel kohustuslikum käik mäkkdoonaldsisse ja oligi aeg loodusega tutvuda! Silkasin kaljult kaljule nagu noor rebane, blond malts tuules lehvimas, ja üritasin vältida feilimist ja vette libisemist. Ma tean, minu meelest ka täitsa ulme, aga seekord ei feilinudki!!! Sama ei saa küll öelda meie tagasituleku kohta. Tänkgaad, et ma ei jõudnud tee peal mõelda "Näe, nii ilusti saime sõidetud, ei juhtunudki midagi," muidu oleks veel mõelnud, et mina sõnasin ära. Mängisin parajasti angry birdsi, olime just Jönköpingusse tagasi jõudnud, umbes paari kilomeetri kaugusel autolaenutusest, et auto tagasi anda ja...KÕMAKI!...rehv katki. Ikka siuke korralik auk oli sees ja nagu sellisel puhul ikka, polnud meil varurehvi kuskilt võtta. Haa! Polnudki enne kordagi puksiirautoga sõitnud. Iga päev on ikka uus kogemus!
Ei pea vist mainima, et kodu poole kõndides mängisin Angry Birdsi...HOIDKE EEMALE SELLEST MÄNGUST!!!
4.9.11
Ma seekord ei hakkanud parem rongiga sõitma...
Huhh, Eestis käidud ja seiklen vaikselt oma praeguse kodu poole tagasi. Justnimelt seiklen, sest no muud moodi mul ju tavaliselt ei õnnestu...
Igatahes. Kõigile suureks üllatuseks olin ma Tartu-Tallinn bussi peal juba 8 minutit enne selle väljumist!! Raisk, ma arenen, ma ütlen! Tallinnas pani buss ofkoors lennujaama peatusest sujuvalt mööda, aga kuna üks tädi läks talle mainima, et tahaks väljuda, sain ma ka ikka õiges kohas värske õhu kätte. Nagunii ma tahtsin Ülemistesse maitseaineid ja midagi kohe söömiseks ostma minna, nii et sobis väga hästi! (aega oli ju ometi woooow, tervelt 50 minti, kuni lennukile hakati peale laadima meid. ja seda on ju maa ja ilm!)
Natuke põdesin, et mul on äkki liiga palju suitsupakke kotis (eiii, mitte mulle, ühikas teised palusid tuua, sest Eestis oluliselt odavam), sest ma päristäpselt ei teadnud, palju olla võib. Juba vaatasin, et megalebolt sai turvaväravatest läbi, viskasin juba peaaegu nalja seal, aga läks ikka nagu tavaliselt. Kui Inglismaal kunagi testiti kõigest, kas mu lõhnaõlist saab pommi teha, siis seekord paluti juba terve kott lahti pakkida (nad väitsid, et seal täääääitsa põhjas on mingi asi, mis neid huvitab). Ma ikka meeldin neile turvatöötajatele lennujaamades (kahtlemata sellepärast, et ma nii äraütlemata ilus olen!), ega nad muidu mind nii kaua kinni ei hoiaks! Käsk on käsk, nii et käte värisedes kookisin oma koti põhjast järjest asju välja (vaatasid ilmselt nagu idikat, kes on otsustanud Rootsi väliköögi püsti panna või midagi - üks normaalne inimene ikka käsipagasisse nelja erinevat maitseainet täispakkidena ei topiks...), sest ma ausalt ei mäletanud, mida kuradit ma sinna kotipõhja olin saanud jätta (pakkimine oli klassikaline hommikul-viis-minutit-viskan-asjad-kotti). Nojah, kurjajuureks osutus kunagi sinna unustatud müslibatoonikene. Nii! Ühest väravast läbi, järgmise juurde edasi. Enesekindlalt ulatasin pileti ja dokumendi ja sain vastuseks "Üks käsipagas on lubatud ainult!". Oh well...kuna ma olin just Benedikti jaoks veel suitsu ostnud, ei petnud ma oma seljakoti, käekoti ja kilekotiga ära, et mul ainult üks käsipagasike on... Aga! Kuna ma olen ennegi superpakkimisi pidanud tegema, siis natuke siit-sealt asju ümber tõsta ja korras ta oligi! (minu tavalises väikses seljakotis on lisaks muule tavaarile ka läpakas, 950 leheküljeline õpik ja veel üks õpik).
Ma pean mainima, et selle lennuki stjuardessineiud on äärmiselt jutukad! Eestisse sõites meile küll nüüd niiiii palju kõiki imeasju ei pakutud. Muuhulgas avastasin ma lennukis olles, et hommikuse mõnusa sooja ilma tõttu olin oma jope koju jätnud - läheb vahvaks külmade ilmadega :D.
Jõudsin Rootsi, mõtlesin, et haaa, valmis! EIII! Lennujaamas hakkasin mõtlema, kas ma saan pileti bussist ka osta või pean lennujaamast seest või kuskilt ära ostma. Kuna ma oma peaga selgusele ei jõudnud, otsustasin uurida bussipeatuses pingil istuvalt noormehelt. Küsisin (ma ei tea ise ka, miks...), kas ta inglise keelt räägib, mille peale sain vastuseks kogeleva "svenska...". Tžiisas! See veel puudus! Veidi hämming oli, sest ma pole siin veel näinud noort inimest, kes inglise keelt ei oska, aga mis seal ikka: võtsin kõik oma seitse rootsikeelset sõna ja maailma kõige populaarsema keele (kehakeele ofkoors) appi ja üritasin talt kuidagi puterdades oma küsimuse ära küsida. Mis te arvate, kuidas vastus tuli? Muidugi puhtas inglise keeles... Tüng värdjas, ma ütlen :D. Vähemalt oli positiivne see, et ta vastaski vist päriselt sellele küsimusele, mis ma küsinud olin, nii et skoor!
Nii, kus ma nüüd siis järgmisena feilisin... jaa... selle asemel, et bussi pealt maha minna bussijaamas (selles maaliinide jaamas, noh), läksin ma maha raudteejaamas. Minu õnn, et ma olin Eesti minnes bussijaamas linnakaarti tsekkinud! Vähemalt läks õnneks ja kümneminutilise jalutuskäigu järel olingi õiges kohas rõõmsalt ja pidin kuidagimoodi hakkama sisustama oma järgmist kahte ja poolt tundi, sest täpselt nii palju oli mul bussini aega. Õnneks, õnneks, õnneks leidsin ma ooteruumist stepsli, nii et filmide vaatamine võis alata! Kui ma pärast kõike seda värki avastasin, et minu bussi polegi väljuvate busside nimekirjas ja et mul pole õrna aimu ka, kuhukohta see seal tulema peaks, ei viitsinud ma isegimitte süveneda pänikusse ja draama tegemisse. Ju kõik ise kuidagi paika sujuma pidi, ma enam ei viitsinud :D. Vedas jälle kuidagi ja sattusin ikka õiges kohas olema bussi peale minemiseks, nii et 3h ja 10 minuti pärast peaksin ma rõõmsalt oma toakesse jõudma ja saan väljateenitult tassikese teed juua! (rõhutan sõna "peaksin". teades mind, ei pruugi kõik nii lihtsalt ja valatult minna)
Nautige päikest ja rõõmu :)!
Igatahes. Kõigile suureks üllatuseks olin ma Tartu-Tallinn bussi peal juba 8 minutit enne selle väljumist!! Raisk, ma arenen, ma ütlen! Tallinnas pani buss ofkoors lennujaama peatusest sujuvalt mööda, aga kuna üks tädi läks talle mainima, et tahaks väljuda, sain ma ka ikka õiges kohas värske õhu kätte. Nagunii ma tahtsin Ülemistesse maitseaineid ja midagi kohe söömiseks ostma minna, nii et sobis väga hästi! (aega oli ju ometi woooow, tervelt 50 minti, kuni lennukile hakati peale laadima meid. ja seda on ju maa ja ilm!)
Natuke põdesin, et mul on äkki liiga palju suitsupakke kotis (eiii, mitte mulle, ühikas teised palusid tuua, sest Eestis oluliselt odavam), sest ma päristäpselt ei teadnud, palju olla võib. Juba vaatasin, et megalebolt sai turvaväravatest läbi, viskasin juba peaaegu nalja seal, aga läks ikka nagu tavaliselt. Kui Inglismaal kunagi testiti kõigest, kas mu lõhnaõlist saab pommi teha, siis seekord paluti juba terve kott lahti pakkida (nad väitsid, et seal täääääitsa põhjas on mingi asi, mis neid huvitab). Ma ikka meeldin neile turvatöötajatele lennujaamades (kahtlemata sellepärast, et ma nii äraütlemata ilus olen!), ega nad muidu mind nii kaua kinni ei hoiaks! Käsk on käsk, nii et käte värisedes kookisin oma koti põhjast järjest asju välja (vaatasid ilmselt nagu idikat, kes on otsustanud Rootsi väliköögi püsti panna või midagi - üks normaalne inimene ikka käsipagasisse nelja erinevat maitseainet täispakkidena ei topiks...), sest ma ausalt ei mäletanud, mida kuradit ma sinna kotipõhja olin saanud jätta (pakkimine oli klassikaline hommikul-viis-minutit-viskan-asjad-kotti). Nojah, kurjajuureks osutus kunagi sinna unustatud müslibatoonikene. Nii! Ühest väravast läbi, järgmise juurde edasi. Enesekindlalt ulatasin pileti ja dokumendi ja sain vastuseks "Üks käsipagas on lubatud ainult!". Oh well...kuna ma olin just Benedikti jaoks veel suitsu ostnud, ei petnud ma oma seljakoti, käekoti ja kilekotiga ära, et mul ainult üks käsipagasike on... Aga! Kuna ma olen ennegi superpakkimisi pidanud tegema, siis natuke siit-sealt asju ümber tõsta ja korras ta oligi! (minu tavalises väikses seljakotis on lisaks muule tavaarile ka läpakas, 950 leheküljeline õpik ja veel üks õpik).
Ma pean mainima, et selle lennuki stjuardessineiud on äärmiselt jutukad! Eestisse sõites meile küll nüüd niiiii palju kõiki imeasju ei pakutud. Muuhulgas avastasin ma lennukis olles, et hommikuse mõnusa sooja ilma tõttu olin oma jope koju jätnud - läheb vahvaks külmade ilmadega :D.
Jõudsin Rootsi, mõtlesin, et haaa, valmis! EIII! Lennujaamas hakkasin mõtlema, kas ma saan pileti bussist ka osta või pean lennujaamast seest või kuskilt ära ostma. Kuna ma oma peaga selgusele ei jõudnud, otsustasin uurida bussipeatuses pingil istuvalt noormehelt. Küsisin (ma ei tea ise ka, miks...), kas ta inglise keelt räägib, mille peale sain vastuseks kogeleva "svenska...". Tžiisas! See veel puudus! Veidi hämming oli, sest ma pole siin veel näinud noort inimest, kes inglise keelt ei oska, aga mis seal ikka: võtsin kõik oma seitse rootsikeelset sõna ja maailma kõige populaarsema keele (kehakeele ofkoors) appi ja üritasin talt kuidagi puterdades oma küsimuse ära küsida. Mis te arvate, kuidas vastus tuli? Muidugi puhtas inglise keeles... Tüng värdjas, ma ütlen :D. Vähemalt oli positiivne see, et ta vastaski vist päriselt sellele küsimusele, mis ma küsinud olin, nii et skoor!
Nii, kus ma nüüd siis järgmisena feilisin... jaa... selle asemel, et bussi pealt maha minna bussijaamas (selles maaliinide jaamas, noh), läksin ma maha raudteejaamas. Minu õnn, et ma olin Eesti minnes bussijaamas linnakaarti tsekkinud! Vähemalt läks õnneks ja kümneminutilise jalutuskäigu järel olingi õiges kohas rõõmsalt ja pidin kuidagimoodi hakkama sisustama oma järgmist kahte ja poolt tundi, sest täpselt nii palju oli mul bussini aega. Õnneks, õnneks, õnneks leidsin ma ooteruumist stepsli, nii et filmide vaatamine võis alata! Kui ma pärast kõike seda värki avastasin, et minu bussi polegi väljuvate busside nimekirjas ja et mul pole õrna aimu ka, kuhukohta see seal tulema peaks, ei viitsinud ma isegimitte süveneda pänikusse ja draama tegemisse. Ju kõik ise kuidagi paika sujuma pidi, ma enam ei viitsinud :D. Vedas jälle kuidagi ja sattusin ikka õiges kohas olema bussi peale minemiseks, nii et 3h ja 10 minuti pärast peaksin ma rõõmsalt oma toakesse jõudma ja saan väljateenitult tassikese teed juua! (rõhutan sõna "peaksin". teades mind, ei pruugi kõik nii lihtsalt ja valatult minna)
Nautige päikest ja rõõmu :)!
Subscribe to:
Posts (Atom)