Pärast enda mõnusalt sisse seadmist ja söögi tegemist läksime ennast kultuuriliselt harima. Sihtmärgiks sai Budapesti kindlus, mille kõige müstilisemaks meelelahutajaks oli kahtlane põrsamütsiga (või mis iganes loom see ka oli) onukene, kes mängis väga halvasti flööti. Hoopiski vingem oli hiljem tänaval veega täidetud pokaalidel muusikat tegev mees. Nägime lossi, tegime pilte ja olime muidu täieõiguslikud turistid.
Pärast seda oli aeg vähe teistsugust kultuuri tsekkida. Jalutasime kesklinna ja kuna absoluutselt kõik kõndisid vastu veinipudeliga, ei saanud me ju ometigi halvemad olla. Astusime poejärjekorda (jah, mitte maksmisjärjekorda, vaid poodi sisse saamise järjekorda) ning kui meid pärast lühikest ootamist sisse oli lastud, üritasime aru saada, millise veini võtma peaks. Lasime soovitada endale ühte umbes 20 krooni (jaaa, mõtlen endiselt kroonides) maksvat veini ja ostsime uhkelt ära. Juba järjekorras rääkisin ühe kohaliku poisi ära, et ta meile selle pudeli lahti teeks, sest meil endal ikka ju avajat kaasas pole (viga!). Kui meil Tartus oskab iga inimene sõrmusega, silmaga, hammastega ja igasuguseid muid vigureid kasutades õllepudelit avada, siis siin on vist sündides by default oskusena kaasa antud veinipudeli pöidlaga avamine. See noormees kahjuks meid siiski aidata ei suutnud, sest tegemist oli üsnagi friiki veiniga, millele polnud peaaegu üldse õhuruumi jäetud (ikka ilusti täitsa täis pandud!). Jätsime noormehe häbenema ja suundusime avajat otsima seltskonna juurde, kellel teel poodi olime näinud avatud veinipudeleid. Küsimusele "Kas teil avajat on?" tuli loomulikult vastuseks oodatud "Mis avajat? Me siin avame pöidlaga pudeleid!". No muidugi. Väikse pusimise peale said nad igatahes hakkama ja saime suunduda kohalikule pirogovi platsile, mis oli pehmelt öeldes fäänsim kui see, mis meil seal Tartus on. Suur bassein, muruplats selle ümber ja ohtralt õhtut nautivaid noori inimesi. Pikalt igatahes peatuma ei jäänud ja läksime uurima, mis klubide-pubide-baaride tänaval toimub. Ju vist piisavalt ei toimunud siiski, nii et läksime hoopiski mäkki. Tellisime head ja paremat, nii et arve 1510 raha ei tulnudki väga üllatusena. Istusime kogu oma tavaariga maha ja asusime hävitama. Üsnagi lähemal ajal tuli teenindaja meie juurde ja lausus häbeliku häälega "This place is closed." No mismõttes? Me ostsime endale süüa ja te viskate meid nüüd välja!? Korjasime järelejäänud staffi kokku ja olime lahkudes igatahes viisakamad, kui kõrvallaua neiu, kes kõndis vastu ust (automaatselt avanev uks, mis tollel hetkel siiski ei avanenud) ja jagas lahkelt kõval häälel kõigiga oma emotsiooni: "What the fuuuuuuck, man!??".
Nüüd oleme rõõmsalt oma kohalikus kodukeses tagasi ja Dagny pobiseb kaarti vahtides omaette "Mis me ikka, lähme hoopis Sitsiiliasse...". Lase veel selline plaane tegema...
28.6.11
27.6.11
Budapest, Ungari
Kunagi ütles Piret toreda lause:"Selleks ongi Poola loodud, et saaks terve päeva joodud!". Noh...eile tõestasime igatahes, et meie jaoks oli ta puhtalt sõitmiseks loodud. Hommikul alustasime, vahele kerged söögipausid ja õhtuks jõudsime Slovakkia piiri äärde. Liiklus oli Poolas endiselt müstiline.
Slovakkia ööbimiskoht oli (nagu ka Poola ööbimiskoht) Pireti isa poolt soovitatud ning juhisteks andis ta meile kaasa targa lause: "Pöörake teelt paremale ja siis läheb kunagi väike tee paremale järve äärde". Selge värk! Alguses tegelikult siiski ei olnud selge, sest me ei mäletanud päris täpselt, kuidas see lause oli. Mõned minutid ekslesime ringi, siis helistas Piret oma isale, kes kordas lahkelt juhiseid ja kohe oli lihtsam otsida! Võtsime esimese tee, mis tundus, et võiks pöörata paremale järve äärde ja sealt bingoga näiteks vasakpoolse tee ja jõudsimegi kohale! Asi töötas nagu õlitatult! Koht ise nägi välja pehmelt öeldes randoomne: mööda randa pidi sõitma mõne sobiva koha juurde ja siis sinna oma telgi maha panidki:
Hommikul avanes telgi uksest välja vaadates selline vaade Orava järvele:
Pärast hommikust sissemagamist sõime kiirelt, külastasime kohalikku supermarketit ja asusime Slovakkia teid avastama. Oli omamoodi huvitav: nagu mitu tundi järjest istuks lõbustuspargis atraktsiooni peal. Tundub, et Dagnyle siiski ei olnud asi veel piisavalt ekstreemne ja ta otsustas elamust veel natuke vürtsitada: mingi hetk jalutas mu parema käe peal pisikene (no tõesti pisike, kuskil 3 millimeetrit pikk vast) ämblikukene ja kuna ta oma imelise jalutuskäiguga kõditas veidi mu kätt ja see segas juhtimist, ütlesin ma Dagnyle: "Ou, kuule, ole hea, viska see välja." Kui Dagny pilgu pööras ja nägi, millest jutt on, oli tal ehtne freak-out: ta tegi lambist ukse lahti ja õnneks pani kohe kinni tagasi. Pole paha :D! Ma ei teadnudki, et tal siuke foobia ämblikute vastu on, et kohe põgeneda on vaja :D.
Ühel hetkel nõudis Piret WC pausi. Ja ta sai selle! Kuidas veel sai! Jäi vetsu kinni ja puha! "Kurat! See uks ei tule lahti!!!" ja siis uus avastus "See on kinni ju!". Kui ta oli natuke aega ära muukinud ja lammutanud, saatis ta ukse alt võtme meile ja Dagnyl kulus ukse elegantseks avamiseks vaid paar sekundit. Ju Piret ja Slovakkia WC'de uste lukud lihtsalt pole kokku loodud!
Nüüdseks oleme igatahes jõudnud Ungarisse, täitsa ise suutsin Budapesti linnas autoga sõita ja täitsa ise suutsin ringteele ummiku tekitada. Uhke värk!
Ööbimiskohaks valisime noortehosteli ja esmamulje on igatahes vinge: viisakas ja heas inglise keeles teenindus, pesemine, wifi, söögitegemiskohake maja ees ja külmkapp! Dagny muidugi tunneb föönist puudust, aga alati leiab põhjust vingumisest. Pireti pakkus föönile heaks alternatiiviks välja õues ringi jooksmise :).
Eile oli korraks draamat ka: Dagny läks Jaagupiga tülli! Õnneks lahenes olukord võrdlemisi kiiresti ja suuremate vahejuhtumiteta :). Nägusid veriseks veel ei pekstud ja käed-jalad jäid ka kõigil alles.
Slovakkia ööbimiskoht oli (nagu ka Poola ööbimiskoht) Pireti isa poolt soovitatud ning juhisteks andis ta meile kaasa targa lause: "Pöörake teelt paremale ja siis läheb kunagi väike tee paremale järve äärde". Selge värk! Alguses tegelikult siiski ei olnud selge, sest me ei mäletanud päris täpselt, kuidas see lause oli. Mõned minutid ekslesime ringi, siis helistas Piret oma isale, kes kordas lahkelt juhiseid ja kohe oli lihtsam otsida! Võtsime esimese tee, mis tundus, et võiks pöörata paremale järve äärde ja sealt bingoga näiteks vasakpoolse tee ja jõudsimegi kohale! Asi töötas nagu õlitatult! Koht ise nägi välja pehmelt öeldes randoomne: mööda randa pidi sõitma mõne sobiva koha juurde ja siis sinna oma telgi maha panidki:
Hommikul avanes telgi uksest välja vaadates selline vaade Orava järvele:
Pärast hommikust sissemagamist sõime kiirelt, külastasime kohalikku supermarketit ja asusime Slovakkia teid avastama. Oli omamoodi huvitav: nagu mitu tundi järjest istuks lõbustuspargis atraktsiooni peal. Tundub, et Dagnyle siiski ei olnud asi veel piisavalt ekstreemne ja ta otsustas elamust veel natuke vürtsitada: mingi hetk jalutas mu parema käe peal pisikene (no tõesti pisike, kuskil 3 millimeetrit pikk vast) ämblikukene ja kuna ta oma imelise jalutuskäiguga kõditas veidi mu kätt ja see segas juhtimist, ütlesin ma Dagnyle: "Ou, kuule, ole hea, viska see välja." Kui Dagny pilgu pööras ja nägi, millest jutt on, oli tal ehtne freak-out: ta tegi lambist ukse lahti ja õnneks pani kohe kinni tagasi. Pole paha :D! Ma ei teadnudki, et tal siuke foobia ämblikute vastu on, et kohe põgeneda on vaja :D.
Ühel hetkel nõudis Piret WC pausi. Ja ta sai selle! Kuidas veel sai! Jäi vetsu kinni ja puha! "Kurat! See uks ei tule lahti!!!" ja siis uus avastus "See on kinni ju!". Kui ta oli natuke aega ära muukinud ja lammutanud, saatis ta ukse alt võtme meile ja Dagnyl kulus ukse elegantseks avamiseks vaid paar sekundit. Ju Piret ja Slovakkia WC'de uste lukud lihtsalt pole kokku loodud!
Nüüdseks oleme igatahes jõudnud Ungarisse, täitsa ise suutsin Budapesti linnas autoga sõita ja täitsa ise suutsin ringteele ummiku tekitada. Uhke värk!
Ööbimiskohaks valisime noortehosteli ja esmamulje on igatahes vinge: viisakas ja heas inglise keeles teenindus, pesemine, wifi, söögitegemiskohake maja ees ja külmkapp! Dagny muidugi tunneb föönist puudust, aga alati leiab põhjust vingumisest. Pireti pakkus föönile heaks alternatiiviks välja õues ringi jooksmise :).
Eile oli korraks draamat ka: Dagny läks Jaagupiga tülli! Õnneks lahenes olukord võrdlemisi kiiresti ja suuremate vahejuhtumiteta :). Nägusid veriseks veel ei pekstud ja käed-jalad jäid ka kõigil alles.
kämpingukoht, Augustow, Poola
Oleme oma eile alustatud enese- ja teiste harimise suurepärase ettevõtmisega jõudnud Poola. Auto puhtaks pesemisest ei olnud siiski piisavalt kasu – nii kui Lätti jõudsime, pidas piirivalve (jah, Euroliidus ei ole piirivalveid, aga meiesuguseid ikka kontrollitakse) meid kinni ja küsis dokumente. See, kas ka auto meie oma on, neid ei huvitanud.
Eile tekkis meil omamoodi eesmärk: leida lambiõli. Esialgu ääretult lihtsana tundunud ülesanne osutus üle ootuste keeruliseks. Hoolimata sellest, et me jõudsime juba päris lähedale eesmärgi täitmisele (Valga selkus müüdi eile viimane ära), ei ole meil siiani lambiõli päriselt käega katsutavalt olemas. Mis seal ikka, mis eile s*tasti, see täna uuesti! Vähemalt korvasime me selle loomade tsekkimisega (emud ja muud vahvad tegelased) ja kiikumisega. Või noh...me vähemalt mõtlesime kiikuda, aga rammunaine Piret võttis kiigust kinni ja katki ta oligi!
Pärast väikest piknikku vudisime innukalt edasi ja jõudsime täitsa õigel ajal ööbimiskohta. Enne ööbimise leidmist oli väike kohustuslik ringi tiirutamine ja otsi-kohta-kus-sa-saad mäng, aga siiski võrdlemisi kiiresti jõudsime õigesse kohta.
Kõigepealt saime tuttavaks kämpinguplatsi korrapidajaga. Kohmetu noormees Konrad, kes millegipärast hakkas iga asja peale itsitama. Vähemalt oli kolme euro eest võimalik talt kõike saada – olgu selleks siis internet, armastus või tulede kustutamine.
Põhimõtteliselt viie sekundiga olid telk püsti, asemed tehtud ja makaronide jaoks vesi keemas. Sellega meie turbokiirusel tegutsemine ka piirdus. Järgnes hoopiski kirglik vaidlus makaronide keetmise ja üldise toidutegemise üle – kolm naist koos, mis teha :D.
Pärast söömist oli igatahes plaanis natuke niisama tsillida ja siis varakult tuttu ära minna. Selle plaaniga läks täpselt nii, nagu plaanidega ikka läheb. Meie rahulikku olemist tulid segama kõrvaltelgis olevad (või noh. Nagu hiljem jutu sees selgus, siis tegelikult neil polnudki telki) Poola poisid, kes tulid küsima, kas nad võivad meiega ühineda. Me ei saa ju seda neile ometigi pahaks panna – kes siis ei tahaks juttu rääkida nii üle mõistuse ilusate tüdrukutega, nagu meie seda väsinult ja dressidega olime! Lihtsalt vastupandamatu! Kuna meie kaks istumisalust polnud nii fäänsi paartipleiss,otsustasime hoopiski nende laua taha istuma minna ja asjalikud poisid läksid koheselt veel ühte lauakest juurde tooma. Põhimõtteliselt täisteenindus. Rahvast muudkui kogunes ja kogunes ja mul hakkas mingi hetk väike kahtlus tekkima, et kohekohe tuleb korrapidaja Konrad ja saadab laiali selle värgi. Tuligi! Aga mitte laiali saatma, vaid liitus ka peoga. Ju keegi andis kolm eurot talle...
Hommikul oli plaanis hästi vara ärgata ja hiljemalt kell üheksa sõitma hakata. Ka selle plaaniga läks nii nagu plaanidega ikka. Vähemalt väga mööda siiski ei läinud: umbes 9.20 sõitsime välja ja kõigest 600 kilomeetrit on veel jäänud! Tuleb tore päev!
Hetkel on Dagny roolis ja ta kasutas juhust asjalikult, et täita oma pikaaegne salaunistus hakata ka lõpuks ometi midagi peale küünelakkide koguma. Ma võin öelda, et kollektsioon on tal päris uhke! Ta kogub autosid maanteel oma selja taha :). Me oleme ikka mõnusad vanaemad Poola teedel – viiekümne alas sõidame ainult kaheksakümnega ja nii meist kõik närviliselt mööda rallivadki. Poola liiklus on võrdlemisi müstiline. Kiirusepiirangud on ilmselt nii pandud, et keegi on kaardi kätte võtnud ja randoomselt märgid sinna peale viskanud. Täiesti suvalistes kohtades maanteedel on 50 km/h märgid, millest mitte keegi kinni ei pea ja siis need vahelduvad 60 km/h ja 70 km/h ja 80 km/h märkidega (väike vahemärkus: kaks mammit rallisid mööda meist just praegu :D ). Kes iganes seda Poola liiklust korraldab, on igatahes ääretult loominguline inimene ja tõenäoliselt ootab vähemalt sama head loomingulisust teede kasutajatelt.
Aga! Ma polegi veel maininud: viimasel hetkel leidsime ikkagi endale ka neljanda reisikaaslase – maheda häälega Jaagupi. Muidu muhe ja tore noormees, aga ilge pedant on!
Jaagup: „Sõidad lubatust kiiremini!“
Dagny: „Sa ei tea midagi! Teised sõidavad ka!“
esmaspäev kell 11.24
Eile tekkis meil omamoodi eesmärk: leida lambiõli. Esialgu ääretult lihtsana tundunud ülesanne osutus üle ootuste keeruliseks. Hoolimata sellest, et me jõudsime juba päris lähedale eesmärgi täitmisele (Valga selkus müüdi eile viimane ära), ei ole meil siiani lambiõli päriselt käega katsutavalt olemas. Mis seal ikka, mis eile s*tasti, see täna uuesti! Vähemalt korvasime me selle loomade tsekkimisega (emud ja muud vahvad tegelased) ja kiikumisega. Või noh...me vähemalt mõtlesime kiikuda, aga rammunaine Piret võttis kiigust kinni ja katki ta oligi!
Pärast väikest piknikku vudisime innukalt edasi ja jõudsime täitsa õigel ajal ööbimiskohta. Enne ööbimise leidmist oli väike kohustuslik ringi tiirutamine ja otsi-kohta-kus-sa-saad mäng, aga siiski võrdlemisi kiiresti jõudsime õigesse kohta.
Kõigepealt saime tuttavaks kämpinguplatsi korrapidajaga. Kohmetu noormees Konrad, kes millegipärast hakkas iga asja peale itsitama. Vähemalt oli kolme euro eest võimalik talt kõike saada – olgu selleks siis internet, armastus või tulede kustutamine.
Põhimõtteliselt viie sekundiga olid telk püsti, asemed tehtud ja makaronide jaoks vesi keemas. Sellega meie turbokiirusel tegutsemine ka piirdus. Järgnes hoopiski kirglik vaidlus makaronide keetmise ja üldise toidutegemise üle – kolm naist koos, mis teha :D.
Pärast söömist oli igatahes plaanis natuke niisama tsillida ja siis varakult tuttu ära minna. Selle plaaniga läks täpselt nii, nagu plaanidega ikka läheb. Meie rahulikku olemist tulid segama kõrvaltelgis olevad (või noh. Nagu hiljem jutu sees selgus, siis tegelikult neil polnudki telki) Poola poisid, kes tulid küsima, kas nad võivad meiega ühineda. Me ei saa ju seda neile ometigi pahaks panna – kes siis ei tahaks juttu rääkida nii üle mõistuse ilusate tüdrukutega, nagu meie seda väsinult ja dressidega olime! Lihtsalt vastupandamatu! Kuna meie kaks istumisalust polnud nii fäänsi paartipleiss,otsustasime hoopiski nende laua taha istuma minna ja asjalikud poisid läksid koheselt veel ühte lauakest juurde tooma. Põhimõtteliselt täisteenindus. Rahvast muudkui kogunes ja kogunes ja mul hakkas mingi hetk väike kahtlus tekkima, et kohekohe tuleb korrapidaja Konrad ja saadab laiali selle värgi. Tuligi! Aga mitte laiali saatma, vaid liitus ka peoga. Ju keegi andis kolm eurot talle...
Hommikul oli plaanis hästi vara ärgata ja hiljemalt kell üheksa sõitma hakata. Ka selle plaaniga läks nii nagu plaanidega ikka. Vähemalt väga mööda siiski ei läinud: umbes 9.20 sõitsime välja ja kõigest 600 kilomeetrit on veel jäänud! Tuleb tore päev!
Hetkel on Dagny roolis ja ta kasutas juhust asjalikult, et täita oma pikaaegne salaunistus hakata ka lõpuks ometi midagi peale küünelakkide koguma. Ma võin öelda, et kollektsioon on tal päris uhke! Ta kogub autosid maanteel oma selja taha :). Me oleme ikka mõnusad vanaemad Poola teedel – viiekümne alas sõidame ainult kaheksakümnega ja nii meist kõik närviliselt mööda rallivadki. Poola liiklus on võrdlemisi müstiline. Kiirusepiirangud on ilmselt nii pandud, et keegi on kaardi kätte võtnud ja randoomselt märgid sinna peale viskanud. Täiesti suvalistes kohtades maanteedel on 50 km/h märgid, millest mitte keegi kinni ei pea ja siis need vahelduvad 60 km/h ja 70 km/h ja 80 km/h märkidega (väike vahemärkus: kaks mammit rallisid mööda meist just praegu :D ). Kes iganes seda Poola liiklust korraldab, on igatahes ääretult loominguline inimene ja tõenäoliselt ootab vähemalt sama head loomingulisust teede kasutajatelt.
Aga! Ma polegi veel maininud: viimasel hetkel leidsime ikkagi endale ka neljanda reisikaaslase – maheda häälega Jaagupi. Muidu muhe ja tore noormees, aga ilge pedant on!
Jaagup: „Sõidad lubatust kiiremini!“
Dagny: „Sa ei tea midagi! Teised sõidavad ka!“
esmaspäev kell 11.24
25.6.11
minu kodu, Tartu
Nonii. Jaanipäev läks igatahes rahulikult :). Algselt küll mõtlesin täitsa kodus ja Tartus olla, aga sattusin ikka Marliisu mõjutusel kohta, kus oli massive lõke, tünnisaun, grillimine, tantsimine ja kogu muu vajalik värk. Vinge koht oli igatahes!
Aga nüüd asjast. Kuna viimasel ajal on korduvalt mulle, Piretile ja Dagnyle mainitud, et me oleme lollid ja võiksime rohkem maailmaasjadest teada, siis otsustasime oma silmaringi laiendada. Kõigepealt tuli selle jaoks muidugi ohtralt süüa osta, sest kes siis silmaringi tühja kõhuga laiendama läheb. Igaks petteks ostsime hunniku WC-paberit ka - ju ta ära kulub! Järgmisena jõudsime järeldusele, et kui me poolmudase ja räpase autoga kuskile läheme, naerdakse meid kohe välja (ehk siis juba enne kui me suu lahti jõuame teha), nii et tundus vägagi vajalik auto puhtaks pesta - seda me ka tegime!
Nüüdseks on igatahes asjad enam-vähem pakitud ja pooleldi juba auto peal ning hommikul pärast Selkust läbi käimist asume teele!
Aga nüüd asjast. Kuna viimasel ajal on korduvalt mulle, Piretile ja Dagnyle mainitud, et me oleme lollid ja võiksime rohkem maailmaasjadest teada, siis otsustasime oma silmaringi laiendada. Kõigepealt tuli selle jaoks muidugi ohtralt süüa osta, sest kes siis silmaringi tühja kõhuga laiendama läheb. Igaks petteks ostsime hunniku WC-paberit ka - ju ta ära kulub! Järgmisena jõudsime järeldusele, et kui me poolmudase ja räpase autoga kuskile läheme, naerdakse meid kohe välja (ehk siis juba enne kui me suu lahti jõuame teha), nii et tundus vägagi vajalik auto puhtaks pesta - seda me ka tegime!
Nüüdseks on igatahes asjad enam-vähem pakitud ja pooleldi juba auto peal ning hommikul pärast Selkust läbi käimist asume teele!
21.6.11
Lõpetamine, lõpetamine, lõpetamine
Huhh, nüüd peaks nende asjadega vist valmis olema. Pea juba nii lõpetamist täis, et mõte liigub ikka vägisi sinnasuunda. Ühel varajasel (okei, hilisel) hommikutunnil ühes Tartu pubis küsis mööduv väga ebakaine noormees "Kas sa oled ka midagi lõpetanud vä?..." (tegin vastu vaid küsiva näo ja olin peaaegu valmis vastama, et ma see aasta veel ei lõpetanud, aga siis ta tegi asja lihtsamaks ja jätkas oma küsimust) "...näiteks poolese Laua Viina või midagi??". Sellele küsimusele sain vähemalt kindla "Ei!" vastata :).
Öösiti on üldse inimesed nii omamoodi ja huvitavad. Näiteks ühel päeval istusime Rüütli tänaval ühes väga popis kohas mõnusalt rahuliku seltskonnaga, kuni järsku meie ringikesest ühe noormehe juurde lendas kohale võrdlemisi kogukas neiu, kes hakkas oma mitte just eriti vaikse häälega koheselt meeletult räuskama. Tal vist otsest põhjust polnudki, aga põhjuse puudumise korvas ta väga osavalt suure sõjakuse ja tühjade argumentide kiire pildumisega. Uhke värk! Välja nägi kõik umbes nagu vaataks teatrit, nii et mina olin rahul: poiss üritas rahulikult väikeste naeruturtsatustega neiule vastu rääkida, aga see läks selle peale üha rohkem ja rohkem närvi. Asjale andis vunki veel juurde selle tsiki selline pluus, millest rinnad põhimõtteliselt kohe välja hüppavad - üleüldse polnud see pluus just eriti kattev. Igatahes kui ta lõpuks suure ruigamisega ära läks, pahvatas koheselt üks teine noormees meie seltskonnast välja teda juba terve vestluse painanud küsimuse :"Kust sa seda Nuff-Nuff'i veel tead??", mille peale esimene noormees vastas "Me olime korterinaabrid kuu aega" "Kus?? Õlest ehitasite maja vä??". Ma vaagisin natuke omaette just toimunud sündmust ja jõudsin järeldusele "Kosmiline naine...", mille peale noormees, kellele endiselt ilmselt meeldis küsida, uuris kohe "Mis mõttes? Selles mõttes, et tal on oma gravitatsiooniväli vä?". Noh...põhimõtteliselt :D.
Aga. Lõpetamised. Eelmine postitus jäi vist sinna pooleli, kus ma läksin kodu peale münte ja sente otsima. Noh...leidsin igatahes piisavalt, et mõlemale lõpetajale osta kena roosikene, nii et probleem oli lahendatud. Liisi küll esialgu ei tundnud mind ära, aga pole hullu - ta vist polnud mind väga kleidiga nägema sattunud enne. Liisiga pildid-värgid tehtud (mida mul kahjuks enda arvutis pole, eksole), suundusin Nõkku Kristoferi lõpetamisele. Jõudsin perfektse ajastusega muidugi, nii et aktust vaatasin 2 minutit ja olin esimene õnnitleja. Kuna ma olin ka perepeol kohal ilusti, siis need sugulased, kes mind enne näinud ei olnud, uurisid Marliisilt poolsosinal: "Kas see on Kristoferi pruut vä?". Kuigi oleks olnud vinge natukeseks intriige tekitada, rahustasime nad siiski maha ja seletasime, et nii hull see lugu ka nüüd pole. Sellegipoolest näeme me kahtlemata äraütlemata armsad välja, eksole:
Järgmisel päeval oli minu kalli Katre lõpetamine :). Ongi nüüd sellest tsikist saanud näitleja! Pidu, mis pärast ametlikku värki tema noormehe vanemate pool toimus, oli ikka tõeline simman! Vanaemad-sõbrad, kõik segamini (kokku kuskil 25 inimest), 20 kilo liha (suitsutatud kana, mmmmmm :)), lõke koos laulvate inimestega selle ümber, torupill ja labajavalss ning muidugi setude puskar hansa. No oli vinge! Mingi hetk tekkis laua ümber vaidlus, kui kange see hansa on ja kõik hakkasid oma variante pakkuma (varieerus 40st kraadist 70ni). Vaidluse lõpetas Heimari isa oma imeaparaadiga - mina polnudki enne näinud, et on selline asi, mis mõõdab vedeliku alkoholisisaldust. Igatahes oli joogi kanguseks 57 kraadi - päris vänge kraam! Muheda naeratusega ja heade emotsioonidega sõitsin lõpuks koju tagasi, oli vahva :)!
Pärast seda tuli Allani lõpetamine. See mees sai ka lõpuks oma bakalaureuse tehtud :D. Kui ma endale teed rajasin inimeste vahelt läbi trügides, et Allanit õnnitlema minna, kummardus üks noormees täpselt ja virutas mulle kanniga. Ma nüüd ei saa ju ometigi mainimata jätta, et see oli Lauri Pihlap. Tunnen ennast nüüd nii erilisena, et lasen ilmselt oma külje ära raamida.
Pärast Allani lõpetamist suundusime kohe Tuulega ja minu vanaisaga Agnese sünnipäevakinki otsima - sellel tsikil oli samal päeval jalgratas eksami ajal kooli eest ära varastatud, nii et ilmselge, mida talle kinkida tuli. Mina muidugi algselt asjast midagi ei teadnud ja oleks juba peaaegu midagi suvalist kinkinud, aga kui Tuule mulle keset päeva helistas ja jutu ära rääkis ning küsis, kas ma ühineda soovin, olin ma muidugi nõus! Tsekkisime poes ringi ja leidsime ühe, mis tundus sobivat. Et asi vingem välja näeks, suundusime sellega Tuule aeda ja hakkasime tuunima:
Lõpptulemus sai minu arvates igatahes päris vinge:
Väga tore oli näha sünnipäevalapse siirast rõõmu :)!
Täna oli Kaia lõpetamine. Aktus venis, nagu ikka, aga lõpuks ta läbi sai! Kõht oli mul muidugi meeletult tühi, nii et pärast lillede andmist ruttasime terve seltskonnaga Kaia juurde šokolaadiga maasikaid sööma ja ju ta ise ka kunagi järele jõudis. Kõigepealt oli suurepärane fotoshuuting:
Ja siis sai Kaia kätte oma vinge läpaka. Põhimõtteliselt saab nüüd igal pool kodus ja kasvõi rõdul feissbukki minna! Uhke värk.
Aitab lõpetamistest, nüüd on aeg kõigeks muuks, näiteks selleks:
Öösiti on üldse inimesed nii omamoodi ja huvitavad. Näiteks ühel päeval istusime Rüütli tänaval ühes väga popis kohas mõnusalt rahuliku seltskonnaga, kuni järsku meie ringikesest ühe noormehe juurde lendas kohale võrdlemisi kogukas neiu, kes hakkas oma mitte just eriti vaikse häälega koheselt meeletult räuskama. Tal vist otsest põhjust polnudki, aga põhjuse puudumise korvas ta väga osavalt suure sõjakuse ja tühjade argumentide kiire pildumisega. Uhke värk! Välja nägi kõik umbes nagu vaataks teatrit, nii et mina olin rahul: poiss üritas rahulikult väikeste naeruturtsatustega neiule vastu rääkida, aga see läks selle peale üha rohkem ja rohkem närvi. Asjale andis vunki veel juurde selle tsiki selline pluus, millest rinnad põhimõtteliselt kohe välja hüppavad - üleüldse polnud see pluus just eriti kattev. Igatahes kui ta lõpuks suure ruigamisega ära läks, pahvatas koheselt üks teine noormees meie seltskonnast välja teda juba terve vestluse painanud küsimuse :"Kust sa seda Nuff-Nuff'i veel tead??", mille peale esimene noormees vastas "Me olime korterinaabrid kuu aega" "Kus?? Õlest ehitasite maja vä??". Ma vaagisin natuke omaette just toimunud sündmust ja jõudsin järeldusele "Kosmiline naine...", mille peale noormees, kellele endiselt ilmselt meeldis küsida, uuris kohe "Mis mõttes? Selles mõttes, et tal on oma gravitatsiooniväli vä?". Noh...põhimõtteliselt :D.
Aga. Lõpetamised. Eelmine postitus jäi vist sinna pooleli, kus ma läksin kodu peale münte ja sente otsima. Noh...leidsin igatahes piisavalt, et mõlemale lõpetajale osta kena roosikene, nii et probleem oli lahendatud. Liisi küll esialgu ei tundnud mind ära, aga pole hullu - ta vist polnud mind väga kleidiga nägema sattunud enne. Liisiga pildid-värgid tehtud (mida mul kahjuks enda arvutis pole, eksole), suundusin Nõkku Kristoferi lõpetamisele. Jõudsin perfektse ajastusega muidugi, nii et aktust vaatasin 2 minutit ja olin esimene õnnitleja. Kuna ma olin ka perepeol kohal ilusti, siis need sugulased, kes mind enne näinud ei olnud, uurisid Marliisilt poolsosinal: "Kas see on Kristoferi pruut vä?". Kuigi oleks olnud vinge natukeseks intriige tekitada, rahustasime nad siiski maha ja seletasime, et nii hull see lugu ka nüüd pole. Sellegipoolest näeme me kahtlemata äraütlemata armsad välja, eksole:
Järgmisel päeval oli minu kalli Katre lõpetamine :). Ongi nüüd sellest tsikist saanud näitleja! Pidu, mis pärast ametlikku värki tema noormehe vanemate pool toimus, oli ikka tõeline simman! Vanaemad-sõbrad, kõik segamini (kokku kuskil 25 inimest), 20 kilo liha (suitsutatud kana, mmmmmm :)), lõke koos laulvate inimestega selle ümber, torupill ja labajavalss ning muidugi setude puskar hansa. No oli vinge! Mingi hetk tekkis laua ümber vaidlus, kui kange see hansa on ja kõik hakkasid oma variante pakkuma (varieerus 40st kraadist 70ni). Vaidluse lõpetas Heimari isa oma imeaparaadiga - mina polnudki enne näinud, et on selline asi, mis mõõdab vedeliku alkoholisisaldust. Igatahes oli joogi kanguseks 57 kraadi - päris vänge kraam! Muheda naeratusega ja heade emotsioonidega sõitsin lõpuks koju tagasi, oli vahva :)!
Pärast seda tuli Allani lõpetamine. See mees sai ka lõpuks oma bakalaureuse tehtud :D. Kui ma endale teed rajasin inimeste vahelt läbi trügides, et Allanit õnnitlema minna, kummardus üks noormees täpselt ja virutas mulle kanniga. Ma nüüd ei saa ju ometigi mainimata jätta, et see oli Lauri Pihlap. Tunnen ennast nüüd nii erilisena, et lasen ilmselt oma külje ära raamida.
Pärast Allani lõpetamist suundusime kohe Tuulega ja minu vanaisaga Agnese sünnipäevakinki otsima - sellel tsikil oli samal päeval jalgratas eksami ajal kooli eest ära varastatud, nii et ilmselge, mida talle kinkida tuli. Mina muidugi algselt asjast midagi ei teadnud ja oleks juba peaaegu midagi suvalist kinkinud, aga kui Tuule mulle keset päeva helistas ja jutu ära rääkis ning küsis, kas ma ühineda soovin, olin ma muidugi nõus! Tsekkisime poes ringi ja leidsime ühe, mis tundus sobivat. Et asi vingem välja näeks, suundusime sellega Tuule aeda ja hakkasime tuunima:
Lõpptulemus sai minu arvates igatahes päris vinge:
Väga tore oli näha sünnipäevalapse siirast rõõmu :)!
Täna oli Kaia lõpetamine. Aktus venis, nagu ikka, aga lõpuks ta läbi sai! Kõht oli mul muidugi meeletult tühi, nii et pärast lillede andmist ruttasime terve seltskonnaga Kaia juurde šokolaadiga maasikaid sööma ja ju ta ise ka kunagi järele jõudis. Kõigepealt oli suurepärane fotoshuuting:
Ja siis sai Kaia kätte oma vinge läpaka. Põhimõtteliselt saab nüüd igal pool kodus ja kasvõi rõdul feissbukki minna! Uhke värk.
Aitab lõpetamistest, nüüd on aeg kõigeks muuks, näiteks selleks:
18.6.11
Tahad hambasse saada vä?
Käisime paar päeva tagasi püssikas. Mina olin seltskonnast ainuke, kes jõi vaid mineraalvett ja ainuke, kes lõpetas verise nukiga. Hästi läheb, hästi läheb! Minul oli küll nukk verine, aga teisel vennal olid põhimõtteliselt prillid läätsteks, hambad kurgus, luud pulbriks, liigesed pooleks ja varbad sõrmede asemel.**
Kui nüüd veidike rahulikematest asjadest rääkida, siis üleeile käisin Karmeni lõpetamisel (pärast mida saime väljas grillides ilmalt tünksi, aga see meid ei heidutanud!) ja eile Pireti lõpetamisel. Et Piretil ikka piisavalt mark oleks pere ja kõigi muu ees, viisime Dagnyga talle lõpetamise puhul ka suure pudeli Tequilat. Asi täitis igatahes oma eesmärki ja meie olime rahul! Karmeniga mul kahjuks pilti millegipärast ei ole (kuigi, uskuge mind, ta oli imekena!), nii et peab piisama pildist Piretiga:
Nagu näha, siis sonne shainis näkku ja üliüldine magamatus peegeldub ka silmadest.
Kui Piret lõpetatud sai ja me kõik tema ema poolt orginnutud lauas Vilde restos kõhud täis olime söönud, oli aeg natuke rammu rakendada ja Piretile kolimisteenuseid esitada. Tassisime kogu tavaari vähem kui poole tunniga välja, jätsime Piretiga hüvasti (mis sellest, et ta paari päeva pärast jälle siin ringi töllerdab) ja hakkasime Dagny ja teistega mingit idiootset arvutimängu mängima. Nagu oleks jälle väike :)! Aeg-ajalt avastasime jälle midagi, mis Piret oli maha jätnud - nagu näiteks telekapult ja kaktus - aga ju ta need saab hiljem kätte.
Nonii. Aitab ruigamisest küll. Lõpetuseks tahaksin mainida, et ma olen Kaia üle uhke - see tsikk suutis lõpukirjandi 96 punkti saada! Kahtlemata tuli säärane edu sellest, et ta kirjutas oma kirjandis minust. Kindlasti!
PS. täna lähen ka kahele lõpetamisele ja asja fun fact on see, et mu käekott koos rahakoti ja muuga pani eile ajutiselt jooksu, nii et lilledega on kaks võimalust:
- suudan oma taskutest piisavalt münte ja sente kokku ajada
- improviseerin midagi kokku
Jeesh!
** - kes nüüd ära ehmus, siis tegelikkuses siiski kaklust ei toimunud ja pulliga sõitmine võib ka vahel veidi valusaks osutuda :)
12.6.11
Randoomsus, nagu ikka.
Ühel esmaspäeval jalutasin kahe tsikiga linna peal ringi ja meile tulid vastu kaks noormeest ning üks neist ütles mulle "Tsau, mis teed?". Kuna mul midagi tarka vastata ei olnud, mõtlesin, et olen siis vähemalt agressiivne (et midagigi oleks, mitte tavaline "Ah, niisama...") ja vastasin jõuliselt "Naudin ESMASPÄEVA!" "Ah et või ESMASPÄEVA??" "Jah, ESMASPÄEVA!" "Tahad, TEEME sulle ESMASPÄEVA!?" "No eks te TEHKE mulle siis ESMASPÄEVA!!".
Nii ma igatahes teada saingi, mis asi on esmaspäev. Juhuks-puhuks, kui on veel keegi, kes ei tea, mida ESMASPÄEV tähendab, siis siin on sellest väike pildike:
Vähemalt oli seal pagasnikus palju ruumi. Selle ajaga, mis ma suletud ja lukustatud pagasnikus olla sain, jõudsin ma juba otsapidi salongi jõuda - haa!
Täna avastasin ma järjekordselt meeletu laraka oma auto pealt! No on linnud! Et ma aga neile alla ei jääks, ajasin ma Kaia pool mõnuga enda pükstele magusat kleepuvat rabarberikooki. Uhke, kas pole!?
Muuhulgas näitasin eile kolmele välismaalasele (üks poolakas, üks sakslane ja üks hispaanlane) natuke Tartut ja muud. Uskumatu, kui flegma võib üks inimene olla. Nii teik-it-iisi-uina-muina kui see hispaanlane oli, pole ma ikka ammu näinud. Ta tunnistas ise ka, et tal võttis ühele sõnumile vastamine kaks päeva aega: esimesel päeval kirjutas pool valmis, siis unustas ära, et tal sõnum pooleli on ja järgmine päev kirjutas edasi.
Igatahes käisime me nendega Otepääl ka ja nautisime lisaks Pühajärvele ja Otepää Seikluspargi katapuldi imelisi võlusid:
Nii ma igatahes teada saingi, mis asi on esmaspäev. Juhuks-puhuks, kui on veel keegi, kes ei tea, mida ESMASPÄEV tähendab, siis siin on sellest väike pildike:
Vähemalt oli seal pagasnikus palju ruumi. Selle ajaga, mis ma suletud ja lukustatud pagasnikus olla sain, jõudsin ma juba otsapidi salongi jõuda - haa!
Täna avastasin ma järjekordselt meeletu laraka oma auto pealt! No on linnud! Et ma aga neile alla ei jääks, ajasin ma Kaia pool mõnuga enda pükstele magusat kleepuvat rabarberikooki. Uhke, kas pole!?
Muuhulgas näitasin eile kolmele välismaalasele (üks poolakas, üks sakslane ja üks hispaanlane) natuke Tartut ja muud. Uskumatu, kui flegma võib üks inimene olla. Nii teik-it-iisi-uina-muina kui see hispaanlane oli, pole ma ikka ammu näinud. Ta tunnistas ise ka, et tal võttis ühele sõnumile vastamine kaks päeva aega: esimesel päeval kirjutas pool valmis, siis unustas ära, et tal sõnum pooleli on ja järgmine päev kirjutas edasi.
Igatahes käisime me nendega Otepääl ka ja nautisime lisaks Pühajärvele ja Otepää Seikluspargi katapuldi imelisi võlusid:
11.6.11
Alleaaaa, suviii!
...või noh. Ilmade poolest nagu on, aga ilmselgelt ei läinud nii nagu algselt plaanitud ja mul on endiselt paar kooliasja veel teha.
Vahepeal oli nädalake pausi sees, üritasin lapsi paremateks inimesteks kasvatada vahelduse mõttes. Loodetavasti tuli välja ka. Hääl on igatahes kähedaks karjutud ja väljas veedetud pikkadest tundidest imekaunis joodikupäevitus :).
Geneetikaga läks üsnagi nii nagu ma kartsin ja esmaspäeval asun koos 81 (vähemalt nii palju on neid korduseksamile ennast registreerunud) saatusekaaslasega karmi võitlusesse meie siiani alistamata selle semestri vihaseima vaenlase geneetikaeksami vastu. Loodetavasti läheb seekord vähe võidukamalt. Oleks häbi oma esimene läbikukutud eksam uuesti läbi kukkuda. Ja no see oleks muidugi ekstraklass, kui mul oleks küsimustega sellel korral veel vähem õnne kui eelmisel korral, kui läks põhimõtteliselt nii, et need küsimused, mis tundusid liiga keerulised juba üldse arusaamiseks, olid minul ilusti loosiga olemas:
- võrrelge translatsiooni initsiatsiooni bakterites ja eukarüootses rakus
- Pagaripärmi Saccharomyces cerevisiae elutsükkel. S. cerevisiae kasutamine ristsiirete uurimisel.
Nojah. Eks see pagaripärm üks vinge asi ole! Muidugi olin ma ise ka liiga loll, aga oleks saanud ka lihtsamaid küsimusi saada.
Muidu teen niisama avastusi elus ja tehnikamaailmas. Näiteks eile avastasin, et kui teenindusest tagasi tulnud mobiilile mälukaart jälle sisse panna, küsib ta mälukaardiparooli, mida ma pole kunagi mälukaardile pannudki. Nii tore, kui iga päev saab midagi uut teada :)
Nautige ilma ja head seltskonda!
Vahepeal oli nädalake pausi sees, üritasin lapsi paremateks inimesteks kasvatada vahelduse mõttes. Loodetavasti tuli välja ka. Hääl on igatahes kähedaks karjutud ja väljas veedetud pikkadest tundidest imekaunis joodikupäevitus :).
Geneetikaga läks üsnagi nii nagu ma kartsin ja esmaspäeval asun koos 81 (vähemalt nii palju on neid korduseksamile ennast registreerunud) saatusekaaslasega karmi võitlusesse meie siiani alistamata selle semestri vihaseima vaenlase geneetikaeksami vastu. Loodetavasti läheb seekord vähe võidukamalt. Oleks häbi oma esimene läbikukutud eksam uuesti läbi kukkuda. Ja no see oleks muidugi ekstraklass, kui mul oleks küsimustega sellel korral veel vähem õnne kui eelmisel korral, kui läks põhimõtteliselt nii, et need küsimused, mis tundusid liiga keerulised juba üldse arusaamiseks, olid minul ilusti loosiga olemas:
- võrrelge translatsiooni initsiatsiooni bakterites ja eukarüootses rakus
- Pagaripärmi Saccharomyces cerevisiae elutsükkel. S. cerevisiae kasutamine ristsiirete uurimisel.
Nojah. Eks see pagaripärm üks vinge asi ole! Muidugi olin ma ise ka liiga loll, aga oleks saanud ka lihtsamaid küsimusi saada.
Muidu teen niisama avastusi elus ja tehnikamaailmas. Näiteks eile avastasin, et kui teenindusest tagasi tulnud mobiilile mälukaart jälle sisse panna, küsib ta mälukaardiparooli, mida ma pole kunagi mälukaardile pannudki. Nii tore, kui iga päev saab midagi uut teada :)
Nautige ilma ja head seltskonda!
Subscribe to:
Posts (Atom)