Nüüd, kui Euroopa avastatud, oli aeg hakata Eestit avastama. Nii Hiiumaad, kui ka Karula rahvusparki julgen kõigile julgelt soovitada, väga elamusterikkad ja mõnusad kohad on :).
Aga. Kes mäletab juttu nimega "rongisõit on ajavõit", teab, mis suhe mul rongidega on. Ehk siis kui on mingigi võimalus, et mul saab normaalse rongi peale jõudmise asemel tekkida mingi sekeldus, siis see võimalus ka käiku läheb. No ma ei tea, mis värk mul nende rongidega on. Igatahes pidin ma minema esmaspäeval rattamatkale Janika, Tiina, Veiko ja Meelisega ja Tsirguliinani pidime me liikuma rongiga. Noh...ma siis hakkasin minema kodust varem kui viis minutit enne rongi väljumist. Aega oli lausa nii palju, et mõtlesin tee peal Olerexis oma rattakummid täis pumbata, et ikka parem sõita oleks! Läksin ilusti sinna, ootasin, kuni auto mu ees lõpetab ja avastasin, et nad on selle retrovariandi asemele endale ka uue moodsa masina pannud (selline, kus valid enne ära, palju rõhku tahad ja siis ta paneb õige rõhu kummidesse). Noh. Mis seal ikka, ennegi rehvirõhku kontrollinud. Vajutan mina siis nupule ja arvata on, et kohe tuleb ette kiri "ERROR". Ju tunnetas ära, et mina olen ja mul rongile on vaja jõuda. Igatahes lasi see error mu rattal esikummi täisti tühjaks ja ma jäin nõutu näoga sinna kõrvale vahtima ja mõtlema, mis edasi. Kuna masin oli sinna alles paigaldatud, polnud teenindajatel ka õrna aimugi, kuidas errorit kõrvaldada (restart näiteks?) ja soovitasid mul mehaanikuonu ära oodata. Ütlesin rahulikult "aitäh!" ja läksin tagasi ratta juurde ennast välja elama. Aga ega pikalt aega põdeda polnud. Leidsin, et ratas käe kõrval Statoili jalutades ma nagunii enam rongi peale ei jõuaks, sest ma jalutaks sinna vähemalt 20 minutit ja sealt oleks vaja veel raudteejaama sõita. Nii et ma läksin hoopiski koju, leidsin rõdult emme ja küsisin talt "Emme kuule...kui palju sul praegu aega on?". Emme ütles, et aega pole, aga ju tuleb tekitada. Väga vinge, nüüd ma ei pidanud üksi seiklema. Viskasime ratta auto peale ja sõitsime Statoili, et seal äkki saab kummid täis lasta (muidu poleks probleemi olnud, aga mul on autorattaventiil ja see rattapump, mis mul kodus on, sellele ventiilile ei sobi). Ei saanud! Nagu arvata oli, eksole. Ma ise kahtlustan, et rattal on kummides nii vähe õhku, et see masin ei tunneta seal rõhku ära. Aga mine tea, keegi targem võib sellele seletuse anda, kui teab. Igatahes lasi ta sujuvalt kummi pooltäis, siis jälle tühjaks, siis jälle pooltäis jne. Nii tüütu! Aga noh, mis seal ikka, ratas jälle auto peale, autoga vanaisa poole ja seal sain täitsa ise juba jalaga ja toreda pumbaga kummid täis pumbata. Huhh, elu jälle ilus! Selle ajaga olid teised loomulikult juba kuskile peaaegu Elvasse jõudnud rongiga, nii et me asusime emmega rongi taga ajama, nagu mulle ikka kombeks. Et ajastus ikka perfektne oleks, jõudsime rongiga Tsirguliina sekundipealt samal ajal.
Emme:"Sa oled mul ikka paras põrsas küll!"
Mina:"Jaa, aga äraütlemata armas see-eest! Ja pealegi oleks sul ilma minuta niiii igav!"
Emme:"Tõsi, oled :)"
Mul on ikka nii tore emme :).
Igatahes sain ma siis raudteejaamas teiste matkasellidega kokku ja saime rõõmsalt ühiselt teekonda alustada, mis oli vägagi mõnus ja muhe. Lisaks kõigele muule saime vahva kultuurielamuse Lüllemäe poe ees viimasel päeval piknikku pidades. Sinna läheks teinekordki - lihtsalt istuma ja inimesi jälgima. Põhimõtteliselt nagu oleks tasuta teatris ja kõik mängiksid oma rollid ülihästi välja. Alguses istus poe ees pargis ainult kaks külaparmu, aga neid tekkis järjest juurde ja šõu oli vinge. Muidugi tehti meile vinge vastuvõtt ja üks ärajoodud näoga ja häälega naine alustas kohe juttu:
"Tere hommikust"
"Tere..."
"Noh, on tore siin Lüllemäe sitaaugus puhata vä?"
"..."
Ega väga ei oskanudki selle peale kohe midagi vastata, aga teda vist ei häirinud ka see. Kõndis edasi ja läks hoopiski sõbrantsiga kokku saama. Pärast seda said nad juba kahekesi meist kümne meetri kauguse istuvatest meestest mööda jalutada. Midagi need mehed igatahes neile karjusid ja üks naistest hüüdis talle vastu "Endal sul pole ei nägu ega tegu!" "Endal sul on tagumik siuke suur ja tselluliiti täis!". Oh mis komplimentide pildumine. Lisaks sellele tuterdas meist üks mees mööda ja imestas valjult: "Jummmmel küll. Puu all vedelevad maas ilusad tüdrukud...kuhu ma nüüd küll ennast laotama peaks...". Nojah. Vähemalt olid nad meiega võrdlemisi sõbralikud ja mulle meeldis, et ka kohalikest külalastest hoidsid nad eemale, lastes neil rahulikult mängida ja tegutseda.
Rattatripp muidu oli väga muhe, kilomeetreid kogunes kokku nende kauni kolme päevaga umbes 135, mis on minusugusele täiesti paras - ma polnud viimased kolm kuud enne seda oma tagumikku sadulale toetanud. Õhtu lõpuks oli muidugi selline väsimus, et isegi järveveega keedetud makaronid maitsesid täitsa head :).
17.7.11
Kobaaa
Ajasin just kohvi ümber oma toa põrandale ja sellest tekkis päris korralik loik. Pärast seda ütlesin kohe sarkastilise häälega iseendale "No tõesti või!? Uskumatu!". Oh jah, ma ei üllata isegi ennast enam.
16.7.11
Kas sina oled nii vinge?
Sattusin just korraks juhuslikult Shannoni kontserdile ja no see laulja! Mulle tundub, et Shannoni laulja unistas väikse poisikesena politseiks saamisest - vähemalt seitse korda jõudis ta iga laulu jooksul karjuda "KÄED ÜLES!!". Kujuures kõige vingem oli asja juures veel see, et ta ei kasutanud oma hittlause hüüdmiseks pausikohti, nagu tavalised lauljad teevad, vaid ta oli ikka level kõrgem kõigest: "Sest see, mis Sinult sain KÄED ÜLES mind kummitama jäi. See mind piinab, KÄED ÜLES, piinab armutult."
Jällegi väga uhke värk, tubli poiss!
Jällegi väga uhke värk, tubli poiss!
15.7.11
Tagasi kodus :)
Nonii. Saigi läbi see väike armas reisikene, mille jooksul me kärutasime minu vinge übermoodsa sportautoga (või siis siiski tavalise audiga...) 5547 km ja lisaks veel Jani autoga (mis on veidi moodsam, kui minu oma), natuke Hansu ema autoga ja mootorratastega. Kann on mul täitsa elus veel, tänan küsimast!
Viimasel päeval nautisime niisama puhkamist, magasime pikalt, jalutasime ringi, vaatasime filmi ja muidu selline mõnus tsill olemine. Õhtul sain kätte oma kauaoodatud cappuccino (mida Tobi mulle esimeseks hommikuks juba lubas), mis lõpuks oli hoopis jääkohv ja veel milline! Kuna tal oli olukord vaja heastada, siis nõudsin ma, et olgu parem eriline kohv, mitte mingi tavaline lurr. Poiss sai oma ülesandega vägagi edukalt hakkama. Väga hea maitsega kerge karamellimaiguga jääkohv, mille sees oli avatud pisikene Pina Colada pudel. Väga armas mumeelest :).
Viimase päeva õhtu lahkumiskontsert oli nii meeleolukas, et sellest on ainult uduseid pilte:
Kes tähele on pannud, siis meile meeldib eriti sigadusi teha. Kes ei ole veel tähele pannud, siis meenutuseks siia pilt sellest kapikesest, mis oli ukse ette lohistatud selle ajaga, kui mina rahulikult pesemas käisin:
No ja kuna meile sigadused meeldivad, siis oleks kuidagi imelik minna ära Hansu poolt talle lihtsalt rõõmsalt lehvitades ja kallistusi jagades. Nii et saatsime ta hommikul kell 5.50 tööle ära ja asusime tegutsema. Tal on massiivne DVD'de kogu: tervelt 137 DVD'd. No ja kui kellelgi on midagi nii ülemäära palju, siis on ju täiesti loogiline, et sellega tuleb midagi ette võtta. Et tal ilma meieta kohe igav ei hakkaks, tegime talle väikse otsi-otsi-kus-sa-saad mängukese. Ladusin riiulist klaasid DVD'de riiulisse (mille me olime tühjaks tõstnud juba) ja panin klaasiriiulisse DVD'd asemele. Ehitasin külmkapi ette püramiidi, tuppa väikse majakese, paar DVD'd voodisse, paar sokisahtlisse, natuke WC'sse. Piret ja Dagny ladusid neid veel nõudepesurestile, mikrolaineahju, ukse peale, vanni, KUHUIGANES.
Kui olime korteri tuunimisega valmis saanud, saime rahulikult teele asuda. Nagu ikka, tuli mõlemaks sõidupäevaks perfektne soe päikseline ilm. Dagny muidugi tuli välja ideega, et võiks ennast ikka veel korra punaseks päevitada enne minekut, aga seekord jäi mõistus siiski peale! Teisel tagasisõidupäeval helistas Hansukene ja väitis, et on peaaegu kõik DVD'd juba üles leidnud ja et ta on äraütlemata õnnelik, et me külmkappi ühtegi ei toppinud :).
Kui olime tagasi Eesti jõudnud ja me jälle täiest kõrist mingit idiootset laulu kaasa laulsime, leidsin ma, et ma olen viimase kolme nädala jooksul nende kahe tüdrukuga mitme ööpäeva jagu koos laulnud, sest et autos terve aja muusika käis ja igale tuttavale (või tegelt isegi vahet pole, kas on tuttav...) laulule on ju vaja ometigi kaasa ümiseda/joriseda/häälitseda! Võime vabalt oma koori teha, proovid on igatahes tehtud! (ja ärgem unustagem, et meil on juba üks ühine esinemine Pula amfiteatri arenal olnud)
Need kolm nädalat möödusid kiirelt, tekitasid tugevat valu kõhulihastele (huumorit oli oiiii kui palju ja millegipärast tulid parimad naljad alati napilt enne metsapeatust, et ikka absoluutselt võimatu oleks vastu pidada) ja pakkusid paaaaaalju-palju emotsioone, elamusi ja seiklusi. Oli vinge, aitäh!
Meie reisiseltskond:
Nele
Piret
Dagny
Jaagup
Haa, jaa :D! Meie armas maheda häälega Jaagup, kelle "Sõidad lubatust kiiremini" kumises mul eile õhtul autoga ringi sõites veel peas. Kusjuures näiteks Pireti ema oli kõigile (kaasaarvatud Pirxi vanaemale) rääkinud, et me leidsime lõpuks ometi endale ühe poisi reisile kaasa. Minu käest on kõik, kellega olen reisist siiani rääkinud, küsinud, kes see Jaagup veel on. Jaksi näiteks oli veendunud, et tegemist oli hääletajaga, kelle me peale korjasime (siinkohal mainin igaksjuhuks ära, et ühtegi hääletajat me sellel reisil peale ei korjanud). Dagny oli kuskilt veel sellist lauset kuulnud "Ma tean küll kes see Jaagup on, ta on hullult äge tüüp". Ja see lause polegi iseenesest vale. Jaagup ongi hullult äge tüüp oma maheda häälega ja võin öelda, et ka võrdlemisi asendamatu reisikaaslane :). Pildi peal näitab ta teekonda minu kodust meie kämpingukohta Horvaatias, üks-kuni-mitu kilomeetrit oli sinnani.
Päikest kõigile ja nautige suve!
Viimasel päeval nautisime niisama puhkamist, magasime pikalt, jalutasime ringi, vaatasime filmi ja muidu selline mõnus tsill olemine. Õhtul sain kätte oma kauaoodatud cappuccino (mida Tobi mulle esimeseks hommikuks juba lubas), mis lõpuks oli hoopis jääkohv ja veel milline! Kuna tal oli olukord vaja heastada, siis nõudsin ma, et olgu parem eriline kohv, mitte mingi tavaline lurr. Poiss sai oma ülesandega vägagi edukalt hakkama. Väga hea maitsega kerge karamellimaiguga jääkohv, mille sees oli avatud pisikene Pina Colada pudel. Väga armas mumeelest :).
Viimase päeva õhtu lahkumiskontsert oli nii meeleolukas, et sellest on ainult uduseid pilte:
Kes tähele on pannud, siis meile meeldib eriti sigadusi teha. Kes ei ole veel tähele pannud, siis meenutuseks siia pilt sellest kapikesest, mis oli ukse ette lohistatud selle ajaga, kui mina rahulikult pesemas käisin:
No ja kuna meile sigadused meeldivad, siis oleks kuidagi imelik minna ära Hansu poolt talle lihtsalt rõõmsalt lehvitades ja kallistusi jagades. Nii et saatsime ta hommikul kell 5.50 tööle ära ja asusime tegutsema. Tal on massiivne DVD'de kogu: tervelt 137 DVD'd. No ja kui kellelgi on midagi nii ülemäära palju, siis on ju täiesti loogiline, et sellega tuleb midagi ette võtta. Et tal ilma meieta kohe igav ei hakkaks, tegime talle väikse otsi-otsi-kus-sa-saad mängukese. Ladusin riiulist klaasid DVD'de riiulisse (mille me olime tühjaks tõstnud juba) ja panin klaasiriiulisse DVD'd asemele. Ehitasin külmkapi ette püramiidi, tuppa väikse majakese, paar DVD'd voodisse, paar sokisahtlisse, natuke WC'sse. Piret ja Dagny ladusid neid veel nõudepesurestile, mikrolaineahju, ukse peale, vanni, KUHUIGANES.
Kui olime korteri tuunimisega valmis saanud, saime rahulikult teele asuda. Nagu ikka, tuli mõlemaks sõidupäevaks perfektne soe päikseline ilm. Dagny muidugi tuli välja ideega, et võiks ennast ikka veel korra punaseks päevitada enne minekut, aga seekord jäi mõistus siiski peale! Teisel tagasisõidupäeval helistas Hansukene ja väitis, et on peaaegu kõik DVD'd juba üles leidnud ja et ta on äraütlemata õnnelik, et me külmkappi ühtegi ei toppinud :).
Kui olime tagasi Eesti jõudnud ja me jälle täiest kõrist mingit idiootset laulu kaasa laulsime, leidsin ma, et ma olen viimase kolme nädala jooksul nende kahe tüdrukuga mitme ööpäeva jagu koos laulnud, sest et autos terve aja muusika käis ja igale tuttavale (või tegelt isegi vahet pole, kas on tuttav...) laulule on ju vaja ometigi kaasa ümiseda/joriseda/häälitseda! Võime vabalt oma koori teha, proovid on igatahes tehtud! (ja ärgem unustagem, et meil on juba üks ühine esinemine Pula amfiteatri arenal olnud)
Need kolm nädalat möödusid kiirelt, tekitasid tugevat valu kõhulihastele (huumorit oli oiiii kui palju ja millegipärast tulid parimad naljad alati napilt enne metsapeatust, et ikka absoluutselt võimatu oleks vastu pidada) ja pakkusid paaaaaalju-palju emotsioone, elamusi ja seiklusi. Oli vinge, aitäh!
Meie reisiseltskond:
Nele
Piret
Dagny
Jaagup
Haa, jaa :D! Meie armas maheda häälega Jaagup, kelle "Sõidad lubatust kiiremini" kumises mul eile õhtul autoga ringi sõites veel peas. Kusjuures näiteks Pireti ema oli kõigile (kaasaarvatud Pirxi vanaemale) rääkinud, et me leidsime lõpuks ometi endale ühe poisi reisile kaasa. Minu käest on kõik, kellega olen reisist siiani rääkinud, küsinud, kes see Jaagup veel on. Jaksi näiteks oli veendunud, et tegemist oli hääletajaga, kelle me peale korjasime (siinkohal mainin igaksjuhuks ära, et ühtegi hääletajat me sellel reisil peale ei korjanud). Dagny oli kuskilt veel sellist lauset kuulnud "Ma tean küll kes see Jaagup on, ta on hullult äge tüüp". Ja see lause polegi iseenesest vale. Jaagup ongi hullult äge tüüp oma maheda häälega ja võin öelda, et ka võrdlemisi asendamatu reisikaaslane :). Pildi peal näitab ta teekonda minu kodust meie kämpingukohta Horvaatias, üks-kuni-mitu kilomeetrit oli sinnani.
Päikest kõigile ja nautige suve!
11.7.11
Sigadus sigaduse otsa
Kuna me olime eilsest motatripist nii väsinud ja meile hakkas siin meeldima, siis me siiski ei hakkanud täna veel koju sõitma. Pesime hoopiski autot näiteks. Kui auto pestud, ajasin Dagnyt veerand tundi aias voolikuga taga. Mõnuuuus! Ja siis kujutasin ette, et mina olin nüüd väike paharet. Panin vooliku ilusti ära, hakkasin tolmuimejat tuppa tassima ja juba välisuksest sisse astudes kuulsin mingit itsitamist kuskilt. "Hans?? What you doin' there??". Kuna vastust ei tulnud, kõndisin järjest trepist üles itsitamise suunas. Poole trepi peal istus akna ees Hans, käes tühi ämber ja itsitas nagu segane. Õuest kostus Dagny vihast karjumist "I'M GONNA KILL YOU!!!". Haaaa, tegelt oli ta plaaninud mulle kogu selle värgi kaela kallata, aga läks õnneks ja seekord oli Dagny see jobskin, kes kogu asja endale sai :D!!
Arvata oli muidugi, et ma päris puhtalt ei pääse. Sel ajal, kui ma rõõmsalt ennast vannitoas imekauniks tegemas olin (ehk vaatasin korraks peeglisse!), kuulsin ma ukse tagant itsitamist ja lohistamist. Oli täpselt selline itsitamine, et keegi teeb sigadust. Noh...proovisin siis ust lahti teha ja arvata oli, et keegi oli selle ajaga uksele suure kapi ette lohistanud. Naiss! :D
Arvata oli muidugi, et ma päris puhtalt ei pääse. Sel ajal, kui ma rõõmsalt ennast vannitoas imekauniks tegemas olin (ehk vaatasin korraks peeglisse!), kuulsin ma ukse tagant itsitamist ja lohistamist. Oli täpselt selline itsitamine, et keegi teeb sigadust. Noh...proovisin siis ust lahti teha ja arvata oli, et keegi oli selle ajaga uksele suure kapi ette lohistanud. Naiss! :D
10.7.11
Kannivalu
Täna käisime väiksel motatripil. Ma olin juba ette teatanud Hansule, et me oleme nii kõvad mutid, et tahame terve maailma läbi sõita mootorratastega ja olgu ta nüüd nii kõva mees, et hangib meile motad koos juhtidega. Noh. Tervet maailma me läbi sõita paraku siiski ei jõudnud (mismõttes!??) ja piirdusime Saksamaa ja Tšehhi mägedega. Kokku läks igatahes kõva seitse tundi ja arvata on, et kann oli võrdlemisi valus. Juba poole peal muuseumit külastades pilti tehes tekkisid kerged komplikatsioonid - tuli balletimuusika, võtsime ilusad poosid, ja...KANNIKRAMP!! Nii et balletipildi asemel saime hoopis selle:
Pärast olime igatahes omadega nii soodad ja väsinud, et vajusime tuima pikali ära ja enam püsti tõusta ei jõudnud. Seda kasutas muidugi ära Piret, kes oma powernap'ide pärast oli endiselt mingitmoodi energiat täis. Kasutades järjest erinevaid Valu-võtteid, üritas ta mind ja Dagnyt üles äratada. Mina loobusin pikali lesimisest siis, kui ta meid pooleteiseliitrise mahla täis pudeliga peksma hakkas. Vapper Dagny ootas veel järgmise ringi ära (mis õnneks ei olnud veel kuvalda või matšeeta) ja loobus siis. Jeesh.
Jälitate? Põgenete?
Ma saan aru, et Seal esineb igal pool vahetult enne või pärast seda, kui meie seal oleme (näiteks sellel samal Pula laval, kus me esinesime, tuli järgmisel nädalavahetusel Seal'i kontsert) ja et Britney Spears ei julge meiega samal ajal samas kohas viibida, aga Viini tänavatel Bruno Marsi kontserdi kuulutust vale kuupäevaga oli küll natuke kurb vaadata. Ma ju tahaaan...
9.7.11
Üleüleeelmise postituse lõpetasin ma grillimisjutuga (et olgu olla õige värk). No oli! Andras oli ise samal päeval hunniku erinevaid lihatooteid valmis vorpinud ja maitsesid kahtlemata hästi. Pärast nädalat aega turbonuudlite ja muu säärase söömist oli kohe päris fäänsi tunne.
Nii. Üleeile käisime pubis. See selleks, mis seal toimus, terve tagasitee õpetasime me Piretiga igatahes Dagnyle saksa keelt. Dagny kordas tubli järjekindlusega järjest sõnu järele ja ma julgen mainida, et oskab täitsa palju juba! Selles meeleolus läks sõit päris kiiresti ja näe imet, juba hakkasimegi koju tagasi jõudma. Tüng värdjas! Millegipärast sõitsid poisid Hansu majast lihtsalt mööda ja meie jaoks suvalises suunas edasi. Lõpuks, kui mikrobuss peatus, olime täitsa sügaval metsa sees, äike müristas nii mis hirmus, välku sähvis, vihma kallas nagu oavarrest ja väljas oli nii pime, et meetri kaugusele ka näha pole. Dagny ei saanud otseloomulikult jätta võimalust kasutamata rakendada oma vastõpitud sõnavara - kõige selle draama peale ütles ta silmade särades reipa häälega "Unglaublich!"*. Uskumatu, Dagny! Sa ikka oskad.
*saksa keeles "uskumatu!"
Nii. Üleeile käisime pubis. See selleks, mis seal toimus, terve tagasitee õpetasime me Piretiga igatahes Dagnyle saksa keelt. Dagny kordas tubli järjekindlusega järjest sõnu järele ja ma julgen mainida, et oskab täitsa palju juba! Selles meeleolus läks sõit päris kiiresti ja näe imet, juba hakkasimegi koju tagasi jõudma. Tüng värdjas! Millegipärast sõitsid poisid Hansu majast lihtsalt mööda ja meie jaoks suvalises suunas edasi. Lõpuks, kui mikrobuss peatus, olime täitsa sügaval metsa sees, äike müristas nii mis hirmus, välku sähvis, vihma kallas nagu oavarrest ja väljas oli nii pime, et meetri kaugusele ka näha pole. Dagny ei saanud otseloomulikult jätta võimalust kasutamata rakendada oma vastõpitud sõnavara - kõige selle draama peale ütles ta silmade särades reipa häälega "Unglaublich!"*. Uskumatu, Dagny! Sa ikka oskad.
*saksa keeles "uskumatu!"
Ikka juhtub :D
Eile kõndisin Dresdenis vastu posti. Vastu täiesti tavalist posti ja päris korraliku pauguga (jäin korraks ümbrust vahtima, eksole). Täna situs lind mulle rinna peale ühe korraliku laraka (toob õnne nüüd??) ja lisaks sellele virutasin täna pea Hansu pool vastu lillekasti ära (mõnuuuusa pauguga). Hästi läheb!
Pool sitta on pildi peal näha. Ärge parem tahtke teada, kus ülejäänud pool on!
Aaa, meelde tuli! Hans andis mulle kannaga ka kogemata üleeile. Andras tegi talle mingit hullu võitlusheidet ja nagu ikka sattusin mina kogemata täpselt vale koha peal seisma.
Pool sitta on pildi peal näha. Ärge parem tahtke teada, kus ülejäänud pool on!
Aaa, meelde tuli! Hans andis mulle kannaga ka kogemata üleeile. Andras tegi talle mingit hullu võitlusheidet ja nagu ikka sattusin mina kogemata täpselt vale koha peal seisma.
Kes viimasena naerab, naerab paremini!
Haaa! Jaa!!
Võrdlemisi edukas katse oli eile. Ja oiiii, kus ma alles ootasin selle lõppu.
Hans võttis meid enda kursakaaslastega grillima kaasa ja hoiatas juba ette, et suur osa neist on totaalsed tropid. No ei eksinud! Ühtlasi soovitas ta teha näo, nagu me ei oskaks sõnagi saksa keelt. Noh...kui Hans juba soovitab, siis ju peab õige värk olema.
Igatahes läksime kohale, tutvustasime ennast ilusti inglise keeles ja selgus, et terve seltskonna peale umbes üks inimene peale Hansu oskab inglise keelt ja üks inimene peale Hansu on normaalne (täiesti juhuslikult see sama, kes keelt oskas). Ma eeldasin, et nad hakkavad omavahel saksa keeles meid kommenteerima, aga mitte nüüd nii hullult kohe. Vennad lasid ikka täie mõnuga. Kuna me Piretiga saime peaaegu kõigest aru, siis me järjest tõlkisime Dagnyle ka ja imestasime kõik koos, kuda me nüüd ometigi sellise mulje jätta suutsime. Ise provotseerisime muidugi nii palju, et kui olime järjekordse rõveduse enda kohta ära kuulanud, tõstsime naiivsete nägudega (nagu poleks midagi pihta taipanud) šampuseklaasid, et neid jälle kõigiga rõõmsalt kokku lüüa "terviseks!". Noo tõesti, ma teile siin teen terviseks!
Poistel oli muidugi klassikaline taktika: "Kallame aga tüdrukutele šampust juurde ja siis on korras!". Haa, edu! Ega see, et mul šampuseklaas ees on, ei tähenda, et ma ta kohe ära peaks tühjendama.
Nagu arvata oli, hakkasid nad meie kohta arutama, aga midagi nii labast ja seksistlikult üleolevat ma küll poleks ootanud: tüübid hakkasid omavahel reaalselt meie hinda arutama. MIS KURADI MÕTTES??? "See seal on vast kümme eurot...". WTF??? Mis kuradi kümme eurot? Pealegi...ma ei saa aru, mis kuradi loogika see on, et kui ma olen Ida-Euroopast, siis ma pean kohe olema mingi kõige-vanema-ameti-pidaja? Hoidsime muidugi ennast tagasi, lõime rõõmsalt šampuseklaase kokku "Terviseks:)!" ja kuulasime edasi. "Sellele seal on natuke veel šampust vaja ja siis on ta valmis." Ooo ei! Lootke aga :D. Muideks, Dagny kohta rääkisid nad seda, et ta on allahindlusega :D :D. Et kellelgi nüüd millestki valet muljet ei tekiks, siis allahindluse teema tuli sellest, et Dagny ütles mingi minu või Pireti eestikeelse lause peale "Vabalt!", mille peale poisid omavahel kohe silmade särades hakkasid seletama "Rabatt??".
Natuke enne meie lahkumist tuli veel üks 18-aastane Justin Bieberi välimusega poisike ja hakkas ka kohe teiste ees kõvatama ja meid kommenteerima. No palun! Väheke viisakust äkki!? Terve seltskonna peale suutsiski üks poiss (lisaks Hansule muidugi) normaalseks ja viisakaks jääda. Oh joy.
Vahepeal lasime Hansul endale tõlkida, mida nad räägivad ja tüüp mängis nii osavalt, et tegi meile valetõlkeid (et jätta neile muljet, et ta üritab ka tünksi teha). Ei saa just öelda, et igav oleks olnud.
Igatahes lõpetasime asja nii, et tõusime püsti, rääkisin lühidalt võrdlemisi puhtas saksa keeles, mida me tegelt asjast arvasime ja soovisin neile väikestele sigadele ilusat suve. Kõige oohoohoom vend pahvatas selle peale muidugi kohe "Fuck you, girls!!", aga seda magusam asi oligi :D. BURN!!! Airaisk, oli vinge pidu :D. Edu muidugi Hansule järgmisel aastal koolis nendega, aga ta tahtiski neile mõista anda (natuke kõrvetades), et nad võiks vähe paremini käituda.
Pärast seda läksime igatahes tagasi Hansu tavaliste sõprade juurde ja ausalt, nemad on väga-väga toredad ja muhedad :)!
Võrdlemisi edukas katse oli eile. Ja oiiii, kus ma alles ootasin selle lõppu.
Hans võttis meid enda kursakaaslastega grillima kaasa ja hoiatas juba ette, et suur osa neist on totaalsed tropid. No ei eksinud! Ühtlasi soovitas ta teha näo, nagu me ei oskaks sõnagi saksa keelt. Noh...kui Hans juba soovitab, siis ju peab õige värk olema.
Igatahes läksime kohale, tutvustasime ennast ilusti inglise keeles ja selgus, et terve seltskonna peale umbes üks inimene peale Hansu oskab inglise keelt ja üks inimene peale Hansu on normaalne (täiesti juhuslikult see sama, kes keelt oskas). Ma eeldasin, et nad hakkavad omavahel saksa keeles meid kommenteerima, aga mitte nüüd nii hullult kohe. Vennad lasid ikka täie mõnuga. Kuna me Piretiga saime peaaegu kõigest aru, siis me järjest tõlkisime Dagnyle ka ja imestasime kõik koos, kuda me nüüd ometigi sellise mulje jätta suutsime. Ise provotseerisime muidugi nii palju, et kui olime järjekordse rõveduse enda kohta ära kuulanud, tõstsime naiivsete nägudega (nagu poleks midagi pihta taipanud) šampuseklaasid, et neid jälle kõigiga rõõmsalt kokku lüüa "terviseks!". Noo tõesti, ma teile siin teen terviseks!
Poistel oli muidugi klassikaline taktika: "Kallame aga tüdrukutele šampust juurde ja siis on korras!". Haa, edu! Ega see, et mul šampuseklaas ees on, ei tähenda, et ma ta kohe ära peaks tühjendama.
Nagu arvata oli, hakkasid nad meie kohta arutama, aga midagi nii labast ja seksistlikult üleolevat ma küll poleks ootanud: tüübid hakkasid omavahel reaalselt meie hinda arutama. MIS KURADI MÕTTES??? "See seal on vast kümme eurot...". WTF??? Mis kuradi kümme eurot? Pealegi...ma ei saa aru, mis kuradi loogika see on, et kui ma olen Ida-Euroopast, siis ma pean kohe olema mingi kõige-vanema-ameti-pidaja? Hoidsime muidugi ennast tagasi, lõime rõõmsalt šampuseklaase kokku "Terviseks:)!" ja kuulasime edasi. "Sellele seal on natuke veel šampust vaja ja siis on ta valmis." Ooo ei! Lootke aga :D. Muideks, Dagny kohta rääkisid nad seda, et ta on allahindlusega :D :D. Et kellelgi nüüd millestki valet muljet ei tekiks, siis allahindluse teema tuli sellest, et Dagny ütles mingi minu või Pireti eestikeelse lause peale "Vabalt!", mille peale poisid omavahel kohe silmade särades hakkasid seletama "Rabatt??".
Natuke enne meie lahkumist tuli veel üks 18-aastane Justin Bieberi välimusega poisike ja hakkas ka kohe teiste ees kõvatama ja meid kommenteerima. No palun! Väheke viisakust äkki!? Terve seltskonna peale suutsiski üks poiss (lisaks Hansule muidugi) normaalseks ja viisakaks jääda. Oh joy.
Vahepeal lasime Hansul endale tõlkida, mida nad räägivad ja tüüp mängis nii osavalt, et tegi meile valetõlkeid (et jätta neile muljet, et ta üritab ka tünksi teha). Ei saa just öelda, et igav oleks olnud.
Igatahes lõpetasime asja nii, et tõusime püsti, rääkisin lühidalt võrdlemisi puhtas saksa keeles, mida me tegelt asjast arvasime ja soovisin neile väikestele sigadele ilusat suve. Kõige oohoohoom vend pahvatas selle peale muidugi kohe "Fuck you, girls!!", aga seda magusam asi oligi :D. BURN!!! Airaisk, oli vinge pidu :D. Edu muidugi Hansule järgmisel aastal koolis nendega, aga ta tahtiski neile mõista anda (natuke kõrvetades), et nad võiks vähe paremini käituda.
Pärast seda läksime igatahes tagasi Hansu tavaliste sõprade juurde ja ausalt, nemad on väga-väga toredad ja muhedad :)!
6.7.11
Hansukese kodu, Saksamaa
Hansu koju jõudsime umbes-täpselt nii väsinuna, et läksime kohe ära magama. Viisakus on meie teine nimi!
Mina ärkasin igatahes kell viis juba, Dagny ja Piret magasid kella seitsmeni, kell kaheksa tegin ma Hansuga väikse ringi motaga ja kell üheksa tegime me juba hommikust jalutuskäiku! Imeline, kas pole!? (eriti veel kui see kõik oleks toimunud hommikul, mitte õhtul).
Hansul on villa kõige ülemisel korrusel täitsa oma kuuetoaline korter, millest me kaks tuba sujuvalt ära omastasime. Nii et elamine on meil siin täiesti muhe.
Eilse jalutuskäigu lõpus ütles Hans järsku salakavalalt, et ta tahab meile ühte erilist majakest näidata. Noh, nagu arvata oli, kavatses Hans meile näitada enda ja Grete salajast peidukohakest. See nõiamaja polegi väga kaugel siit :)! Maja iseenesest ei näinudki kaugelt midagi erilist välja - maja nagu iga teine sellel tavalisel tänaval. Nii et seda suurem oli ehmatus ja üllatus, kui sinna lähedale astudes järsku mingi tringel-trangel lahti läks. Tuled läksid siin-seal põlema, mingi rong hakkas ringi kärutama ja nõid naerma. Mis mul ikka muud üle jäi, palusin nõia käest oma pattude pärast andeks ja pääsesin seekord elusalt:
Kusjuures ka see kord lugesime me maja ees olevat silti ("Täiskasvanutel ilma laste järelvalveta objektil viibimine keelatud") alles siis, kui maja juures oli juba ära käidud. Oh meid!
Hommikut alustasime suuremat sorti pesupesemisega, nii et terve aed oli meie armsaid riidekesi ja roosasid rinnahoidjakesi täis. Ma arvan, et terve küla juba kihiseb kuulujuttudest, kuidas Ida-Euroopa naised (et mitte öelda seda teist sõna) on ennast Hansu koju sisse söönud ja ei kavatsegi lahkuda. Kui pesu kuivama riputatud, oli aeg ju ometigi jälle päevitama hakata. Mina jäin seekord mõistuse piiresse ja olen hetkel meeldivalt pruunikas. Dagny ja Piret, nagu arvata oli, on mõistuse ammu juba kaotanud ja kärsatasid ennast jälle totaalselt ära. Alles see oli (umbes 2 päeva tagasi), kui nad mõlemad ruigasid "Niiiiii valuuuuus on!".
Hans reklaamis enne, et ta sõbra perel on lihatoodetevabrik ja see sõber õpib kokaks. Pidavat maru häid ungari vorste tegema. No olgu olla siis hea grillimine täna!
Peab ütlema, et Hans hoolitseb meie eest päris hästi siin :)
Mina ärkasin igatahes kell viis juba, Dagny ja Piret magasid kella seitsmeni, kell kaheksa tegin ma Hansuga väikse ringi motaga ja kell üheksa tegime me juba hommikust jalutuskäiku! Imeline, kas pole!? (eriti veel kui see kõik oleks toimunud hommikul, mitte õhtul).
Hansul on villa kõige ülemisel korrusel täitsa oma kuuetoaline korter, millest me kaks tuba sujuvalt ära omastasime. Nii et elamine on meil siin täiesti muhe.
Eilse jalutuskäigu lõpus ütles Hans järsku salakavalalt, et ta tahab meile ühte erilist majakest näidata. Noh, nagu arvata oli, kavatses Hans meile näitada enda ja Grete salajast peidukohakest. See nõiamaja polegi väga kaugel siit :)! Maja iseenesest ei näinudki kaugelt midagi erilist välja - maja nagu iga teine sellel tavalisel tänaval. Nii et seda suurem oli ehmatus ja üllatus, kui sinna lähedale astudes järsku mingi tringel-trangel lahti läks. Tuled läksid siin-seal põlema, mingi rong hakkas ringi kärutama ja nõid naerma. Mis mul ikka muud üle jäi, palusin nõia käest oma pattude pärast andeks ja pääsesin seekord elusalt:
Kusjuures ka see kord lugesime me maja ees olevat silti ("Täiskasvanutel ilma laste järelvalveta objektil viibimine keelatud") alles siis, kui maja juures oli juba ära käidud. Oh meid!Hommikut alustasime suuremat sorti pesupesemisega, nii et terve aed oli meie armsaid riidekesi ja roosasid rinnahoidjakesi täis. Ma arvan, et terve küla juba kihiseb kuulujuttudest, kuidas Ida-Euroopa naised (et mitte öelda seda teist sõna) on ennast Hansu koju sisse söönud ja ei kavatsegi lahkuda. Kui pesu kuivama riputatud, oli aeg ju ometigi jälle päevitama hakata. Mina jäin seekord mõistuse piiresse ja olen hetkel meeldivalt pruunikas. Dagny ja Piret, nagu arvata oli, on mõistuse ammu juba kaotanud ja kärsatasid ennast jälle totaalselt ära. Alles see oli (umbes 2 päeva tagasi), kui nad mõlemad ruigasid "Niiiiii valuuuuus on!".
Hans reklaamis enne, et ta sõbra perel on lihatoodetevabrik ja see sõber õpib kokaks. Pidavat maru häid ungari vorste tegema. No olgu olla siis hea grillimine täna!
Peab ütlema, et Hans hoolitseb meie eest päris hästi siin :)
Viin, Praha...
Vahepeale jäid Viin ja Praha, millest hetkel ajalugu vaikib. Viinist igatahes nii palju, et rääkisime skautidega prantsuse keeles ja Prahast on meil kõigil mälestuseks särk kirjaga „The best night you will never remember“. (nii hull see lugu nüüd ka õnneks pole, eksole).
Viinist veel ka nii palju, et käisime pargis jalutamas ja täpselt jalutamise lõpus vaatas meile vastu selline silt (nojah, hea siis vähemalt pärast jalutamist teada, et ohtlik oli. Me vaatasime küll, et paar puud siin-seal ümber kukkunud, aga ei pööranud sellele pikemalt tähelepanu):
Ma ei saa aru, mis värk meil nende siltidega on. Samamoodi ei saa ma aru, mis värk meil nende hobustega on. Õhtul pimedas Viini kesklinnast kämpingu poole sõites tulid meile tänaval hobused vastu. JÄLLE! Jälitavad meid?? Ja kõik inimesed on ka maru õnnelikud meid nähes. Neil läheb tuju kohe nii heaks, et kõik naeratavad meie üle! Ja kindlasti ainult naeratavad, mitte ei naera!
Viinist veel ka nii palju, et käisime pargis jalutamas ja täpselt jalutamise lõpus vaatas meile vastu selline silt (nojah, hea siis vähemalt pärast jalutamist teada, et ohtlik oli. Me vaatasime küll, et paar puud siin-seal ümber kukkunud, aga ei pööranud sellele pikemalt tähelepanu):
Ma ei saa aru, mis värk meil nende siltidega on. Samamoodi ei saa ma aru, mis värk meil nende hobustega on. Õhtul pimedas Viini kesklinnast kämpingu poole sõites tulid meile tänaval hobused vastu. JÄLLE! Jälitavad meid?? Ja kõik inimesed on ka maru õnnelikud meid nähes. Neil läheb tuju kohe nii heaks, et kõik naeratavad meie üle! Ja kindlasti ainult naeratavad, mitte ei naera!
Sloveenia, Itaalia, Sloveenia...
Pärast päevitamist käisime korra poest läbi (oh kui hästi nad seal horvaatias ikka inglise keelt räägivad :). Väga muhe!) ja plaanisime minna Sloveeniasse ja seal kämpingus ööbida. Paar tunnikest s6itu ja kohal me olimegi. V6i noh, linnas tipptunni liiklust nautimas me olimegi. Läksime esimesse kämpingukohta ja asi oli pehmelt öeldes imelik. Nägi välja, nagu oleks lihtsalt mingisse suvilarajooni sisse astunud. K6ik kohad olid täis neid suuri autosid, kus saab sees elada ja k6ik nad olid endale auto ümber ehitanud aia, pannud püsti telekad ja lauad ja k6ik muu ja vist p6him6tteliselt elasidki seal. Kuskil väikses piiiisikises aianurgakeses autotee k6rval olid paar 6nnetut tavalist telki, mis nägid kuidagi väga valesse kohta sattunud välja. Kiirelt autosse ja minema! Paari kohta vaatasime veel ja kuna seis kuskil parem ei olnud, oli aeg minna kohalikku turismiinfopunkti. Saime juhtnöörid, kus peaks olema normaalne kämping hea hinnaga ja asusime teele. Kämpingu leidsime üles kiiresti ja 6igesti ja kuna ümbruskond nägi päris uhke välja, tegime k6igepealt palmide all fiesta:
Pärast fiestat astusime kämpingusse sisse ja hakkasime hinnakirja uurima (päris fäänsi koht nägi välja muidugi). Ma ei tea, mida nemad seal heaks hinnaks peavad, aga kui ma olin arvutustega juba 65 euroni j6udnud, ei hakkanud me edasi m6tlemagi - kiirelt autosse ja minema! Mis m6ttes me maksame tuhat krooni, et ühe öö oma telgis magada??? Piret ütles solvunud häälega "Mulle ei meeldi Sloveenia. Lähme siit minema." Noh...kui Piret nii n6uab, siis ju nii peab saama. Kuna ööbimiskohta nüüd meil enam polnud, tuli kiire plaanide ümbertegemine...v6i siis lihtsalt plaanidelt vabakäigule üleminemine. L6ime autole hääled sisse ja s6itsime Itaaliasse pitsat sööma. Enne seda tuli muidugi auto kuskile ära parkida ja ma v6in öelda, et Itaalia liiklus on oii-oiiii kui r6ve. Endiselt: kust mujalt ma ikka korraliku autokooli saan! Rollerid tuhisesid vasakult ja paremalt mööda, autod signaalitasid, elu käis. Ilmselgelt oli meie auto ka selle liikluse jaoks veidikene liiga suur. Ma täitsa m6istan, miks nad rolleritega ringi lasevad seal. Kuskile oli see auto siiski ära vaja panna. Selle jaoks tundus vägagi sobivat parkimismaja. No oli see vast alles maja! Kui küljepeeglid kokku klappida, siis isegi mahtus parkima p6him6tteliselt (nagu meile kohane, siis tegelikult parkimismaja järgmises ruumis oli terve hunnik vabu kohti).
Auto ilusti pargitud, suundusime kohalikku elu avastama. Mingid poisid jalutasid seal ringi, nii et saime neilt kohe küsida, kust v6iks head pitsat saada. Seletasid nad, mida nad seletasid, l6puks valisime ikka esimese koha, mis tee peale ette jäi. Liiklusega on seal, kuidas on, aga pitsat nad Itaalias teha oskavad!
Sellest ühest pitsast said meil k6igil k6hud täis, Dagnyl ja Piretil jäi pitsat ülegi ja k6hud natuke aega valutasid ka veel. Päris vahva. Neil üldse mingi maksimaalse suuruse teema seal vist: Nutella purgid nägid nii fäänsud välja, et ma sööksin vist terve aasta seda tühjaks. See pisikene seal purkide ees on Dagny telefon, et ikka kerge v6rdlusmoment oleks:
Pärast pitsat kerge jalutuskäik mere äärde ja kohaliku melu uurimine ja oligi aeg edasi liikuda. Kiirelt parkimismajast välja ja teele ja...EIII! Nii lihtne ju ometi ei saa olla. Parkimismajast väljaminev tee oli nii järsk, nii kitsas ja nii keerdus, et kui keegi mulle Eestis näitaks sellist teed ja lubaks maksta 20 eurot, et ma sealt oma autoga üles s6idaksin, siis ma ilmselt keelduksin. Süda peksis, auto tagant kohe tulemas ja selline tunne, et kui gaasipedaali lahti lasen, siis vajun koha alla tagasi ja enam üles ei saagi. Sama oli selline tunne ka, et nii kiiresti ju minna ei saa, sest siis kräshib lihtsalt vastu seina. Sain mingi ime läbi ilma kadudeta selle r6vedusega hakkama (ma ei tea, mis huumorimeel neil on, et nad selliseid nalju inimeste kiusamiseks välja m6levad). Huhh. Enam mina igatahes itaaliasse parkimismajja ei lähe!
S6itsime igaksjuhuks sealt Itaaliast minema enne, kui see liiklus liiga ohtlikuks muutub. No näe, algaski teekond Austria poole. Kuna mingi hetk ei suutnud Dagny ja Piret enam ärkvel olla ja mu mula kuulata ja ma nii ei julgenud igaksjuhuks s6ita, et teised k6ik magavad (polnud ka just k6ige väljapuhanum tunne), tegime Sloveenia viimases bensiinijaamas (eiii, mitte terve maa viimases, vaid enne Austriasse j6udmist vimases) peatuse ja magasime autos paar tundi kuni väljas valgeks läks. Et me ikka ometigi ei saaks rahulikult magada, otsustas mingi turistimammi otse meie auto ette (mingi poolteist meetrit autost) minna emakest loodust külastama. Mrhhhh. Mitte, et 50 meetri kaugusel oli tasuta WC...
Pärast fiestat astusime kämpingusse sisse ja hakkasime hinnakirja uurima (päris fäänsi koht nägi välja muidugi). Ma ei tea, mida nemad seal heaks hinnaks peavad, aga kui ma olin arvutustega juba 65 euroni j6udnud, ei hakkanud me edasi m6tlemagi - kiirelt autosse ja minema! Mis m6ttes me maksame tuhat krooni, et ühe öö oma telgis magada??? Piret ütles solvunud häälega "Mulle ei meeldi Sloveenia. Lähme siit minema." Noh...kui Piret nii n6uab, siis ju nii peab saama. Kuna ööbimiskohta nüüd meil enam polnud, tuli kiire plaanide ümbertegemine...v6i siis lihtsalt plaanidelt vabakäigule üleminemine. L6ime autole hääled sisse ja s6itsime Itaaliasse pitsat sööma. Enne seda tuli muidugi auto kuskile ära parkida ja ma v6in öelda, et Itaalia liiklus on oii-oiiii kui r6ve. Endiselt: kust mujalt ma ikka korraliku autokooli saan! Rollerid tuhisesid vasakult ja paremalt mööda, autod signaalitasid, elu käis. Ilmselgelt oli meie auto ka selle liikluse jaoks veidikene liiga suur. Ma täitsa m6istan, miks nad rolleritega ringi lasevad seal. Kuskile oli see auto siiski ära vaja panna. Selle jaoks tundus vägagi sobivat parkimismaja. No oli see vast alles maja! Kui küljepeeglid kokku klappida, siis isegi mahtus parkima p6him6tteliselt (nagu meile kohane, siis tegelikult parkimismaja järgmises ruumis oli terve hunnik vabu kohti).
Auto ilusti pargitud, suundusime kohalikku elu avastama. Mingid poisid jalutasid seal ringi, nii et saime neilt kohe küsida, kust v6iks head pitsat saada. Seletasid nad, mida nad seletasid, l6puks valisime ikka esimese koha, mis tee peale ette jäi. Liiklusega on seal, kuidas on, aga pitsat nad Itaalias teha oskavad!
Sellest ühest pitsast said meil k6igil k6hud täis, Dagnyl ja Piretil jäi pitsat ülegi ja k6hud natuke aega valutasid ka veel. Päris vahva. Neil üldse mingi maksimaalse suuruse teema seal vist: Nutella purgid nägid nii fäänsud välja, et ma sööksin vist terve aasta seda tühjaks. See pisikene seal purkide ees on Dagny telefon, et ikka kerge v6rdlusmoment oleks:
Pärast pitsat kerge jalutuskäik mere äärde ja kohaliku melu uurimine ja oligi aeg edasi liikuda. Kiirelt parkimismajast välja ja teele ja...EIII! Nii lihtne ju ometi ei saa olla. Parkimismajast väljaminev tee oli nii järsk, nii kitsas ja nii keerdus, et kui keegi mulle Eestis näitaks sellist teed ja lubaks maksta 20 eurot, et ma sealt oma autoga üles s6idaksin, siis ma ilmselt keelduksin. Süda peksis, auto tagant kohe tulemas ja selline tunne, et kui gaasipedaali lahti lasen, siis vajun koha alla tagasi ja enam üles ei saagi. Sama oli selline tunne ka, et nii kiiresti ju minna ei saa, sest siis kräshib lihtsalt vastu seina. Sain mingi ime läbi ilma kadudeta selle r6vedusega hakkama (ma ei tea, mis huumorimeel neil on, et nad selliseid nalju inimeste kiusamiseks välja m6levad). Huhh. Enam mina igatahes itaaliasse parkimismajja ei lähe!
S6itsime igaksjuhuks sealt Itaaliast minema enne, kui see liiklus liiga ohtlikuks muutub. No näe, algaski teekond Austria poole. Kuna mingi hetk ei suutnud Dagny ja Piret enam ärkvel olla ja mu mula kuulata ja ma nii ei julgenud igaksjuhuks s6ita, et teised k6ik magavad (polnud ka just k6ige väljapuhanum tunne), tegime Sloveenia viimases bensiinijaamas (eiii, mitte terve maa viimases, vaid enne Austriasse j6udmist vimases) peatuse ja magasime autos paar tundi kuni väljas valgeks läks. Et me ikka ometigi ei saaks rahulikult magada, otsustas mingi turistimammi otse meie auto ette (mingi poolteist meetrit autost) minna emakest loodust külastama. Mrhhhh. Mitte, et 50 meetri kaugusel oli tasuta WC...
Pula, Horvaatia
Nüüd ma pean küll k6igi (eriti Pireti ema) ees vabandama. Pärast viimast postitust (mis tegelikult isegi pooleli jäi) sai läpakal aku tühjaks ja kohalikus kämpingus oli küll internetiga kohvik, aga stepslit ma sealt ikka ei leidnud. Ja nii ta läks...
Igatahes tean ma nüüdseks, et imetark guugeltransleit annab Horvaatias nähtud siltidele (need, mis selle suurepärase Dagny valitud tee k6rval iga 50 meetri tagant olid) t6lkeks "Do not approach. In this area is a great danger of mines". Tore teada! Vähemalt pani Dagny sellega mööda, et päris 6iget ralliteed ta mulle ikkagi välja ei valinud: selle aasta Ralli Euroopa Meistriv6istlused toimusid siiski 30 kilomeetrit eemal. Ju sinna tee peale j6uame järgmisel korral.
Kuna looduse ja loomade ja muu huvitava nautimisega (v6i siis endiselt selle vinge tee läbimisega) oli kell saanud peaaegu kesköö, oli selge, et päris sinna kämpingusse me minna ei j6ua, kuhu me minna algselt m6tlesime. Abiks oli esimene suvaline kämping, mille tee k6rvalt leidsime. Väiksed läbirääkimised onukesega, telkimiskoha otsimine, söögitegemine ja muu pudi-padi ja saigi minna öist merevaadet nautima :). Hommikuvalguses nägi see suvakas kämping välja muidu selline:
Hommikul polnud kahjuks aega väga seda rannakest nautima jääda, sest seekord oli soov päevavalguses järgmisse kohta j6uda. Enam me Dagnyl marsruuti valida ei lasknud ja lasime Jaagupil m6elda välja kiireima tee. Valiski! Maru uhke oli lasta mööda viiekilomeetriseid tunneleid (kus ei tule vastu sead ja kanad ja muud loomad). Nagu päris!
Enne kämpingukoha otsimist käisime muidugi k6igepealt tipptunnil Pula kesklinna liiklust nautimas, sest kust ma muidu saaksin korralikku autos6idupraktikat! 6nneks oli kasu blondidest juustest ja häbelikust naeratusest ja lasti igale poole vahele trügida. Skoor!
Kui me l6puks kämpingukoha juurde j6udsime, tekkis arutelu, kas see on ikka piisavalt hea koht. Arutasime ja arutasime ja järsku kuulen meeshäält "Ma ei tea...jääme siia vä?" WTF!?? Dagny ja Piret tegid kiire häälemurde läbi? Lähema paari sekundiga selgus, et tegu on siiski ühtede teiste eestlastega, nii et k6ik on siiski endiselt veel okei. Kuna minul tuli järsult migreenihoog peale, ei soovinud ma absoluutselt mitte ühestki arutelust ega millestki osa v6tta ja andsin m6ista, et minu jaoks on koht väga okei. Poole tunniga valisid Piret ja Dagny telgile ideaalse kohta välja ja ma viisin auto sinna. Siis järgmise tunni ajaga otsisid nad kohta, mis oleks sama hea, aga ilma sipelgateta. Lesisin rahulikult selle aja autos ja jälgisin värki. Läks nii nagu ikka läheb, parim koht oli ikka seesama parim koht! Panime telgi püsti ja elu jälle ilus.
Päevitamiseks oli kell juba natuke palju, nii et v6tsime kämpingu supermarketist endale k6ige odavama veini ja läksime randa istuma ja piknikku pidama. Vaade Aadria merele, loojuv päike ja hea seltskond - mida veel vaja :)? Isegi väiksed krabipoisid olid kividel jalutuskäikudega meid tervitama tulnud.
Kui sonne täitsa minema läks ja väljas kerge pimedus peale tuli, oli järelikult aeg edasi avastada. Ranna teises otsas (noh...siuke pisike rannake oli, polnud vaja kaugele k6ndida) kostus muusika ja paistis valgus - selge värk, tuleb välja uurida, mis toimub! Avastasime väikse rannabaarikese:
Baar ise oli muhe ja värki, aga kuidagi vale muusika oli sellise koha jaoks. Ega sellest ei tasu lasta ennast häirida, igat asja annab ju parandada! T6ime neile autost oma plaadid ja elu jälle lill :)!
Järgmine päev oli meil plaanitud rannapäevaks - m6nusalt ära ennast päevitada ja ujuda nii et isu täis oleks. Nagu arvata on, läks selle päevaga nii nagu ikka: taevas täitsa pilves ja mingist päevitamisest ei tasunud juttugi teha. Kiire plaanide ümbertegemine ja kohalikud vaatamisväärsused ootasid, et me neid avastama läheksime. Samuti pidi sellele päevale ära mahtuma kontsert Pula amfiteatris. Ega ei saa ju teha nii, et tuleme Horvaatiasse ja jätame nad kultuuriliselt harimata. Ikka ilusti ja korralikult tuli tutvustada ennast.
Enne kontserdi andmist tutvusime Pula amfiteatriga, sest me endiselt läksime ju silmaringi avardama. Pinget veel päris tekkinud ei olnud, sest me teadsime, et saame hästi hakkama. Kerge esinemisnärv tekkis alles pool tundi enne lavale minekut.
Soojendusbändiks oli meile kohalik süldibänd "Ljudmilla and the Broken Lions", kes esitas p6hiliselt horvaatiakeelseid laule, millest me väga aru ei saanud. Üsna pikale venis neil see värk - lubatud 40 minuti asemel tegid nad tund ja kümme minutit. Kui l6puks lavale saime, rokkisime täiega! Nii head publikut pole meil enne veel olnud. Esitasime p6him6tteliselt a capella popurrii eesti aegumatutest hittidest ja üllataval kombel läks see rahvale päris hästi peale. Tunne oli hea!
"Are you ready to rock, PULA!??"
Kui kohalikud inimesed kultuuriliselt haritud saime, v6isime täie rahuga minna mäkki, osta endale burksid ja minna vanalinna avastama. Ma v6in öelda, et Dagnyga on kerget lühikest jalutuskäiku p6him6tteliselt v6imatu teha. Ta on nagu väike laps, kes jookseb iga sädeleva asja peale poodi k6ike tsekkima. Ainult selle väikse erinevusega, et ta tahab igast kivist pilti ka teha (mis tähendab veel topeltkaua jauramist, eksole). Piretiga kahekesi lohistasime Dagnyt eemale poodidest ja kividest ja muust ja nii me saimegi selle kilomeetri juba tervelt pooleteise tunniga k6nnitud :)
6htul oli plaan minna kohalikku ööklubi tsekkima, aga ka selle plaaniga läks nagu ikka. Tee klubini oli rannaäärne kaljuronimine ja kuna väljas oli juba pime ja me leidsime, et jalgu ja käsi oleks veel järgmisel päeval ka vaja, otsustasime sellest plaanist loobuda. Lisaks sellele tegid kaks noormeest taskulambivalgusel tee peal piknikku, nii et me parem ei hakkanud segama neid.
Järgmine päev shainis sonne nii, et kell 8 ajasime ennast vutt-vutt telgist välja ja jooksime randa. V6imas! Perfektne päev päiksep6letuse saamiseks. K6igepealt alustasime Dagnyga üldse päeva snorgeldamisega. Ma olen alati tahtnud seda proovida, juba lihtsalt selle pärast, et see s6na on nii vinge.
Meri oli helesinine ja selline tunne oli, nagu akvaariumisse oleks ujuma läinud. Kirjud kalad, igasugused muud loomad, suured kalaparved, millest läbi ujuda. Oeh! Unustasin ennast sinna nii ära, et snorgeldasin 45 minutit jutti. Vesi oli niii läbipaistev, et kui ma ka kolme meetri sügavusse kohta läksin, paistis see ikka absoluutselt täielikult läbi. Vahepeal osad kalad oli veidi hirmuäravatad ka, aga ju see väike adrenaliinilaks kulubki ära! Ühtlasi oli vesi nii soolane, et vee peal püsimiseks ei pidanudki midagi tegema. Lihtsalt passid koha peal, hingad läbi toru ja vahepeal liigutad veits käsi, kui edasi tahad liikuda.
Kuna merep6hi oli igasuguseid kirjumirjusid vingeid karpe täis, siis m6tlesin, et oleks marulahe endale m6ni selline kaasa v6tta. Naiivselt krabasin ühe kätte endale, t6stsin maast üles, pöörasin teistpidi ja avastasin, et väike krabipoiss hakkab oma jalgu sealt välja pistma. Wouuuu. Ehmatas ära küll mind vähemalt. Järgmise karbiga olin juba ettevaatlikum. K6igepealt üritasin m6ned minutid vaatlemisega aru saada, kas seal kedagi on ja kui julguse kokku olin kogunud, t6stsin teokarbikese (krabikarbikese?) mere p6hjast üles, et avastada punased jalad, mis sealt välja hakkavad ronima. Oeh. Jälle. M6lesin juba loobuda, aga tekkis muidugi uus ahvatlev v6imalus. Seekord olin ma juba täiesti kindel, et seal midagi pole. V6tsin vee all karbi kätte, uurisin igatepidi ja tundus täiesti okei. Alles siis, kui ma välja olin läinud veest ja seal karpi vaatama hakkasin, märkasin ma, et seal sees paistavad kellegi kollased jalakesed. Pärast seda ma igatahes loobusin. Ju ma siis ikka ei pidanud ühtegi ilusat teokarbikest endale saama.
Pärast meeleolukat snorgeldamist oli aeg päevitamiseks. SPF-15 peale ja peaks töötama küll, onju? V6i siis siiski mitte. Tunni ajaga (ja Dagny veel arvas, et oleks veel tunnikese) olime kergelt punaseks kärssanud, valus oli olla ja oli ilmselgelt aeg hakata minema.
Igatahes tean ma nüüdseks, et imetark guugeltransleit annab Horvaatias nähtud siltidele (need, mis selle suurepärase Dagny valitud tee k6rval iga 50 meetri tagant olid) t6lkeks "Do not approach. In this area is a great danger of mines". Tore teada! Vähemalt pani Dagny sellega mööda, et päris 6iget ralliteed ta mulle ikkagi välja ei valinud: selle aasta Ralli Euroopa Meistriv6istlused toimusid siiski 30 kilomeetrit eemal. Ju sinna tee peale j6uame järgmisel korral.
Kuna looduse ja loomade ja muu huvitava nautimisega (v6i siis endiselt selle vinge tee läbimisega) oli kell saanud peaaegu kesköö, oli selge, et päris sinna kämpingusse me minna ei j6ua, kuhu me minna algselt m6tlesime. Abiks oli esimene suvaline kämping, mille tee k6rvalt leidsime. Väiksed läbirääkimised onukesega, telkimiskoha otsimine, söögitegemine ja muu pudi-padi ja saigi minna öist merevaadet nautima :). Hommikuvalguses nägi see suvakas kämping välja muidu selline:
Hommikul polnud kahjuks aega väga seda rannakest nautima jääda, sest seekord oli soov päevavalguses järgmisse kohta j6uda. Enam me Dagnyl marsruuti valida ei lasknud ja lasime Jaagupil m6elda välja kiireima tee. Valiski! Maru uhke oli lasta mööda viiekilomeetriseid tunneleid (kus ei tule vastu sead ja kanad ja muud loomad). Nagu päris!
Enne kämpingukoha otsimist käisime muidugi k6igepealt tipptunnil Pula kesklinna liiklust nautimas, sest kust ma muidu saaksin korralikku autos6idupraktikat! 6nneks oli kasu blondidest juustest ja häbelikust naeratusest ja lasti igale poole vahele trügida. Skoor!
Kui me l6puks kämpingukoha juurde j6udsime, tekkis arutelu, kas see on ikka piisavalt hea koht. Arutasime ja arutasime ja järsku kuulen meeshäält "Ma ei tea...jääme siia vä?" WTF!?? Dagny ja Piret tegid kiire häälemurde läbi? Lähema paari sekundiga selgus, et tegu on siiski ühtede teiste eestlastega, nii et k6ik on siiski endiselt veel okei. Kuna minul tuli järsult migreenihoog peale, ei soovinud ma absoluutselt mitte ühestki arutelust ega millestki osa v6tta ja andsin m6ista, et minu jaoks on koht väga okei. Poole tunniga valisid Piret ja Dagny telgile ideaalse kohta välja ja ma viisin auto sinna. Siis järgmise tunni ajaga otsisid nad kohta, mis oleks sama hea, aga ilma sipelgateta. Lesisin rahulikult selle aja autos ja jälgisin värki. Läks nii nagu ikka läheb, parim koht oli ikka seesama parim koht! Panime telgi püsti ja elu jälle ilus.
Päevitamiseks oli kell juba natuke palju, nii et v6tsime kämpingu supermarketist endale k6ige odavama veini ja läksime randa istuma ja piknikku pidama. Vaade Aadria merele, loojuv päike ja hea seltskond - mida veel vaja :)? Isegi väiksed krabipoisid olid kividel jalutuskäikudega meid tervitama tulnud.
Kui sonne täitsa minema läks ja väljas kerge pimedus peale tuli, oli järelikult aeg edasi avastada. Ranna teises otsas (noh...siuke pisike rannake oli, polnud vaja kaugele k6ndida) kostus muusika ja paistis valgus - selge värk, tuleb välja uurida, mis toimub! Avastasime väikse rannabaarikese:
Baar ise oli muhe ja värki, aga kuidagi vale muusika oli sellise koha jaoks. Ega sellest ei tasu lasta ennast häirida, igat asja annab ju parandada! T6ime neile autost oma plaadid ja elu jälle lill :)!
Järgmine päev oli meil plaanitud rannapäevaks - m6nusalt ära ennast päevitada ja ujuda nii et isu täis oleks. Nagu arvata on, läks selle päevaga nii nagu ikka: taevas täitsa pilves ja mingist päevitamisest ei tasunud juttugi teha. Kiire plaanide ümbertegemine ja kohalikud vaatamisväärsused ootasid, et me neid avastama läheksime. Samuti pidi sellele päevale ära mahtuma kontsert Pula amfiteatris. Ega ei saa ju teha nii, et tuleme Horvaatiasse ja jätame nad kultuuriliselt harimata. Ikka ilusti ja korralikult tuli tutvustada ennast.
Enne kontserdi andmist tutvusime Pula amfiteatriga, sest me endiselt läksime ju silmaringi avardama. Pinget veel päris tekkinud ei olnud, sest me teadsime, et saame hästi hakkama. Kerge esinemisnärv tekkis alles pool tundi enne lavale minekut.
Soojendusbändiks oli meile kohalik süldibänd "Ljudmilla and the Broken Lions", kes esitas p6hiliselt horvaatiakeelseid laule, millest me väga aru ei saanud. Üsna pikale venis neil see värk - lubatud 40 minuti asemel tegid nad tund ja kümme minutit. Kui l6puks lavale saime, rokkisime täiega! Nii head publikut pole meil enne veel olnud. Esitasime p6him6tteliselt a capella popurrii eesti aegumatutest hittidest ja üllataval kombel läks see rahvale päris hästi peale. Tunne oli hea!
"Are you ready to rock, PULA!??"
Kui kohalikud inimesed kultuuriliselt haritud saime, v6isime täie rahuga minna mäkki, osta endale burksid ja minna vanalinna avastama. Ma v6in öelda, et Dagnyga on kerget lühikest jalutuskäiku p6him6tteliselt v6imatu teha. Ta on nagu väike laps, kes jookseb iga sädeleva asja peale poodi k6ike tsekkima. Ainult selle väikse erinevusega, et ta tahab igast kivist pilti ka teha (mis tähendab veel topeltkaua jauramist, eksole). Piretiga kahekesi lohistasime Dagnyt eemale poodidest ja kividest ja muust ja nii me saimegi selle kilomeetri juba tervelt pooleteise tunniga k6nnitud :)
6htul oli plaan minna kohalikku ööklubi tsekkima, aga ka selle plaaniga läks nagu ikka. Tee klubini oli rannaäärne kaljuronimine ja kuna väljas oli juba pime ja me leidsime, et jalgu ja käsi oleks veel järgmisel päeval ka vaja, otsustasime sellest plaanist loobuda. Lisaks sellele tegid kaks noormeest taskulambivalgusel tee peal piknikku, nii et me parem ei hakkanud segama neid.
Järgmine päev shainis sonne nii, et kell 8 ajasime ennast vutt-vutt telgist välja ja jooksime randa. V6imas! Perfektne päev päiksep6letuse saamiseks. K6igepealt alustasime Dagnyga üldse päeva snorgeldamisega. Ma olen alati tahtnud seda proovida, juba lihtsalt selle pärast, et see s6na on nii vinge.
Meri oli helesinine ja selline tunne oli, nagu akvaariumisse oleks ujuma läinud. Kirjud kalad, igasugused muud loomad, suured kalaparved, millest läbi ujuda. Oeh! Unustasin ennast sinna nii ära, et snorgeldasin 45 minutit jutti. Vesi oli niii läbipaistev, et kui ma ka kolme meetri sügavusse kohta läksin, paistis see ikka absoluutselt täielikult läbi. Vahepeal osad kalad oli veidi hirmuäravatad ka, aga ju see väike adrenaliinilaks kulubki ära! Ühtlasi oli vesi nii soolane, et vee peal püsimiseks ei pidanudki midagi tegema. Lihtsalt passid koha peal, hingad läbi toru ja vahepeal liigutad veits käsi, kui edasi tahad liikuda.
Kuna merep6hi oli igasuguseid kirjumirjusid vingeid karpe täis, siis m6tlesin, et oleks marulahe endale m6ni selline kaasa v6tta. Naiivselt krabasin ühe kätte endale, t6stsin maast üles, pöörasin teistpidi ja avastasin, et väike krabipoiss hakkab oma jalgu sealt välja pistma. Wouuuu. Ehmatas ära küll mind vähemalt. Järgmise karbiga olin juba ettevaatlikum. K6igepealt üritasin m6ned minutid vaatlemisega aru saada, kas seal kedagi on ja kui julguse kokku olin kogunud, t6stsin teokarbikese (krabikarbikese?) mere p6hjast üles, et avastada punased jalad, mis sealt välja hakkavad ronima. Oeh. Jälle. M6lesin juba loobuda, aga tekkis muidugi uus ahvatlev v6imalus. Seekord olin ma juba täiesti kindel, et seal midagi pole. V6tsin vee all karbi kätte, uurisin igatepidi ja tundus täiesti okei. Alles siis, kui ma välja olin läinud veest ja seal karpi vaatama hakkasin, märkasin ma, et seal sees paistavad kellegi kollased jalakesed. Pärast seda ma igatahes loobusin. Ju ma siis ikka ei pidanud ühtegi ilusat teokarbikest endale saama.
Pärast meeleolukat snorgeldamist oli aeg päevitamiseks. SPF-15 peale ja peaks töötama küll, onju? V6i siis siiski mitte. Tunni ajaga (ja Dagny veel arvas, et oleks veel tunnikese) olime kergelt punaseks kärssanud, valus oli olla ja oli ilmselgelt aeg hakata minema.
1.7.11
Pula, Horvaatia
Selle eelmise postituse kirjutasin ma tegelt juba mõned päevad tagasi, aga vahepeal ei pääsenud internetti seda üles panema
Pärast Ungarit tuli meeleolukas autosõit Horvaatias. Horvaatia piiri peal tehti isegi pagasikontroll ja puha. Pirx otsustas, et on ka vajalik pagasikontrolli ajaks välja hüpata, aga tädi tegi nii kiiresti asja ära, et kui Piret välja jõudis autost, jäi tal üle ainult öelda valju häälega "Valmis juba vä? SKOOR!".
See, mis edasi tuli järgnevad pool tundi, oli pehmelt öeldes piinlik, aga saame üle! (ei olnud seotud Pireti väljaültlemisega, suutsime muud moodi ka marki teha :D )
Kimasime vanaemade tempos (jah, ka 130'ga olen ma endiselt paremas reas tiksuja ja kõik mööduvad nagu postist) edasi ja jõudsime välja Horvaatia suurimasse rahvusparki. Kuna mind polnud otsustamise juures, valisid optimistid Piret ja Dagny välja kõige pikema matkaraja (4-6h). Hea töö, naised! Park oli pehmelt öeldes ilus:
Matkarada tehtud, endiselt päeva ainsaks söögiks hommikune puder, mõtlesime optimistlikult, et minna ainult 150 km (ehk alla kahe tunni mööda kiirteed) ja ju selle jooksul jõuab mäkis ja poes ja üleüldse igal pool mujal käia. Vea tegime täpselt sellega, et lasime Dagnyl valida tee. Ta küll üritas pärast ajada Jaagupi kaela asja, aga Jaagup kõigest pakkus talle variandid ja Dagny oli see, kes langetas emotsioonide ajel otsuse (ta tahtis näha merevaadet sõitmise ajal. Oh neid barbisid küll).
Tee oli igatahes kahtlemata elamusipakkuv. Üle ühe auto korraga teele ei mahtunud, mäest üles-alla, kuristikud siin-seal. Päris vinge värk! Tihtipeale oli max kiirus 30 ja nii me venisime 1h 40 minuti asemel natuke üle 4h ja päris õigesse kohta välja ei jõudnudki. Kuna meie teekond venis nii pikaks, jäi pool sellest pimeda peale. Vahepeal lasime mööda kruusateid, loomad jooksid siia-sinna. Üks jänes oli lausa nii suur, et mina arvasin kaugelt vaadates, et tegemist on kitsega ja Piret arvas veel tagantjärgi et ju ta ikka üks väiksemat sorti kits oli. Natuke pärast jänesepoissi jooksis muidugi päriskits ka üle tee. Vähe sellest!! See, et kassid ja koerad on tee ääres, on tavaline, aga täiesti randoomses kohas (kui väljas oli pime juba) seisis keset maanteed üks hobune. Täiesti tavaline hobune! Keset metsa lambist. Ju oli sõpradest maha jäänud, sest mõne kilomeetri pärast seisid tee peal veel viis hobust. Selline safari! Nagu tasuta loomaaed, ma ütlen!
Mingi hetk tegime avastuse "Ou, mis sildid need igal pool tee kõrval on?". Tegemist oli siis selliste siltidega:
Ei sisendanud just palju julgust. Vahepeal oli paar veel võikamat silti, aga turvalisuse kaalutlustel ei hakkanud me nende juures pildi tegemiseks peatuma.
Lisaks hobusehuumorile oli veel vinge, kui täiesti kõrvalisel kruusateel (mida mööda me rõõmsalt oma kämpakohta sõitsime, eksole) tuli vastu puid vedav rekka. Siis ma mõtlesin küll, et nüüd on vsjoo. Õnneks lahenes asi vägagi viisakalt.
jätkub...
Pärast Ungarit tuli meeleolukas autosõit Horvaatias. Horvaatia piiri peal tehti isegi pagasikontroll ja puha. Pirx otsustas, et on ka vajalik pagasikontrolli ajaks välja hüpata, aga tädi tegi nii kiiresti asja ära, et kui Piret välja jõudis autost, jäi tal üle ainult öelda valju häälega "Valmis juba vä? SKOOR!".
See, mis edasi tuli järgnevad pool tundi, oli pehmelt öeldes piinlik, aga saame üle! (ei olnud seotud Pireti väljaültlemisega, suutsime muud moodi ka marki teha :D )
Kimasime vanaemade tempos (jah, ka 130'ga olen ma endiselt paremas reas tiksuja ja kõik mööduvad nagu postist) edasi ja jõudsime välja Horvaatia suurimasse rahvusparki. Kuna mind polnud otsustamise juures, valisid optimistid Piret ja Dagny välja kõige pikema matkaraja (4-6h). Hea töö, naised! Park oli pehmelt öeldes ilus:
Matkarada tehtud, endiselt päeva ainsaks söögiks hommikune puder, mõtlesime optimistlikult, et minna ainult 150 km (ehk alla kahe tunni mööda kiirteed) ja ju selle jooksul jõuab mäkis ja poes ja üleüldse igal pool mujal käia. Vea tegime täpselt sellega, et lasime Dagnyl valida tee. Ta küll üritas pärast ajada Jaagupi kaela asja, aga Jaagup kõigest pakkus talle variandid ja Dagny oli see, kes langetas emotsioonide ajel otsuse (ta tahtis näha merevaadet sõitmise ajal. Oh neid barbisid küll).
Tee oli igatahes kahtlemata elamusipakkuv. Üle ühe auto korraga teele ei mahtunud, mäest üles-alla, kuristikud siin-seal. Päris vinge värk! Tihtipeale oli max kiirus 30 ja nii me venisime 1h 40 minuti asemel natuke üle 4h ja päris õigesse kohta välja ei jõudnudki. Kuna meie teekond venis nii pikaks, jäi pool sellest pimeda peale. Vahepeal lasime mööda kruusateid, loomad jooksid siia-sinna. Üks jänes oli lausa nii suur, et mina arvasin kaugelt vaadates, et tegemist on kitsega ja Piret arvas veel tagantjärgi et ju ta ikka üks väiksemat sorti kits oli. Natuke pärast jänesepoissi jooksis muidugi päriskits ka üle tee. Vähe sellest!! See, et kassid ja koerad on tee ääres, on tavaline, aga täiesti randoomses kohas (kui väljas oli pime juba) seisis keset maanteed üks hobune. Täiesti tavaline hobune! Keset metsa lambist. Ju oli sõpradest maha jäänud, sest mõne kilomeetri pärast seisid tee peal veel viis hobust. Selline safari! Nagu tasuta loomaaed, ma ütlen!
Mingi hetk tegime avastuse "Ou, mis sildid need igal pool tee kõrval on?". Tegemist oli siis selliste siltidega:
Ei sisendanud just palju julgust. Vahepeal oli paar veel võikamat silti, aga turvalisuse kaalutlustel ei hakkanud me nende juures pildi tegemiseks peatuma.
Lisaks hobusehuumorile oli veel vinge, kui täiesti kõrvalisel kruusateel (mida mööda me rõõmsalt oma kämpakohta sõitsime, eksole) tuli vastu puid vedav rekka. Siis ma mõtlesin küll, et nüüd on vsjoo. Õnneks lahenes asi vägagi viisakalt.
jätkub...
Ungari, Balaton
Nüüd võin igatahes öelda, et esmamulje ei pettunud ja selle hosteliga jäin raudselt rahule. Nii muhe koht, et sinna läheks kohe kindlasti uuesti ja soovitan teistelegi!
Hommikusöögiks tegime endale hotelli ees priimusel putru, seda tavalist kaerahelbeputru. Kohalik ungari noormees käis ja imestas ja uuris, kas see asi ikka söödav on ja kas ta hea on. Väitsime kindlalt, et on täitsa söödav ja hea ka veel pealekauba. Ju ta meid piisavalt ei uskunud, sest terve söömise aja piilus (või noh, täitsa avalikult jõllitas, mitte ei piilunud) ta meie poole. Ilmselt lootuses, et me mingi hetk läheme näost roheliseks või oksendame välja kogu värgi. Vahepeal käis veel igaksjuhuks uurimas ja vaatamas.
„How is it?!
„Perfect!“
„Is it good?“
„Perfect!“
„Good?“
„Totally perfect!“
„We’ll, that’s just what I wanted to hear!“
Piret ei pidanud mingi hetk enam pingele vastu ja ei suutnud enne edasi süüa, kui oli kutile selja keeranud :D.
See noormees oli üldse muhe. Mul oli maru kahju, et ma hommikusest shõust ilma jäin. Samal ajal, kui mina hambaid pesin, nägi Piret, kuidas see tüüp kõndis mööda aeda rätiku väel ringi, sest keegi oli ta riided kolme meetri kõrguste põõsaste otsa viskanud :). Mingi hetk käis ta kõhulihaseid pingutades (särki polnud seljas) uurimas, ega ma ta püksivööd pole leidnud ;). Kahjuks ei olnud mul õrna aimugi, kuhu tal see loobitud oli. Pettumus.
Pärast mõnusat hommikusööki oli aeg jälle turistosid mängida. Külastasime kohalikku lossi, mille ees oli mingi kuju: (
Nägime kohalikku WC’d:
(nii et kui järgmine kord WC’sse lähete, mõelge enne seitse korda järgi, kas ikka tasub. Äkki juhtub samamoodi, nagu selle kabiiniga.
Ja kohalikku autot. Nad siin sellistega sõidavadki!
Tänase öö veedame suure-suure Balatoni järve ääres! Telgi saime järjekordselt turbokiirusel püsti ja ega supiga ka aeglasemad ei olnud (hommikud venivad meil endiselt häbiväärsel teokiirusel).
PS. lambiõli leidsime lõpuks Slovakkia supermarketist ja töötab hästi!
Hommikusöögiks tegime endale hotelli ees priimusel putru, seda tavalist kaerahelbeputru. Kohalik ungari noormees käis ja imestas ja uuris, kas see asi ikka söödav on ja kas ta hea on. Väitsime kindlalt, et on täitsa söödav ja hea ka veel pealekauba. Ju ta meid piisavalt ei uskunud, sest terve söömise aja piilus (või noh, täitsa avalikult jõllitas, mitte ei piilunud) ta meie poole. Ilmselt lootuses, et me mingi hetk läheme näost roheliseks või oksendame välja kogu värgi. Vahepeal käis veel igaksjuhuks uurimas ja vaatamas.
„How is it?!
„Perfect!“
„Is it good?“
„Perfect!“
„Good?“
„Totally perfect!“
„We’ll, that’s just what I wanted to hear!“
Piret ei pidanud mingi hetk enam pingele vastu ja ei suutnud enne edasi süüa, kui oli kutile selja keeranud :D.
See noormees oli üldse muhe. Mul oli maru kahju, et ma hommikusest shõust ilma jäin. Samal ajal, kui mina hambaid pesin, nägi Piret, kuidas see tüüp kõndis mööda aeda rätiku väel ringi, sest keegi oli ta riided kolme meetri kõrguste põõsaste otsa viskanud :). Mingi hetk käis ta kõhulihaseid pingutades (särki polnud seljas) uurimas, ega ma ta püksivööd pole leidnud ;). Kahjuks ei olnud mul õrna aimugi, kuhu tal see loobitud oli. Pettumus.
Pärast mõnusat hommikusööki oli aeg jälle turistosid mängida. Külastasime kohalikku lossi, mille ees oli mingi kuju: (
Nägime kohalikku WC’d:
(nii et kui järgmine kord WC’sse lähete, mõelge enne seitse korda järgi, kas ikka tasub. Äkki juhtub samamoodi, nagu selle kabiiniga.
Ja kohalikku autot. Nad siin sellistega sõidavadki!
Tänase öö veedame suure-suure Balatoni järve ääres! Telgi saime järjekordselt turbokiirusel püsti ja ega supiga ka aeglasemad ei olnud (hommikud venivad meil endiselt häbiväärsel teokiirusel).
PS. lambiõli leidsime lõpuks Slovakkia supermarketist ja töötab hästi!
Subscribe to:
Posts (Atom)